Carmen Laforeti kirjanduslik stiil (0)

Carmen Laforeti kirjanduslik stiil
Carmen Díaz Laforet (6. september 1921- 28. veebruar 2004) oli hispaania kirjanik kodusõjajärgsel perioodil, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse , kui tema romaan „Nada“ („Eimiski“, 1944) võitis esimese Nadali Auhinna (Premio Nadal ), mida antakse alates 1944. aastast Ediciones Destino poolt välja iga aasta 6. jaanuaril. Tegelikult võitis auhinna käsikiri ning raamatu kirjastamine oli osa võidust.
Laforet sündis Barcelonas, kuid juba 1923. aastal kolis perekond Kanaari saartele (Las Palmas ), kus ta veetis oma lapsepõlve. 12-aastasena kaotas ta ema ning kasuema talle ei meeldinud, mida väljendavad ka vastikud läbielamised, mida on kujutatud tema paljudes tema kirjutistes. Üleüldse kajastub tema kangelaste eludes tugevalt autori enda kogemusi. Kohe pärast kodusõda (1936-39) naasis ta Barcelonasse sugulaste juurde, et õppida ülikoolis filosoofiat . 1942. aastal kolis kirjanik Madridi ning jätkas haridusteed õigusteaduse alal, kuid teisel aastal otsustas ta ülikooli pooleli jätta, et keskenduda täielikult kirjutamisele. Paar aastat hiljem valmiski tema esikteos „Nada“, raamat, mis müüb isegi tänapäeval mitutuhat eksemplari aastas.
„Nadat“ peetakse 20. saj hispaania kirjanduse klassikuks. Paljuski on see Hispaania vaste Jerome David Salingeri romaanile „ Kuristik rukkis“, puudutades selliseid universaalseid teemasid nagu eksitentsialism ja nooruki eneseotsing. Laforeti esimene ja edukaim romaan on spontaanne ja kirglik. Seda iseloomustab kalduvus rõhutada vägivalda ja groteskset kujundilisust. „Nada“ esindab noore tüdruku vaateid, kes naaseb pärast sõda Barcelonasse ja avastab viletsa kaootilise õhkkonna ja vaimse tühjuse. Jutustav, poliitiliste ja eksistentsiaalsete elementidega teos.
„Eimiskit“ on nähtud autobiograafilisena, mille näitena võib tuua välja järgmise: peategelane Andrea, nagu Laforet isegi, läheb pärast sõda Barcelonasse õppima. Andrea asub elama sugulaste majja Aribau tänaval, millel näib lasuvat seletamatu needus ning ainus heli, mis seda läbib, on närviline vaen. See kulmineerub onu Ramóni enesetapus, misjärel Andrea põgeneb, kaasas täitumata lootused. Aribau tänava perekond esindab moraalselt rikutud riiki, kus kodusõja vägivaldsus pöördus nende endi vastu.
Koos praeguse nimekaima hispaania prosaisti Camilo José Cela teosega „Pascual Duarte perekond“ („La familia de Pascual Duarte“, 1942/46) on „Nada“ Hispaania kirjanduse uuendajaks. Cela ja Laforeti romaanid põhjustavad oma vaenu , vihkamise, traagika ja teravalt tajutavate vastuolude maailmaga sensatsiooni, murrangulise elavnemise hispaania tolleaegses kirjanduselus ning need loovad uue suuna kirjanduses, mis pälvib üldnime „ tremendism “ (hisp sõnast tremendo - hirmus , kole , kohutav). Kuid matkijate teostest ei saavuta ükski eeskujude mõju ega menu nagu kirjutab Talvet : Cela ja Laforeti järglased, mõistmata oma eelkäijate teoste allteksti – probleemanalüütilist meetodit (s.o. tagajärjelt/eesmärgilt põhjusele/vahendile) -, absolutiseerides kas olusid või indiviidi eksistentsi, oskamata tajuda ja näidata neid nende ühtsuses ja seoses, vaevalt võisidki välja jõuda mujale kui kirjanduslikku eimiskisse.
