Muusika pärast II maailmasõda. Avangardism. (0)

Muusika pärast II maailmasõda. Avangardism.
Nii Euroopas kui ka Ameerikas kerkib esile hulk heliloojaid, kes vastanduvad varasemale (uus kompositsioon ja pillikoosseis). Lõpolikult hüljati senised klassikalised vormid, nt sonett. Selle ajastu heliloojaid hakati nimetama avangardistideks ehk modernistideks. Avagardne muusika ei kujutanud ühtset stiili, vaid see oli üldnimetus uutele kompositsioonitehnikatele: serialism, aleatoorika , elektronmuusika , pointilism. Need tehnikad võisid vastanduda ning kombineeruda. Nt Aleatoorika (juhuslikkus) ja serialism (täpsed reeglid; 12-tehnika) olid vastandlikud, kuid katsetati nendega omavahel mängimist. Avangardismi nimetati Ameerikas eksperimentaalseks muusikaks ning selle tekkimise aluseks oli tehnika areng.
*Elektronmuusika stuudiod tekkisid maailmas. Esimene stuudo rajati 1949. Pierre Schaeffer’i poolt Pariisi.
*Darmstadt’is hakkasid toimuma suvekursused, kus tutvustati uut muusikat ning ideid, kuidas muusikat luua. 1950-ndaltel toimus esimene festival , kuid neid tuli aina juurde. Seal mängiti liidrite teoseid, nt Pierre Boulez , Luigi Nono, Karlheinz Stockhausen , sest just nemad olid liidrid avagardismis. Seal festivalil toimusid nende meeste teoste esiettekanded ja nad on nüüdisajal klassika. Darmstadtis käsitleti probleeme ja toimusid loengusarjad. 1958. liitus selle kursusega USA helilooja John Cage , kes oli USA avangardist. Alates 1960-ndate lõpust ja 70-ndate algusest tekkisid uued voolud : minialism , millest areneb välja postmodernism . Muusikas iseloomustab neid stiile: uus tonaalsus ja neoromantism (enne oli muusika dissoneerunud, kraapiva kõlaga, vastukäiv kõrvadele ning kompositsioon oli raske). Nüüd tulid samad suunad tagasi, tuleb heakõlalisus, seega kaotab avangardistlik muusika oma mõtte. Samas kompositsiooni tehnika ei sutnud välja, kui neoromantism tuli. 1945-1970. peetakse avangardisliku muusika ajaks.
MK: Karlheinz Stockhausen „Kreuzspiel“ – oboe , bassklarnet, löökpillid, klaver
John Cage (1912-1992)
John on USA helilooja, pianist, publitsist . Ta on üks 20. sajandi tähtsamaid esindajaid. Mees, kes tuli välja teosega „4.13“. Teose alguses tuli John lavale ja istus klaveri taha ning istus 4.13 minutut vaikuses ja siis saigi lugu läbi.
Cage on radikaalne uuendaja ning ta on sellega mõjutanud üleüldist kunsti ja selle ajastu muusikat. Pärit on ta Los Angelasest ja õppis kompositsiooni Richard Bühligi, Adolph Weissi ja Henry Cowelli all, kes olid talle teerajajaks. Määravaimaks õpetajaks oli Cowell. Samuti on ta õppinud Arnolt Schönbergi käe all ning tema õpingutee möödus New Yorkis .
„Sonaat sooloklaverile“ ja „Kompositsioon kolmele häälele“.
