Karlheinz Stockhausen (0)

Karlheinz Stockhausen (1928-2007)
Koos Bouleziga oli ta 1950-60ndate aastate avangardistliku muusika juhtfiguur. Nende kahe helilooja vahel on palju ühisjooni: nad olid Messiaeni õpilased, eksperimenteerisid serialismiga, tegutsesid Darmstadti suvekursustel ja elektronmuusikastuudiotes. Stockhausenit peetakse elektronmuusika isaks.
Stockhausen sündis Kölni lähedal. Tema isa oli õpetaja ja ema asjaarmastajast lauljanna. Ema sattus hiljem vaimuhaiglasse. Isaga olid tal keerulised suhted, seetõttu hakkas ta varakult iseseisvalt elama. 1947. hakkas õppima Kölni Kõrgemas Muusikakoolis muusikapedagoogikat ja klaverit . Samal ajal õppis Kölni ülikoolis muusikateadust, filosoofiat ja keeli ( foneetika ). Sügavam huvi kompositsiooni vastu tekkis alles 1950ndate alguses. Alustas õpinguid Pariisis Messiaeni käe all (teooria ja analüüs), vahel võttis tunde ka Darius Milhaud `lt (kompositsioon). Seejärel osales ta Darmstadti suvekursustel, kus tutvus põhjalikumalt serialismiga. Oluline oli ka kokkupuude Pierre Schafferiga, kellel oli sel ajal muljetavaldava tehnikaga suur stuudio . Stockhausen töötas õpetajana ning andis loenguid nii Euroopa kui ka Ameerika ülikoolides. Peale selle juhtis ta Kölni elektronmuusikastuudiot.
Looming
Stockhausen kirjutas serialistlikku muusikat. Mõjutajateks olid Uus Viini koolkond, Messiaen ja Darmstadti koolkonna heliloojad: Boulez ja Nono. Pierre Schaeffer ja musique concrète. Muusikaline mõtlemine: Stockhausen pidas heliloojat helivõngete vahendajaks. Helilained on kõikjal, kogu aeg, need läbivad meie keha pidevalt. Helid on kosmose peegeldus ja helilooja peab kosmosest tulevad helid vastu võtma, olema nende vahendajaks. Sellepärast kasutatakse Stockhauseni muusikat kirjeldades vahel mõistet kosmosemuusika.
Esimene olulisem teos oli „Kreuzspiel“ (1951) oboele, bassklarnetile, klaverile ja 4-le löökpillimängijale. Seejärel tegeles Stockhausen mõnda aega peamiselt elektronmuusikaga. Katsetas elektronm. võimalustega. Esimesteks tähelepanu äratanud teosteks oli „Elektronische Studie I“ (1953) ja „Elektronische Studie II“ (1954). See on esimene elektronmuusika teos, mis sai noodistatud ja partituurina välja antud. Stockhauseni kõige kuulsam elektronm. teos on aga „Gesang der Jünglinge“ (1955-56). See oli esimene elektronmuusika teos, mille ettekanne toimus väljaspool stuudiot. Elktronm. avaldunud uudsed ideed avaldavad teistes žanrites. „Gruppen“ (1957) on kirjutatud kolmele orkestrile, igal orkestril oma dirigent . Eesmärk oli luua uudne muusikaline ruum, kus oleksid erinevad rütmi- ja helitasandid. Vokaalmuusikast on kõige tuntum „Stimmung“ (1968) kuuele lauljale. Teos keskendub kõikvõimalikele hääle- ja keelenüanssidele, olulisel kohal on ülemhelid ja nende suhted. 1977. alustas Stockhausen 7-osalise ooperi „Licht: Die sieben Tage der Woche“ („Valgus: Seitse nädalapäeva“) kirjutamist. See on ilmselt kõige ulatuslikum teos muusikaajaloos: ooper kestab kokku ligi 29 tundi, igal õhtul kantakse ette üks osa.