Õiguse teooria ja metodoloogia (0)

Õiguse teooria ja metodoloogia
Õigus – riigi seadusandlike organite poolt õigusloome menetluse tulemusena kehtestatud normid ja reeglid, mis moodustavad õiguskorra, mida riik tagab sunnirakendamise võimalusega. See määrab kindlaks riigi kodanike kohustused ja vabadused .
Tava – See on ühiskonnas korduva kasutamise läbi järgimist ja tunnustamist leidnud reeglite kogum, mille eirajat ähvardab teiste inimeste ja üldsuse hukkamõist. See on ühiskonna poolt tervikuna heaks kiidetud käitumine, mitte aga iga inimese individuaalne käitumine. Näiteks: tervitamine .
Moraal- Kasvatuse kaudu tekkinud inimese enda sisetunne, kuidas tohib käituda ja kuidas ei tohi käituda. Tekib ühiskonnapoolt tagasisideme kaudu saadud informatsiooni kaudu. Iga inimese jaoks võib see olla erinev, kuid ei pruugi.
Surnud õigus – õiguse, misjon aja jooksul vananenud ja, mida kodanikud enam ei täida.
Õiguse eesmärk on lahendada riigi sekkumise abil sotsiaalseid probleeme, mille lahendamisega inimesed või ühiskond ise hakkama ei saa või kus riigi sekkumine on muul põhjusel soovitatav. Näiteks veritasu kui kuriteo eest kättemaksmise viisi vältimiseks.
Õiguse tunnused: Selleks, et õigus võimaldaks lahendada sotsiaalseid probleeme, peab see vastama kolmele tunnusele.

• Eesmärgipärane – õiguse abil on võimalik saavutada neid eesmärke, mida seaduse vastuvõtmise või kohtulahendi tegemisel sooviti saavutada. Kui kehtestatud õigusnormid ei võimalda eesmärki saavutada ega aita sellele kaasa, siis ei vasta need õigusnormid õiguse ideele.
  
• Õiguskindlus – Kui sarnaseid juhtumeid lahendatakse õiguse alusel samal viisil ning õiguse rikkumised on erandlikud. Inimesel peab olema kindlustunne, et seaduse järgimisel ei satu ta teistest halvemasse olukorda. Kui keegi rikub õigust, siis riik peab rakendama sundi ja karistama rikkujaid. Õigus peab olema selge ja tagatud.
  
  • Riiklik tagatus– Riik määrab kindlaks, millisel viisil tuleb õigusrikkumisele reageerida. Seadustes olevad karistused ja sunnivahendid ning neid kasutada võivad organid . Pannakse paika menetlustoimingute järjekord ehk kes peab, mida tegema (kes kogub tõendeid, kes peab mida tõendama, milline on edasikaebamisekord jne).
    
  • Õigusrahu – Riik peab tagama, et kõik õiguslikud vaidlused lõppeksid üks kord. Teatud aja möödudes või peale ette nähtud menetlustoimingute vahel pole võimalik uuesti sama õiguslikku vaidlust samade poolte vahel alustada. Kahekordse karistamise keeld ehk kui kellegi suhtes on langetatud süüdimõistev kohtulahend pole võimalik nende suhtes sama süüteo raames uut kohtuprotsessi alustada. Aegumine tähendab seda, et kindlaksmääratud aja möödumisel ei või isik nõuet esitada või ei saa isikut õigusrikkumise eest vastutusele võtta. Lahendi õigusjõud tähendab seda, et pärast ettenähtud edasikaebamise menetluseläbimist ei ole võimalik lahendi peale edasikaebust esitada ega sama asjaga uuesti kohtu või muu organi poole pöörduda.
    
  • Selgus ja ühetähenduslikus – Selleks, et inimestel oleks võimalik õigust järgida, peab see olema neile kättesaadav ja arusaadav. Muidu pole inimestel võimalik oma käitumist õigusega vastavusse viia. Õiguse järgimine on vabatahtlik.
    
