Pulmad (0)

PULMAD
Olen alati armastanud sügist – seda Pushkini aega, mil puud põlevad ja uhiuued seljakotid vudivad kooli poole. Ilmselt oli juhus , et sellele ajale langes ka üks minu elu tähtsündmus – Tema ja Minu pulmad. Suvel olime lihtsalt Kaks Väga Õnnelikku. Aga siis sai vaikelu otsa ja algas askeldamine. Kõik pidi sel päeval olema kaunis: ilm, inimesed meie ümber, lilled, sõnad, tema ja mina ise. Aeg sai paika pandud üksmeelselt: las loodus ehib end koos meiega ja rõõmustab koos meiega. September on uute alguste aeg!
Probleeme ei olnud ka pulmaisa leidmisega – selleks sai meie ühine tuttav, kes aastaid on (ametlikus korras) taolisi üritusi läbi viinud. Kuna minul on maakodu ilusa järve ääres ja Tartust mitte väga kaugel, ei olnud palju muret ka pulmapeo asukohaga. Veel ühes asjas olime täiesti ühel meelel : me ei tahtnud väga palju külalisi, pidasime kohaseks kutsuda 30-40 inimest. Otsustasime nii, et kui mõned sõbrad-tuttavad selle arvu sisse ei mahu, teeme hiljem väikese lihtsa peo neilegi – kasvõi paadisõit, lõke, kitarrimäng…
Kalendrilehed muudkui lendasid ja käes see oligi. Õnneks oli kõik enam-vähem sujunud ja registreerimise alguseks olime mõlemad kohal, nii et tseremoonia võis alata rahulikult ja tormamiseta. Enne kui astusin Õnnepalee uksest sisse, ulatas tema mulle minu unelmate pruudikimbu – õrnroosad väikesed roosinupud, kokku köidetud valge siidpaelaga – nii ilusad, et…ohh.Siis juba seisimegi keset suurt ruumi ja kuulasime seda, mida sellisel puhul ikka räägitakse. Väike viperus juhtus sõrmustega – tagantjärele oleme targad, et sõrmuste teineteisele sõrmepanemist tuleks kodus harjutada . No ei lähe! Oeh, lõpuks saime hakkama.
Siis õnnitlused, lilled, pildistamine ja kõik see muu sigin-sagin. Seejärel sõit läbi linna ja edasi peopaiga poole. Võtsime pulmaisa oma autosse ja saime tee peal arutada, mis ja kuidas.Pidu kujunes vahvaks. See algas ühe väikese kastanipuu istutamisega – mõnede arvates ehk iganenud komme, aga antud juhul kukkus üsna lõbusasti välja. “Murumängud” olid nagu ikka, ka söök-jook. Keskööl mängisime maha pruudipärja, selle “ohvriteks” olime valinud noored, kes justkui “käisid ja ei käinud ka”. Kui nad pärja endale said, olid nad nii armsalt õhetavad, et oli selge: läks täkkesse! Pidu kestis hommikuni, kuid pruutpaar läks varem magama.
Tütar on lähendanud
Jana (23) ja Peeter (26) Klomann on koos elanud viis aastat, neist abielus viimased paar. Tütar Grete on aasta ja kolmekuune. Pere elab ülikooli ühiselamus 18 ruutmeetril ning mahub kenasti ära.
Nii Jana kui Peeter on ühte meelt , et lapse sünd on nende kooselu ainult paremaks teinud. Grete saabumine oli oodatud sündmus. Peetrile ei meenu paanikat ka isakssaamise ees. “Rahamuret meil polnud, ka enne Gretet elasime ainult minu palgast, Jana käis koolis.”
Läbi udu mäletab Peeter isaksolemise algusest mõtet, et nüüd on põhitähelepanu lapsel. “Mitte et ma oleksin tundnud end kõrvalejäetuna. Arvasin, et elu läheb kõvasti pingelisemaks, aga ei läinudki nii väga.”
Grete vanavanemad ei ela Tallinnas ning nii pole Janal- Peetril lapsehoidjat omast käest võtta. “Mul pole olnudki raseduse ja lapsega kodus olemise ajal erilist soovi välja minna. Peetrile aga pole ma kunagi keelanud sõpradega käimisi,” räägib Jana.
