Päikesesüsteemi väikekehade referaat (0)

SISSEJUHATUS

Valisin referaadi teemaks Päikesesüsteemi väikekehad, kuna antud teema tundus huvitav ja müstiline. Palju on räägitud Kaali meteoriidikraatrist ja meteoriitidest, komeetidest ja asteroididest, mis võivad Maad tabada. Otsustasin lähemalt uurida:

• mida need väikekehad endast kujutavad;
  
• millest nad koosnevad;
  
• kus kohas nad asetsevad;
  
• kuidas nad on tekkinud;
  
• millist ohtu kujutavad nad Maale.
  

Referaadi materjali kogusin internetist. Antud referaadist on kasu neile, kes soovivad saada põgusat ülevaadet komeetidest, asteroididest ja meteoriitidest ja saada aru, mis vahe neil taevakehadel on.
PÄIKESESÜSTEEMI VÄIKEKEHAD
Päikesesüsteem koosneb Päikesest ja sellega gravitatsiooniliselt seotud objektidest. Suurema osa Päikese ümber tiirlevate objektide massist moodustavad planeedid . Lisaks planeetidele asub päikesesüsteemis asteroidide vöö, Kuiperi vöö ja selle hajusketas, Öpik-Oorti pilv ja Heliopaus . Nimetatud piirkondadest pärinevadki Päikesesüsteemi väikekehad- komeedid , asteroidid ja meteoriidid .

Komeedid

Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha , mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest orgaanilistest ja anorgaanilistest lisanditest. Komeedi ehk sabatähe nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast komētēs, mis tähendab pikajuukseline.
Komeedid koosnevad tuumast, peast ja sabast. Komeedi tahket tuuma ümbritseb pea ehk kooma , millest tekib Päikese valgusrõhu toimel komeedi saba. Eristada saab kahte liiki sabasid . Ioonsaba koosneb laetud osakestest ja on alati suunatud Päikesest eemale päikesetuule tõttu. Ioonsaba on näha heledatel komeetidel. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest ega ole mõjutatav päikesetuulest, seetõttu järgib tolmusaba enamasti komeedi orbiiti. Väga heledatel komeetidel on näha ka tolmusaba. Nõrkadel komeetidel saba puudub.
Väga suur osa pikaperioodilisi komeete on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt ja Öpiku-Oorti pilvest. Lühiperioodilised komeedid on pärit Kuiperi vööst. Orbiidid, mida mööda komeedid liiguvad, on enamasti piklikud, paraboolsed või hüperboolsed. Tänaseni ei teata päris kindlalt, miks komeedid liiguvad Öpiku-Oorti pilvest Päikesesüsteemi siseosadesse. On täheldatud ka hiidplaneetide mõju komeetide tiirlemisperioodile.
Kolme aastatuhande jooksul on registreeritud ligikaudu 70 000 komeeti. Tänapäeval avastatakse mõnikümmend komeeti aastas, millest üks komeeti kolme aasta jooksul on palja silmaga nähtav ja üks kümne aasta jooksul nii hele, et pälvib avalikkuse tähelepanu.
Läbi aastatuhandete on kuulsust kogunud mitmed komeedid. Üks neist ilmus 1843. aastal. Komeet möödus Päikesest väga lähedalt ja seetõttu oli ta väga hele ja nähtav isegi päise päeva ajal Päikese juures. Tema saba oli pikim - umbes 300 miljonit kilomeetrit. 20.sajandi kuulsaim komeet on Hale - Bopp , mis läbis 1.04.1997. aastal periheeli. Teda peetakse üheks oma aja kõige heledamaks ja vaadelduimaks komeediks, mis oli palja silmaga nähtav 18 kuud. Komeet sai oma nime astronoomide Alan Hale ja Thomas Bopp järgi, kes avastasid komeedi 1995. aastal. Hale-Bopp’i tuuma läbimõõduks on 40 kilomeetrit ja tiirlemisperiood on 2533 aastat.

