Müeliit ja parapleegiaga haige (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
optomeetria  õppetool
OP08
Näonärvi kahjustus
Referaat närvihaigustes
Tallinn 2009
Contents
1 Näonärv ..............................................................................................................................3
1.1 Sensoorsed komponendid.............................................................................................3
1.2 Motoorsed  komponendid..............................................................................................3
2 Perifeerne  näonärvihalvatus............................................................................................5
2.1 Belli   halvatus ................................................................................................................5
2.2 Lagoftalmus..................................................................................................................7
2.3 Ramsay - Hunti   sündroom ..............................................................................................7
2.4 Möbiuse sündroom.......................................................................................................7
2.5 Melkerssoni-Rosenthali sündroom...............................................................................7
3  Tsentraalne  näonärvi  halvatus .........................................................................................9
4 Kokkuvõte........................................................................................................................11
 Kasutatud kirjandus.........................................................................................................12
2
1
NÄONÄRV
Näonärv ehk   nervus   facialis   on seitsmes kraniaalnärv. Tema väljumiskoht  ajust  on silla
( pons )   ja   piklikaju   ( medulla    oblongata)   vahel,   oliivist   lateraalsemalt,   nn
pontotserebellaarnurgas ( Lepp  1009: 4). Näonärv on seganärv, see tähendab, et temas on
olemas nii motoorsed (eferentsed) kui ka sensoorsed (aferentsed)  tuumad , ganglionid ja
närvikiud.   Näonärv   innerveerib   keele   eesmise-   ja   keskosa   maitsmipungasid,
pisaranäärmeid,   sublingvaalseid   ja   submandibulaarseid   süljenäärmeid   ning   tagab   näo
miimiliste   lihaste   juhtimise   kaudu   emotsioonide   väljendamiseks   vajalikud
miimikamuutused.   (Kauba,   2007:40).   Näo     ülaosa    innervatsioon    ristub   osaliselt,   see
tähendab, mõlemast ajupoolkerast innerveeritakse mõlema otsmikupoole ja silmaümbruse
lihaseid. Innervatsioon näo alaossa tuleb vaid vastaspoole ajupoolkerast.
1.1
Sensoorsed komponendid
Näonärv kannab kahte tüüpi sensoorseid  aferentseid  kiudusid: välisärritustele reageerivaid
kiude  väliskõrvast ja maitsmiskiude keele eesmisest kahest kolmandikust. Välisärritustele
reageerivad kiud väliskõrvast on põlvikganglioni ( ganglion  geniculi) neuronite  perifeersed
jätked . 
Maitsmiskiudude  neuronid  saavad alguse põlvikganglionist. Nende neuronite perifeersed
jätked   jõuavad   kahe-kolmandikuni   keele    esiosa    maitsmispungadest;   keskmised   jätked
sisenevad ajutüvesse koos  n. intermediusega  ja viivad info koos keelealusenärvi (keele
tagumiselt kolmandikult)   ja uitnärvi (epiglotise  piirkonnast ) kiududega   nucleus tractus
solitariuse  maitsmisosa   neuronitele.   Sensoorsed   ja   maitsmiskiud   koos   vistseraalse-
motoorse    komponendiga   moodustavad   eraldiseisva   lateraalse   näonärvi   juure-nervus
intermediuse (Wrisbergi närv) (Adel jt 1998:163).
1.2 Motoorsed komponendid
Nägemisnärvis on kahte tüüpi motoorseid kiude: somaatilisi ja sekretomotoorseid kiude.
Somaatilised    motoorsed   kiud    innerveerivad    miimilisi   lihaseid   (koos   platysma´ga),
suupõhjalihaseid   (m.   stylohyoideus,   m.   digastricus´e   tagumine    kõht ),   m.   levator    veli
3
palatini,   m.   stapedius.   Sekremotoorselt   innerveeritakse   nina   limaskesta,   pisara-   ja
süljenäärmeid ( v.a. gl. parotidea, gll. buccales) ( Lepp jt 1990: 12).
4
2
PERIFEERNE NÄONÄRVIHALVATUS
Perifeerne   näonärvi   halvatus   põhjustab   terve   näopoole    halvatuse    ning   toob   kaasa   ka
mitmeid eri sümptomeid. Sageli, lisaks näo miimilise muskulatuuri töö häirumisele, kaasub
näonärvi    halvatusega    maitsetundlikkuse   nõrgenemine   (keele   eesmiselt   kahelt
kolmandikult),   pisaraerituse    lakkamine    ja    hüperakuusia    (m.   stapedius´e   häire   tõttu).
