Päikesesüsteemi väikekehad (1)

Päikesesüsteemi väikekehad
1. Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese. Praegu on teada umbes 338 000 asteroidi . Nende koguarv arvatakse ulatuvat miljonitesse. Asteroidid on arvatavasti aine, mis jäi üle planeetide tekkimisel umbes 4,6 miljardit aastat tagasi. Jupiteri tugev gravitatsiooniväli ei lubanud planeedialgetel korralikku planeeti moodustada. Selle asemel jäid nad igaüks omaette tiirlema. Aegade jooksul on kümneid tuhandeid väikeplaneete Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst välja heidetud. Seda põhjustavad asteroidide omavahelised põrked ja Jupiteri gravitatsioonilised häired.
Asteroide, mille periheel jääb Marsi orbiidi sisse, on teada alla saja. Neid võib jagada kolme tüüpi ja neid nimetatakse tuntuima esindaja järgi:
Amori -tüüpi asteroid - periheel jääb vahemikku 1 kuni 1,3 aü ehk kaugemale Maast,
Apollo -tüüpi asteroid- tulevad Päikesele lähemale kui Maa.
Ateni -tüüpi asteroid- keskmine kaugus Päikesest on Maa omast väiksem, s.t. nad tiirlevad peamiselt Veenuse ja Maa vahel.
Enamus asteroide tiirleb ümber Päikese Marsi ja Jupiteri vahel ega lähe meile eriti korda. Rõngakujulist piirkonda 2–4 aü Päikesest nimetatakse asteroidide vööks ning seal tiirleb 98% kõigist avastatud väikeplaneetidest. Tiiru ümber Päikese teevad nad 3-9 aastaga. Suure asteroidide vöö sees tuntakse ka suhteliselt tühje alasid, näiteks Kirkwoodi augud.
Neljas ala jääb teisele poole Jupiteri ja seda nimetatakse Kuiperi vööks. Sealt arvatakse pärinevat lühiperioodilised komeedid . Neid tuntakse ka Kentauride nime all. Nende koostis sarnaneb rohkem komeetidele või Kuiperi vöö objektidele.
2. Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha , mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest. Komeetide ehituses eristatakse tuuma, pead ja saba. Tahket tuuma ümbritseb komeedi pea, millest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Komeetidel on sageli kaks (või rohkem) saba. Ioonsaba on suunatud alati Päikesest eemale ja koosneb laetud osakestest , mida päikesetuul komeedist eemale puhub . Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida päikesetuul vähem mõjutab. Nõrkadel komeetidel saba harilikult puudub, heledatel on märgatav ioonsaba, väga heledatel on nähtavad mõlemat tüüpi saba. Suurem osa pikaperioodilisi komeete pärineb Päikesesüsteemi äärealadelt, Öpiku-Oorti pilvest, lühiperioodilised seevastu Neptuuni orbiidi taga paiknevast Kuiperi pilvest. Komeetide orbiidid on enamasti piklikud, sageli paraboolsed või hüperboolsed.
3. Meteoor on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha poolt põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks. Meteoori põhjustava meteoorkeha massi võib hinnata jälje heleduse järgi. Tavaliselt on selle mass vaid mõni milligramm või veelgi väiksem. Meteoori põhjustava meteoorkeha suurus ulatub liivatera suurusest piljardikuuli suuruseni. Tihedus jäävad vahemikku 300... 8000 kg/m³. Meteoorkeha kiirus on suur, jäädes Päikesesüsteemist pärit meteooridel vahemikku 11...74 km/s. Üksikud väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit meteoorid on suurema liikumiskiirusega. Atmosfääri sattudes kulgeb põlemine sageli plahvatuslikult. Siiski langeb Maale iga päev kümmekond tonni meteoorset ainet. Tuntakse umbes kolmkümmet meteoorivoolu, mis tekivad, kui Maa läbib lagunenud komeedi tuuma või saba. Meteoorivoolu nimetatakse ka tähesajuks. Voolu ajal võib tunnis näha 100 – 100 000 meteoori. Voolu aktiivsust mõõdetakse ühes tunnis loendatud meteooride arvu järgi. Aktiivsus võib eri aastatel olla erinev.
4. Meteoriit on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha (meteoorkeha) jääk. Kui meteoorkeha atmosfääri allosa tihedates kihtides puruneb, võivad meteoriidid langeda meteooriidisajuna. Meteoor on tavaliselt tolmukübeme kuni rusika suurune. Meteoorkeha, mille läbimõõt on suurem kui 1 kilomeeter , nimetatakse asteroidiks. Meteoriitidel on korrapäratu kuju. Neil pole teravaid nurki, sest atmosfääri õhusurve on nad siledaks lihvinud. Meteoriidi pinda katab õhuke tume sulamiskoorik ning selles on madalad lohukesed, mida nimetatakse regmaglüptideks. Sulamiskoorik on tume oksüdeerumise tõttu, vahetult pärast Maale langemist ei pruugi ta seda olla. Meteoriitides leiduvate radioaktiivsete või kosmogeensete isotoopide uurimine võimaldab määrata meteoriitide aine kosmilist ja maalist vanust (kuni 4,5 miljardit aastat). Mikrometeoriidid koosnevad silikaatseist mineraalidest või klaasist. Nad sisenevad Maa atmosfääri kiirusel kuni 70 km/s, kuumenedes seejuures õhu poolt tekitatud surve tõttu meteoriidi pinnale. Kiireimad meteoriidid jõuavad nii täielikult üles sulada ning moodustavad taasjahtumisel tilgakujulisi kerakesi. Mikrometeoriite võib leida kõikjalt. Uurides Antarktika igijääd, on leitud meteoriite, mis tabasid Maad tuhandeid aastaid tagasi. 10 tonnist jääst eraldati ligi 2000 mikrometeoriiti. Koostiselt jaotatakse meteoriidid raudmeteoriidideks (34%), kivimeteoriitideks (62%) ja segameteoriitideks (4%). Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan, aga vähesel määral nad sisaldavad ka niklit , väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi, teisi elemente on väga vähe. Meteoriitidest on leitud Maal tundmatuid mineraale - šreibersiiti ja olhamiiti.