• Õiglane – õigus on õiglane, siis kui see vastab rahva õiglustundele ega kohtle kedagi ülekohtuselt ega ebaõiglaselt. Õiglus tähendab väärtuste ja huvide kaalumist ning tasakaalustamist, kuldse keskteeleidmist, olulisema huvi ülekaalumist või kompromissi. Õiguse üle otsustamisel tuleb arvestada kelle või mille suhtes otsustatakse, Näiteks kas karistus peaks olema vastavuses tagajärje või eksimuse raskusega?
  
  • Võrdsustav õiglus – kõik inimesed on võrdsed ja neisse suhtutakse võrdsetesse. Otsustamise eiratakse teadvalt inimeste erinevusi või ei omistada neile tähendust.
    
  • Jaotav õiglus – igaühte tuleb kohelda vastavalt sellele, millised on isiku konkreetsed võimed või võimalused Koheldakse lapsi, vanuri, vaeseid ja haigeid erinevalt töövõimelistest inimestest, sest nende võimalused elus hakkama saada ja läbi lüüa on väiksemad.
    

Õigus on kogum kindlas ajas ja ruumis valitsevaid kokkuleppelisi arusaamu sellest, mis peab olema. See on ajalooliste ühiskondlike kokkulepete tulemusena kujunenud reeglite ja normide kogum, millele on antud formaalne kuju õigusaktide või kohtuotsuse näol. See tekib ja muutub sõltuvalt ühiskondlikest muutudest, sest see on siiski inimeste vaimutegevuse tulemus. Õigusest arusaamist mõjutavad väärtused, hoiakud ja suundumused, mis ühiskonnas kindlal hetkel liikvel on
Õiguse tunnused:

• Normatiivsus - õigusega määratakse kindlaks, mida peetakse konkreetsel ajahetkel ühiskonnas heaks ja mida halvaks, mida soodustatakse ja mida mitte. Õigusnormid põhinevad väärtustel ja hinnangutel ning kätkevad endas väärtusi ja hinnanguid.
  
• Regulatiivsus – kujundatakse inimeste käitumist ehk määratakse üldiselt või üksikul juhul kindlaks, kuidas inimene peab käituma. Õigusnormide ja nende rakendamiseks moodustatud organitega luuakse selline olukord, et inimesel oleks kasulikum viia oma käitumine õigusnormidega vastavusse.
  
• Ühiskondlikus – õigusnormid reguleerivad inimeste käitumist ühiskonnas ehk väljaspool ühiskonda ei saa õigluslikult õigus kehtida, sest eitoimu inimeste omavahelise käitumise reguleerimist võimu oleva institutsiooni poolt. Samuti tähendab see, et õigusnormid põhinevad ühiskonnas olemasolevatel võimu- ja jõusuhetel. Õigusnormid on kehtestatud võimu omava isiku poolt tahteaktiga või muutunud kehtivaks ühiskonna liikmete pikaajalise käitumise ja selle tunnustamise tulemusel.
  
• Ajaloolisus – Õigus kujuneb pika aja jooksul ehk see ei saa tekkida tühja koha pealt. Enamasti tugineb formaalselt uus õigus vanale õigusele välja arvatud revolutsioonilistel muutustel ühiskonnas. Võimalik on pöörduda tagasi vanade regulatsioonide, mis on vahepeal kaotanud oma kehtivuse ja põimida neid uute nüüdisaegsete vajadusest lähtuvate regulatsioonidega.
  
  • Tavaõigus – Kujunesid sunnivahendid kogukonna jaoks oluliste tavade kinnistumiseks ja järgimiseks.
    
  • Kohtutavaõigus – õiguseks oli see osa tavadest , mida kohus tunnistas õiguslikult siduvatena ja millest otsustamisel lähtuti. Vaidluste lahendamiseks pöördusid osapooled kohtuniku poole, kelleks oli erapooletu inimene ning kes oli kogukonna silmis autoriteetne .
    
  • Riiklik õigus – õiguseks on see, mida riik õigusena tunnistab. Õigusnormid tekivad läbi formaalse õigusloomemenetluse, mille käigus võidakse anda osale tavadest õiguslik tähendus või luua uusi käitumisnorme.
    
