Vastus leiad õppematerjalist: Päikesesüsteemi väikekehad

Päikesesüsteemi väikekehad (1)

Põhikool - Füüsika - Füüsika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis on asteroidid?
Kuidas tekkisid asteroidid?
Kuidas asteroide liigitatakse?
Mis on komeedid?
Mis on meteoorid?
Kust tulevad meteoorid?
Mis on meteoriidid?
Mis juhtuks kui komeet põrkaks kokku mõne planeediga?
Mille vähendamiseks tehakse suuri jõupingutusi ja kulutusi?

Päikesesüsteemi väikekehad
Koostanud :
Karoly Nurmik
9b
Viljandi 2010
Sisukord

Sissejuhatus................................................................................................................lk 3

Asteroidid …………………………………………………………………………...lk 4

Mis on asteroidid?................................................................................................lk 4

Kuidas tekkisid asteroidid?..................................................................................lk4

Kuidas asteroide liigitatakse?...............................................................................lk4,5

Kas mõni suur asteroid võib oma orbiidilt kõrvale kalduda ja tabada Maad?.....lk 5

NEO…………………………………………………………………………….lk 6

Maale lähenevad asteroidid…………………………………………………….lk 6

Suurimad asteroidid……………………………………………………………lk 6,7

Nimepanek……………………………………………………………………..lk 7

Komeedid ehk sabatähed…………………………………………………………lk 8

Mis on komeedid?..............................................................................................lk 8

Komeetide avastamine………………………………………………………...lk 8,9

Komeetide ehitus……………………………………………………………...lk 9

Orbiidid ja tiirlemisperiood …………………………………………………...lk 9

Nähtamatud komeedid ohustavad inimkonda?..................................................lk 10

Tuntud komeedikütid………………………………………………………….lk 10

Meteoorid ja meteoriidid ........................................................................................lk 11

Mis on meteoorid?.............................................................................................lk 11

Kust tulevad meteoorid?....................................................................................lk 11

Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ja kuju…………………………….lk 11

Mis on meteoriidid?...........................................................................................lk 11,12

Meteoriitide liigitus……………………………………………………………lk 12,13

Kraatrid………………………………………………………………………..lk 13

Tähesajud ja meteoorivoolud………………………………………………….lk 13

Kokkuvõte…………………………………………………………………………lk 14
6. Kasutatud kirjandus………………………………………………………………lk 15

Sissejuhatus
Järgnevas referaadis uurin ma rohkemat Päikesesüsteemi väikekehade kohta. Väikekehasid on mitmeid ja kõik need on omamoodi ohtlikud Maale. Kõik need väikekehad on minevikus põhjustanud ohtu ja võivad teha seda ka tulevikus tabades Maad.
Tehes seda referaati, uurin ma välja kuivõrd ohtlikud on Päikesesüsteemi väikekehad ohtlikud Maale
2. Asteroidid

Mis on asteroidid?
Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese.
Asteroidide ametlik nimetus oli kuni Rahvusvahelise Astronoomiauniooni XXVI peaassambleeni 24. augustil 2006 väikeplaneedid. Nüüd on nad arvatud Päikesesüsteemi väikekehade hulka.
Neid on nimetatud ka planetoidideks.
Sõna "asteroid" tähendab õieti „tähesarnast taevakeha “. See nimetus ei tulene asteroidide füüsikalisest sarnasusest tähtedega (mida neil ei ole), vaid sellest, et enamikus teleskoopides paistavad nad erinevalt suurtest planeetidest nagu tähedki punktidena, mitte ketastena.
Asteroiditaolisi kehi, mille läbimõõt on palju väiksem kui 1 km, nimetatakse meteoorkehadeks.
Praegu on teada umbes 338 000 asteroidi . Nende koguarv arvatakse ulatuvat miljonitesse.