“Isegi kui me vahel koos kusagile läheme, hakkab Jana paari tunni pärast lapse juurde kippuma,” muigab mees. Ta tunnistab , et tunneb siiski vahel puudust ajast, mil sai oma naisega muretult koos väljas käia.
Ehkki Peeter teenib Eesti mõistes korralikult, on nemadki mõelnud, et elu oleks lihtsam, kui Jana tööl käiks. Aga et Grete on veel tissilaps, ei plaani Jana kooligi tagasi minna enne, kui tirts kaheseks saab. Seni saadakse hakkama rangelt eelarvet järgides.
Rääkides vaatavad Klomannid teineteisele silma ja teevad üksmeelse kokkuvõtte: tütar on neid kõvasti lähendanud. “Jana oli juba enne hea ja hoolitsev. Olin kindel, et ta saab emaksolemisega hästi hakkama,” kiidab Peeter.
“Kui Gretet veel polnud, oli lahkarvamuste käigus lihtne öelda, et pakin asjad ja lähen minema. Nüüd ei kujuta ettegi, et midagi sellist ütleks. Oleme üks ja seda ei saa miskitpidi lõhkuda,“ kinnitab Jana.
Milline on lapse vahva sünnipäevapidu?
Tõesti, enamik küsitletutest (kõigil aastas 10–20 sünnipäevakogemust) pidas meeldejäävaks organiseeritud tegevusega sünnipäevapidu. «Mulle meeldis see sünnipäev, kui me käisime metsas mööda seiklusterada, võitlesime karuga ja otsisime aardeid ,» meenutab kuueaastane Henrik sõbra sünnipäeva. «Meie olime ühel sünnipäeval kõik printsessid, õppisime tantse ja meisterdasime lehvikuid,» räägib viieaastane Helen. «Minul oli sünnipäev loomaaias!» hõikab vahele viieaastane Alfred. «Mina käisin ühel sünnipäeval nukuteatris!», «Mina käisin muuseumis!» – igal lapsel on miski tore pidu lisada. Tihtipeale koguneb sünnipäevale selline seltskond, kes ainult kord aastas kokku saabki. Neil on vaja aega ka üksteisega suhtlemiseks. Kui sünnipäevale on kutsutud mängujuht, peab arvestama sellega, et lapsed tahavad ka niisama mängida ja ringi joosta . Selline möllamine, mängujuhita või ilma, väsitab ära isegi Duracelli jänese. Sünnipäeva peaks planeerima nii, et vägevale jooksutuurile järgneks midagi rahulikumat. Laste suust jäi kõlama mõte, et sünnipäevadel on tore midagi meisterdada. Kui meisterdamiseks idee puudub, ajab asja ära ka ajast aega armastatud viktoriin . Viktoriini saab korraldada ka kodusel sünnipäeval, selleks pole vaja ei erilisi materjale ega suurt ruumi. Loomulikult tuleb sünnipäevalistele ka midagi hamba alla anda. Lapse sünnipäevale sobivad selleks igasugused näksid (tiku otsa torgatud viinerid , kanakoivad, tükeldatud köögi- ja puuviljad jne.). Olgu nende mängudega, kuidas on, aga peo tõmbenumbriks on ikkagi tort . Ja muidugi küünlad selle peal. «Eriti tore on, kui need on sellised küünlad, et kui puhud, siis ei kustugi ära, vaid hakkavad uuesti põlema. Siis peavad kõik puhumisele appi tulema,» kirjeldab Laura. Sünnipäevatordi juurde sobivad ka sünnipäevalaul ja sünnipäevalapse õhku tõstmine.
Lihavõtted
Kogu nädalat palmipuudepühast lihavõtteni nimetatakse suureks ehk vaikseks nädalaks. Suure nädala kesksemad pühad on suur neljapäev ja reede. Toimus suurem kraamimine, koristamine ja ruumide pesemine, millega eemaldati kahjustavad jõud ja vanad esemed. Suur nädal on Kristuse kannatusnädal, suur neljapäev tähistab püha õhtusöömaaega. Suur reede kui Kristuse surmapäev on aasta õnnetu päev, nagu reedene päev on tervikuna õnnetuim nädalapäev. Rahvakalendris rõhutati päeva pühadust ja keeldu töötada. Suur reede tähistab Kristuse ristilöömist ja surma. Suurele reedele järgneb vaikne laupäev.
