Muinasaeg (Eesti) (1)

Muinasaeg
Keskmine kiviaeg e mesoliitikum (9000-5000eKr). Esimene teadaolev elupail Eestis oli IX aastatuhande algusest eKr pärinev Pulli asula ja kõik asulakohad kuuluvad Kunda kultuuri, mis on levinud Läänemere idaranniku maadel alates Lõuna-soomest kuni Leedu lõunaosani.
Asulakohad rajati veekogude lähedusse, kus oli soodne kalastada, küttida veelinde ja vee äärde jooma tulnud metsloomi . Paremad liiklemisvõimalused. Elati 15-30 liikmeliste kogukondadena, mis koosnesid 2-4 perest .
Kiviaja töö- ja tarberiistad olid valmistatud kivist, luust , sarvest, puust. Kivimitest oli kõige parem tulekivi, mille tükid annavad lõhestamisel lõikamistöödeks hästi teravaid servi. Kuna seda Eestis polnud, siis kasutati kvartsi . Nendega tehti väikesi tööriistu lõikamiseks, kraapimiseks, puurimiseks.
Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati moondekivimeid, mida sai lihvides töödelda. Selle algsed kivikirved olid ebakorrapärase kujuga. Kasutati luid ja sarvi, millest valmistati ahingui, harpuune, nooleotsi, pistodasid, talbu, naaskleid.
Elatusalad olid veekodude ääres. Tähtis oli jaht – kütiti põtru, kopraid, ürgveiseis, karusid , metside, kitsi , linde (ka hülgeid) . Kasutati viskeodasid, vibu, nooli , püünised, lõksud. Peale selle söödi loodusande – taimed, juureikad, marjad , pähklid, seened.
Noorem kiviaeg e neoliitikum (5000-1800eKr). Neoliitikumi alguseks peetakse keraamika kasutuselevõttu. Venimad savinõud valmistati savist , millesse oli sedatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipudru. Kasutati toidu tegemiseks, hoidmiseks.
Kammkeraamika klutuur levis u 4000eKr, kasutusele tulid paremini valmistatud savinõud, mille välispinda oli kaunistatud lohukeste ja täketega mida tehti kammi meenutava hambulise templiga. Kammkeraamika kultuur levis Lõuna-Lätist kuni Põhja-Soomeni ja Looda-Venemaa aladel. Vooliti luust/merevaigust ehteid - loomade, lindude, madude ja inimeste kujukesi .
Nöörkeraamika kultuur- u 3000 eKr. Savinõusid ilustati nöörijäljenditega ning hoolega voolitud vened e paati meenutavad sissepuuritud auguga kivikirved. Nöörkeraamika kultuuri asulad paiknesid piirkondades, kus leidus rohumaid koduloomadele ja sobivad mullakihti maaviljeluseks. Oli ka teistsugused matmiskombed, kalmistus rajati veidi kõrgemalt küngastele. Surnus asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja olid kõvasti kinni seotus, sest surnuid hakati kartma.
Pronksiaeg ja vanem rauaaeg
Vanem pronksiaeg (1800-1100eKr). Metallist tööriistad olid tunduvalt paremad, puu sai maha raiuda 3korda kiiremini. Algul olid pronksesemed liiga kallid ja jätkus kivi kasutamine.
Noorem pronksiaeg (1100-500eKr). Kindlustatud asulad(Saaremaal, Asvas, Ridalas; rajati looduslikult kaitstud paikadesse) põldude jäänused(Saha- Lool , kivikoristuse käigus kuhjatud ümmargused kivihunnikud ja piklikud kivipeenrad), kivikalmed (maapealsed kalmeehitised, ümmargune ring ja keskele laotud kirst), lohukivid (ohverdamine, täistaeva vaatlus, esivanemate austamine,viljakusmaak)
Asustus, majandus, ühiskond – Eesti oli jagunenud rannikupiirkonnaks ja sisemaaks. Paepealsetel rannikualadel on küllalt õhukesed aga viljakad mullad , mida oli kergem harida. Peamiseks elatusalaks kujunesid karjakasvatus ja maaviljelus . Kasvatati lambaid , kitsi, veiseid, sigu, hobuseid. Peamised põlluviljad olid nisu, oder, hirss , hernes, uba, lina. Sel ajal kujunes ka üksiktaluline asutus ja kujunes välja põllumaa eraomandus – tekkis varanduslik ebavõrdsus.
Eelrooma rauaaeg (500eKr-50pKr) rauast tööriistad ja relvad olid tugevamad, teravamad, vastupidavamad. Uued põllud oli korrapärasemad, suurus ja asend määrati varem paika. Surnuid hakati matma tarandkalmetess, mis koosneisd kiviridadest või –müüridest. Majandus hakkas kiiremini arenema seoses rauatootmisega, võeti kasutusele omasoorauamaak. Pruunikaid roostekänkria meenutav maak tambiti peeneks ning pandi koos puusöega savist ja kivist valmistatud ahjudesse. Lõõtsaga pumbati ahju õhku, et söed pidevalt hõõgudes vajalikku kõrget kuumust annaksid. Söel oli ühtlasi tähtis roll raua eraldamiseks maagist . Ühe ahjutäiega saadi paar kg toorrauda, mida tuli töödelda, enne kui sepp selleks kirve või noa sepistada sai. Süvenes ka majanduslik ebavõrdsus.
