"Valgekihv" Jack London (22)

Mart Reiniku Gümnaasium

Jack London

Valgekihv
Õpimapp
Anneli Davel
Aprill 2005
Sisu kokkuvõte
Valgekihv sündis ühel väga külmal talvel, kaugetel põhjaaladel.Ta oli pool hunt ja pool koer.Tema isa oli hunt Ükssilm ja ema pool koer, pool hunt Kiche.Kiche pesakonnas oli peale Valgekihva veel neli väikest kutsikat, kuid Valgekihv oli neist arukam, aktiivsem, tugevam ning uudishimulikum.
Tulid näljaajad ning Valgekihva isa ning ülejäänud kutsikad surid, ema aga käis väljas pidevalt toitu otsimas.Valgekihv oli juba piisavalt suur ning läks koopast välja maailma avastama.Esimest korda ta võitles looduses, võitis ning sai hea kõhutäie.
Täis kõhuga maailma edasi avastama minnes tuli talle vastu rabakana .Ta hakkas Valgekihv nokaga peksma .Esimest korda tundis Valgekihv valu.Tänu sellele oli tema ähmane väike mõistus ebateadlikult juba liigitelu sooritanud.Oli asju, mis elasid ja sellised, mis ei elanud.Järelikult pidi ta elavate asjade suhtes ettevaatlik olema.Asjad, mis ei elanud, püsisid tavaliselt ühel kohal.
Valgekihv õppis ajapikku oma jõudu ja jõuetust täpselt mõõtma, õppis teadma, millal julge olla ja millal ettevaatlik. Ta teadis, et elu sihiks on liha ja et on olemas sööjaid ja söödavaid.Ta õppis ka selgeks elus väga tähtsa seaduse: Söö või lase end süüa.
Ühel hommikul , kui Valgekihva ema oli toitu läinud otsima , kohtus Valgekihv esimest korda inimestega.Ta oli kohkunud ning litsus ennast tugevasti vastu maad.Kuid teda nähes ei karanud mehed püsti, ei näidanud hambaid ega urisenud, vaid istusid vaikselt .Ka hundikutsikas ei liigutanud.Üks indiaanlastest tõusis äkki püsti, tuli ta juurde ja kummardus ta kohale. Indiaanlane ütles:”Wabam wabisca ip pit tah.” (Vaata!Valgesd kihvad !) Mehed hakkasid naerma ja indiaanlane tõstis ta üles.Valgekihv hakkas niutsuma.Niutsumist kuulis ta ema, kes meeletul kiirusel kohale tormas.Kiche jäi seisma ning urises kaugelt.Siis hüüatas üks meestest:”Kiche!Kiche!” Kiche tormas mehe juurde viskas pikali ja niutsis ning liputas saba.“Sellest on aasta, Hall Kobras , kui ta ära jooksis,”ütles teine indiaanlane. “See pole ime, Lõhekeel,” vastas Hall Kobras.”Oli näljaaeg ja koerte jaoks polnud toitu.Ta oli minu venna koer ja nüüd on mu vend surnud ja ma võtan tema ja ta kutsika endale.” Ta sidus Kiche rihma külge ning rihma puu külge.Valgekihv ei kavatsenudki emast lahkuda ja püsis ema juures.
Laagris olid lapsed, naised, mehed ja koerad .Keset platsi tegi Hall Kobras lõket.Kutsikas muidugi ei teadnud mis tuli on ja pistis nina tulle, et seda nuusutada.Kibekiirelt tõmbas ta nina tulest välja ning turtsatas.Hall Kobras hakkas naerma, patsutas Valgekihva ja andis talle väikse lihatüki.Valgekihv sõi lihatüki ära ja jooksis ema juurde tagasi..Kui ta ema juures lamas, nägi ta, kuidas üks koer telki hiilis ja sealt lihatükki varastada tahtis.Telgis olev naine pistis karjuma ja võttis maas kivid ja loopis koera nendega.Valgekihv oli õppinud, et inimesed on jumalad.Nad olid käskijad ning nad olid isandad kõige elusa ja elutu üle, sõnakuulmisele sundides seda, mis liigub ja liikuma pannes seda, mis ei liigu ning tekitades elu- päiksevärvilist, hammustavat elu, mis kasvas samblast ja puust.Nad olid tuletegijad!Nad oli jumalad!