Teadaolevad   perifeerse   näohalvatuse   põhjustajad   on   borrelioos,   sarkoidoos   (kaks
eelmainitud   haigust   põhjustavad   sageli   bilateraalse   kahjustuse),    diabeet ,   traumad
(koljumurrud, koljupõhimiku  murd ), kasvajad (nt  neurinoom , hemangioom,  lümfoom  jt),
operatsioonid    ( keskkõrv ,   mastoidjätke,   V   kraniaalnärv),   infektsioonid,   mis    haaravad
subarahnoidaalruumi,  oimuluu  püramiidi, keskkõrva, mastoidrakustikku, kõrvasüljenääet
või ka n. facialis´t ennast.
Näonärvi perifeerne halvatus võib olla teistest  haigustest  sõltumatu, kuid tal on olemas
mitmeid ravitavaid põhjuseid. Kõiki harusid  haarava  ägeda algusega halvatuse puhul  piisab
uurimisest tervisekeskuses (Juva jt 1999:949).
2.1 Belli halvatus
Aastal 1821 eristas Sir Charles Bell V  sensoorse  kraniaalnärvi motoorsest VII näonärvist
ning Belli halvatus on saanud oma nime tema järgi. Kõige  tavalisem  näonärvi halvatuse
põhjustajaks   ongi   idiopaatiline   Belli   halvatus.   Tegemist   on   näonärvi   perifeerset   tüüpi
kahjustusega.
Belli  halvatuse  järsk  puhkemine   on  patsiendi   jaoks  ärevust   tekitav  kogemus.  Mõnedel
juhtumitel on äge perifeerne näonärvi halvatus põhjustatud traumast, infektsioonidest või
kasvajatest.   Kuid   ligi   70%-l   juhtudest   on   põhjus   teadmata   ning   sel   juhul   viidatakse
tekkinud halvatusele kui Belli halvatusele. Belli halvatust võib defineerida kui ühepoolset
näo   nõrkust   või   paralüüsi,   mis   on   tingitud   näonärvi   väärtalitlusest   ilma   vabalt
identifitseeritava   põhjuseta   ning    osalise    närvi   funktsiooni   taastumisega   kuni   kuue   kuu
jooksul.
Belli halvatuse põhjuseid on välja  pakutud  mitmeid. Hilger (1949) ja Kettel ( 1959 , 1963)
on  põhjusena  nimetanud närvi veresoonte isheemiat.  Turse  ja sekundaarse isheemia tõttu
5
närvi   kinnisurumist   nägemisnärvi    kanalis    on   pakkunud   Fisch   ja   Esslen   (1972).
Seroloogilised uuringud tõestavad aga, et  näonärvi kahjustusi võib põhjustada ka  herpese
viiruste    taasägenemine    (suurenenud    herpes -viiruse   antikehade   hulk   veres).   Viimane
hüpotees    on   vastavuses   Belli   halvatust   põdevate   patsientide   vere   immunoloogilise
vastusega , mis  viitab  põletikulisele reaktsioonile, mis on omistatav esmasele või teisesele
viirus -infektsioonile (Tomita jt 1977, Jonsson jt 1989) (Engström 1998:8).
Neuroloogiline   leid   sõltub   kahjustuse   ulatusest   ja   asukohast.   Sagedamini   iseloomustab
Belli   halvatusega    patsienti    ühe   näopoole   nõrkus,   mis   süveneb   kuni   72   tunni   jooksul.
Enamikel   patsientidest   esineb   täielik,   vähematel   juhtudel   osaline    paralüüs .   Täieliku
halvatuse korral ei saa haige liigutada haaratud näopoolt ega sulgeda halvatud näopoole
silma (lagoftalm). Esineb ka hüperakuusia ehk kuulmiserksus ning keele  ühelt  poolelt võib
puududa  maitsetunne.
Belli halvatusele eelneb sageli kõrva põletiku olematusest hoolimata valu kõrvapiirkonnas.
Kõrvaarsti juurde tuleb  patsient  saata juhul, kui Belli halvatuse põhjustajana kahtlustatakse
mõnda   kõrvapiirkonna   protsessi,   näiteks   parootise-piirkonna    kasvaja ,   akuutne   või
krooniline otiit. 
Raviks kasutatakse harva kirurgilist sekkumist, sest selle meetodi kasulikkus ei ole leidnud
tõestust. Närvi vabastulõiget kasutatakse harva, vaid halvasti paraneva näohalvatuse raviks.