Rooma rauaaeg (50-450pKr) hiigelsuur Rooma impeerium avaldas mõju kogu Põhja- Euroopale ja ka Eestile. Kalmed muutusid korrapärastemaks ja ühes kalmes oli minu tarandit kõrvuti. Surnuid maeti enamasti põletatult. Luukillukesed puistati arvukade ehetega kalmekivide vahele.igasse tarandisse maeti u 10-20ne jäänused.
Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks. Peamine oli siiski põlluharimine ja karjakasvatus. Põllumajanduse areng tänu kästöö arengule, eriti raudesemete valmistamine. Tehti vikateid, nuge, sirpe, kirveid. Pronks oli kättesaadavam ja tehti keerulisi sõlgi, ripatseid, käe-kaela võrusid, sõrmuseid.
Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg
Linnuste rajamine keskmise rauaja (450-800pKr) algul. Tunduvalt rohkem hakati neid ehistama 8saj paiku. Paljusid neist kasutati püsivalt kogu viikingiaja (800-1050), mil ühtlasi tugevndati kaitseehitisi. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvadega ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall . Mägilinnused, neemiklinnused (mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud), Kalevipoja säng, ringvall-linnused (ükskud madalate vallidega).
Suur osa rahvast elas avaasulates ja kujunesid külad. Tulid esimesed ribapõllud – põld jagati võrdselt viljakuse järgi ära. Surnud maeti vanadesse tarandkalmetesse ja uusi eriti ei tehtud. Küll aga levisid kuhjatud kääpad, mille all või sees olid põletusmatused ja vähe kaasa pandud esemeid.
Aadred ja ohvriannid: relvi , kuld-hõbeehteid peideti maasse. Seda tehti sõjaohu korral või ohverdati. Hakkasid toimuma ka sõjakäigud ja röövretked sest olid konfliktid kohalike rikastuvate ülikute vahel.
Tihedad suhtes Skandinaaviaga viikingiajal(800-1050). Eesti jäi bütsantsi ja Isa-maadesse viivate viikingite kaubateede vahetuse lähedusse ja nõnda jõudissiia araabia hõbemünte ja meretaguste meistrite valmistatud relvi. Püstitati ruunikive(nagu hauakivid).
Esimene vabadusvõitlus 10saj lõpul teravnesid suhted Vana-Vene riigiga. 1030 tegi Jaroslav Tark eestlaste vastu sõjakäigu ja rajas Tartusse tugipunkti ristides selle Jurjeviks. 1054 sõjakäigul said venelased aga lüüa. 1030-1061 olid väga tähelepanuväärsed kogu Eesti ajaloos: nurjati venelaste vallutuskatse, eestlased muutusid tugevamaks ja organiseerutumaks, et kaitsta oma vabadust.
Eestlased muinasaja lõpul
Rahvaarv tõusis jõudsasti ja asustus tihenes. Muinasaja lõpul elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Peamine tegevusala oli maahaimine, mis oma aja kohta oli üsna kõrgel tasemel. Maa suurust arvestati adramaades , milleks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga. Tuli ka kolmeväljasüsteem-ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli kesaks. Tegeldi ka loomapidamisega: veised, hobused , lambad, kutsed , sead, kanad . Toitu hangiti küttimisega ja kalapüügiga ja metsamesingus.
Käsitööga tekkisid rauatootmiskeskused ja meistrid. Relvaseppade toodang: head relvad, hõbedaga ilustatud odaotsad, ornamenteeritud mõõgapidemed ja –teramikud. Naised kandsid palju ehteid (pronks-hõbe).
Aina rohkem tuli rahvusvaheline kaubandus. Eestit läbisid kaubateed , mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Peamiselt vahetuskaubandus: hõbe, pronks, sool, relvad, riidesordid , luksuskaup .
Eestlaste elamuks oli suitsutuba : väike 4-5x6 m suurune palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga. Talus paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Sumbkülad-talus paiknesid keset põlde tihedalt koos; ridakülad- talud paiknesid ridastikku ja hajakülad, kus talud oli üksteisest kaugemal.
Teatud piirkonnad moodustasid kihelkonna. 13saj algul oli Eestis 45kihelkonda. Toimus liitumine suuremateks maakondadeks, mida oli 8: virumaa, rävala, järvamaa, harjumaa, läänemaa, saaremaa, ugandi, sakala.
Enamik eestalsi olid varanduslikud suht võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati rahvakoosolekutel, kus osalesid kõik vabad mehed. Olid rikkamad ja vaesed ning muinasaja lõpuks süvenes majanduslik ebavõrdsus. Aidati ehistada linnust ja sõja ajal sai sinna varju.
Suhted naabritega olid rahumeelsed. Aegajalt tehti rööv- ja sõjakäike. Ringvall-linnused. Relvastuses olid odad , viskeodad, torkeodad, sõjakirved, mõõgad, vibud , kilbid, kiivrid , rõngassärk. Põhiline väeüksus oli malev, mis koosned ratsa- ja jalameestest.
Muinasusund
Kõik mis oli seletamatu, müstiline, aukartust äratav, oli püha. Vägi- inimesed omavad veel erilist väga ja jõudu, nõidused, ravimine . Neid kes ravisid ja nõidusid kutsuti tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid paremini loodust ja oskasid jõude suunata. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks. Magades võis hing kehast väljuda ja ringi käia ning surma korral see enam tagasi ei tulnud. Ülistati loodust.vaimud, haldjas , jumalad. Tõnn-koduhaldjas, Peko-viljahaldjas. Et olla jumalate vastu heatahtlik , toodi ohvriande. Ennustamine, nõidumine, maagia. Sõja ette ennustamine, ravimine. Üritati ka tuua ristiusku aga oldi selle vastu.