Ajalugu ja poliitiline kommunikatsioon (0)

Ajalugu ja poliitiline kommunikatsioon: tutvustus
David Michael Rife
Poliitilist kommunikatsiooni vormisid peamiselt kolm distsipliini : sotsiaalpsühholoogia, massikommunikatsiooni uuringud ja politoloogia. Sotsiaalpsühholoogiast tulenes poliitilise kommunikatsiooni huvi hoiakute, arvamuste ja uskumuste vastu ning täpsete mõõtmiste ja eksperimenteerimise olulisus ning kaks kõige levinumat andmekogumismeetodit - uuringud ja eksperimentaaluurimused.
Politoloog A. Bentley kujutas poliitikat kui huvigruppide vaheliste vastastikuste suhete protsessi. See mõtteviis muutus sõjajärgses politoloogias valdavaks ning on oluliseks parameetriks poliitilise kommunikatsiooni uuringus .
Massikommunikatsiooni uuringutest on antud valdkond pärinud „tagajärgede“ ja „mõjutuste“ keele. Poliitikas massimeedia rolli uurides soovivad poliitilise kommunikatsiooni uurijad tavaliselt mõõta massimeedia „tagajärgi“.
Sotsiaalpsühholoogia peamist huvialust (kvantitatiivandmeid) enne 1930-ndaid ei eksisteerinud, seega paneb antud perspektiivile omane metodoloogiline individualism uurijaid sageli eirama välistekkelisi faktoreid (ajalooline kontekst), mis individuaalset tunnetust vormida võivad. Protsessi ja tagajärgede keel vähendab samuti huvi ajalooliste küsimuste ja meetodite vastu.
Et vastata sotsiaalsele murele massimeedia mõju kohta poliitikale ja valitsusele, on poliitilise kommunikatsiooni uurimused eelistanud küsimusi praeguse, mitte ajaloolise ainese kohta. Hoolimata selgest ajaloo ignoreerimisest töötatakse antud valdkonnas ajalooliste narratiividega – nn kasutatava minevikuga. Ajalooline narratiiv seab terminid, mille abil me räägime minevikust, ning läbi selle diskursuse määrab viisi, kuidas me näeme olevikku .
Herbst, Peters ja Schudson:
Ajalugu pole tõhus: enamike poliitilise kommunikatsiooni uuringute eelduseks on, et ajalugu on kui paratamatu teerada minevikust olevikku. Taibates antud teeraja põhiprotsesse, on võimalik ignoreerida ajaloosündmuste detaile. Herbsti, Petersi ja Schudsoni jaoks pole aga ajaloolistes muutustes midagi paratamatut. Nende sõnul on ajalugu ajaperioodide vältel läbistatav ning konflikti poolt rõhutatud. Kuna ajalugu on suhteliselt ebatõhus, loevad ajaloolised detailid sama palju kui tulemused.
Poliitiline kommunikatsioon on nii kultuuriline kui hoiakuline: poliitilise kommunikatsiooni uurimus eeldab, et tähendus peitub indiviidide eelistustes. Kuna minevikust pärit indiviidide eelistuste alased andmed on äärmiselt piiratud, kalduvad poliitilise kommunikatsiooni uurijad ajalugu ignoreerima. Samas on poliitika sümbolite, rituaalide ja piltide (kultuurilised tehismõisted, mis kinnistavad poliitilist tähendust) komplekt. Tähendus ei peitu mitte indiviidide eelistustes vaid kultuurivormides, milles need eelistused kujunevad.
Poliitiline kommunikatsioon on sotsiaalne: Sümbolid ei eksisteeri ühiskonnast lahus ning indiviidid ei saa luua kõiki soovitud tähendusi. Sümbolid ja tähendused on seotud ning saavad oluliseks tänu institutsioonidele, protsessidele ja struktuuridele.
.