MK: „Süit mänguklaverile“
Varased loomeaastad
Schönbergi dodekafoonia süsteem valmistas Cagele pettumuse. Ta siirdus 1937. Seattle ’sse tantsugruppide klaverisaatjaks.Aasta hiljem organiseeris ta I löökpillide orkestri, mille tarbeks kirjutas ta teoseid „ First construction (in metal )“ (1939) – see oli selle aasta kuulsamaid teoseid, millest kujunes pisike sari. Ta on kirjutanud ka „Second constructon“ and „Third construction“. Sellest perioodist pärineb leiutis ettevalmistatud klaver(prepared klaver) – pilli kõlavõimaluste muutmine esemete asetamisega keelte vahele, nt. metallitükid, klaas, foolium jne. Oma autobiograafias on Cage tunnistanud, et selle leiutise loomisele sundis tema enda vajadus. Ettevalmistatud klaverit kasutas Cage ja teised hiljem väga palju, nt Arvo Pärt „ Tabula Rasa“ (tõlkes puhas tahvel ).
Olles töödanud mitmete gruppidega, tutvus Vage koreograafia Merce Kunninhamiga. Koostöö Cage ja tantsugruppide vahel oli aastakümnete pikkune .
MK: „Litaania vaalale“ (Litaania tähendab tõlkes kirikuhümni)
Sõjajärgne eksperimentaalne muusika
Cage saavutas laiema tuntuse maailmastaabist just eksperimenteerides (uute võimaluste otsimine). See läks tema kolleegidele ja publikule üle. Cage stiili määratakse stiili alla, milleks on aleatoorika ehk eksperimentaalne muusika. Ladina keeles tähendab see täringut. Cage ise nimetas oma stiili määratlematuseks. Aleatoorika – heliloomingus ja interpratsioonis oli suund juhuslikkusel. Autor annab esitajale üldised juhised noodikirjas, jättes esitajale suhteliselt palju otsustamist. Sinna alla kuulub nn. graafiline partituud (väliselt sarnane graafilise lehega). Teine võimalus aleatoorikat rakendada on esitamisel, kust interpreet alustab esitamist .
Ebatraditsioonilised instrumendid
Cage oli seisukohal, et muusika loomiseks ei ole alati traditsioonilist instrumenti vaja. Johnile sobis igasugune ese, et muusikat teha. Nt teos „Credo in Us“ on kirjutatud klaverile, aga seda esitatakse elektrikellaga, 2 komplekti tühjade konservidega ja raadiovastuvõtjaga.
Sari „Kujutletavad maastikud “ ehk „Imaginary landscapes“ on kirjutatud pika aja jooksul (aastatel 1939-1952) ebatavalistele instrumentidele. See sari sisaldab 5 teost, nt I osas on kasutatud sireene ja plaadimängijat. Sarja IV osa on mõeldud 12-le raadioaparaadile ja V osas on 42 kokkumonteeritud stuudiosalvestist.
Peformance ja happening
Tavatud helitegemise viisid. Cage oli üks esimesi heliloojaid, kes seda tegi. Tema koostöö tulemusena Kunninghami ja ühe kunstnikuga aastal 1952. sündis esimene happening. Redelilt lugesid 2 poeeti oma loomingut, Cage pidas teisel redelil loengut ning lisaks esitas pianist Cage loomingut.
Tema teos „Watermusic“ (1952) sisaldab nii ühte kui teist, sest sageli Cage esitamise stiilid põimusid ja kombineerusid omavahel. „Watermusic“ on muusikaline lavaline etendus ja samuti klaveripala . Pianist mängib klaverit, kuid klaverimäng on selles teoses väike element. Pianist peab veel kallama vett kaussi, vilistama ja viskama mängukaardid vastu klaverikeeli. Cage oli kirjutanud ajalise plaani, kui palju midagi teha.
Üks ebatavalisuse näiteid on see, et Cage pidas 1949 esimest korda loengu nimega „Lecture of nothing “, mis kestis 45 min. Ta kasutas peformance.
Johni kõige radikaalseim teos on „4.33“, milles ei ole oluline pill, vaid ettenähtud aeg vaikida. Reaalseid pilte moodustab vaikus , mis on ka muusika. Muusikat tekitavad ka vaatajate köhimine ja sosistamine. See teos näitab ,et täielikku vaikust pole olemas. Selle teose idee sai Cage: 1) Robert Rausenbergil valgelt lõuendilt; 2)Harwardi ülikooli akustikakambrist, mis on isoleeritud helidest; 3) 40-ndatel huvitus Cage zen-budismist, mille rituaalmuusikas on suur osa vaikusel.
