John Cage (0)

John Cage (1912-1992)
John on USA helilooja , pianist, publitsist . Ta on üks 20. sajandi tähtsamaid esindajaid. Mees, kes tuli välja teosega „4.13“. Teose alguses tuli John lavale ja istus klaveri taha ning istus 4.13 minutut vaikuses ja siis saigi lugu läbi.
Cage on radikaalne uuendaja ning ta on sellega mõjutanud üleüldist kunsti ja selle ajastu muusikat . Pärit on ta Los Angelasest ja õppis kompositsiooni Richard Bühligi, Adolph Weissi ja Henry Cowelli all, kes olid talle teerajajaks. Määravaimaks õpetajaks oli Cowell. Samuti on ta õppinud Arnolt Schönbergi käe all ning tema õpingutee möödus New Yorkis .
„Sonaat sooloklaverile“ ja „Kompositsioon kolmele häälele“.
MK: „Süit mänguklaverile“
Varased loomeaastad
Schönbergi dodekafoonia süsteem valmistas Cagele pettumuse. Ta siirdus 1937. Seattle’sse tantsugruppide klaverisaatjaks.Aasta hiljem organiseeris ta I löökpillide orkestri, mille tarbeks kirjutas ta teoseid „ First construction (in metal )“ (1939) – see oli selle aasta kuulsamaid teoseid, millest kujunes pisike sari. Ta on kirjutanud ka „Second constructon“ and „Third construction“. Sellest perioodist pärineb leiutis ettevalmistatud klaver(prepared klaver) – pilli kõlavõimaluste muutmine esemete asetamisega keelte vahele, nt. metallitükid, klaas, foolium jne. Oma autobiograafias on Cage tunnistanud, et selle leiutise loomisele sundis tema enda vajadus. Ettevalmistatud klaverit kasutas Cage ja teised hiljem väga palju, nt Arvo Pärt „ Tabula Rasa“ (tõlkes puhas tahvel ).
Olles töödanud mitmete gruppidega, tutvus Vage koreograafia Merce Kunninhamiga. Koostöö Cage ja tantsugruppide vahel oli aastakümnete pikkune .
MK: „Litaania vaalale“ (Litaania tähendab tõlkes kirikuhümni)
Sõjajärgne eksperimentaalne muusika
Cage saavutas laiema tuntuse maailmastaabist just eksperimenteerides (uute võimaluste otsimine). See läks tema kolleegidele ja publikule üle. Cage stiili määratakse stiili alla, milleks on aleatoorika ehk eksperimentaalne muusika . Ladina keeles tähendab see täringut. Cage ise nimetas oma stiili määratlematuseks. Aleatoorika – heliloomingus ja interpratsioonis oli suund juhuslikkusel. Autor annab esitajale üldised juhised noodikirjas, jättes esitajale suhteliselt palju otsustamist. Sinna alla kuulub nn. graafiline partituud (väliselt sarnane graafilise lehega). Teine võimalus aleatoorikat rakendada on esitamisel, kust interpreet alustab esitamist .
Ebatraditsioonilised instrumendid
Cage oli seisukohal, et muusika loomiseks ei ole alati traditsioonilist instrumenti vaja. Johnile sobis igasugune ese, et muusikat teha. Nt teos „Credo in Us“ on kirjutatud klaverile, aga seda esitatakse elektrikellaga, 2 komplekti tühjade konservidega ja raadiovastuvõtjaga.
Sari „Kujutletavad maastikud “ ehk „Imaginary landscapes“ on kirjutatud pika aja jooksul (aastatel 1939-1952) ebatavalistele instrumentidele. See sari sisaldab 5 teost, nt I osas on kasutatud sireene ja plaadimängijat. Sarja IV osa on mõeldud 12-le raadioaparaadile ja V osas on 42 kokkumonteeritud stuudiosalvestist.
Peformance ja happening
Tavatud helitegemise viisid. Cage oli üks esimesi heliloojaid, kes seda tegi. Tema koostöö tulemusena Kunninghami ja ühe kunstnikuga aastal 1952. sündis esimene happening. Redelilt lugesid 2 poeeti oma loomingut, Cage pidas teisel redelil loengut ning lisaks esitas pianist Cage loomingut.
Tema teos „Watermusic“ (1952) sisaldab nii ühte kui teist, sest sageli Cage esitamise stiilid põimusid ja kombineerusid omavahel. „Watermusic“ on muusikaline lavaline etendus ja samuti klaveripala . Pianist mängib klaverit, kuid klaverimäng on selles teoses väike element. Pianist peab veel kallama vett kaussi, vilistama ja viskama mängukaardid vastu klaverikeeli. Cage oli kirjutanud ajalise plaani, kui palju midagi teha.
Üks ebatavalisuse näiteid on see, et Cage pidas 1949 esimest korda loengu nimega „Lecture of nothing “, mis kestis 45 min. Ta kasutas peformance.
Johni kõige radikaalseim teos on „4.33“, milles ei ole oluline pill, vaid ettenähtud aeg vaikida. Reaalseid pilte moodustab vaikus , mis on ka muusika . Muusikat tekitavad ka vaatajate köhimine ja sosistamine. See teos näitab ,et täielikku vaikust pole olemas. Selle teose idee sai Cage: 1) Robert Rausenbergil valgelt lõuendilt; 2)Harwardi ülikooli akustikakambrist, mis on isoleeritud helidest; 3) 40-ndatel huvitus Cage zen-budismist, mille rituaal muusikas on suur osa vaikusel.
Cagel oli huvi idakultuuride vastu.
Cage teos „Music of changes “ (1951), mille kogu noodimaterjal on loodud Hiina ennustusteksite rituaalide põhjal. Ka selles teoses on suur rõhk vaikusel ja tühjusel ning idamaisusel.
Cage teos „HPSCHD“ (1969) on 1-7’le võimendatud klavessiinile ja kuni 51-le magnetlindile.
Johni lühiballett on „The Seasons“
MK: Kontsert ettevalmistatud klaverile ja kammerorkestrile, mis on kirjutatud Kunninghammi trupile.
1974 kirjutas John orkestriteose „Seventy four “, millega tähistas ta oma 80-ndat juubelit. Sellel teosel pole partituuri ning tempo ja dünaamika märki, vaid tablokell oli ees. See teos on 12 minutit ja selle ajaga peab teos saama mängitud.
Cage leitutised, nt prepareeritud klaveril kestavad tänaseni ning Cage mõju maailma muusikale ja selle kujunemisele oli suurim aastatel 1950-60.