Andrus Kivirähk - Ajaloo Keerises (1)

Proosaanalüüs
Andrus Kivirähk - Ajaloo Keerises
Esmapilgul avanev narratiiv alustab küll tavapärase „hommikuse kohvikruusiga akna alla“ astudes, kuid siiski koheselt ära märkides et „kurjakuulutavaid märke õhus oli juba hommikul “, nimetades seda tõdemust tagantjärele tarkuseks. Ilmselgelt on see märge lisatud põnevuse tekitamiseks, looga kaasa kutsumiseks, et kõik ei ole tegelikult nii igav ja tavaline nagu alguses paistab. Narratiivi aineks on siin ilmselt elu ise, selline nagu ta kaasajal on. Päev algab tavapärase hommikuga misjärel esmapilgul tavapärased sündmused ja toimingud võtavad ootamatult tavapäratu, isegi lausa hirmuäratava pöörde ning omandavad esmapilgul lausa mõttetu katastroofiga kroonitud absurdse finaali .
Sündmustik kisub viltu ja on pinges juba loo alguses, tavapärased toimingud ei taha kuidagi õnnestuda abielupaarist peategelaste Jaani ja Margiti hommikus. Kahtlemata on lugu täis pidevalt kuhjuvaid kurjakuulutavaid sümboleid (tugev vihm , karvarull külmkapis, katkine pirn , katkised sukkpüksid, allaneelatud uksevõti, tühi mobiiliaku, jne), vanatädi distantsilt jutustatud , tihti süngete detailidega ülekullatuid ning peategelastele arusaamatute seostega mälestuskilde. Püüdes ületada oma hirme ja eelarvamusi, astuvad nad oma kohustustele vastu, püüdes anda ikka ja jälle oma parima , olgu selleks kasvõi pühapäev. Olenemata tulemusest, on nad kõik omamoodi püüdlikud ja siirad inimesed, kaasaarvatud üheksakümneaastane vanatädi. Kogu loo kestel püsib pinge, mis väljendub koomiliste ahelsündmuste paratamatuses ja mida Jaan ja Margit ei suuda kõigest hoolimata peatada. Tekib omamoodi keeris tänapäeva ja mineviku vahel, sulades arusaamatuks segaduseks, millele järgneb paljutähenduslik veevärgist paiskuv tsunami .
Lugu esitatakse ilmselgelt kronoloogilises järjekorras, nagu seda nägid Jaan ja Margit. Hommiku kurjakuulutavad sündmused on alles algus. Sündmuste kujundamise juhtrolli võtab aga peagi üle kardetud vanatädi, kes pea-aegu reaalsust eirates asub ohjeldamatult ja kergelt seoseid leides mälestusi jutustama, põhjustades olevikus segaduse (keskpaik). Just siis kui me arvame, et enam hullemaks minna ei saa saabub katastroofiline üleujutus (lõpp).
Kuigi mulle tundub, et tegelikke sündmusi on põnevuse tekitamiseks veidi vürtsitatud, on loo sündmustik päris kaasaegne ja reaalne: erinevad põlvkonnad tihti püüavad aga ei mõista üksteist. Hommikust käib läbi ka tavapärane mehelik ja naiselik joon – mees püüab alati asja positiivseid külgi leida, kasutades selleks isegi huumorit : „Mis sa kogu aeg kaebled“, lohutas Jaan. „Mul on täitsa huvitav sinu vanatädi näha“. Tundub et naine ei suuda mõista mis meest sellises olukorras lõbustab: „Minul ei ole“ kostis Margit napilt.“ Sellised me ju oleme, tänapäeva mehed ja naised? Kogu loo keskel esineb ka humoorikas alatoon, mis seisneb äratundmisrõõmus, justkui oleksid need sündmused meie enese elust: „Lumivalge vanamees esimese korruse aknal vahtis neid tardunud pilgul. Jaan noogutas talle viisakusest, aga vanamees ei teinud teist nägugi.“ – Vaadates oma pikast eluaknast loodame näha midagi uut ja huvitavat aga kõik on ikka tavapärane – nooremad tervitavad vanemaid ja väärikaimaid ning see ei pane meil isegi silmi pilgutama. Me elame oma tavapärases elurütmis, seisame ja vaatame: kõik on traditsiooniline, nii nagu olema peab. Kui me aga ise midagi teeme, ootame et teised sellele tänulikkusega vastaksid. Aeg kulgeb meie kõigi ümber aga me tajume ja näeme seda tihti erinevast vaatenurgast.
Trepikojas tekivad mehel küsimused vanatädi sotsiaalsest olukorrast (kes ikkagi peaks eakate , vanurite ja raukade eest meie riigis hoolt kandma?) aga Margitit see teema ei huvita, sest see on niiga isiklik. Tema tahab vaid ebameeldivast kohustusest kiiresti vabaneda .
„Lähme!“ käsutas Margit.
Peale uksetagust tutvustust astutakse otsekui hämarasse ja tundmatusse minevikku maailma, mis avaneb vanatädi juures. Nüüdseks on ka Jaan nähtud pildist rabatud ja arvab et nüüd oleks aeg tagasi pöörduda. Kuid on juba hilja . Erinevalt vöörastest on eakad sugulased ülevoolavalt tänulikud, kuid meid mäletatakse ikkagi läbi mineviku: „Vanatädi tänas ülevoolavalt, rääkis, milline üllatus see tema jaoks on ja kui hea meel on tal väikest Margitit näha.“ Terve ajaloo silmis tundume me ikka veel väikesed. Kuigi klassikalises mõttes on nad kõik sügavad tegelased, tunduvad Jaan ja Margit tavapärasemad, vanatädi aga mõtteliselt kättesaamatu, lausa põhjatu ja kaasajale arusaamatu tegelane. Jaani ja Margitit valdab tädi juures põhjatu, mõttetult hirmutav informatsiooni ning sündmuste tulv, millega nad ei oska suurt midagi peale hakata. Õigemini üteldes on nad jõuetud, olenemata sellest kui palju nad keeristormi ohjata püüavad. Ometi ei ole ka vanatädil endal lahendusi ja vastuseid, on vaid hirmutavad mälestused mis muudavad ka oleviku kurjakuulutavaks hädaohuks. Eks siis tuleb uks oleviku ja mineviku vahel lukku keerata ja võti enda tasku panna?
Margiti ja Jaani tavapärane ning rutiinne elu on ühtäkki seosetuteks tükkideks rebitud. Vanatädi aga jätkab elamist oma tavapärases maailmas, neelates alla isegi võtme mis aitaks kogu elukeskkonda mõista. Kas me anname edasi kogetut ja ajalugu ainult mustvalge jadana, uppudes informatsiooni ja teadmiste massi? Kuidas meie võimegi mõista olevikku ja minevikku kui oleme kaotanud iva? Kas me oskame küsimusi esitada, kuulata ja neile vastata?
Peale lõppfinaali on isegi jutustaja sunnitud tõdema: „Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda“. Me ei saa teada enam midagi – kui see ka meid huvitaks – kas võti jäigi tädi kõhtu ja kas peategelased üldse peale tsunamit ellu jäid. Aga tähtis on ju alati põnevust üleval hoida ja õigel ajal lõpetada nii, et jääks mõtlemisainet veel ülegi. Siis tahame ehk peagi jälle järgmise õpetliku loo kallale asuda .