Cagel oli huvi idakultuuride vastu.
Cage teos „Music of changes “ (1951), mille kogu noodimaterjal on loodud Hiina ennustusteksite rituaalide põhjal. Ka selles teoses on suur rõhk vaikusel ja tühjusel ning idamaisusel.
Cage teos „HPSCHD“ (1969) on 1-7’le võimendatud klavessiinile ja kuni 51-le magnetlindile.
Johni lühiballett on „The Seasons“
MK: Kontsert ettevalmistatud klaverile ja kammerorkestrile, mis on kirjutatud Kunninghammi trupile.
1974 kirjutas John orkestriteose „Seventy four “, millega tähistas ta oma 80-ndat juubelit. Sellel teosel pole partituuri ning tempo ja dünaamika märki, vaid tablokell oli ees. See teos on 12 minutit ja selle ajaga peab teos saama mängitud.
Cage leitutised, nt prepareeritud klaveril kestavad tänaseni ning Cage mõju maailmamuusikale ja selle kujunemisele oli suurim aastatel 1950-60.
Pierre Boulez (1925-....)
Pierre on mõjutanud kogu maailmapilti. Ta alustas enda muusikuteed 40-ndatel Pariisi konservatooriumis Oliver Messiaeni ja Reni Leibowitzi käes all. Umbes 60.ndatel algas tema küllalt hiilgav dirigendikarjäär. Ta on BBC sümfooniaorkestri peadirigent, Wagneri pidustuste muusikajuht Bayreuthis ning Chigago sümfooniaorkestri külalisdirigent. Aastel 1969-1974. oli Boulezi tähelend.
MK: Pli selon pli – sopranile + orkestrile, 3 osa Improvisation il sur Mallarme
1974. tegi tollane Prantsusmaa president Pierrele ettepaneku luua elektronmuusikastuudio- akustika - ja muusikauuringutekeskus IRCAM .
Aastatel 1976-1991 oli Boulez IRCAMi juht. Pierre mitmekesisus on hämmastav. Tema põhitegevusteks on komponeerimine ja dirigeerimine. Ta oli jõudnud algatada nüüdiskontsertite muusikasarja aastal 1954. Pariisis. Samuti jõudis ta juhtida Darmstadti suvekursuseid aastatel 1955-1967. Pierre pidas loenguid Basely Muusikaakadeemias ja Harwardi ülikoolis. Boulez rajas nüüdismuusika esitlusansambleid IRCAM’ga“Ensemble Intercontemporain“.
Ta on viljakas teoreetik , kriitik, publitsist ning hea teksti-ja keelekasutusega helilooja. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid ja sadu artikleid. Messiaenilt on pärit tema huvi rütmiprobleemide vast. Helilooja kujunemisel on tähtsal kohal olnud tema õpetajad. Leibowitz õpetas talle dodekafooniat ja tutvustas teda Uus-Viini koolkonna loominguga. Boulezi esimesed teosed on sarnased Schönberi, Stravinski ja Messiaeni loominguga. Kui mingi aja pärast ei rahuldunud Bpulez enam dodekafoonia käsitlusega. 1950-ndate alguses sai Boulez maailmas tuntuks , arendades seeriatehnika edasi serialismiks. Serialism ei erine kirjaviisilt ja põhimõttelt dodekafooniast, kuid erinevus seisneb kvalideedis: selles mida rõhutatakse. Serialism on muusikakirjutamismeetod, milles on oluline rütm, dünaamika ja artikulatsioon . Artikulatsioon on mängimisvõte ja dünaamika on helitugevus ja selle võte. Igale helikõrgusele vastab peale dünaamika ka artikulatsiooni nüanss. Esimene teos, mille aluseks oli Messiaeni pala seeria oli „ Struktuurid I“ (1952), mis on miniatuuride kogumik ja on kirjutatud kahele klaverile.“ „Struktuurid I“ aluseks on 12-heliseeria. Boulez teeb sellest tööst 11 võimalikku ümberpositsiooni. Helilooja teeb tabeleid, mis moodustavad 12x12 maatriks , tähistades nooteesimese klaveri partii aluseks. Sellest teeb Boulez inversiooni ehk peegelkuju, mis on teise klaveri partii aluseks. “Struktuurid II“ ilmus 1961“.