Kuidas tekkisid asteroidid?
Asteroidid on arvatavasti aine, mis jäi üle planeetide tekkimisel umbes 4,6 miljardit aastat tagasi. Jupiteri tugev gravitatsiooniväli ei lubanud planeedialgetel korralikku planeeti moodustada. Selle asemel jäid nad igaüks omaette tiirlema. Aegade jooksul on kümneid tuhandeid väikeplaneete Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst välja heidetud. Seda põhjustavad asteroidide omavahelised põrked ja Jupiteri gravitatsioonilised häired.
Esimese hüpoteesi asteroidide tekke kohta esitas H. Olbers. Selle järgi on asteroidid kunagi Marsi ja Jupiteri vahel tiirelnud planeedi jäänused. Selle vastu räägib juba asjaolu, et kõigi asteroidide, nii avastatud kui avastamata, kogumass on väiksem kui 10% Kuu massist. Teiseks pole teada ka sellist mehhanismi, mis planeedi niiviisi purustaks. Tänapäeval peetakse tõenäoseks, et tekkiva Jupiteri häiriva mõju tõttu seal planetesimaalid (kehad, mille edasisel koondumisel moodustusid planeedid ) planeeti ei moodustanudki, vaid omavaheliste põrgete tõttu lagunesid asteroidideks ja meteoriitideks. Seega on asteroidide näol tegemist ühtede kõige ürgsemate Päikesesüsteemi liikmetega ja nende uurimine aitab heita pilku ka planeetide tekkele.

Kuidas asteroide liigitatakse?
Asteroide liigitatakse nende albeedo ehk valguspeegeldusteguri järgi, mille abil saab oletada, millest asteroidid koosnevad.

C-tüüpi asteroide on 75% kuni 85% ja need koosnevad külmunud gaasidest , mis on suure süsinikusisaldusega. Nimi tulebki sellest, et ladina keeles on süsinik Carboneum. Need tumedad asteroidid peegeldavad tagasi keskmiselt 3% valgusest. C-tüüpi asteroidid asuvad asteroidide vöö kaugemas osas, kuid neid on märkimisväärselt ka Päikesepoolsel asualal .
S-tüüpi asteroide (ladina keeles Silicium – räni) on 13% kuni 17% ja nendel arvatakse olevat raud- nikkel -tuum, mida katavad Kuu pinnale sarnased kivimid. Need asteroidid sisaldavad palju räni. S-tüüpi asteroide nimetatakse veel kiviasteroidideks ja nad peegeldavad tagasi 15% valgusest. S-tüüpi asteroidid asuvad rohkem asteroidide vöö päikesepoolses osas.
M-tüüpi asteroidid on ülejäänud asteroidid ja koosnevad puhtast rauast ja niklist. Need asteroidid peegeldavad ja polariseerivad hästi valgust.
Mõned asteroidid on koostiselt veel erinevamad.

Asteroide saab liigitada ka nende asukoha järgi Päikesesüsteemis:
1. Maalähedased asteroidid
2. Peamine asteroidide vöö Marsi ja Jupiteri vahel
3. Ka Veenuse ja Maa vahel tiirlevad mõned asteroidid.
Suure asteroidide vöö sees tuntakse ka suhteliselt tühje alasid, näiteks Kirkwood augud.
4. Mõned "asteroidid" (mida tuntakse ka Kentauride nime all) on teada ka Päikesesüstee-
mi äärealadelt, kuid nende koostis sarnaneb rohkem komeetidele või Kuiperi Vöö
objektidele.