Asteroidid

Asteroidideks ehk planetoidideks nimetatakse planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese. Sõna asteroid on tulnud kreeka keelest ja tähendab tähte. Füüsikaline sarnasus tähtedega puudub, kuid teleskoobiga vaadates paistavad asteroidid punktidena nagu tähedki.
Arvatakse, et asteroidid on jäänused, mis jäid üle planeetide tekkimisel umbes 4,6 miljardit aastat tagasi. Oletavalt ei lubanud Jupiteri tugev gravitatsiooniväli planeedialgetel korralikku planeeti moodustada ning igaüks jäi omaette tiirlema. Aastate jooksul on tuhandeid väikeplaneete Jupiteri ja Marsi vahelisest asteroidide vööst välja heidetud. Põhjuseks on asteroidide omavahelised kokkupõrked ja Jupiteri gravitatsioonilised häired.
1801. aasta jaanuaris avastas Giuseppe Piazzi Palermo tähetornis teleskoobiga tähti uurides ühe nõrga tähe, mida ühelgi tähekaardil ei olnud. Piazzi vaatles tähte ka järgnevatel öödel ning jõudis järeldusele, et tegu on planeediga. Sama moodustise avastas aasta lõpus ka H.W.Olbers. Taevakeha sai nimeks Ceres. 8. 03.1802 avastas H.W.Olbers teise planeedi nimega Pallas, kaks aastat hiljem Juno ja pärast seda Vesta. Kuna avastatud taevakehad olid väga väikesed hakati neid W. Herscheli ettepanekul kutsuma asteroidideks. 1923. aastaks oli registreeritud 1000 asteroidi , nüüdseks on neid registreeritud umbes 10 korda rohkem. Üleüldse arvatakse olevat umbes miljon asteroidi.
Kuna asteroide on ääriselt palju ja neid on vaja tähistada, on välja töötatud eriline süsteem. Asteroidi esmane nimi koosneb avastamise aastaarvust ja kahest suurest ladina tähest. Esimene täht näitab kalendrikuu esimest või teist poolt ja teine avastamise järjestust. Ainsana ei kasutata I tähte, kuna see sarnaneb number 1-ga. Pärast asteroidi täpsemat uurimist antakse talle number ja hiljem on õigus avastajal asteroidile nimi anda.
Asteroidid on väga erineva suurusega taevakehad. Kõige väiksemate asteroidide läbimõõt on kuni 100 meetrit ja suurimate diameeter võib ulatuda ligi 1000 kilomeetrini. Tõsiselt suure globaalse katastroofi tooks esile Maa kokkupõrkamine 1-1,5 kilomeetrise läbimõõduga asteroidiga. Selliseid juhuseid võib ette tulla kord miljoni aasta jooksul. Tegelikult on seni teada vaid 26 asteroidi, mille läbimõõt on suurem kui 200 kilomeetrit. Umbes 250 kilomeetrise diameetriga asteroid, mille kiirus on umbes 21 km/s, põhjustaks kokkupõrkel Maaga 5 kilomeetrise läbimõõduga kraatri. Peale kraatri tekke paisatakse atmosfääri ka tolm, mis võib põhjustada kliimamuutumist ja seeläbi nälga ning epideemiaid. Samas plahvatuse tsentris võivad puhkeda meeletud tulekahjud , mille tahm ja suits vähendaksid atmosfääri läbipaistvust ja jahendaksid kliimat. Asteroidi ookeani kukkudes tekiksid meeletud üleujutused ja rannikualad oleks asustusest hetkega puhtaks pühitud.
Asteroide liigitatakse nende valguspeegeldusteguri ehk albeedo järgi, mille abil saab oletada asteroidi koostisosi.

• C-tüüpi asteroide on kuni 85%. Nad koosnevad külmunud gaasidest , mis on suure süsiniku sisaldusega. Suurest süsiniku hulgast tuleneb ka asteroidi tüübi nimetus. C-tüüpi asteroidid on tumedad ja peegeldavad tagasi kõigest 3% valgust. Asuvad enamasti asteroidide vöö kaugemas osas ja osad neist ka Päikesepoolsel asualal.
  
• S-tüüpi asteroide on kuni 17%. Nad koosnevad raud- nikkel -tuumast, mida katavad Kuu pinnaga sarnased kivimid. Need asteroidid sisaldavad väga palju räni ja peegeldavad tagasi 15% valgusest. Lisaks nimetatakse S-tüüpi asteroide ka kiviasteroidideks. Asuvad enamasti Päikesepoolses osas.
  
• M-tüüpi asteroidid koosnevad puhtalt rauast ja niklist. Need asteroidid peegeldavad ja polariseerivad hästi valgust.
  

Asteroide jagatakse ka nende periheeli asukoha järgi.

• Asteroidid, mille periheel jääb Marsi orbiidi sisse: Amori , Apollo ja Ateni -tüüpi asteroidid.
  
• Asteroidid, mille periheel jääb Jupiteri orbiidi sisse - Asteroidivöö.
  
• Asteroidide vööst kaugemal paiknevad asteroidid: Kreeklased , Troojalased ja Hildas.
  
• Asteroidid, mille periheel jääb Jupiteri orbiidist välja – Kentaurid .
  
• Asteroidid, mille periheel jääb Neptuuni orbiidist välja: Kuiperi vöö objektid ja Hajuv ketta objektid.
  