Hall Kobras jäi teisele indiaanlasele võlgu ja pidi võlakatteks ära andma Kiche.Kiche pandi paati ja hakkati minema sõitma.Valgekihv ei tahtnud oma emast ilma jääda ning hüppas vette ja hakkas paadile järgi ujuma .Hall Kobras hüppas samuti paati ja hakkas Valgekihvale järgi sõudma.Ta haaras kutsikalt turjast kinni ning peksis teda.Hundikutsikas polnud iial nii suurt valu tundnud .Ta sai aru, et ta oli jumalat pahandanud ning oli selle üle õnnetu.Õhtul , kui Hall Kobras lõkke ääres istus, roomas Valgekihv ta jalge ette.Hall Kobras ulatas jällegi talle väikse lihatüki. Vahepeal ta isegi kaitses teda teiste koerte eest, kui need tahtsid talt liha ära võtta.Hallilt Kopralt saadud üks lihatükk oli kutsikale palju väärtuslikum, kui naiste käest saadud kakskümmend lihatükki.
Salaja muutus indiaanlaste juures elamine talle kalliks, kuigi ta oli kurb oma ema kaotuse üle.Ta lootis, et ta ema tuleb tagasi nagu indiaanlased lähevad ja tulevad.
Teiste koerakutsikatega Valgekihv ei mänginud, sest kutsikatel olid ta vastu vaenulikud ja ründasid pidevalt teda.Tänu sellele muutus Valgekihv tugevamaks, tigetamaks ja julmemaks.Nüüd juba, kui mõni kutsikas üksi ringi liikus, murdis Valgekihv ta maha.Sellest tuli paksu pahandust ja Valgekihva hakkati koerte pool kartma.
Temast oli saanud kõige julmem koer.Ta oli metsik võitleja.Ta oli juba kõige kiirem jooksja , osavaim võitleja ning ääretult nutikas .Tema liigutused oli välkkiired ning tal oli oma ründamistehnika.Ta ei valmistunud võitluseks (urisemine ja karvade turri ajamine ), vaid kargast kohe kallale ja see ajas ohvri segatusse.Kõigepealt ta lükkas ohvri pikali ja siis hüppas hammastega kõri kallale.Ta ei olnud enam sõbralik koer nagu vanasti vaid tige ning õel.
Ühel päeval läks Hall Kobras Yukonit fortti oma asjadega kauplema.Ta võttis Valgekihva ja mõned teised koerad kaasa.Valgekihv nägi seal esimest korda valget inimest.Ta sai kohe aru, et valge inimene on suurem jumal, kui need keda ta senini tundnud oli.Valgete inimeste koerad olid Valgekihva arvates imelikud.Mõnel olid lühikesed jalad ja pikk keha, mõnel pikad jalad ja väike keha.Mõnel ei olnud peaaegu üldse karvu ja nad ei osanud võideldagi.Valgekihv oli õel ja tahtis nõrkadega võidelda.Kui aurikuga sadamasse uued valged inimesed koos oma koertega tulid, murdsid Valgekihv ja Halli Kopra teised koerad nad maha.Mitte, et Valgekihv nüüd tema laagri koertega sõber oleks, aga ta võitles ainult nendega tiimis.Sealsele rahvale ei meeldinud uustulnukad, kes aurikuga tulid ja olid isegi õnnelikud selle üle, et nende koeri murtakse.Mõned inimesed käisid isegi vaatamas, kuidas koerad võitlevad.Kuid nende seas oli üks mees, keda see sport eriti rõõmustas.Kui ta juba esimest auriku vile kuulis tormas ta kohale ja kui Valgekihv oma kambaga teised koerad maha murtsid, see mees lausa hüppas õhku ja rõõmustas selle üle.Seda meest kutsuti Beauty Smithiks.Ta oli kasvult väike mees ja tema kõhna keha kohal oli veelgi kõhnem pea.Ta silmad on suured ja nende vahel on ruumi veel kahele silmale .Tal on pikad kollased esihambad mis ulatuvad suust välja.Ta nägi küll inetu välja, kuid see polnud tema süü.Ta ihaldas Valgekihva endale, kuigi Hall Kobras teda ei müünud, kasutas Beauty oma kavalust.Ta pakkus mehele koera eest viina ja Hall Kobras ei suutnud vastu panna ja oli nõus.