Muu looming
*„Struktuurid I“ tekitas palju boleemikat, sest seda teost on raske esitada.
*“ Haamer ilma meistrita“ (1955) kontraaldile ja kuuele instrumendile. See on tippteos , mis sai kiiresti maailmakuulsuse. See 3-osaline teos on natukene vähem ranges 12-helitehnikas.
*Boulez katsetas 50-ndate II poolel ja 60-ndate alguses aleatoorikat, nt „Pli selon pli“ (sopranile + orkestrile)löökpillide suur osatähtsus ning muusikas esineb poeedi portree.
*Löökpillid esinevad ka Bpulezi teoses „Eclat/Multipes“ (löökpillide ansambile + orkestrile). See 3-osaline teos on jäetud heliloojal meelega lõpetamata. Ta on seda teadlikult perioodiliselt täiendanud work in progress’i printsiip, millega sobib tema põhimõte: ühe ja sama muusikalise materjali kasutamine erinevates teostes.
Boulez on 20. sajandi muusikaajalukku läinud uus-kompleksusega. Ta oli kompromissitu modernist ja serialistliku meetodi väljatöötaja, arendas seda uus-kompleksusele (stiil, mis arendab serialistliku stiili edasi)nt. helilooja Dileon on selle stiili esindaja.
Karlheinz Stockhausen (1928-. . .)
Karlheinz kõrvuti koos Boulez’ga oli 1950-60ndate aastate avagardistliku muusika juhtfiguure. Nende kahe helilooja vahel esineb palju ühisjooni: nad olid nooruspõlves Messiaen ’i õpilased, eksperimenteerisid serialismiga, tegutsesid Darmstadti suvekursustel ja elektronmuusikastuudiotes. Stockhausen alustas muusikaga tegelemist varem. Nende erinevuseks on see, et Stockhausen kirjutab paljudes stiilides ja tehnikates ning teda ei saa käsitleda ainult serialismi heliloojana. Ta on sündinud Kölni lähedal, kus ta puutus varakult kokku kultuuriga. Tema isa oli õpetaja ja ema asjaarmastajast lauljanna. Tema ema sattus vaimuhaiglasse ning II maailmasõja järel hukkasid natsid Stockhauseni ema nagu alaväärse indiviidi. Karlheinzi isa jäi kadunuks sõjas, seega pidi poeg ise hakkama saama. 1947. hakkas ta õppima Kölni Kõrgemas Muusikakoolis , kus oli tema kompositsiooni õppejõuks Frank Martin. Pärast selle kooli lõpetamist aastal 1951 jätkab Karlheinz õpinguid Olivier Messiaen’i käe all. Ta käis kompositsioonitundides Darius Milhaudi juures Pariisis. Seejärel osales ta Darmstadti suvekursustel, kus ta puutus kokku serialismi kompositsiooniga. Karlheinzi kokkupuude Pierre Schafferiga tema helimuusikastuudios. Nende vahel oli koostöö konkreetse muusika vallas. Konkreetne muusika = elektroaktustilised muusikateosed 1948 aastal, mis on kokkumonteeritud erinevatest salvestistest ( müra , hääled, muusikahelid jne). Iseloomulikud helitehnikavõtted: manipuleerimine , salvestiste tagurpidi mängimine. Aastal 1953 pöördus Stockhausen tagasi Kölni, kus ta jätkas tööd sealses elektronmuusikastuudios. Sellest perioodist pärineb tema esimene teos, mis on mõeldud esitamiseks suurel laval. „ Kontra -Punkte“ (1953) on 10-le instrumendile kirjutatud teos. „Kreutzspiel“ on üks Karlheinzi varasemaid teoseid.