• Kokkuleppelisus – õigus on kogum kindlas ajas ja ruumis valitsevaid kokkuleppelisi arusaamu sellest, millised õiguslikud nähtused on olemas ja mis on nende tähendus. Ükski tegu iseenesest pole õigusvastane, vaid õigus omistab teole õiguspärasuse või õigusvastasuse –tegu on õigusvastane või õiguspärane üksnes õiguse mõttes. Õigus on ühiskondliku vaimse tegevuse tulemus – piisab sellest, et ühiskonnas tekib ja kinnistub veendumus mingi nähtuse olemasolust või puudumisest ning sellele antakse kindlaksmääratud menetluses kindel vorm, et nähtus õiguse mõttes oleks olemas. Näiteks lause „avalikus kohas alkoholi tarvitamine ei ole sünnis“ pole objektiivselt kontrollitav, kuid seaduses on sellisele tegevusele määratud karistus, seega kokkuleppeliselt on selline tegevus karistatav kuid objektiivselt pole võimalik kontrollida selle tõepärasust.
  
• Vormilisus – õigus kujuneb läbi kindlaksmääratud menetluses tehtud vormiliste otsuste. Veendumus mingis kogukonnas ei vii veel seaduse/normi kehtima hakkamiseni vaid kehtima hakkab see peale seda kui see on omandanud peale menetlustoiminguid õigusakt või kohtulahendivormi, muutub see objektiivse õiguse osaks.
  

Õigusele on omistatud ülesanded, mida see peab ühiskonna tegema, et oleks tagatud kõigi heaolu.

• Korrafunktsioon- Õiguse ülesanne on tagada inimeste vahelistes suhetes ja inimeste suhetes riigiga kord. Määrab kindlaks suhetest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastuse piirid ja nende teostamise korra ehk menetluse. Enamik kodanike järgib õigust vabatahtlikult.. Selleks, et kodanikud, kes ei taha vabatahtlikult õigust täita, seda teeksid, kasutab riik sundi.
  
• Rahufunktsioon – Õiguse ülesanne on taga rahu inimeste vahelistes suhetes. Riik on võtnud endale kohustuse lahendada inimeste vahelistes suhetes konfliktid. Selleks, et vältida konfliktide lahendamist vägivalla abil, on õigusest tulenev kohustus kokkuleppepuudumisel pöördudapädeva riigiorgani poole. Kohtu kui erapooletu isiku ülesanne on lahendada inimeste vahel tekkinud vaidlus või otsustada süüteo toimepannud inimese karistamine .
  
• Otsustusfunktsioon –Inimesel on vaba voli otsustada, kas järgida seadust või panna toime õigusrikkumine. See on juhis, kuidas tuleks käituda ja kuidas ei tohiks käituda mingis situatsioonis. Seaduserakendaja kohustus on tuvastada, kas isiku käitumine mingis situatsioonis oli õiguspärane või ei. Kui tuleb välja, et inimese käitumine oli õigusvastane teeb õigusrakendaja ettekirjutuse kohaldab sunnivahendit, määrab karistuse või midagi muud sõltuvalt juhtumist.
  

Õiguskord ehk õigussüsteem on ühe maa kehtivate õigusnormide kogum. Ühiskonnas on palju erinevaid õigusnorme, mis reguleerivad erinevaid eluvaldkondi ning üheskoos süstematiseeritult moodustavad nad õigussüsteemi.
Õigusperekond on sarnastel arusaamadel õiguse sisust, lähtealustest ja õigusasutuste korraldusel põhinevad õiguskord. Põhilised on romaani- germaani ja anglo- ameerika õigusperekonnad.

• Romaani-germaani – õigus põhineb seadustel. Õigus tekib läbi seaduse või muu õigustloova üldakti vastuvõtmise ja jõustumise. Seaduse rakendamine on vaid seaduslooja tahte elluviimine . Peamiseks õiguse allikaks on seadus ehk abstraktne õigustloov üldakt
  
• Anglo-ameerika – õigus pretsedendi põhiline ehk kohtuotsuse langetamisel lähtutaks eelnevatest kohtuotsustest, mitte niivõrd seadustest. Seaduse rakendamine ei ole pelgalt seaduselooja tahte elluviimine vaid õigustloov tegevus. Peamiseks õiguse allikaks on kohtulahend ehk konkreetne õigustmõistev üksikakt.
  