Lihavõtted (munapühad ehk ülestõusmispühad, kiigepühad, kevadpühad - liikuvad pühad, algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva) - 22. märts ... 26. aprill. Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane ), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). Munakoksimine on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. Lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi. Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus. Kiikumine oli erakordselt oluline noorte lõbustus, mille juurde kuulusid laulmine, mängud, jõukatsumine, tantsud. Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi. Toidud.Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim . Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa.
Eesti talupere ja selle suurus. Talupere käsutuses oli teatav maavaldus (talu), mida ta haris ja mille eest pidi maksma mõisale renti ja tegema tegu. Eesti talupere oli tootmis-, tarbimis- ja kasvatusüksus. Talupere liikmete vahel olid sugulus - või alluvussuhted. Pere eesotsas oli peremees , harva ja enamasti ajutiselt (tavaliselt peremehe surma puhul) perenaine . Peremehe perekond moodustas harilikult talutuuma. Peale naise ja laste võis sinna kuuluda teisi sugulasi – peremehe ema või isa, mõni õde või vend, onu, tädi ( laienenud pere) – või siis koguni terveid sugulaste perekondi: poegade perekonnad, vendade-õdede perekonnad, isa perekond (liit- ehk suurpere ). Peremehe perekonda koos sugulastega või nende perekondadega nimetati pererahvaks. Peale sugulaste elasid talus tihtipeale ka sulased (vahel perekonna sulased) ja teenijatüdrukud. Kõige püsivamad pere liikmed olid peremees ja perenaine ning talu tulevane pärija, harilikult vanem poeg. Nooremad pojad või nooremad vennad ei püsinud aga tihtipeale talus kaua. See, kas pererahva hulka kuuluvad inimesed talus kauemat aega püsisid, sõltus suuresti üldisest majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Talupere oluline tunnus on tema suurus, s.o talus elavate inimeste arv. Vanimaid andmeid perede suuruse kohta võib leida Kullamaa vakuraamatust, mida peeti aastail 1524-32. Nende andmete järgi oli talupere keskmine suurus 6-8 inimest. Tööjaotus eesti peres. Peredes valitses kindel tööjaotus. Meeste hooleks olid põlluharimine, metsa- ja veotööd ning hobuste eest hoolitsemine. Naiste hooleks oli perede toidu ja riiete valmistamine, kariloomade talitamine ja lastega tegelemine.Eesti pere elutingimused . 18.-19. sajandil oli eesti talurahva hulgas peaaegu üldvalitsev rehielamu, mis koosnes kolmest põhiosast: hoone keskel paiknes peamine elurum rehetuba , ühes otsas oli ajandusruum avar rehealune , teises kamber (või kambrid). See omapärane ja ainuladdne hoone, mis täitis elamu, rehe , lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Reheelamu keskne ja vaieldamatult tähtsai, ruum oli küttekoldega rehetuba. Rehetoa suurus oli keskmiselt 30-40 m. Peasissepääau kõrval- või vastasnurgas asus suur keedukoldega ahi, suu ukse poole. Vastu tagaseina ahju kõrvale jäikõige varjatum, intiimsem ruumiosa , kus paiknesid magamisasemed, vanemal ajal lavatsid, hiljem voodid . Kõige esindulikum ruumiosa asus ahju suhtes diagonaalselt vastasnurgas. Seal seisis söögilaud.
Vana rahva tööd
Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Talupoja aastaring , tähtpäevad ja uskumused olid oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult. Vanimaks teraviljaks oli oder . Kasvatati ka nisu, kaera, hernest , uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid, vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama , pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala . Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist. Kalaveed kuulusid üksikutele küladele. Püüdmas käidi hooaegadel, peamiselt kevadel, ja ühiselt, kui põllutöödest aega üle jäi. Käsitöö oli Eesti külas kuni 19. sajandi viimase veerandini valdav viis töö- ja tarberiistade, argi- ja pidurõivaste ning kõigi muude eluks vajalike asjade muretsemiseks. Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus. Nii oli kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ja nende hooldamine naiste hooleks; naha-, puu- ja metallitööd aga meeste ülesandeks. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed , lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Sõna 'sepp' tähistas erioskusega meistri üldnimetust ( puusepp , pottsepp, rattasepp jne.). Vana rahva töövõtted olid ka punumine , seebi valmistamine, viltimine, tohutööd, rasvaküünalde valmistamine ning ehitustööd.