Kas mõni suur asteroid võib oma orbiidilt kõrvale kalduda ja tabada Maad?
Mis juhtuks, kui komeet põrkaks kokku mõne planeediga? Kohutav pilt.
Et sellest aimu saada, küsi dinosaurustelt, sest arvatavasti põhjustas nende hukkumise komeet või asteroid, mis põrkas Maaga kokku 65 miljonit aastat tagasi.
Kokkupõrkele komeediga järgnes sündmuste jada – maavärinad, tõusulained ookeanis, ja temperatuuri jahenemine tolmupilve tõttu, mis varjutas päikesevalguse, ning paljude taimede hävimine. Kokkuvõttes viisidki need sündmused hävingule dinosaurused ja paljud teised loomad, kes sellel ajal Maal elasid.
Me ei tea, millal vapustab Maad järgmine kosmiline katastroof. Kõige tõenäolisemalt ei hukku lähemate aastatuhandete jooksul kosmilises katastroofis keegi. Kuid valvsust ei tohi kaotada, õigemini, valvsust alles tuleb hakata tõstma. Kuna kosmiline oht on peaaegu tajumatu, on seda siiani põhiliselt eiratud. Võib-olla aga peaks seda arvestama võrdselt teiste samal riskitasemel ohtudega, mille vähendamiseks tehakse suuri jõupingutusi ja kulutusi? Seda enam, et inimkond on suudab juba praegu potentsiaalseid ohustajaid purustada või Maast kõrvale juhtida, kui nad õigel ajal üles leitakse. (Näiteks satelliidi teel juhitavate tuumarakketide abil.) Seni peame lootma vaid Maa atmosfäärile, milles enamik väiksemaid taevakehi ära põleb, jõudmata maale.
2.5 NEO
NASA on loonud Maa-lähedase objekti eriprogrammi (Near Earth Object, NEO), selle töötajad jälgivad kõiki enam kui kilomeetrise läbimõõduga kosmilisi esemeid Maa lähistel või orbiidil, mis meie koduplaneeti kokkupõrkega ähvardavad
Kosmiliste kokkupõrgete ohu mõõtmiseks on kasutusel nn. Torino skaala, millel number 1 tähistab kokkupõrke ülimalt ebatõenäosust, 10 aga globaalset kliimakatastroofi põhjustavat kokkupõrget. Viimast on oodata vaid kord 100 000 aasta jooksul. Väikseimat kokkupõrkeohtu kujutab praegu vaid üks Maale lähenev asteroid aastal 2101. Skaala suuremaid numbreid ei ole isegi kasutusel.

Maale lähenevad asteroidid
Enamiku asteroidide orbiit jääb Marsi ja Jupiteri vahele ning nad on seetõttu meile üsna ohutud . Umbes 160 asteroidi trajektoor võib aga lõikuda Maa orbiidiga.
Hinnangute järgi on 1-kilomeetrise läbimõõduga asteroididest teada ainult 5% ja 100-meetrise läbimõõduga asteroididest üksnes 0,1%. Globaalset katastroofi põhjustada võivaid 1-kilomeetriseid ja suuremaid asteroide arvatakse olevat ligikaudu 2000, millest avastatud on 350. Nad võivad Maad tabada või sellest lähedalt mööduda.
Astronoomiaalases kirjanduses on väiteid, et 100-meetriseid ja suuremaid ohtlikke asteroide võib olla kuni 300 000. Lisanduvad ohtlikud komeedid, mida on küll kergem avastada ja purustada. Tõsi küll, kui me kõigi nende orbiite täpselt teaksime, selguks arvatavasti, et tegelikult on ohtlikke asteroide üksnes mõnikümmend või mõnisada. Teisest küljest, juhuslike häirituste tõttu võivad orbiidid ka muutuda.

Suurimad asteroidid
Üldse on vaid 26 asteroidi suuremad kui 200 km, 250 suuremad kui 100 km ja 700 suuremad kui 50 km. Väikseimate senivaadeldud asteroidide diameeter on vaid mõnisada meetrit.
Number
Nimi
Läbimõõt (km)
Kaugus Päikesest (aü)
Avastamise aeg
Avastaja
1
Ceres
1003
2.766
1. jaanuar 1801
Giuseppe Piazzi
2
Pallas
608
2.773
28. märts 1802
Heinrich Olbers
4
Vesta
538
2.361
29. märts 1807
H. W. Olbers
10
Hygeia
450
3.136
12. aprill 1849
Annibale de Gasparis
31
Euphrosyne
370
3.148
1. september 1854
Ferguson, J.
704
Interamnia
350
3.067
2. oktoober 1910
Cerulli, V.
511
Davida
323
3.170
30. mai 1903
Dugan, R. S.
65
Cybele
309
3.437
8. märts 1861
Tempel, E. W.
52
Europa
289
3.099
4. veebruar 1858
Goldschmidt, H.
451
Patienta
276
3.060
4. detsember 1899
Charlois, A.
15
Eunomia
272
2.644
29. juuli 1851
de Gasparis, A.
16
Psyche
250
2.919
17. märts 1851
de Gasparis, A.
48
Doris
250
3.109
19. september 1857
Goldschmidt, H.
92
Undina
250
3.189
7. juuli 1867
Peters , C. H. F.
324
Bamberga
246
2.682
25. veebruar 1892
Palisa, J.
3
Juno
240
2.667
1. september 1804
Harding, K. L.
24
Themis
234
3.129
5. aprill 1853
de Gasparis, A.
95
Arethusa
230
3.073
23. november 1867
Luther, R.