Kohustuslikud allikad: rahvusvahelised lepingud , EL aluslepingud , EL määrused, EL otsekohaldatavad direktiivid, seadused ja määrused. Allikad, mida tuleb kindlalt kasutada õiguse rakendamiseks.
Soovituslikud allikad: Riigikohtu lahendid teistes kohtuvaidlustes, asutuste väljatöötatud juhised, halduspraktika. Kriitiliselt tuleb hinnata allika autorit , millal on allikas välja antud ja kas seda on uuendatud. Allikad, mida soovitatakse õiguse rakendamisel kasutada, kuid selleks pole kohustustust.
Õigusaktid
Üldaktid –üldkohustuslikud, abstraktne ja õigustloov. Suunatud kõigile täitmiseks, täpselt sõnastatud ja loob uut õigust kindla olukorrajaoks, mida on kirjeldatud üldiste eelduste ja tagajärgedega. Eesti süsteemis seadus, seadlus , määrus. Rahvusvahelises õiguses lepingud ja konventsioonid, EL aluslepingud, määrused ja otsekohaldatavad direktiivid.
Üksikakt- Individuaalne, konkreetne ja õigust rakendav. Suunatud konkreetsele inimesele konkreetse asja pärast, rakendab olemasolevat seadust konkreetsele juhtumile. Põhilised üksikaktid on haldusaktid ehk siis ettekirjutus, otsus, korraldus, luba.
Õigustloovad aktid – üldaktid, millega kehtestatakse abstraktsed õigusnormid üldiste tunnuste alusel määratletud haldusväliste isikute suhtes.
Haldusaktid – haldusülesande täitmiseks avalik- õiguslikus suhtes üksikjuhtumil antud haldusvälise isiku õiguste ja kohustuste loomisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsused. (ettekirjutus, luba, käskkiri)
Kohtuaktid –õigusmõistmise raames isikute vahelise vaidluse lahendamiseks ja süüdlase karistuse kindlaks määramiseks tehtavad otsused.
Seadusandliku organi aktid – Kõik Riigikogu poolt välja antud üld- ja üksikaktid.
Täidesaatva organi aktid – Kõik vabariigi Valitsuse, ministrite, riigisekretäri, valitsusasutuse, Presidendi, kohaliku omavalitsuse poolt välja antud üksik ja üldaktid.
Õigustmõistva organi aktid – kohtute poolt välja antud üksik ja üldaktid.
Seadusandlik võim annab välja õigustloovate aktidena välja seadusi; rakendusaktidena otsuseid, eelarve seaduse, isikute ametisse nimetamine; õigustmõistva aktina võivad ministrilt saadikupuutumatuse ära võtta.
Täidesaatev võim annab õigustloova aktidena välja määrusi ja seadlusi; rakendusaktidena haldusakte; õigustmõistva aktina võivad välja anda väärteolahendeid.
Õigustmõistev võim õigustloova aktidena tõlgendavad seadusi; rakendusaktidena peavad kohturegistreid nagu äriregister ja kinnisturegister; õigustmõistva aktidena annavad välja kohtuotsuseid.
Põhiseadus –alus, millest lähtutakse kõigi muude seaduste loomisel riigis. Dokument määrab kindlaks riigi valitsemiskorralduse, korralduse ja riigi ning elanike suhte.
Konstitutsioon –riigi aluseks olev ideeline põhikorraldus. Näiteks Koraan, piibel või mingi tava.
Seadus – Riigikogu poolt vastu võetud ja välja antud õigustloov akt. Sisaldab abstraktseid õigusnorme, mis üldiste tunnuste alusel reguleerivad inimeste käitumist ja on üldkohustuslik ja kuulub seega kõigile täitmiseks. Seaduse jagunevad formaalseteks ja materiaalseteks. Formaalne seadus on Riigikogu poolt ükskõik missugune õigusakt, näiteks iga aasta nõutav riigi kõigi tulude ja kulude eelarve, see on seadus, kuna see on menetluses vastuvõetud vaid vormilises mõttes, kuigi tegelikult pole. Materiaalne seadus on iga õigusakt, mis sisaldab üldnorme, sõltumata kes on väljaandja.