Beauty sai koera endale ja kasvates teda karmilt, peksdes, surkides, mõnitades.Ta sai ka teada, et koer vihkab, kui tema üle naertakse ja ,et see paneb ta märatsema.Valgekihv vihkas Beautyt..Valgekihv muutus veel tigedamaks ja metsikumaks, kui ta varem veel oli.Ta vihkas kõike ja kõiki.Kui ta puurist oleks välja saanud oleks ta otsemaid ettejääva elusolenud maha murdnud.
Beauty hakkas korraldama koerti võitlusi.Alati tuli kokku palju mehi ja sõlmiti kokkuleppeid.Iga kord võitis Valgekihv.Ta oli võitmatu.Linna oli saabunud bokser ja Valgekihval tuli võidelda temaga.Võitlus oli pikk ja väsitav.Bokser oli Valgekihva kõri kallale hüpanud ega lasknud teda lahti. Äkki tulid kohale kaks meest.Üks meestest oli koerajuht Matt ja teine ta sõber Weedon Scott .Scott tormas koerte juurde ja karjus meestele: “Elajad!” Ta üritas bokserit Valgekihva kõri kallalt ära võtta.Läks palju aega ning lõpuks sai ta lahti.Valgekihv oli poolsurnud.Scott viskas Beautyle 150 dollarit ja ütlest:”Koer on minu.”
Nüüd hakkas Valgekihv elama Matti ja Scotti juures.Ta oli metsik ja kuri.Scott ei pannud teda ketti, aga Valgekihv ei jooksnud ikka ära, ta tahtis näha mis hakkab juhtuma.Ta oli iga hetk valmis ründama ning ennast kaitsma.
Pika aja möödudes suutid Scott sisendada sallivust ja armastust Valgekihva.Nad olid juba päris lähedased.Alati rääkis Scott rahulikult ja sõbralikult Valgekihvaga ja silitas teda.Nende vahel oli tekkinud armastus ja kiindumus .Valgekihv oli jälle sõbralikum ja heasüdamliku, kuid siiski veel umbusklik .Scottist oli saanud tema armastuse-jumal.
Ühel õhtul, kui mehed kaarte mängisid, kuulsid nad kuidas Valgekihv meeletult uriseb..Kui nad kohale jõudsid, lebas maas mees, kes oli verine .See oli Beauty Smtih.Tal olid kaasas kett ja tugev toigas .Matt kõndis tema juurde, võttis ta õlast kinni ja pööras ta ümber.Beauty läks.
Tuli kätte päev, mil Scott tahtis sõita pikaks ajaks maale, oma ema-isa, naise ning laste juurde ning ta ei saanud Valgekihva kaasa võtta.Valgekihv tajus seda ning muutus väga närviliseks.Ta valvas koguaeg hutsiku juures ning käis alati Scottiga kaasas, kui too kuhugi läks.