Nimepanek
Avastamise järel antakse asteroididele kõigepealt esialgne tähistus, mis koosneb aastaarvust ja sellele järgnevast kahest ladina suurtähest. Neist esimene näitab niimitmendat kalendrikuu poolt, mil avastus tehti, teine aga avastamise järjenumbrit. Kui ühel kuu poolel on avastatud rohkem kui 25 asteroidi, siis lisatakse indeks 2 jne. Esialgseid tähistusi omistatakse praegu rohkem kui 1000 tükki aastas. Kui asteroididele on leitud usaldusväärne orbiit ja teda on vaadeldud vähemalt kahes positsioonis. Siis omistatakse asteroididele number. Alles pärast nummerdamist võib asteroidile anda nime. Traditsiooniliselt kuulub nime panemise õigus avastajele.
3. Komeedid ehk sabatähed

Mis on komeedid?
Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha, mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest.
Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast komētēs, mis tähendab 'pikajuukseline'. Eesti keeles nimetatakse komeete ka sabatähtedeks.
Komeedid on väikese massiga taevakehad , mis tiirlevad ümber Päikese piklikel orbiitidel. Nende tahke tuum koosneb mõnesaja meetri kuni mõnekilomeetrise läbimõõduga tükkidest. Peale tuuma sisaldavad nad veel tolmainet. Kui komeet asub Päikesest kaugel, siis on ta märgatav nõrga uduse laiguna. Kui aga komeet läheneb Päikesele, siis ta kuumeneb ja hakkab eraldama gaase (samuti tolmu), mis Päikese valgusrõhu mõjul surutakse Päikesest eemale. Sellest kujunebki komeedi saba. Igal uuel lähenemisel Päikesele eraldub tuumast uus kogus gaasi ja tolmu, mis hajub planeetidevahelisse ruumi. Seega peab tuuma mass järjest vähenema, kuni lõpuks kogu tema lenduv aine muutub tolmuks või gaasiks. Et komeedid tõepoolest suhteliselt lühikese ajaga lõpetavad oma elutee meteoorkehade pilvena, selle kohta leidub palju tõendeid. Näiteks lugu Biela komeediga, mis avastati 1772. a. Selle komeedi tee möödus õige lähedalt Maa orbiidi punktist, kus meie planeet asetses novembri lõpul. Biela komeedi järjekordsel lähenemisel 1846. a. täheldasid astronoomid esmakordselt, et komeedi tuum jagunes kaheks. Kummalgi tuumal oli oma kooma ja saba ning tuumadevaheline kaugus ulatus 250000 km-ni. 1852 . aastaks olid tuumad eraldunud 2,5 miljoni kilomeetrini. 1859 . ja seejärel 1866. aastal oodati uut lähenemist, kuid komeete ei ilmunud. Küll aga oli 1866. aasta 27. novembril tähelepanuväärne tähesadu, mis kordus täpselt 13 aasta pärast (s.o. siis, kui komeet pidi uuesti ilmuma). Komeedid olid lagunenud meteoorkehade pilvedeks.
On teada palju meteoorivoole, mille tekkimine seletub kindla komeedi kas täieliku või osalise lagunemisega.
Tähesadu annab tunnistust komeedi hävimise paratamatusest. Komeedi eksisteerimine lõpeb tema lagunemisega meteoorideks.

