nende pinnal ekspresseeruva retseptoriga ning nad saavad T-abistaja rakkudelt signaali. Iga plasmarakk sekreteerib ainult ühe kindla spetsiifikaga antikehi e. immuunoglobuliine. 3.2. T-lümfotsüüdid: a.i. T-abistajad - tunnevad ära viiruse peptiide kui need on esitletud antigeeni esitlevate rakkude pinnal kompleksis MHC klass II valguga. Sekreteerivad tsütokiine ning aktiveerivad makrofaage ja B- lümfotsüüte. a.ii. T-allasurujad - suruvad maha teiste T-rakkude ja/või B-rakkude poolt vahendatud immuunvastust a.iii. Tsütotoksilised T-lümfotsüüdid - tunnevad ära viiruse peptiide, mis on
populatsioonist. NK on pärit luuüdist, neil teatud sarnasus Tc-rakkudega, aga ei küpse tüümuses. NK tsütoplasmas on graanulid perforiin ja granzüümid- märklaudrakk suunatakse apoptoosi. NK-l erinevad retseptorid (activating and inhibitory signals), mis aitavad NK-l eristada terveid rakke, viirusega nakatunutest ja tuumoriga rakkudest. NK 1-T rakud omavad TCR retseptorit (nagu T -rakud); See TCR tunneb ära MHC-like molekuli, mida nim CD molekuliks (erineb MHCI või MHC II-st). NK1-T rakud omavad NK rakkudele iseloomulikke retseptoreid. N: CD 16, mis tunneb IgG molekuli Fc-d, seega anomaalse raku AG-AK kompleksi ja võivad tappa defektsed rakud. NK1-T rakkude vastus on kiire: (kiirem kui TH rakkudel); kiiresti sünteesivad tsütokiine, mis toetavad B rakke antikehade tootmisel; stimul. põletiku-vastast reaktsiooni ja T-rakkude tootmist. Lümfotsüüdid tunnevad ära antigeene ja diferentseeruvad immuunvastust teostavateks rakkudes. On väga
struktuuridele seonduvad/milliseid peptiide seovad ja mis neid iseloomustab? alfa beeta Ig (BCR) ekspresseerub B- raku pinnal. B- rakk tunneb ära kas lineaarseid või konformatsioonilisi epitoope (valgulisi, karbohüdraatseid ja lipiidseid). TCR ekspresseerub T- raku pinnal. T rakk tunneb ära ainult lineaarseid peptiidseid epitoope mis on seondunud MHCII või MHCI molekulidele. TCR spetsiifilisus MHC suhtes: Kui autoloogne MHC presenteerib viirust mille suhtes T rakk on spetsiifiline, siis toimub raku lüüs. Kui allogeenne MHC presenteerib sama viirust või kui autoloogne MHC presenteerib teist viirust, siis lüüsi ei toimu. T rakkude aktivatsiooniks on vajalik kolmikkompleks: peptiid (9 aa) + MHC I+TCR-Tc või peptiid (12-25 aa) + MHC II+TCR-Th. MHCI esineb kõikidel keha tuumsetel rakkudel, selleks et immuunrakkudele esitleda raku sees toodetud (= endogeenseid) valke.