Seadlus – Presidendi poolt välja antud õigustloovad aktid ehk abstraktselt kirjeldatud ja üldkohustuslikud. President võib neid välja anda vaid juhul, kui pole võimalik Riigikogu kokkukutsumine ja mingi otsus on vaja kiirelt langetada. Peale Riigikogu kokkutulekud tuleb otsus kinnitada, muidu see muutub kehtetuks. President annab seadluse raames välja dekreete, mis on seadusjõuline üldakt.
Määrus – Määrusi annavad välja seaduste alusel ministrid ja kohalikud omavalitsused (linnad/ vallad ). Need on täitevvõimu üldaktid. Ning välja andmiseks peab olema isikul volitus , ilma volituseta antud määrused ei kuulu täitmisele. Sisaldavad abstraktseid õigusnorme ja üldkohustuslikult. Näiteks vormikandmise kohustus sisekaitseakadeemias .
Õigussuhe
Õigussuhe- põhineb abstraktsel õigusnormil, kuid on alati konkreetne, kuna see tekib konkreetsete inimeste vahel, konkreetsel hetkel ja asjaoludel. Tekib kui keegi järgib või kasutab õigusnormi võiriik rakendab kellegi suhtes õigusnormi. Riik tagab õigusnormi sunni rakendamise võimalusega. Seda ei pea kasutama, kuid üks pool rikub lepingud võib riigi poole pöörduda.
Ühepoolne õigussuhe – Vaja vaid ühe isiku tahteavaldust. Näiteks haldusakti andmine või eraõiguses omand
Mitmepoolne õigussuhe – Vaja mitme isikukokkulangevat tahteavaldust. Klassikaline näide leping.
Ühekülgne õigussuhe – ühel poolel on vaid kohustused, teisel õigused. Näiteks kinkeleping , kahju hüvitamine.
Kahekülgne õigussuhe – mõlemal poolel on nii kohustused kui ka õigused. Töövõtuleping – töövõtja kohustub üle andma töö ja on õigustatud nõudma tasu selle eest, tööandja õigustatud nõudma töö üleandmist ja on kohustatud maksma tasu.
Regulatiivne õigussuhe – määratakse kindlaks, mida isik peab tulevikus kindlasti tegema. Näiteks ehitusluba, isik kohustub projektijärgi ehitama midagi
Õigustkaitsev õigussuhe – tekib kui isik ei järgi õigusnormist tulenevaid kohustusi ja keelde. Riik sunnib isikut loobuma õigusvastasest käitumisest ja viima on käitumise õigusnormidega vastavusse.
Õigussuhte subjekt – selleks, et keegi või miski saaks olla õigussuhte subjekt peab ta olema võimeline omama õigusi, kohustusi, vastutust ( süüvõimeline, õigusvõimeline) Kehtivas õiguses on kõik füüsilised isikud subjektid, isegi kui nad on piiratud teovõimega. Juriidilised isikud saavad ka olla subjektid, kuid ta saab tegutseda vaid organite ja esindajate kaudu.
Õigussuhte objekt – nähtus, millele on suunatud õigussuhte subjekti kohustused ja õigused. Võivad olla nii materiaalsed esemed kui ka vaimsed ja sotsiaalsed hüved, mis rahuldavad subjektide vajadusi või huve.
Juriidiline fakt – olukord kus õigusnormis kirjeldatud abstraktne juhtum on aset leidnud. Õigusnormis kirjeldatud asjaolud langevad kokku tegelikult aset leidnud sündmusega.
Õigussuhte sisu – määratakse kindlaks õigussuhte objekti liik. Kas tegu on keelu või kohustusega, õiguse või vabadusega , või hoopis vastutusega. Ei saa lähtuda vaid seaduse tekstist vaid peab ka arvestama ühiskonnas valitsevat ideoloogiat ja õigusnormide kasutamise ja rakendamise praktikast.
Õigusnorm – õigusaktist tulenev abstraktne reegel ehk juhis kuidas teatud olukorras käituma peaks. Tegu või juhtumit kirjeldatakse üldiste tunnuste alusel. Eesmärgiks heidutada inimest, et eksides õigusnormi vastu on võimalik neid karistada . See tähendab õigusnormi rikkumisel on õiguslikud tagajärjed ehk lõpetatakse, muudetakse või tekitatakse isikule õigusi, kohustusi või vastutust.
Õigusakt – pädeva riigiorgani või omavalitsus organi tahteavaldus , millega nad tahavad kindlaks määrata, et isikud käituksid teatud olukorras nii nagu õigusaktis on nad kirja pannud.
Säte – õigusakti teksti väiksem ühik, milles avaldub terviklik mõte. Sätteks võib olla paragrahv, lõige või punkt.