Komeetide avastamine
Sageli ilmuvad kommedid täiesti ootamatult - algul nõrgad, märgatavad ainult teleskoobis , hiljem aga saavad heledamad neist nähtavaks ka palja silmaga. Nõrku, nn. teleskoopilisi komeete vaadeldakse käesoleval ajal igal aastal tavaliselt kümmekond. Üldse on vaadeldud umbes 900 komeedi ilmumist. Neist on erinevaid umbes 600. Väga palju komeete on avastanud just asjaarmastajad astronoomid. Juba väikeses pikksilmas paistab kauge komeet tillukese udulaiguna. Kõige rohkem lootust on komeete avastada Päikese ümbruses, s.t. enne Päikese tõusu idataevas ja pärast Päikese loojumist läänetaevas.
3.3 Komeetide ehitus
Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea ehk koma - sellest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Koma on komeedi tuuma ümbritsev gaasipilv . Kui komeet on Päikesest kaugel, paistab pea sümmeetrilise laiguna. Päikesele lähenemisel muutub ta ovaalseks ja hiljem ilmub saba. Nähtav koma on omakorda ümbritsetud veel palju suuremate mõõtmetega neutraalse vesiniku pilvega, mis on vaadeldav spektri ultraviolett -piirkonnas tehiskaaslaselt. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest , mida päikesetuul komeedist eemale puhub . Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Seetõttu järgib tolmusaba rohkem või vähem komeedi orbiiti. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba.
Komeetidest säilivad vaid asteroiditaolised tükid (komeedi tuuma osad) ja meteoorne materjal, mis aga lõpuks langeb päikesele või hajub planeetide atmosfäärides. Niisugune keha lakkab olemast komeet, sest tal puudub helendav gaasümbris - kooma ja saba.
3.4 Orbiidid ja tiirlemisperiood
Suurem osa pikaperioodilisi komeete pärineb Päikesesüsteemi äärealadelt, Öpiku-Oorti pilvest, lühiperioodilised seevastu Neptuuni orbiidi taga paiknevast Kuiperi vööst. Komeetide orbiidid on enamasti piklikud, sageli paraboolsed või hüperboolsed. Tänaseni ei ole päris selge, millised häiritused põhjustavad komeetide liikumist Öpiku-Oorti komeedipilvest Päikesesüsteemi siseosadesse.
Komeetide tiirlemisperiood võib Päikesesüsteemi siseosades hiidplaneetide, eelkõige Jupiteri ja Saturni, külgetõmbe mõjul märgatavalt muutuda.
3.5 Nähtamatud komeedid ohustavad inimkonda?
Ehkki observatooriumid ja kosmoseagentuurid jälgivad enamikku Maa poole tuhisevaid komeete ja asteroide, väidavad mõned astronoomid, et paljusid potentsiaalselt ohtlikke asteroide me ei näe.
„Tumedad komeedid kujutavad endast märkimisväärset, kuid suuremalt jaolt nähtamatut ohtu,” ütleb Cardiffi ülikooli astrobioloog Bill Napier. Koos David Asheriga Põhja- Iirimaal asuvast Armagh’ observatooriumist hoiab ta, et paljusid komeete pole võimalik õigeaegselt avastada, vahendab NewScientist.
Teadlaste hinnangul leidub meie galaktikas ligi 3000 komeeti, kuid ainult 25 neist on praeguseks tuvastatud.
„Tumedaks” muutub komeet siis, kui vesi tema pinnalt aurustub. Vee puudumise tõttu peegeldab taevakeha tagasi vähem valgust, ja see teebki tema avastamise keerulisemaks.
Astronoomid on korduvalt avastanud komeete kõigest mõni päev enne seda, kui need on Maast möödunud. Näiteks 1983. aastal möödus komeet nimega IRAS -Araki-Alcock Maast vaid viie miljoni kilomeetri kauguselt , kuid teadlased avastasid selle vaid kaks nädalat varem. Tegu oli viimase 200 aasta jooksul Maast kõige lähemalt möödunud komeediga.
USAs Colorados asuva Southwest uurimisinstituuti teadur Clark Chapman rahustab siiski, et sellised komeedid neelavad piisavas koguses päikesevalgust ning neid on võimalik tuvastada soojuse järgi, mida nad välja kiirgavad.