Enam kasutatakse glükokortikoidhormoone. Ravi alustatakse üldjuhul 24-48 tundi peale
haiguse algust ning ravi vältab 1-2 nädalat. Ravist ei ole kasu, kui sellega alustatakse
hiljem kui 10 päeva peale haiguse algust. Enamikel juhtudel on paranemine spontaanne
ning 90%-l juhtudest täielik. Osadele haigetest jääb püsiv nõrkus või näospasmi  kalduvus
(Juva jt 1999:949). Ravi on tulemuslikum, kui alustatakse kuni kolmandal päeval peale
haiguse puhkemist. Haigestumus on umbes 15-30 juhtu 100 000 elaniku kohta. Haigust
esineb võrdselt nii meestel kui naistel. Haigus võib tabada igas vanuses inimest, enam on
ohustatud diabeetikud  ja  rasedad . 63%-l juhtumitest on tegemist  parempoolse näonärvi
kahjustusega.   Tõenäosus   haigestuda   suureneb   vanusega.   Üldiselt   on   haigusel   soodne
prognoos.
6
2.2 Lagoftalmus
Raskeim    jääknäht    näonärvi   halvatuse   juures   on   lagoftalm   ehk   silma   sulgematus   ja
kuivamine  (Juva jt 1999:8).  Sarvkesta   kuivamise  tulemusena muutub silm põletikuliseks ja
võib iseeneslikult perforeeruda. Kohe peale diagnoosimist tuleb alustada raviga, vastasel
korral   võib   muidu   terve   silm   nägemise   pöördumatult   kaotada.   Lagoftalmi   korral   tuleb
kasutada sagedasti ja rohkelt silmatilku või salvi, et vältida silma sarvekesta kuivamist.
Manustatakse näiteks kloramfenikoolsalvi, mis aitab sekundaarset infektsiooni ära hoida.
Ööseks silm kinni  katta  (vajadusel kasutada kleeplinti-katta silm lauga ning  laug  paigale
kleepida).
Rasketel juhtudel, kui on oht, et lau sulgumatus võib kesta pikema  aja vältel, tehakse
tarsoraafia-silmapilu   osaline   kinniõmblemine.    Selliselt    suletud   laud   on   hiljem   hõlpsalt
taasavatavad.
2.3 Ramsay-Hunti sündroom
Tegemist on ägeda perifeerse näo neuropaatiaga, mis viitab põlvikganglioni herpes zoster
viirusele. Tunnusteks on nähtav lööve kuulmekilel, väliskuulmekäigus ja kõrvalestal. 
Esimest korda kirjeldas seda haigust Ramsey Hunt aastal 1907. Tema patsiendi kehal olid
surmajärgselt   keskkõrva   ümber   herpeselised    villid    ja   ispilateraalne   näonärvi   halvatus
(Miravalle 2009).
2.4 Möbiuse sündroom
Möbiuse sündroomi puhul on näonärvi nõrkus kaasasündinud. Domineerivad miimiliste
lihaste ülemise osa  bilateraalne  nõrkus, puudub silma  abduktsioon , ptoos ja harvem esineb
keelelihaste, m. sternocleidomastoideus´e ja mälumislihaste kahjustus.
2.5 Melkerssoni-Rosenthali sündroom
Tegemist   on   haruldase   neuroloogilise   häirega,   millele   on   iseloomulikud   näo   ja    huulte
7
paistetused, korduvad näohalvatused ning keele  atroofia . Haigus ilmneb lapsepõlves või
varases   noorukieas.   Otsene   põhjus   pole   teada,   kuid   oletatakse,   et   tegemist   võib   olla
geneetlise päritoluga haigusega (seotud geeniga 9p11).
Eraldi klassifitseeritakse veel Melkerssoni sündroomi, mille korral on näonärvi paralüüs
ning näoturse pöörduvad. Esineb harva.
8
3
TSENTRAALNE NÄONÄRVI HALVATUS
Tsentraalsel näonärvi halvatusel ei ole nii palju sümptomeid kui perifeerse halvatuse puhul.