Lõpuks tuli kätte Scotti saatmis aeg. Mindi sadamasse aerikut ootama.Scott astus pardale ja Valgekihv samuti.Scott patsutas Valgekihva ja Valgekihv vaatas talle kurvade silmadega otsa.”Ei.Ma ei suuda.Ma võtan Valgekihva Lõunamaale kaasa,” lasusu lõpuks Scott.Matt ainult muheles ja lehvitas Scotile.
Pikk teekond läbi linna, mürisevate autode vahelt, oli viinud neid maale, Scotti koju.Neile tuli vastu koer Collie ja Dick .Nad hüppasid kohe Valgekihva kallale ja alati tekkis neil rüselus. Majas elas Scoti isa ja ema, Scoti õed Beth ja Mary , isanda(selleks pidas Valgekihv Scotti) naine Alice ja ta lapsed Maud ja Weedon.Valgekihv vihkas lapsi ja nende puudutusi.Samuti vihkas ta Collit ja Dicki, kes teda kunagi rahule ei jätnud.
Lasteg ja kogu pererahvaga harjus ta kiirest .Kõik olid Valgekihva kiindunud, kuid too armastas ainult Scotti.Dick ka enam ei teinid temast välja, kõik oli suurepärane.Ainuke mure oli see, et Collie ikka alati ründas Valgekihva, see ei aindnud talle südamrahu.
Valgekihv pidi veel õppima hulga seadusi.Ta ei tohtinud hoovipeal olevaid kanu süüa, ka kassi teeääres pidi ta rahule jätma.Kõik küülikud puurides ja haned hoovipeal samuti.Aga ta õppis et loomad, kes tulevad metsast ning ei kuulu kellelegi, on saak.
Kuud tulid ja läksid.Lõunamaal oli toitu külluses ja teha polnud midagi ning Valgekihv elas rammusana, jõukana ja õnnelikuna.Kuid ikka erines ta teistest koertest.Ta tundis seadust paremini kui koerad, kes muus elu polnud elanud.
Isandale meeldis ratsutada ning Valgekihv jooksis alati hobuse kõrval kaasa.Kui ühel päeval kukkus hobune ja kukkus Scott ja ta jalaluu murdus.Scott näitas näpuga kodu poole ja ütles Valgekihvale:”Mine!Mine koju ja kutsu nad siia!” Valgekihv läks ja vaatas vahepeal kahtleva pilguga tagasi.Kodus ta hakkas pernaist kleidist sikutama ja ta sai kohe aru, et midagi on juhtunud.Valgekihv juhatas pererahva Scotti juurde.Pererahvas siis põetas Scotti ja peagi oli ta jälle terve.Kõik pidasid nüüd väga Valgekihvast lugu.Ka isegi Collie ei hammustanud valusasti, vaid mängeldes.Ta hammustas sõbralikult Valgekihva ja jooksis eemale.Ta kutsus Valgekihav metsa jooksma .Valgekihv läks.Sellel päeval ratsutas Scott üksi ja Valgekihv jooksis metsas, külg külje kõrval Colliega, nagu tema ema Kiche ja vana Ükssilm paljude aastate eest olid jooksnud vaikses põhja metsas.
Ühel päeval rääkis terve küla sellest, et vangist on põhenenud Jim Hall.Ta oli kuri ja metsik, sest teda mõistis süüdi selle eest, mida ta teinud polnud ja seda olid teinud teadmatult Scotti isa, kohtunik Scott.Jim tahtis talle tohutult kättemaksta.