Tuntud komeedikütid
Komeetide otsimine on hasartne tegevus. Sellega tegelevad noored ja vanad, naised ja mehed, elukutselised ja harrastusastronoomid. Tavaliselt professionaalid põhitööna komeete ei otsi, vaid teevad seda samuti nagu asjaarmastajad – puhtast entusiasmist.
Komeetide süstemaatiline otsimine algas Charles Messier` ( 1730 – 1817 ) tegevusega . Tema avastas 14 komeeti ning koostas täheparvede ja udukogude kataloogi – Messier`i kataloogi. Järgmiseks järjekindlaks komeedikütiks sai kuulsa astronoomi sir William Herscheli õde Lucrecia Karoline Herschel. 1797. aastaks oli Karoline avastanud kaheksa komeeti ja teda autasustati selle eest Londoni Kuningliku Astronoomia Seltsi kuldmedaliga. Arvatakse, et tänapäeval on maailmas umbes sadakond inimest, kes tegelevad komeetide otsimisega. Nende hulgas teatakse Eestis komeediküti nime all Hugo Raudsaart, kes pole küll komeeti avastanud, kuid nende süstemaatilise vaatlemise ja orbiitide arvutamisega kõvasti vaeva näinud. Komeediavastajate hulgas on siiski ka üks eestlane – Austraalia amatöörastronoom Vello Tabor , kes on esimesena tabanud kahte sabatähte. Komeetide uurimine oli ka Eesti astronoomi Vladimir Riivese ( 1916 – 1978 ) elutöö.
4. Meteoorid ja meteoriidid

Mis on meteoorid?
Meteoor (rahvakeeles "langev täht") on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha poolt põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks . Kui keha põlemise jääk langeb maale, nimetatakse seda meteoriidiks.
Meteoorkehad ringlevad ümber Päikese parvedena, mis on tekkinud komeedi lagunemisel.
4.2 Kust tulevad meteoorid?
- Taevast, vastab tavainimene.
- Kosmosest, vastab teadjam inimene.
Õigus on mõlemal. Meteoor kui vaadeldav taevanähtus leiab aset tõepoolest taevas, täpsemalt atmosfääris. Eesliide meteo viitab ilmastikule, seega millelegi õhus toimuvale; öötaevasse tekkiv helenduv jälg asubki 70 – 130 km kõrgusel. Ainult, et selle jälje tekitaja ei saa kuidagi olla maise päritoluga – tema suur liikumiskiirus ( ENE andmetel 11 – 73 km/s ) viitab millelgi kosmilisele.

4.3 Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ja kuju

Meteoori põhjustava meteoorkeha massi võib hinnata jälje heleduse järgi. Tavaliselt on selle mass vaid mõni milligramm või veelgi väiksem.
Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ulatub liivatera suurusest piljardikuuli suuruseni. Tihedus jäävad vahemikku 300... 8000 kg/m³.
Meteoorkeha kiirus on suur, jäädes Päikesesüsteemist pärit meteooridel vahemikku 11...74 km/s. Üksikud väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit meteoorid on suurema liikumiskiirusega.
4.4 Mis on meteoriidid?
Meteoriit (kreeka keeles meteooros 'õhus hõljuv') on maapinnale langenud meteoorkeha. Nad langevad maapinnale soojadena või tulistena, kuid mitte enam hõõguvatena, nagu sageli arvatakse. Meteoriidid on ainsad materiaalsed tõendid meid ümbritsevast Universumist.
Enamik meteoore ja meteoriite on pärit asteroidide vööst.
Mõned meteoriidid on pärit ka Kuult (15 leidu), ning on teada ka 12 meteoriiti, mis oletatavasti pärinevad Marsilt . Kui meteoorkeha atmosfääri allosa tihedates kihtides puruneb, võivad meteoriidid langeda meteoriidisajuna.
Meteoriidist räägime siis, kui mõni neist kehadest on piisavalt suur, et mitte atmosfääris täielikult aurustuda. Et "taevakivist" saaks meteoriit, peab ta kõigepealt Maale jõudma ja siis üles leitama. Kuna suure meteoriidi langemine on kaunis efektne ja suurel maa-alal nähtav sündmus ning sulamisjälgedega meteoriit teistest kividest hästi eristatav , leitakse üles enamus asustatud piirkondadesse langevatest meteoriitidest. Meteoriidid olid kuni viimase ajani ainus vahend kosmiliste tahkete kehade keemiliseks analüüsiks.
Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan; vähemal määral sisaldavad nad niklit , väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi; ülejäänud elemente on vaid protsendi murdosa. Et Kuu, Marsi ja Veenuse pinnaseanalüüsid sisaldavad samu elemente, on Päikesesüsteemi keemiline ühtsus tõestatud. Erinevalt planeetide pinnakivimeist leidub aga meteoriitide (ka kõige suuremate) hulgas peaaegu puhtast või väikese niklisisaldusega rauast koosnevaid meteoriite. Üldse on raua osakaal meteoriitses aines oluliselt suurem näiteks maakoore või Kuu kivimitega võrreldes; see näib kinnitavat planeetide suure rauasisaldusega tuumade teooriat.
Veel leidub planeetidevahelises ruumis tolmu, gaase ja Päikese poolt välja kiiratud suure energiaga osakesi ( kosmilist kiirgust). Massi poolest moodustab see kokku vähem kui miljardiku Maa massist.

