Minu režissöör - Luis Buñuel (0)

Minu režissöör - Luis Buñuel
Luis Buñuel, sünninimega Luis Buñuel Portolés sündis 22. Veebruaril 1900 Calandas, kuid perekond kolis juba nelja kuu pärast Saragossasse, kus nad kuulusid jõukamate perekondade hulka. Buñuel omandas esimese hariduse väga ranges jesuuutide erakoolis, aga kuna ta polnud kõige usklikumat meelelaadi läks ta ennem kooli lõpetamist õppejõuga tülli ning lahkus koolist. 1917. aastal astus Buñuel Madridi ülikooli, kus ta kohtus oma tulevase filmi kastootjatega luuletaja Federico Garcia Lorcaga ja kunstnik Salvador Daliga. Nende meeste vahelisest sõprusest sündis 1929. aastal Luis Bunueli esimene film “ Andaluusia koer” (“Un Chien Andalou”)
Luis Buñueli enda arvates, ei olnudki Salvador niivõrd suur kunstnik, kui geniaalne mõtleja, kirjanik ja kõneleja. Mina tutvusin Luis Buñueli filmiga “Andaluusia koer” just läbi Salvador Dali loomingu, kes on minu arvates on kahtlemata üks kõige geniaalsemaid kunstnikke kunstiajaloos. Salvador Dalit peetakse üheks sürrealismi alustajateks. Sürrealism kasvas välja dadaismist - dadaism tähendab kahekordset jaatust ja vihjab irratsionaalsusele ja otsesele loogika vastandumisele. Dadaismi omakorda kasvas välja ekspressionismist. Suuresti tekkis dadaism maailmasõja mõjutusest kunstnikele. Dadaiste ühendas viha sõja vastu, nad olid veendunud, et sõja peamiseks süüdlaseks ongi ratsionalism ja loogika ning sellest tulenevalt näeme ka sürrealismis täielikku loogika ja ratsionaalsuse vastandumist. Filmi “Andaluusia koer” puhul näeme kõige puhtamal kujul, kuidas sürrealism on jõudnud filmikunsti. “Andaluusia koer” põhineb eelmainitud sürrealismi reeglitel: Pildikeel ja järjestus ei järgi mitte mingit loogikat ning filmi juhib puhas irratsionaalsus. Tulemuseks on kohati juhet kokku ajav ja samal ajal šokeerivalt üllatav filmiteos. Kui “Andaluusia koer” 1929. aastal linastus, oli enamus publikut täiesti vapustatud - midagi taolist polnud keegi varem näinud. Kuigi väidetavalt ei saanud enamik filmi vaatajatest mitte midagi filmist aru, jättis teos inimestesse nii tugeva emotsiooni, et seda ülistati pöördepunktiks filmi ajaloos ja sürrealismi meistriteoseks.
Kahjuks ei kestnud Salvador Dali ja Luis Buñueli sõprus väga kaua. Nii juba järgmine aasta kui film “ Kuldajastu ” (“L'age d'or”) oli tegemisel, läks andekas duo eri teed. Dali jäi ametlikult küll “Kuldajastu” käsikirja autoriks, ent filmi tegemisel ta rohkem ei osalenud. Edasi tegutses Buñuel juba omapäi ja uute kaaslastega. 1930. Aastal valminud “Kuldajastu” on väidetavalt ispiratsiooni saanud Markii de Sade teosest “120 päeva Soodomas”. Režisöör ise lükkab aga paljudes intervjuudes ümber väite, et ta oleks liiga palju võtnud šnitti de Sade teoselt. Olles tuttav nii Markii de Sade loomingu, kui ka eelmainitud teosega, pean tunnistama, et filmi esmakordsel vaatamisel ei märganud ka mina liiga otsest paralleeli de Sade teosega. Samas kui pikemalt analüüsima jääda võib küll leida mõlemalt autorilt sarnaseid mõttekäike. Näiteks koleduse kõige ausamal ja ilustamata moel näitamine - Sade puhul läbi teksti ja Buñueli puhul läbi liikuva pildi. Kui võrrelda nüüd Luis Buñueli kahte järjestikku flmi, siis leiame mõlemas sarnaseid jooni. Nii nagu oli “Andaluusia koer” nii on ka “Kuldajastu” korralikult juhet kokku ajavalt sürrelistikus meelelaadis. Siiski on “Kuldajastu” juba gramm rohkem narratiivne lugu kui seda oli “Andaluusia koer”.
Jättes vahele kaks kümendit, hüpates aastasse 1952 on Luis Buñuel saanud valmis hoopiski teistsuguse filmiga - neorealisliku ja sostiaalkriitilise draamaga “Unustatud” (“Los Olvidados”). Buñuel kajastab fillmis “Unustatud” valustalt Mehhiko vaeses agulilinnas elavaid inimesi. Filmi peategelaseks on noor poiss Pedro, kelle kõik katsetused heaks poisiks hakata nurjuvad. Kakskümmend aastat hiljem filmis “Unustatud” pole mitte midagi alles sellest sürrealismist, mida kohtasime Bunueli esimestes filmides . “Unustatud” on kõige realistlikumas vormis realism . Umbes samal ajal toimus sarnane pööre ka maaliskunstis, kus paljud kunstnikud olid järsku sunnitud viljelema sotsialistliku realismi. Kui aga kujutava kunsti ajaloo keerkäikude poole vaadates veidi ehk kurb hakkab, siis Buñueli suundumine neorealismi on meeliülendavalt positiivne. Filmis “Unustatud” on olemas kõik, mis peaks olema ühes tõeliselt heas filmis - selge narratiiv , tugevad karakterid ja mõtlema panev sisu. Film loob aga kõige tugevama üllatusmomendi ühe stseeniga, mis on ühtlasi ka ainus helge hetk filmis. Stseen, kus peategelane kohtub põllumajanduskooli direktoriga. Suisa imestama panev on kui ülimalt humaanne karakter on loodud direktorile , kes pakub läbi usalduse poisile väljapääsu oma tumedast minevikust. Direktori dialoog pätipoisiga on psühholoogiliselt nii kõrgtasemel, et on lausa üllatav, kuidas suutis Buñuel juba 50.ndatel nii humaanset ja tugevalt meelde jäävat kõrvaltegelast kujutada.
Paljud intervjueerijad on pärinud Buñuelilt, kuidas ta tuleb selliste filmiideede peale. Režissöör oskab vaid vastata, et see on puhas instinkt ja intutsioon. Ka mina usun, et just intutsioon on see, mis saab inimest kõige puhtamal kujul juhtida ja just selle läbi saavadki sündida meistriteoseid.
Aili Maarja
2017