Elektronmuusika
Elektronmuusika jäi Stockhauseni pärusmaaks Kölni stuudios . Karlheinz jõudis tõusta kunsti tasemele eksperimenteerimises. Tema esimesteks tähelepanu äratavateks teosteks on „Elektronische Studie I, II“. „Elektronische Studie I“ on kokku genereeritud erinevates siinushelidest stuudios. Siinusheli on kõige puhtam muusikaline heli, millel puuduvad ülemhelid. „Elektronische Studie II“ on esimene elektronmuusikaline teos, mis sai noodistatud ja partituurina välja antud.
„Noorukite laul“ (1956) on teos, mis põhjustas skandaali oma kõlapildiga. See teos on kirjutatud aastal 1956 ning see üks tuntumaid elektronmuusika teoseid, mis väljus esimesena stuudio seinte vahelt, et seda esitada kontsertettekandena. „Noorukite laulu“ avalik esiettekanne toimus Kölni katedraalis.
„Kontaktid“ on teos, kus Karlheinz kasutab viimase võimaluseni elektronmuusika vahendeid.
1960-1970ndatel Karlheinzi üleminek akustika ja elektronmuusika segamisele. „Mixtur“ on teos, mis on algselt orkestriga, siis stuudios, kus ta töödeldakse elektrooniliselt . Selles teoses kasutab Stockhausen värvilisi laineid, mida ta segab omavahel.
„Mikrophonie I; II“
Kammermuusika
*„Zeitmasse“ (tõlkes „Tempo“) on teos kus Karlheinz segab serialismi ja aleatoorika (stiilide segamine ). Orkestripillid mängivad vahelduvas taktimõõdus ja erinevates tempodes.
*“Tsükkel“ on ühele löökpillimängijale mõeldud teos, mille muusikaline materjal on koondatud plokkidesse.
*“Klavierstück XI“ on teos, kus Stockhausen on kasutanud plokkidesse koondamist.
Orkestrimuusika
*1957 „Gruppen“ (tõlkes „Grupid“) on teos, kus uuenduslik mõtlemine jätkub. Selles teoses dirigeerivad 3 dirigenti erineval tasandil. Teoses on erinevad koosseisud ning serialism ja aleatoorika.
*“Trans“ ( 1971 ) – laval on violetne valgus, kus publik näeb ainult keelpillimängijaid. Tegelikult on õhukese eesriide taga ülejäänud orkester , kes sekkub närviliste partiidega, šokeerides sellega publikut.
Vokaalmuusika
*“Stimmung“ (tõlkes „Häälestamine“) on 1968 aastal kirjutatud teos, mis on mõeldud kuuele a- capella lauljale. See teos on hübnootiline ja seisva atmosfääriga. Partiid koosnevad ülemhelide reast ning tekst koosneb Kesk-Ameerika jumalate nimedest ja erootilisest luulest, mille on Stockhausen loonud.
Ooper
1977. alustab Stochausen 7- osalise ooperitsükli koostamist, milleks on „Valgus: 7 nädalapäeva“. Teoses on kolm peategelast, kelle rollid vahetuvad teose keskel. Tsükli esimene osa „Neljapäev valgusest“ valmis 80-ndatel. Etendus toimus Milanos. Teose osad on monumentaalsed ja pikad.
Stockhausenit ja tema kompositsioonitehnikat iseloomustab: heliteosed koosnevad teatud järgnevusestsüsteemi kasutamine erineval tasapinnal . Tema muusika komponendid võivad kõlada eraldi ja üksteise sees, mis teeb muusika huvitavaks ja uuenduslikuks, pakkudes kõlaainet kriitikutele.
