Karlheinz Stockhausen (0)

Karlheinz  Stockhausen
Karlheinz Stockhausen ja Boulez olid avangardse muusika ühed juhtfiguurid. Neil on mitmeid ühisjooni: mõlemad õppisid nooruses Olivier Messiaeni juures, eksperimenteerisid serialismiga, tegutsesid Darmstadti suvekursustel ning töötasid elektronmuusikastuudiotes. Viimases valdkonnas alustas Stockhausen Boulezist tunduvalt varem. Kuid Stockhausen on kirjutanud väga mitmes stiilis-tehnikas, seetõttu ei saa teda käsitleda vaid serialistlikku muusikat kirjutava heliloojana.
Sündinud Kölni lähedal Mödrathis, puutus Stockhausen noorena varakult kokku kultuurieluga, kuna tema ise oli õpetaja ja ema asjaarmastaja lauljanna. Muusikuteed alustas Stockhausen 1947. aastal Kölni muusikakõrgkoolis, kus tema kompositsiooniõppejõuks oli Frank Martin. 1951. aastal jätkas ta oma haridusteed Pariisis Olivier Messiaeni juhendamisel. Umbes samal ajal hakkas ta osa võtma ka Darmstadti suvekursustest, kus puutus esimest korda kokku serialistliku kompositsioonisüsteemiga.
Stockhauseni esimene teos, mis on mõeldud esitamiseks suurtel lavadel, “ Kontra -Punkte” pärineb 1953 aastast. Varasematest oopustest paistis silma veel seeriatehnikas kirjutatud “Kreuzpiel” (1951), mis on kirjutatud oboele, bassklarnetile ja löökpillidele.
Elektronmuusika :
Stockhauseni suuremat tähelepanu äratanud elektroonilised teosed on “Elektronische Studie I” (1953) ja “Elektronische Studie II” (1954). Neist esimene oli kokku pandud stuudios genereeritud erinevatest siinustoonidest, teine oli aga esimene elektronmuusika teos maailmas, mis sai noodistatud ja ka partituurina välja antud. Stockhauseni üks tuntumaid elektroonilisi oopusi on “Gesang der Jünglinge” (“Noorukite laul” 1956). Järgmises heliteoses “Kontakte” (“Kontaktid” 1958-1960) kasutas Stockhausen Kölni stuudio võimalusi äärmise piirini: segas omavahel erinevaid lainekujusid, kasutas valge ja roosa müra generaatoreid, mitmesuguseid kajasid ja signaalide tagasisidestusvõimalusi.
1960.-1970. aastatel hakkas Stockhausen üha enam akustilist ja elektroonilist muusikat omavahel kombineerima. “Mixtur” (1964” on algselt salvestatud orkestriga ja hiljem on salvestist stuudios spetsiaalselt töödeldud. Teose partituur on kirja pandud aleatoorilist meetodit kasutades (pole märgitud kindlaid helikõrgusi, küll aga on välja toodud konkreetsed rütmifiguurid ja dünaamika ning lühikeste meloodiakontuuride liikumissuund). Stockhauseni elektronteosed on veel “Mikrophonie I” (1964), “Mikrophonie II” (1965) ja “Mantra” (1970).
Kammermuusika :
Stockhauseni varasemas kammermuusikas domineerib aleotooriline kompositsioonimeetod. Sellised teosed on “Zeitmasse” (1956) ja “Zyklus” ( 1959 ). Samasugust materjali aleatoorilisteks plokkideks grupeerimist võib näha ka klaveriminiatuuris “Klavierstück XI” (1956). See onosa klaveripalade seeriast, millel on kokku 15 osa (1952-1985). Stockhauseni kammerteosed on veel “Harlekin” (1975) ja “Sirius” (1977).
Orkestrimuusika:
Üks tähelepanuväärsemaid Stockhauseni orkestriteoseid on “Gruppen” (1957), mis on mõeldud kolmele orkestrile ja kolmele dirigendile. Visuaalset efekti pakub ka orkestriteos “Trans” ( 1971 ): publik näeb violetses valguses vaid musitseerivaid keelpillimängijaid, ülejäänudorkester paikneb teisel poole õhukest eesriiet.
Vokaalmuusika :
Vokaalmuusikat pole Stockhausen kirjutanud kuigi palju. Tema tähelepanuväärseim teos selles žanris on “Stimmung” (“Häälestamine” 1968) ja see on mõeldud kuuele a cappella lauljale.
“Gesang der Jünglinge”

“Gesang der Jünglinge” (“Noorukite laul” 1956) on Stockhauseni üks tuntumaid elektroonilisi oopusi, kus helilooja miksis stuudios kokku ühe poisi hääle mitmekordse salvestise (poiss laulab retsiteerivalt oma partiid , mille sõnad on võetud piiblist Taanieli raamatust) ja elektrooniliste helide keerulised kombinatsioonid ( elektrooniliselt loodud siinushelid ja klikid).

See oli üks esimesi elektroonilisi teoseid, mis väljus stuudioseinte vahelt publiku ette. “Gesang der Jünglinge” avaliku ettekande järgset tormi on võrreldud mölluga, mis oli puhkenud umbes pool sajandit varem pärast Stravinski “Kevadpühitsuse” esmaesitlust.

Minu arvates mõjuks see teos paremini, kui see oleks lühem. Üle 12 minuti järjest kuulates tekib tunne, nagu see oleks mõnelt teiselt planeedilt pärit. Mulle meeldis selle poisi hääl ja sooviks tema häält rohkem (ilma moonutamata) kuulata. Teos ei ole üldse minu maitsele, aga lühikset aega täiesti kuulatav.