,, Sina oled teda teind ja minu ema tegi teda ka, ega ta muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnud, teda pole tänini Vargamäel.'' Andrese tõe ja õiguse otsing varjutasid kogu võimaliku õnne. Pearuga pidev kohtumaja vahet käimine halvendas tõsiselt naabritevahelisi suhteid. Lõpuks ei olnudki neil oluline mitte vaidluse põhjus vaid hoopis võit naabri üle. Kõige enam kannatasid selle pärast mõlema pere lapsed. Noored Vargamäelased ei tahtnud samasugust elu nagu nende vanematel, nad ei tahtnud pidevat kisklemist ja kohut. Hetkedel, mis Andres ei suutnud Pearuga kembeldes ei tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte mattis ta end ja oma perekonda veel enam töösse. Andres töötas Vargamäel nii kõvasti ainult sellepärast, et ta lootis luua paremat kodu oma lastele. Raske tööga aga tõukas ta kõiki endast eemale, lapsed ei mõistnud isa unistusi
Miks vargamäelased õnne ei leidnud? Anton Hansen Tammsaare ,,Tõde ja õigus`` on eestlaste jaoks kui piibel. See romaan käsitleb kõige põhjalikumalt seda, mida eestlane peab õigeks, mida valeks ning milliste raskustega võitleb elus. Üks tuntumaid mõtteid, mida on korduvalt tsiteeritud,kõlab: ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.`` Mitte ühegi tegelase kohta ei saa öelda, et ta tööd ei teinud, erandiks ehk ainult Pearu. Kui nii palju on tööd tehtud, siis kas on tulnud ka armastus? Üheks pindmiseks põhjuseks, miks Vargamäel oli raske elada, saab nimetada selle looduslikke tingimusi. Töö ei lõppenud kunagi. Küll oli vaja kraavi kaevata maa kuivendamiseks, et loomad sohu kinni ei jääks. Samas käis ka põldude pealt pidev kivide korjamine, kuigi see rohkem vilja juurde ei andnud. Hommikul vara tõusti ja õhtul hilja mindi magama, puhkamiseks aega ei olnud. See ei tulnud üldse kõne alla, et keegi oleks võinud
Noore-Andrese sõnad, et too polegi kindel kas tahab Vargamäele jääda või mitte, ei meeldinud ta isale, sest see purustas ta viimase lootuse. Andrese kõik jõupingutused ning suured investeeringud Vargamäesse näisid olevat mõttetud, sest tal polnud lõpuks kedagi oma kes tööd teeksid. Alles olid jäänud vaid noored lapsed ning vanad väetid taluomanikud. Ehk kõik see kõva töötegemine ning südametult kalk lastesse suhtumine viiski nad siit minema. Kindel on vaid see, et A.H. Tammsaare öeldud sõnad: ,,Tee tööd, siis tuleb ka õnn ja armastus", ei pidanud selles loos kuidagi kinni, sest isegi noor Andres ütles oma isale lahkudes, et too tegi tööd, aga vot armastust ei tulnudki.
Nad küll kasvasid üles Vargamäel, aga keegi neist eriti sinna jääda ei tahtnud, kuna nad teadsid, et Vargamäele jäädes oled igavesti töö ori. Isegi noor Andres, kui talu pärija ei tahtnud, kuigi kõik isa lootused olid tema peal. ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" tavatses vana Andres noorele öelda.Kuid noor Andres teadsi, et tegi tema isa siin tööd ja ema ka, aga armastust polnud tänini Vargamäel. Küsimusele, miks vargamäelased õnne ei leidnud võib vastata ühe sõnaga ja see on TÖÖ. Arvan, et kui Vargamäe asunuks, kuskil mujal, kus oleks olnud viljakas muld ja kuiv maa,eemal Oru Pearust, oleks Andres rohkem tähelepanu pööranud oma perekonnale ja kõik oleks võinud oma õnne leida.