Isanda naisel ja Valgekihval oli väike saladus , alati kui õhtu käes, lasi ta Valgekihva tuppa magama ja hommikul vara jälle välja.Kätte oli jõudnud õhtu ning Valgekihv magas mõnusasti esikus.Ta kuulis samme .Otsemaid olid ta püsti ja rünnakuks valmis.Sisse astus mees ta kõndis trepini ja kui ta esimese sammu tegi ründas tea Valgekihv.Terve pere ärkas lärmi peale ülesse.Kui nad alla jõudsid lebas maas mees ning Valgekihv.Scotti isa tõstis mehe üles ja see oli Jim.Siis pöördusid nad Valgekihva poole.Ta oli päris otsas.Nad kutsusid ruttu arsti.Murdunud oli jalaluu ja kolm roiet.Mees oli talle peale hüpanud.Arst väitis, et üks tuhande vastu on tema terveks saamise võimalus.Valgekihva põetati ja ta paranes .Ta paranes kaua ning ta oli kaua lamanud, et tema lihastest oli kadunud nende võimekus.Ta uritas ennast püsti ajada ja kõndis õue.”Õnnistatud Hunt!” hüüdsid naised õues kooris.”Mina kinnitasin seda ammugi.Ükski koer poleks suutnud teha, mis tema tegi, ta on hunt,” sõnas Scott.”Tal tuleb uuesti käima õppida,”muheles arst.valgekihv kõndis longades edasi ja kõik inimesed plaksutasid.Ta istus maha, et puhata .Tema juurde tulid roomates pisikesed kutsikad.Tõsiselt lubas Valgekihv neid enda peale ronida ja enda turjal kukerpallitada.Esiti, kui inimesed käsi plaksutasid, tekkis temas natuke ta muistset iseteadvust ja häbelikkust.See möödus kutsikate virguduste ja hullamise jätkudes; ta lebas poolsuletud, kannatlike silmadega ja tukkus päikesepaistel.
Jack London
Jack London sündis 12. jaan. 1876. a. San Franciscos laostunud farmeri pojana.Majanduslike raskustega pidi London võitlema kogu elu.Juba koolipoisina tuli tal hakata tegelema leivamuredega.Ta müüs San Francisco tänavail lehti ning iga teenitud sendi viis ta koju.Pärast algkooli lõpetamist läks ta tööle konservivabrikusse, kus töötati kaheksateist-kakskümmend tundi ööpäevas.Lihte aritmeetika näitab, et söömiseks-magamiseks jäi ainult neli, oaremal juhul kuus tundi.Millegi muuga tegelemisest ja vabast ajast polnud juttugi.Ja selliselt tuli elada pidevalt, kuust kuusse, aastast aastass.Lisaks sellele polnud vabrikus mingeid töökaitseseadmeid, iga tähelepanematu moment või tukkuma jäämine võis tähendada töövõime kaotust kogu eluks, halvemal juhul isegi surma.
Sellist julma elu ei suutnud Jack London, vaba ja julge hingega noormees , välja kannatada.Ta lahkus tehasest ja hakkas “austripiraadiks” – hakkas San Francisco lahes austreid püüdma, mis oli keelatud.Varsti õnnestus tal pääseda madruseks laevale, mis läks Beeringi merele kotikuid püüdma.
Jõudnud tagasi San Franciscosse, asusu Jack uuesti tööle vabrikusse.Seekord džuudivabrikusse, kus kord oli niisama julm kui konservivabrikuski.
Samal aastal – see oli 1893 – tegi Lodon oma esimese kirjandusliku katsetuse.See oli olukirjeldus “Taifuun Jaapani rannikul”.Olukirjeldus võitis esimese auhinna ühe San Francisco ajalehe kirjanduslikul võistlusel.Jack London oli siis seitsmeteistkümne aastane.Ta hakkas unistama kirjanduslikust tegevusest.
Parajasti sel ajal puhkes USA-s majanduskriis , millega kaasnesid rahutused ja streigid tööliskonna hulgas seoses nende olukorra parandamist. Armee löödi aga politsei ja sõjaväeosade poolt laiali.
Londonist saab nüüd hulkur, kes koos teiste omasugustega rändab mööda kogu Ameerikat, sõites kord jänesena puhvritel, kord lihtsalt jalgsi edasi liikudes.Oma rännuaastatest kirjutab ta hiljem huvitavas teoses “Tee”(1907).