Viis suurimat asteroidi:
Number
Nimi
Läbimõõt (km)
Kaugus Päikesest (aü)
Avastamise aeg
Avastaja
1
Ceres
1003
2.766
1. jaanuar 1801
Giuseppe Piazzi
2
Pallas
608
2.773
28. märts 1802
Heinrich Olbers
4
Vesta
538
2.361
29. märts 1807
H. W. Olbers
10
Hygeia
450
3.136
12. aprill 1849
Annibale de Gasparis
31
Euphrosyne
370
3.148
1. september 1854
Ferguson, J.
Viis Maad ohustada võivat asteroidi:

• 1997 XF11
  
• 2002 NT7
  
• 2003 QQ47
  
• 2004 AS1
  
• 4179 Toutatis
  

Maast on möödunud neli asteroidi:

• 2004 FH
  
• 2003 SQ222
  
• 1996 JA1
  
• 1566 Ikarus
  

Meteoriidid

Meteoriit on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha jääk. Nimetus meteoriit tuleneb kreekakeelsest sõnast μετέωρος meteōros ja tähendab õhus hõljuv. Meteoriidid on väiksema kui ühe kilomeetrise läbimõõduga asteroidid. Tavaliselt on ta tolmukübeme kuni rusika suurune.
Meteoriidid on korrapäratu kujuga. Neil puuduvad teravad nurgad, sest atmosfääri õhusurve on nad siledaks lihvinud. Pealt katab meteoriiti õhuke tume sulamiskoorik, milles on madalad lohukesed, nimetatakse regmaglüptideks. Sulamiskoorik on tume oksüdeerumise tõttu. Maa atmosfääris süttib meteoriit gaaside hõõrdejõu tõttu põlema. Kui meteoriit põleb atmosfääris lõpuni nimetatakse teda meteooriks, kui kukub põlevana maapinnale, siis meteoriidiks.
Meteoriitide koostises leiduvate radioaktiivsete või kosmogeensete isotoopite uurimine võimaldab määrata meteoriidi kosmilist ja maalist vanust . Ehituse järgi saab jagada meteoriite kolme rühma:

• Raudmeteoriidid ehk sideriidid (34%), sisaldavad rauda ja niklit.
  
• Kivimeteoriidid ehk aeroliidid (62%), sisaldavad silikaatseid mineraale oliviini ja pürokseeni, lisaks ka kosmilise aine tombukesi kondreid.
  
• Segameteoriidid ehk pallasiidid on kiviraudmeteoriidid.
  

Meteoriitide koostisainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan, vähesel määral sisaldavad ka niklit, väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi.
Enamik meteoriite ja meteoore on pärit asteroidide vööst. Mõned leitud meteoorid on pärit ka Kuult ja Marsilt.
Suure massiga meteoriitide kokkupõrkel maapinnaga tekivad kraatrid. Kraatreid eristatakse tekke järgi: löögikraatrid, löögi-plahvatuskraatrid ja plahvatuskraatrid. Kraatreid ümbritseb tavaliselt ringvall. Suurte meteoriitide põrkumisel maapinnaga toimub plahvatus , mille ajal meteoriit puruneb ja jätab järele hiidkraatri. Aastas langeb Maale tuhatkond meteoriiti, neist leitakse umbes 15. Hiidmeteoriite langeb sajandi jooksul vähem kui üks. Praegu on teada Maal üle 2000 meteoriidikraatri, üks neist asub Saaremaal, Kaalis. Kui meteoorkeha puruneb atmosfääri allosa tihedates kihtides, siis võivad meteoriidid langeda meteoriidisajuna.
Alles hiljuti 13.03.2012 tabas väike rusikasuurune meteoriit Norras maja, kukkudes läbi katuse. Seda peetakse väga haruldaseks juhtumiks, kuna üliharva tuleb ette olukordi , kus meteoriit tabab mingit ehitist.

KOKKUVÕTE

Peale planeetide leiduvad Päikesesüsteemis ka mitmed väikekehad- meteoriidid, komeedid ja asteroidid.
Komeedid on sabatähed, mis koosnevad peamiselt jääst. Komeetidel on kaks saba, mis helendavad. Nad on pärit Päikesesüsteemi äärealadelt Öpiku-Oorti pilvest ja Kuiperi vööst. Tänaseks on registreeritud üle 70 000 komeedi ja nende avastamine jätkub. Kõige tuntum on Hale-Bopp komeet.
Asteroidid on Päikesesüsteemi väikekehad, mis jäid üle planeetide tekkimise ajal. Asteroidid tiirlevad sarnaselt planeetidega ümbes Päikese. Esimene asteroid avastati 1801.aastal. Nende läbimõõt võib ulatuda 1000 kilomeetrini. Koostise järgi jagatakse asteroide kolme, periheeli asukoha järgi viide gruppi. Maailma suurima asteroidi Ceres’e läbimõõt on 1003 km.
Meteoriidid on päikesesüsteemi väikekehad, mille diameeter jääb alla ühe kilomeetri. Nad on korrapäratu kujuga. Meteoriite jagatakse raud-, kivi- ja segameteoriitideks. Enamik meteoriite on päris asteroidide vööst ja koosnevad rauast, hapnikust, ränist ning mangaanist.
Referaati koostades sain vastused kõigile oma küsimustele ja palju enamgi . Nüüd ma tean, mis vahe on asteroididel, komeetidel ja meteoriitidel.

KASUTATUD ALLIKAD

• http://www.folklore.ee/tagused/nr2/kmt.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Komeet
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Hale'i-Boppi_komeet
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Asteroid
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Meteoriit
  

LISAD

Komeet
Asteroid
Meteoriit
9