Luciano Berio (1925-2003)
Berio novaatorlus ilmeb eelkõige vokaalmuusikas, kuid tema kammerteosed ja lavamuusika on samuti silmapaistvad. Luciano on helilooja-avangardist, kes katsetas ja uuris inimhääle võimalusi süvitsi ja teaduslikel alustel, avardades nii vokaalmuusika piire. Ta sündis Itaalias Oneglias professionaalsete muusikute perekonnas ning oma esimesed muusikatunnid said ta isalt. Pärast II maailmasõda õppis Berio Milano konservatooriumis kompositsiooni Giorgio Ghedini juures ning kirjutas seal ka oma esimesed teosed, mis jõudsid avaliku ettekandeni. Ghedini oli Milano konservatooriumi üks erudeeritumaid pedagooge ning temalt (ka kompositsiooniõpetajalt Paribenilt)sai Berio oma silmapaistva muusika hariduse. Hea muusikaliteratuuri tundmine on põhjus, miks noore helilooja loomingus on kuulda muusikalisi eeskujusi. Luciano oli vaimustunud neoklassitsismist ja Stravinski muusikast, mis mõjutas tema „Magnificat“ (1949). Stravinski helikeele kopeerimise ja jäljendamise periood jäi Beriol lühikseks. Pöördeline sündmus tema elus oli 1952. Koussevitzky Fondi stipendium, mis võimaldas Beril sõita USA’see Dallapiccola juurde täiendama. Seal süvenes Berio seeriatehnikasse „Kammermuusika“ (1952) on 12-helitehnikas. New Yorgis Uue Kunsti Muuseumi juures asuvas stuudios tutvus Berio eksperimentaalse lindimuusikaga. Kaks aastat hiljem võttis ta esimest korda osa Darmstadti suvekursustest, kus ta tutvus Boulezi, Stockhauseni ja uute kompositsioonitehnikatega ning sealt algas helilooja kiire tõus avangardisliku muusika juhtfiguuride eesotsa. 1955. aastal asutas Berio koos Madernaga Milano Raadio juurde elektronmuusikastuudio nimega Studio di Fonologia, mis kujunes 50-ndate aastate tähtsamaks elektronmuusikastuudioks. Milanos andis Berio välja ajakirja Incontri Musicali ning korraldas samanimelise kontsertsarja. Tema mitmekülgsusest annab tunnistust laiahaardeline pedagoogiline tegevus. 1965-1971. töötas Luciano kõrgetasemelises Juillardi muusikakoolis. Berio koolitas muusikuid ka Harwardi ülikoolis, Berkshire muusikakoolis ning Millsi kolledžis Oaklandis Californias. 70ndate aastate alguses naases Luciano Itaaliasse ja alustas Roomas tööd telesarjaga C e musika e musica. Sel ajal võttis ta vastu Boulezi pakkumise juhtida IRCAM’i elektroakustika sektorit , mille eesotsas oli ta 1980-ni. Lahkumine ei tähendanud loobumist elektronmuusikast, 1981. aastal asutati tema initsiatiivil Firenzes elektronmuusikainstituut Tempo Reale. Luciano on tegutsenud ka dirigendina . Ta oli Londoni Kuningliku Akadeemia auliige, mis oli kõrge tunnustus tema panusele maailma muusikakultuuri.
Looming
Tema lähtepunktiks on seeriatehnika, kuidas seeriakäsitlus on vaba, printsiibid ei määra lõplikult ei kompositsiooni sisu ja vormi.Mõnikord jätab Berio interpreedile vabadusi, see tähendab, et ta kasutab aleatoorikat. Luciano erinevus Boulezist: Berio on vabam ja intensiivsem. 1950-1960. vältis Berio muusikalisi klišeesid nagu kolleegidki, kuid möödunud aegade muusikapärand on tuntavam kui teiste heliloojate loomingus. Berio ei püüa traditsioone lammutada ega alustada otsast peale.
