Miks vargamäelased õnne ei leidnud? (2)

Miks vargamäelased õnne ei leidnud?
Inimesed on elanud maakeral tuhandeid aastaid, kuid üldlevinumad probleemid on jäänud samaks. Juba ürgaja inimesed otsisid endale paremaid elupaiku, ning tegid tööd selle nimel, et saaksid õnnelikult elada. Sama lugu oli ka Vargamäel, kus töötati selleks, et ühel päeval oleks näha peale haritud karjamaade ka õnnelik pererahvas. Aga elu ei naerata kõigile ühtemoodi ning õnnelikuks pererahvas ei saanud. Miks värgamäelased õnnelikuks ei saanud?
Andrese elu kujunes eluks Vargamäe nimel. Andres armastas oma maad ja tööd, kuid tema liigne töökus ja pühendumine ei teinud elu õnnelikuks. Armastus maa vastu jättis ta elus varju kõik muu nii naise, lapsed, pere, kui ka vabaaja ja lõõgastumise. Temast sai tõsine ja kinnine peremees , kelle jaoks töö on tähtsaim asi. Andresel oli Vargamäest oma kindel ettekujutus ja terve oma elu püüdles ta selle eesmärgi poole. Armastusest maa vastu kujunes hoopiski võitlus maaga ja seepärast ei kaasnenud tema tööga õnne.
Töö võttis naeratuse Andrese naiste ja laste nägudelt. Naeratusega ringi jooksnud lapsed hakkasid peitma oma heameelt isa eest, kuna teadsid, et ta ei kiidaks seda heaks. Krõõt muutus vaguraks naiseks , kes kuulas koguaeg mehe sõna ega julgenud kunagi vastu hakata, isegi kui töö käis üle jõu. Rasketel aegadel käis ta nutmas ema kirstu juures. Ka Andrese teine naine, Mari kaotas oskuse elust rõõmu tunda, kui oli saanud perenaiseks. Suureks kasvades tahtsid kõik Andrese lapsed Vargamäelt lahkuda, arvates, et mujal on kergem. Vargamäel olles tundsid nad end justkui sunnitööl olevat. Erinevalt Andresest ei peitunud nende õnn ja armastus Vargamäel.
Andres tõi Krõõda Vargamäele lootuses, et too sünnitab talle palju rammusaid mehi, et nende abiga saaks luua endajaoks uue ja parema kodu. Kuid kui aeg edasi jõudis tõdes ta, et ei tule neid suuri mehi ja piimajõgesid, tuli vaid kannatuse proovilepanek ning suur eneseleidmise aeg. Lootuseküünal süttis, kui Krõõt sünnitas talle ta esimese poja ning tol hetkel nägi Andres, et ehk on veel võimalust, kuid sellegi sära kustutas heledahäälse Krõõda surm. Krõõt suri, sest tema teadis kohe, kui Vargamäele tuli, et see pole koht temasuguse jaoks. See koht tappis ta tööga,kuna ta polnud piisavalt tugev Vargamäe jaoks ning tänu sellele kadus kiirelt ta silmist see õnn ning lootus.
Pearu täitis Andrese vaba aja kohtukäimisega. Pearu oli üks inimestest kes Andreses suurt viha tekitas ning tänu sellele kannatasid mõlemad perekonnad.Andrese võidu puhul, peksis Pearu oma naist ja lapsi, kuid kui Andres kaotas, täitis kogu ta kodu mure ja kurbus . Peale kohtuskäike ei andnud ikka Paeru rahu, sest ta leidis alati uusi ja idiootsemaid põhjuseid naabrimehe kiusamiseks. Andres otsis oma tõde nii kohtust, kui ka piiblist, kuid kuskilt ta seda ei leidnud, see tegigi ta külmaks ja tõrjuvaks inimeseks .
Andrese kõik jõupingutused ning suured investeeringud Vargamäesse näisid olevat mõttetud, sest inimesed lahkusid Vargamäelt ja ei jäänud kedagi, kes tööd teeks . Alles olid jäänud vaid noored lapsed ning vanad väetid taluomanikud. Teose lõpus nägi Andres kuidas kraavid kasvasid kinni ja põllud jäid harimata, ta tundis nagu poleks ta midagi ära teinud. Andres mõistis, et kõik see kõva töötegemine kurnas pererahva ära ning viiski nad Vargamäelt minema. A.H. Tammsaare öeldud sõnad: „Tee tööd, siis tuleb ka armastus“, ei pidanud selles loos kinni, pigem jäi iga päevaga armastust Vargamäel vähemaks, sest isegi noor Andres ütles oma isale , et too tegi tööd ja nägi vaeva, aga armastust ei tulnudki.
Aegamööda said kõik Vargamäelased oma elud joonde. Nad oleksid leidnud oma õnne ka eluajal, kuid alati tahtsid nad midagi enamat ja paremat. Enne oma elu lõpetamist nad mõistsid, milles peitus nende õnn. Andres suri rahuliku südamega, teades, et Vargamäe jõgi süvendatakse. See pani ta uskuma, et ta siiski on oma elu õigesti elanud ning tema võitlus pole olnud asjatu. Krõõt suri teadmisega, et lõpuks sai Andres oma kaua oodetud poja. Indrek ja Tiina sammusid Vargamäelt alla, nagu kord olid sealt üles tulnud Andres ja Krõõt.