Tsentraalse   halvatuse   diagnoosimisel   tuleb   patsient   saata   edasistele   neuroloogilistele
uuringutele  etioloogia  selgitamiseks, sest haiguse põhjustajaks võivad olla ajuveresoonte
haigused, lisaks  ajuinfarkt , ajuverejooks, ajukasjavad. Tsentraalse halvatuse võivad anda ka
peapõrutused.   Kesknärvisüsteemi   kahjustuse   põhjustatud   tsentraalse   näonärvi   halvatuse
sümptomiks  on vastassuunurga rippumine ning  lamenenud  nasolabiaalvolt. Näo ülapoolel
seevastu aga erilisi kahjustuse sümptomeid ei avaldu.
Sageli   kaob   patsientidel   võime   kontrollida   näolihaseid   tahteliselt,   kuid   säilub   võime
tekitada   tahtmatuid   ehk   spontaannseid   emotsionaalseid   ilmeid.   Tsentraalse   kahjustuse
puhul esineb kahjustus näonärvi tuumadest kõrgemal asuvas  motoorses  korteksis (Kauba
2007: 41).
Näo   motoorsele    tuumale    saabuvad   kiud   ka   ajukoorest.   Näo   ülemise   poole   lihaseid
innerveeriva   nukleuse   ajukoorelt   tulevad   kiud   innerveerivad   motoorset   tuuma
bilateraalselt,   samas   kui   innervatsioon   suu   ümber   olevatele    lihastele    tuleb   tuumale
kontralateraalselt. Kui haiguskolle hõlmab ainult ühte hemisfääri, siis on ainult halvatusele
kontralateraaslet paiknevad  näolihased  halvatud. Seda nimetataksegi tsentraalseks näonärvi
halvatuseks, vastandina perifeersele paralüüsile või nõrkusele ( mida põhjustab näonärvi
motoorse tuuma või näonärvi enda haiguskolle), mille puhul on kõik haiguskolde suhtes
ipsilateraalselt paiknevad näolihased mõjutatud. 
Tsentraalne halvatus jaguneb kaheks eri  tüübiks : tahteliseks ja tahtmatuks (miimiliseks).
Tahteline   tsentraalne   halvatus   tuleneb   haiguskolletest,   mis   haaravad   kontralateraalset
kortikobulbaarseid või kortikoretikulobulbaarseid kiude. Miimilise halvatuse korral saavad
näo lihased kontraheeruda vastusena emotsionaalsele stiimulile, mis on  tahtmatu . Teatud
neuronite haigused võivad tekitada miimilise tsentraalse halvatuse ilma tahtelise tsentraalse
halvtuseta.   Mimed   ulatuslikumad   haigused   põhjustavad   kombineeritult   tahtmatut   ja
miiimilist näo halvatust.
Mõningad   hiljutised   uurimused   heidavad   valgust   põhjusele,   miks   tsentraalse   halvatuse
korral   ei   halvata   ülemisi   näo   lihaseid.   Esiteks   on   bilateraalne   ajukoorelt   lähtuv
innervatsioon ülemistele näo lihastele hajus ja seetõttu vähene, teiseks, alumisi näo lihaseid
9
innerveerivad näo nukleuse motoorsed neuronid saavad bilateraalselt kolm korda tugevama
innervatsiooni   ajukoorelt   just   kontralateraalselt   poolelt   ning    kolmandaks ,   ipsilateraalse
madalama   näo   motoorse   tuuma   innervatsioon   ajukoorelt   on   tunduvalt   tugevam   kui
ipsilateraalse ülemise näo motoorse tuuma innervatsioon. Eelnevate tulemuste põhjal on
oletatud,   et  peale  hemisfääri  kahjustuste   ilmnemist   saab  näo  lihaste  kahjustuse  ulatuse
põhjal oletada, mil määral on  vähenenud  ajukoore innervatsioon näo motoorsele neuronile.
Siit tulenevalt on ülemised lihased ka vähem mõjutatud, kuna nad ei saa ajukoorelt nii
tugevat   innervatsiooni.   Samuti   selgitab   see,   miks   kahjustuskolde   suhtes   ipsilateraalselt
paiknevad motoorsed neuronid  kaotavad  oma funktsiooni-see tuleneb sellest, et nad on
kõige   enam   sõltuvad   just    otsesest    kontralateraalsest   ajukoore   innervatsioonist   ning
allesjäänud ipsilateraalne ajukoore innervatsioon on ilmselt ebapiisav nende funktsiooni
toetamiseks.   Ajukoorest   tuleneva   innervatsiooni   vähene   kaotus   alumistele   näo
motoorsetele   neuronitele,   mis   paiknevad   haiguskolde   suhtes   ipsilateraalselt,
kompenseeritakse   allesjäänud   ning   palju   tugevama   innervatsiooniga   kahjustamata
hemisfääri poolt. On võimalik, et haiguskolde suhtes ipsilateraalselt paiknevad alumised
näo lihased ilmutavad  märke  nõrkusest, kuid see on  nõrgemini  avaldunud kui tugevamalt
väljendunud kontralateraalne nõrkus (Afifi jt 1998:165-166).