Lemmikloomad kodus
Üha sagedamini on inimestel kodus troopilised lemmikud. Troopiliste lemmikute all mõeldakse tavaliselt madusid ja teisi roomajaid. Kuid täiesti vabalt võib ka kodus pidada ämblikke ja muid putukaid, poolahvilisi, vesilikke ja muid põnevaid loomi. Kõige selle jaoks on vaja vaid piisavalt viitsimist ja teadmist. Paljud inimesed peavad sedsorti lemmikute pidamist kulukaks ja närvesöövaks. Mõnedel juhtudel võib see nii olla, kui tavaliselt siiski mitte. Järjest rohkem tegelevad lemmikloomapoed peale näriliste, lindude ja kalade ka ämblike, madude, sisalike ja muude loomade müügiga.Enne kodulooma soetamist pead olema kindel, et tead tema kohta piisavalt palju ja et sul on võimalus talle sobivaid tingimusi pakkuda. Meele teeb kurvaks see, kuidas mõned inimesed näiteks kalu valivad — kalad jagatakse punasteks, sinisteks ja kollasteks. Ei teata, kui suureks kalad kasvavad ja milline iseloom neil on. Rääkimata veel toidust, temperatuurist ja muudest asjaoludest. Kõikidel hobidel on omad iseärasused. Nii ka lemmikute pidamisel. Tavaliselt tekib inimestel peale esimese lemmiku ostmist huvi juba järgmise vastu. Seda kinnitavad paljud huvitavate loomade pidajad. Olen ise tundnud huvi kõiksugu loomade vastu. Nüüdseks ongi mul kodus mõned huvitavad loomad.
Lemmiklooma lood
1. Tolle kassiga oli selline lugu, et ma laenasin ta meie õue pealt korraks ja põhjusel, et köögiseinas on suur auk, kust üks rott igal öösel kööki laamendama pääseb ja maitseainetopse ümber lükkab. Rääkisin kassile mure ära, tema hindas olukorra objektiivselt üle aga kuna rott on meie saiade peal liiga matsakaks paisunud, siis otsustas kass parema plaani kasuks. Pissis lapse tossud täis. Paar päeva selline hais majas , tossud rändasid silmapilk prügikasti aga rott mitu päeva tõesti näole ei andnud. Paraku sellised meetmed ei sobi jälle mulle kuigi hästi. Nii et lahkusime sõpradena ja kui õue peal kohtume, siis üritab ta ikka väga palju kasukakarvu minu kostüümipükstele mälestuseks kinni kleepida. Kassid märgistavad omainimesi ja territooriumi nühkimisega, lõhn jääb külge, mis annab siis ka ülejäänud loomariigile teada, et seal tänaval kõnnib suur kassisõber omapead ...
2. Kõik lood ei tule korraga meeldegi... Aga ukse peal on ta meil ka alati vastas. Tegelikult on ta juba enne võtme luku auku panekut vastas, sest täpselt nii juhtus üks päev, et lugsin Pätuga rahulikult diivani peal raamatut, kui ta järsku nagu tuul ukse juurde kihutas - mõne sekundi pärast kuulsin võtit lukuaugus.
Ah jaa... ja otse loomulikult meeldib talle klaviatuuri peal lösutada ja alati just siis kui mul on vaja kellelegi midagi tähtsat öelda - nt. läbi messengeri ja "tänu" Pätule saabub lõpuks teade midagi jhjfahfjakfdahj-st.
3. Ühel päeval avastasin, et kuidas on võimalik, et ühel kassil lõug nii rokane on. Kuna ta on oranzikat värvi ja lõug valge olema pidi, oli nüüd see väike lõuaots justkui kusagil maad kündmas käinud. Mõtlesin ja mõtlesin - välja mõtlesin. Loodan, et ta päris mulda söömas ei käi, aga tuuseldab ta nendes lillepottides järelikult ikka päris kõvasti. Kuna tal lõug ikka täitsa must ja muld juba karvade vahele imbunud oli, pidime tal hambaharjaga seda küürima, et tal see jälle valgeks saaks. Paar päeva hiljem oli lõug samasugune nagu enne.