ÕIGUSAKT KUI KA SÄTE ON SEADUSANDJA TAHTE AVALDUS
Õigusnormi struktuur:
Eeldused – asjaolude või tegude abstraktsed kirjeldused, mille esinemise korral võib või peab õigusnormist tulenevaid tagajärgi kohaldama . Võivad olla üksikasjalikud kirjeldused kui ka üldised. Vastavad lausele „ Kui juhtub nii, siis juhtub see. „
Tagajärjed – õigusnormi tagajärg on kohustus, keeld, vastutus või mingi muu õiguslik tagajärg. Näiteks ametiasutuses kellegi ametilt taandamine . Tagajärge rakendatakse, kui õigusnormis kirjeldatud sündmused/tegevused leiavad aset.
Käitumine (dispositsioon) – õigusnormi tagajärg, milles inimesele pannakse peale mingi kohustust, mida ta peab täitma või miski millest ta peab hoiduma või ka mingi vabadus. Keelud ja kohustused on isiku enda tahtest sõltumatud ja isik peab neid täitma ehk järgima õigust. Eiramine tähendab õigusvastast käitumist. Õigused ja vabadused annavad isikule vabaduse käituda teatud viisil ning see ei ole veel õigusrikkumine kui isik seda õigust/vabadust ei kasuta. Ta võib seda kasutada aga ta ei pea.
Vastutus (sanktsioon) – õigusnormi tagajärg, milles määratakse kindlaks isiku suhtes kohaldatava sunni liik ja määr. Kõige levinum liik karistus, milles heidetakse isikule midagi ette/ mingit käitumist ja isiku suhtes rakendatakse selle eest koormavat meedet, näiteks vara ära võtmine või inimese vangi panek .
Lihtne struktuur – üks eeldus ja tagajärg. Kui juhtub nii, siis tuleb teha nii. Eelduse aset leidmisel tuleb kohaldada nimetatud tagajärge.
Kuhjuv struktuur – õigusnormil on mitu eeldust või mitu tagajärge. Kui normil on mitu eeldust, siis tagajärge saab kohaldada vaid sel juhul kui kõik eeldused on täidetud, muidu ei tohi tagajärge kohaldada. Kui mitu tagajärge on õigusnormil, siis eelduse toimumisel, tuleb neid kõiki tagajärgi kohaldada, ei piisa vaid ühe tagajärje kohaldamisest.
Valikuline ehk alternatiivne struktuur – Õigusnormil on mitu eeldust või mitu tagajärge aga kohaldada saab samaaegselt vaid ühte või erandkorras paari. Kui õigusnormil on mitu eeldust, siis tagajärje rakendamiseks piisab sellest, kui üks eeldus on olnud täidetud. Kui õigusnormil on mitu tagajärge, siis eelduse toimumisel võib valida, millist tagajärge on mõttekas rakendada.
Kohtuotsus – kohtuotsus on üksikakt, millega lahendatakse pooltevaheline vaidlus või süüdistatava süüdimõistmine ja karistamine sisuliselt. Kohtuotsus jõustub alles peale edasi kaebamistähtaja möödumist, kui pole esitatud taotlust kohtuotsuse edasikaebamiseks või kaebus on jäetud menetlusse võtmata. Riigikohtu otsus pole võimalik edasi kaevata. I astme kohtus vaadatakse hagi , süüdistus, kaebus läbi täies ulatuses. II astme kohtus vaadatakse I astme otsus üle, võidakse esitada ka uusi tõendeid, kui neid polnud võimalik esitada I astmes (apellatsioonikaebus). III astme kohtus hinnatakse II astme kohtu otsust, uusi tõendeid ei hinnata (Kassatsioonikaebus).
Väärteo otsus – Menetlejaks on kohus ja kohtuväline menetleja . Kohtuväline menetleja võib piirduda vaid isiku hoiatamisega ja loobuda karistamisest. Kohtuväline menetleja võib läbi viia kiiremenetluse (selged asjaolud), üldmenetluse ( tegu on raske rikkumisega ja keeruliste asjaoludega), hoiatusmenetluse ( väike rikkumine ). Väärteootsusega tuvastatakse isiku süü ning määratakse kindlaks karistus. Hoiatamisotsusega ei kanta isikut karistusregistrisse, kuid määratakse isikule hoiatustrahv, mis erineb vastavalt teost, juriidilisel isikul on hoiatustrahv suurem kui füüsilisel isikul.
Juriidiline analüüs:

• Õiguse keeleline analüüs – lähtutakse keelelisest, sõnade valikust.
  
• Õiguse süstemaatiline analüüs – lähtutakse erinevate õigusaktide vahelistest seostest, seostest kohtulahendite, haldusaktide ja muude dokumentidega
  
• Õigusajalooline analüüs – lähtutakse ühe instituudi ajaloolisest arengust,
  
• Võrdlevõiguslik analüüs – lähtutakse hiljuti toimunud ja tulevikus toimuvatest muudatustest õiguses
  

Vastavuskontroll – hinnatakse konkreetse juhtumi vastavust üldistele õigusnormidele ehk kas koostatud üksikakt vastab üldaktile.
Normikontroll – kontrollitakse madalamalseisva üldnormi vastavust kõrgemalseisvale üldnormidele. Abstraktses normikontrollis kontrollitakse kahe üldakti vastavust väljaspool konkreetse juhtumi konteksti. Konkreetses normikontrollis kontrollitakse, kas madalamalseisva õigusakti konkreetse juhtumi raames on rakendatud nii, et see on kooskõlas kõrgemalseisva õigusaktiga.
Kaalutusõigus – haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda erinevate otsuste vahel. Iseloomustab sõna „võib“, „on õigus“. Seaduserakendajal on kohustus põhjendada oma valikut.
Õiguse teostamise viisid

• Õiguse kasutamine – õiguse kasutamine tähendab seda, et isik kasutab oma õigust teha midagi. Näiteks on inimesel õigus hävitada oma konspekte kui ta tunneb selleks vajadust.
  
• Õigus järgimine - isik üritab vältida riigi poolt rakendatud sunnivahendit, ning tänu sellele ei teosta kuritegu. Õigusaktide eesmärk on heidutada karistustega inimest õigusrikkumist sooritamast.
  
• Õiguse rakendamine – riigi- ja omavalitsus organid üritab õiguse rakendamise kaudu kaitsta üldsust. Näiteks eemaldatakse ühiskonnast inimene, kes on kellegi tapnud . Pannakse vangi, selleks, et kaitsta teisi inimesi tema ohvriks langemast.
  

Seaduslünga ületamine:
Analoogia – leiad sarnase õigusnormi ja kannad puuduolevale lüngale üle. Sarnaseid kohaldatakse sarnaselt ja võrdseid võrdselt.
Rõhutamine – Kui seaduses on lubatud tegu A, ja tegu B on väiksem pahe kui tegu a, siis peab olema ka lubatud tegu B. Kui keelatud on tegu A ja tegu B on suurem pahe kui tegu A, siis peab olema keelatud ka tegu B.
Vastandamine – kui seaduses pole mingit juhtumit reguleeritud, siis järelikult seda ei tahetudki reguleerida ja õiguslik tähendusjuhtumil puudub.
Vastuolu:
Üld-ja erinormi vastuolu
Hilisema ja varasema erinormi vastuolu
Kõrgema ja madalama normi vastuolu
Vastuolu lahendamine:

• Hilisem norm murrab varasema
  
• Erinorm murrab üldnormi – seadusandja on tahtnud luua üldisest reeglist erineva reegli. Erinormi muutes muutub ka üldnorm, kuid muutes üldnormi ei muutu erinorm.
  
• Kõrgem norm muudab madalama normi – Kõrgemal seisev üldnorm muudab madalamal seisvat üldnormi. Kuigi madalamal olev üldnorm võib olla hilisem, kui kõrgemalseisev, siis ikkagi kehtib kõrgemal olev üldnorm, sest see on välja antud kõrgema seadusandliku organipoolt.