Miks vargamäelased õnne ei leidnud? Kõigil on soov tunda õnne ja olla õnnelik, kuid õnn peitub igaühe jaoks erinevates asjades. Inimesed seavad endale eesmärgid, mille poole nad püüdlevad, omad lootused ja unistused, mille täitumisel tuntakse õnne. Oma elule tagasi vaadates tahame kõik tunda vaid õnne ja rahulolu. Nii oli ka vargamäelastega. Kui Andres Krõõdaga esimest korda Vargamäele läks, oli ta täidetud unistuste ja lootustega, seda kohta pidas ta oma õnne alguseks. Kahjuks läks aga kõik vastupidi, see koht ei muutnud kedagi õnnelikuks. Peagi kadus inimeste rõõm, Vargamäe muutus vaikseks ning peremees oli karm. Andres pühendas oma aja maale, ta rabas hommikust õhtuni ning ei andnud ka teistele aega puhata. Armastus maa vastu oli suur, võib olla isegi suurem kui oma pere vastu. Andres kohtles loomi inimlikumalt kui oma pererahvast. Mehel olid püstitatud suured eesmärgid, mille poole ta püüdles kõvasti. Andes uskus
Töde ja öigus-e esimese osa peatükkide kokkuvöte I Andrese ja Krõõda teekond Metsakandile. Naabertalud. Lehma soost välja aitamine. II Madis, Krõõt ja Andres maid üle vaatamas. Madise ja Andrese rammu katsumine (kivid). III Lauad lävepaku kõrgendamiseks. Maa täis peidus olevaid kive, mis kiire märaga lõhkusid rauapuu. Mindi sulast ja tüdrukut otsima. Krõõt tutvus Aaseme pereeidega, võttis tüdruku, Andres sai alla 20-se sulase. Pearu ja Andres tutvuvad, Andres ja Krõõt keelduvad jooma minekust. IV (28-35) Perenaine hakkas Pearule järgi minema kui too tuli koju ja sõitis värava lõhki. Pearu hakkas naist abielutruudusetus süüdistama, ähvardas kaevu roojata. Pärast palumist söödi saia, joodi viina. Pearu ei läinud üleaedsete juurde. V (35-42) Kuuldi, mida Pearu tegi. Andres läks Tagaperele kraavi asjus. Lepiti kokku kraavi tegemine. VI (42-52) Mindi nelipühade puhul kirikusse. Karja-Eedi tuli tagasi viletsate riiete tõttu. Krõõt lubas saia ja v�
teineteisega kuidagi. Isegi see, kummal on enam õigus kuuse otsas elada, kas varestel või raudkullidel, vallandab tüli. ,,Kes enne, sel õigus," arvab üks. ,,Kel jõud, sel õigus," teine (lk 356). Isa rivaliteeti poegadega esitab kodune mustlasmaadlus (lk 420). Ehkki Andresele selles vastast pole, jääb ta kingsepa silma peasttorkamises juba pojale alla. See on märgiks, et vana patriarhi aeg hakkab mööda saama. Jumalik tasakaal (lk 360) on see, mida noored vargamäelased ei usu. Seda, et rõõm ja õnn on rändajad linnud, kes kardavad sügist. Nende meelest võivad mõlemad vabalt olla ja ka talvituma jääda. Pearuga kohtuskäimine on see, mis Andrest peamiselt piibli poole ajab (lk 369). Ometi otsib Andres piiblist vaid seda, kus Jumal õigust annab. See lohutab siis, kui sa oma võitluses parasjagu oled kaotajaks jäänud, ning kinnitab siis kui oled võitnud. Isade negatiivne rivaliteet moondub laste ihaks üksteise vastu. Seda Joosepi ja Liisi näol
" hüüdis tüdruk vihaselt ja nagu meeleheitel. Armumise ja armastuskolmnurga ilu ja valu. Tammsaare sarnasus Shakespeare'iga: Ka tema võrdles inimest pilliga. Shakespeare'il oli flööt, Tammsaarel polnudki öeldud, mis pilliga tegemist oli. Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingi jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi // Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest. Seda viimast aga ei uskunud noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased, ega ka üldse noored. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta-aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu
Kõik kommentaarid