Berio enamik heliteoseid lähtub strukuralistlikust konseptsioonist (helimärkide keel). Strukturalism on humanitaarteaduste suund, mis käsitleb objekti kui elementide hulka ning uurib elementide vahelise olemuslikke seoseid . Berio konseptsioonil on kokkupuutepunkte ka muusikalise semiootikaga. Berio avardas muusikalist keelt kolmel tasandil: 1)verbaalsel tasandil ( tekstiga vokaalteosed ); 2)mitteverbaalse kommunikatsiooni tähenduses (tekstita); 3)lavakeele sissetoomisega muusikasse (lavastatud heliteosed), nt. „ Opus Number Zoo“ (1952)esinejad loomakostüümides ja –maskides.
Loomeprintsiipi nimetatakse teaduse vooluks ehk sisemonoloogi kui kirjandusliku tehnika lõi Joyce , kelle tekste Berio kasutastuntuim elektrooniline lindimuusika „Thema (Ommagio a Joyce)“ (1958).
Vokaalmuusika
Kõige innovaatilisemad teosed: tema vokaalsete ekperimentide peajoon on uutmoodi tekstikasutus (Berio võtab sõnad lahti häälikuteks, mida ta kasutab iseseisvate muusikaliste elementide ja struktuurikomponentidena). Häälikukasutusel tugines Luciano Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni loodud foneetilisele tähestikule, mis koonseb nn. kardinaalvokaalides, mis paigutatakse kahemõõtmelisse tabelisse, sekundaarsetest kardinaalvokaalidest ja konsonantidest.
Vokaalteoste loomisel kasutab Berio esimese sammuna moodulteksti (lühike fraas , milles saab n-ö foneetiline materjalipak), nt teos „Sequenza III“ (1966). Edasi tuletab Berio sellest materjalist foneetilise alfabeedi asusel, nn vokaalikette (sisuliselt on see liikumine mööda foneetilise alfabeedi häälikute tabelit).
„Sequenza III“-s kasutab laulja ebatraditsioonilisi helitehnikaviise, nt pikad hingamiskahinad, sosinad, naer, kõla jne. Berio ise peab kõige ekperimentaalsemaks teoseks „Sinfoniat“ (1969), mida on nimetatud ka postmodernismi üheks tippteoseks (postmodernism = vastureaktsioon avagardismile). „Circles“ (1960) on näide teatraliseeritud muusikast. „Epifanie“ (1961) on rikkaliku tekstimaterjaliga teos.
Kammermuusika
Tuntuim ja enimmängitud oopus „Sequenza I-XIV“ – iga osa on iseseiseva kompositsiooniga ja eri esitajatele. Kõik osad on esituslikult nõudlikud ning solistidele tõeliseks meisterlikuks proovikiviks.
Lavamuusika
Berio on kirjutanud 5 ooperilaadset muusikalist lavateost. „La vera Storia“ („Tõestisündinud lugu“) (1981. Esimene teos on 3- vaatuseline „ Opera “ (1970) – muusikaline näitemäng, kus põimuvad 3 surmateemaga seotud süžeeliini  esimene ja ainus täielik läbikukkumine Beriol, esietendus vilistati välja. Viimane lavateos on 1-vaatuseline lühiooper „Ühe paiga kroonika“ (1999).
Iannis Xenakis (1922-2001)
Iannis on Rumeenias sündinud Kreeka päritoluga helilooja, kes tegutses põhiliselt Prantsusmaal.
Enne muusikaõpinguid ja muusikasse süvitsi süvenemist õppis ta Ateena Polütehnikumis arhitektuuri. 1947. põgenes ta valepassiga Kreekast Prantsusmaale, kus tal õnnestus saada tööd Pariisi arhitektuurbüroos Le Corbusier. Mõned aastad hiljem töötas Xenakis juba isikliku assistendina. Tema ja ühe teise arhitekti tuntud ühisprojektiks on Phillipsi paviljon (1958) Brüsseli maailmanäitusel. Töö arhitektina ei takistanud tal õppida asjaarmastajana kompotsiooni Olivier Messiaeni käe all.