Hulkumine oli aga Ameerikas seadusega karistatav .Londonil oli küllalt ebaõnne sattuta kohtu ette ja sealt vanglasse.Pärast vangikaristuse kandmist läks London tagasi San Franciscosse, kus ta hakkas suure visadusega õppima, kavatsedes saada kirjanikuks .Tehes pidevalt igasuguseid juhuslikke töid, et endal hinge sees hoida, tegi ta keskkooli kolmeaastase kursuse ühe aastaga läbi ja astus 1896. a. ülikooli.
Juba oma rännuaastatel oli London tutvunud K. Marxi töödega.Nüüd oli tal võimalus neisse veelgi enam süveneda.Londonist saab Ameerika sotsialistliku partei liige.Ta lähenes revolutsiooniliste tööliste ringkondadele.
Majanduslik olukord sunnib Londoni ülikoolist lahkuma ja pesumajja tööle asuma.Kirjanduslikul kaastööl, mida ta ajakirjadele saatis, polnud edu.See aga Londonit ei heidutanud.Visadusega, mida ta hiljem kirjeldab oma autobiograafilises romaanis “Martin Eden ”, jätkas ta kirjutamist, olles kord kindlalt otsustanud kirjanikuks saada.Kuigi veel väga noor mees, on tal juba tohutud elukogemused.Ta on vahetult näinud elu kõiges tema mitmepalgelisuses, olemata ise sealjuures passiivseks pealtvaatajaks.
1897. a. tegi London retke Klondike` isse kus 1896. a. on avastatud kulda ja kuhu nüüd tõttasid tuhanded õnneotsijad.Kulda London ei leidnud, ta haigestus ja pöördus tagasi koju, kus hakkas ta uue innuga kirjutama.
Esimesed J.Londoni teosed, mis ilmusid eraldi väljaannetena olid novellikogud “Põhja Odüsseia” (1900), “Ta isade jumal” (1901), “Pakase lapsed” ( 1902 ) ja romaan “Lume tütar” (1902).Veidi hiljem veel kogu “Usk inimestesse” ( 1904 ) ja romaan “Merehunt” (1904).Neis teostes kujutab London elu karmis Põhjas.Peamisteks kangelasteks on kullaotsijad.London näitab tugeva isiksuse võitlus loodusega.Elu on Põhja kokku vedanud inimesi mitmesuguste iseloomudega, mitmesuguste saatustega ja mitmesuguste minevikkudega.Ühed karastavad, mehistuvad, muutuvad ausateks ja julgeteks looduse peremeesteks.Teised jäävad alatuteks väikesteks inimesteks, nagu nad on olnud.Kõiki neid ühendab raugematu elujanu.
Sümpaatiaga kirjutab J.London vähenõudlikest ja kartmatutest indiaani naistest, kes käituvad suure mehisusega seal, kus nende valged õed võib-olla pisaraisse kohkuksid.Indiaanlaste ja valgete vahekordadest kirjutades jääb London aga “valge rassi” positsioonile, pidades loomulikuks, et värvilised on juba looduse poolt määratud alluma valgetele.Sealjuures on tal siiski küllalt terav pilk indiaanlaste viletsuse nägemiseks.
1902. a. sõitis London ühe ajalehe korrespodendina Lõuna-Aafrikasse, kus toimus sõda inglaste ja buuride vahel.Aafrikasse ta siiski ei jõudnud, saades Londonis teada, et sõda on juba lõppenud.Kirjanik otsustas peatuda veidi Londinis, et tutvuda siinse eluga.Ta asus elama East -Endi, Londoni tööliste linnaossa. Kogunud tähelepanekutest kasvas raamat “Sügaviku inimesed”, mis oli terav kriitika Briti impeeriumi poliitilisele korrale ja kodanlusele üldse.Ühiskonna kriitikat jätkas London oma Kalifornia- ja Lõunamereteemalistes novellides .