Meteoriitide liigitus

Raudmeteoriidid - Koosnevad rauast ja niklist, sarnanevad raud-nikkel tüüpi asteroididega.

Kivi-raudmeteoriidid - Koosnevad rauast ja kivimitest , sarnanevad kivi-raud asteroididega.

Kondriidid - Sarnanevad oma koostiselt kiviste ( Maa sarnaste ) planeetide koorega .

Süsinikkondriidid - Sarnanevad koostiselt Päikese koostisele, kuid sisaldavad vähem gaase. Sarnanevad jäätunud gaasilistele asteroididele

Akondriidid - Sarnanevad Maa purskekivimitega ja pärinevad arvatavasti kas
Kuult või Marsilt.

Raudmeteoriidid Kivi-raudmeteoriidid Kondriidid

Süsinik – kondriidid Akondriidid

Kraatrid
Suured kosmosest pärit kivikamakad, mis atmosfääris ära ei põle, mürtsatavad Maa pinnale ja on tuntud kui meteoriidid. Nad alustavad oma eksistentsi komeedi või asteroidi osana. Maale langeb igal aastal rohkem kui 3000 meteoriiti, mille kaal on kilogramm või enam. Suurem osa meteoriitidest koosneb kivimitest, mõned on rauast ning teised sisaldavad nende mõlema segu.
Kui suured meteoriidid põrkavad vastu maad, siis tekivad kraatrid. Nende läbimõõt võib olla vahemikus mõnest meetrist kuni 140 km. Enamik nendest on tekkinud rohkem kui 50 miljonit aastat tagasi. 200 km laiune Chicxulubi kraater , mis nüüd on Mehhiko lahe all, tekkis 65 miljonit aastat tagasi, kui tohutu kaljurahn põrkus Maaga.
Atmosfääri sattudes kulgeb põlemine sageli plahvatuslikult. Maale langeb iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet.
3.7 Tähesajud ja meteoorivoolud
Meteoorivaatleja suurim unistus on kas või kordki sattuda nägema tõelist tähesadu, kus meteoori ilmumist ei pea ootama, vaid neid ilmub pea pidevalt. Tähesadusid, kus taevas üheaegselt on nähtaval kümneid või isegi sadu meteoorijälgi, tuleb ette keskeltläbi paar korda sajandi jooksul. Tänapäeval tuntakse umbes tuhatkond meteoorivoolu, mis tekivad, kui Maa läbib lagunenud komeedi tuuma või saba. Meteoorivoolu nimetatakse ka tähesajuks. Voolu ajal võib tunnis näha 100 – 100 000 meteoori. Voolu aktiivsust mõõdetakse ühes tunnis loendatud meteooride arvu järgi. Aktiivsus võib eri aastatel olla erinev.
Tähesaju omapäraks on see, et sajuaegsete lendtähtede trajektoorid ei paikne taevas juhuslikult, vaid näivad koonduvat ühte punkti. Õigem oleks öelda, väljuvad samast pinktist, kuna koondumine toimub liikumissuunast lähtuvalt tagapool. Sellist liikumist nimetatakse radiaalsuunaliseks ehk lühemalt radiaalseks. Punkti, kust meteoorid näivad tulevat, aga radiandiks.
5. Kokkuvõte
6. Kasutatud kirjandus