Tremendismi rajajate romaane on tõlgendatud ka kui eksistentsialistlikke. Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre ’i ideedel, millega Laforet tutvus ülikooliaastail Madridis ja Barcelonas. Tema „eimiskit“, s.o. sisutühja, mõttetut elurutiini võiks samastada Sartre’i „mitteolemisega“.
Samuti on tremendismi võrreldud pikareskse ehk kelmiromaaniga. Ühisteks joonteks on näiteks minavormiline narratiiv ning ühiskonnast võõrandunud traagilise käekäiguga inimene, kelle põhiküsimus pole mitte niivõrd „kuidas olla?“, kuivõrd „kas üldse olla?“ ja „miks olla?“. Mõlemad romaanitüübid kujunesid ühiskondliku kriisi tingimustes reaktsioonina ametlikule või konkreetsele ajaloolisest tegelikkusest hoiduvale kirjandusele.
Laforeti kirjutusviis on otsekohene ja värske, laused lühikesed ja selged. See on modernne hääl; erinevalt enamikest tolleaegsetest kirjanikest Hispaanias, pole ta sõnaohter ega seo kõiki lahtisi otsi moraalseks sõnumiks. Kontrastina esimesele romaanile, on Laforeti hilisemad tööd küll paremini konstrueeritud, kuid nad on tundelised ja vähem pingelised .
Laforet andis välja veel kolm romaani. 1952 ilmus „La isla y los deminios“ (Saar ja deemonid ), mis on samuti loomult autobiograafiline. Laforeti pöördumine katoliku usku 1951. aastal kajastub tugevalt teoses „La mujer nueva“ („Uus naine“, 1955), milles ilmalik naine taasavastab oma usu. Kuigi see romaan pälvis Menorca Auhinna (Premio Menorca) ja Hispaania rahvusliku ilukirjanduse auhinna (Premio Nacional de Narrativa) aasta hiljem, pidasid paljud kriitikud peategelast ebareaalseks ja selle seisukohta peaaegu absurdseteks nende jaoks, kes pole Laforeti enda usuga tuttavad. Järgmisena ilmus „La insolación“ (Päikesepiste, 1958) esimese osana lõpetamata triloogiast. Postuumselt anti 2004. aastal välja veel „Al volver la esquina“, mida paljud peavad tema kõrgpunkti saavutanud psühholoogiliseks romaaniks .
Samuti leidub tema repertuaaris reisiraamatuid. 1961 kirjutas ta „Gran Canaria“ – juhise saarele , kus ta üles kasvas. 1967. aastal ilmus „Paralelo 35“. Isegi Laforeti kirjavahetus sõbraga, USA-s elava hispaanlasest kirjaniku Ramón J. Senderiga, avaldati 2003. aastal pealkirjaga „Puedo contar contigo“. Ning ei puudu ka novellid ja lühiromaanid, mis ilmusid vastavalt kogumikes „La muerta“ (1952) ja „La llamada“ (1954). Hiljem lisandus veel neli novelli: „El infierno“, „Recien casados“, „El alivio“ ja „El secreto de la gata“.
Laforet oli teerajaja. Ta mõjutas Miguel Delibest ja Madriidi realiste 1950ndatel. Ta sillutas teed nais(romaani)kirjanike generatsioonile – näiteks Carmen Martín Gaite, Ana María Matute – kes mässasid halveneva seisukorra vastu sõjajärgses Hispaanias. Ta pööras oma hüüdnime „imelik tüdruk“ komplimendiks vastuvoolu elatud elule.
Pärast Laforeti surma 28.veebruaril 2004, on tähelepanu hakatud pöörama ka tema vähemtuntud teostele, kuid teda teatakse siiski kui „Nada“ autorit , mida tõestab ka fraas : „Después de Nada, nada“ (peale „Nadat“, mitte midagi).
Kasutatud materjal:
Talvet, Jüri "Hispaania vaim" (lk 282-287), Ilmamaa , 1995
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/327734/Carmen-Laforet
http://en.wikipedia.org/wiki/Carmen_Laforet
http://www.guardian.co.uk/news/2004/mar/05/guardianobituaries.booksobituaries
3