J. Londoni tähtsamad teosed on romaanid “Raudne kand ” (1908) ja “Martin Eden” (1909). “Martin Eden” on autobiograafiline teos.Kirjanik kujutab siis noort madrust, kes on otsustanud iga hinna eest saada kirjanikuks ja kes oma sihi ka saavutab.Kodanlusest on tal väga idealiseeritudv ettekujutlus.Talle näib, nagu elaksid need inimesedv puhtalt, rahulikult ja õnnelikult, pääsedes juurde kõigile kultuurivaradele, mida inimesed kunagi loonud.Saanud tunnustatud kirjanikuks ja hakates liikuma kodanluse ringkondades, näeb Martin tegelikkust .Ta põrkab kokku kodanluse müüdavusega, vaimsetehuvide puudumisega, väikluse ja alatusega.Isegi Ruth , tema ideaalide kehastus, osutub samasuguseks kui teised.Martin on kulutanud oma eesmärgile jõudmiseks kõik energiavarud, ta on kaotanud sideme rahvaga ja ta ei leia muud väljapääsu kui lahkumine elust.
Suurepärase osa J.Londoni loomingus moodustavad tema loomajutud (“Valgekihv” 1906, “Looduse kutse”, “Jerry” jne.).Eriti meisterlikult ja suure sisseelamisega kujtab ta koeri.Kõigil neil on Londoni käsitluses eredalt individuaalne karakter .Tuntuim Londoni koeraromaan ongi “Valgekihv”.
Seoses töölisliikumise langusega hakkab J. London sellest 1910 . a. alates eemalduma, kuigi ta sümpaatia jääb endiselt lihtrahvale.Siirus, suur humanism ja jõuline kuntstipärasus on teinud Londoni populaarseks ja armastatuks lugeja juures.
Minu arvamus
Mulle soovitas seda raamatut isa, kes on seda lapsepõlves ise lugenud.Talle meeldis see ja kuna mulle meeldivad koerad soovitas ta seda mullegi.
Mulle meeldis see raamat väga, sest seal oli juttu headusest ja armastuses.Samuti oli seal ka jõhkrust ja kubust, kuid need tegid raamtu huvitavamaks.Selles olid tunded, hoolivus ja armastus.”Valgekihv” oli väga südamesse minev raamat.Mulle meeldis see raamat ka sellepärast, et see jutustas koertest ning huntidest, kes on mu lemmik loomad.Raamatus meeldis mulle kõik, aga natuke pikalt jutustas ta peatükkide alguses loodusest.Samuti mõned jõhkramad kohad tegid meele päris kurvaks, aga seda ongi autor ju raamatus meieni püüdnud tuua.
Raamatus meeldis mulle kõige rohkem koht, kus Collie ja Valgekihv sõbralikult, külg külje kõrval metsas jooksid ja muidugi ka lõpp, kus Valgekihv lamas päikesepaistel ja kutsikad kukerpallitasid ta turjal.
Väga ilusad olid ka peatükid, kus Scott Valgekihva armastama ja sallima õpetas.
Kirjanik oskas väga hästi kirjapanduga tekitada neid tundeid, mis vaja.Ta oskas kõik täpselt ja ilusti kirjeldada, nagu ma oleksin sealsamas.
Südamlik oli ka see, kuidas Valgekihv Scotti armastas ning kuidas Scott jällegi Valgekihva armastas.Ta oli tark mees ning armastas loomi.Aga Hall Kobraski väga halb polnud, kuid tal olid teised harjumused ja traditsioonid ja sellepärast ta peksis Valgekihva.Aga Valgekihv ei armastanud ka Hall Kobras sellepärast nii nagu ta armastas Scotti.Scott oli Valgekihva jaoks suurepärane kaaslane .Nagu näha saavutab heaga rohkem, kui kurjaga.
Kasutatud kirjandus
1) http://images.google.com/images?q=jack+london&hl=en&lr=&start=20&sa=N
2)Jack London-“Valgekihv”