10
4 KOKKUVÕTE
Antud töö oli koostamise  seisukohast   senini  üks raskemaid. Teadmisi näonärvi kahjustuse
kohta   sain   väga   palju.   Esiteks   sain   teada,   milliste   sümptomite   põhjal   võib   oletada,   et
tegemist on näonärvi halvatusega. Teiseks-põhjusi näonärvi halvatuse tekkimiseks ei pea
otsima  mitte ainult otsestest vigastustest jms näonärvile endale, vaid sümptomeid võivad
anda ka erinevad teised haigused, traumad,  mille  puhul tekkinud näonärvi halvatus on
kaasuv faktor. 
Kõige olulisem minu eriala vaatenurgast oli info saamine lagoftalmist. Eelkõige panid need
uued teadmised mind tõdema, et silma tervise minetamiseks või senini täiesti terve silma
nägemisvõime   kaotamiseks   ei   pea   otseselt   kahjustama   silma   ennast   või   silma   närvi.
Nägemise   kaotus   võib   tulla   ka   palju   „lihtsamatest”   põhjustest   nagu   näiteks   sarvkesta
kuivamine ilma piisavalt kiire leevenduseta. Omandatud teadmine võib osutuda tulevikus
kasulikuks ka sellest seisukohast, et inimene, kellel on kujunenud eri põhjustel näonärvi
halvatus, võib  potentsiaalselt  suure tõenäosusega saabuda abi otsima ka optikakauplusesse,
kuna   silma   mitte   sulgumine   on   üsnagi   häiriv   sümptom,   mis   inimese   pisut   kiiremini
spetsialisti juurde minema sunnib.
Ning kõige viimasena: ilma ladina keele oskuseta on täiesti võimatu püüda võõrkeelsetest
meditsiinilistest   tekstidest   aru   saada.   Mitte   ükski   inglise   keele    sõnastik    ei   aita   tõlkida
inglise keelde mugandatud ladinakeelseid termineid.
11
 KASUTATUD KIRJANDUS
Afifi, K. A.,  Bergman , R. A. (1998).  Functional  Neuroanatomy. Text and  atlas . Kingsport:
Quebecor Printing.
Engström,  M. (1998). Magnetic Resonance Imaging,  Electroneurographic,  and  Clinical
Findings in Bell´s Palsy. Uppsala: Acta Universitatis Upsaliensis.
Juva, K., Asko-Seljavaara, S. (1999). Üldarsti  käsiraamat . Tallinn: AS  Pakett   Trükikoda .
Kauba, T. (2007). Neuroloogia  põhiterminid. Seletav sõnastik, versioon 2.2. Tallinn.
Kivela, T. (1999). Üldarsti käsiraamat. Tallinn: AS Pakett Trükikoda.
Lepp, A., Kogermann-Lepp, E. (1990). Kraniaalnärvid . Tartu: Tartu Ülikool.
Miravalle, A. A. (2009). Ramsay Hunt  syndrome . Harvard Medical  School.
http://emedicine.medscape.com/article/1166804-overview . (27.11.09).
Sikk, K.Perifeersed halvatused.  PERH .
http://209.85.229.132/search ?
q=cache:uBOscDEPMNoJ:www.hillside.ee/talukonverents/ ettekanded /Perifeersed
%2520halvatused.ppt+ramsay-hunt+katrin+sikk&cd=1&hl=et&ct=clnk&gl=ee.
( 27.11.09).
Zaidat, O. O., Lerner , A. J. (2004). Neuroloogia taskuraamat. Tallinn: AS Medicina.
 
12

Document Outline

• 1 Näonärv
  • 1.1 Sensoorsed komponendid
  • 1.2 Motoorsed komponendid
• 2 Perifeerne näonärvihalvatus
  • 2.1 Belli halvatus
  • 2.2 Lagoftalmus
  • 2.3 Ramsay-Hunti sündroom
  • 2.4 Möbiuse sündroom
  • 2.5 Melkerssoni-Rosenthali sündroom
• 3 Tsentraalne näonärvi halvatus
• 4 Kokkuvõte
• Kasutatud kirjandus