molekule soolevalendikust dendriitrakkudele ja lümfotsüütidele) ja teisi agregaate, mis on spetsialiseerunud antigeenide esitlemisele ning transpordivad mikroobe M- rakkude ehk microfold rakkude kaudu subepiteliaalsesse piirkonda (M-rakud võtavad soolevalendikust antigeeni endotsütoosi kaudu vastu ja annavad üle APC (antigen presenting cells) rakkudele), kus neid töödeldakse ja esitletakse MHC II klassi dendriitrakkude ja makrofaagide poolt T rakkudele, mis sisenevad koesse. SIgA ja regulatoorsed T-rakud on olulisemad tolerantsuse ja kaitse tagajad limaskestadel. Limaskestadel toimivad ka eraldi repertuaariga mujal ebatüüpilised T-rakud, mis ei interakteeru tavalise MHC peptiidligandiga, vaid mitmete teiste ligandidega, näiteks MHC klass IB molekulidega. Limaskestade epiteel on õhuke, oma funktsioonide täitmiseks mingil määral läbilaskev (gaasivahetus,
repertuaari genereerimisel. 2 9. B-lümfotsüütide affiinsusküpsemine. 4 10. NFB ja BSAP – osalemine B-rakkude differentseerumisel ja antikehade produktsiooni kontrollil. 2 11. Antigeensete retseptorite ja antikehade ning IgM ja IgD koekspressioon B-rakkudel. 2. 12. MHCI retseptorite struktuur ja antigeeni sidumine 2 13. MHCII retseptorite struktuur ja antigeeni sidumine. 2 14. MHCI ja MHCII individuaalsete geenide struktuur. 2 15. Inimese MHC lookuse üldstruktuur, klassikalised alamlookused ja võimalike MHC variantide arv indiviidis. 2 16. Näiteid mitteklassikaliste alamlookuste kohta inimese MHC lookuses 2 17. MHCde ekspressiooni regulatsioon. MHCI ja MHCII võrdlus. 4 18. Antigeeni esitlemine T-lümfotsüütidele. Üldised põhimõtted. 2 19. Professionaalsed ja mitteprofessionaalsed APCd. Võrdlus. 2 20.Ekstratsellulaarse päritoluga antigeenide töötlemise põhietapid. 4 21. Peptiid-MHCII kompleksi moodustumine rakus. 2 22
Cluster designation T- ja B-lümfotsüüdid · B-lümfotsüüt => plasma rakk · B mälurakk => kiire reaktsioon teistkordsel sama antigeeni ekspositsioonil · T tsütotoksiline rakk · T abistaja rakk (helper) AIDS · T supressor rakk · T mälurakk · NK (natural killer) lümfotsüüt Oma ja võõras · Inimese kõikide rakkude plasmamembraan sisaldab suuri valgumolekule põhilist koesobivuskompleksi (MHC major histocompatability complex) => konfiguratsioon ja aminohapete järjestus on unikaalne igale indiviidile · MHC-II => makrofaagid ja lümfotsüüdid · MHC-I => kõik ülejäänud rakud Antikehad · B-lümfotsüüdid => immunoglobuliinid (IgG) · Y-kujulised molekulid · B-lümfotsüütide populatsioonis on sadu tuhandeid erinevaid järjestusi pinna IgG-del · Enese suhtes reaktiivsed B-lümfotsüüdid => apoptoos · Autoimmuunhaigused - reumatoidartriit,
Immuunvastus erinevatele antigeenidele Bakterite-, viiruste- ja parasiitidevastane immuunsus Kasvajate-vastane immuunsus. Transplantatsiooni-immuunsus. Transplantaat versus peremees reaktsioon Viirustevastane immuunsus Antikehad neutraliseerivad vabu viiruspartikleid ja hoiavad ära järgmise korduva nakatumise. Infitseerunud märklaud-rakud, mis ekspresseerivad oma pinnal viirusantigeene, lõhustatakse CTL poolt MHC klass I molekulide osalusel. Th1 sekreteerivad gamma-interferooni, mis pärsib viiruse RNA translatsiooni ja hoiab ära nakkuse edasikandumise. Polio viruse struktuur VIIRUSED Viirused võivad immuunsüsteemi toimet vältida Antigeensete omaduste muutmisega atigeeni triiv (drift) Geneetilise materjali vahetamisega teiste viiruste vahel (antigeeni vahetus shift). Transplantatsioon Transplantatsiooniimmuunsus Autotransplantaat - organismi enda kudede siirdamine;
Orjakaubandusega Ameerikasse. Leedi suri ära kui Jenner oli 13. Nii et Jenner ei olnudki päris esimene. Toll – retseptorid, leiti Drosophila arengut uurides alguses. Toll – saksakeeles kärbse vastse kuju järg. Polly Matzinger – Ohuteooria, Omandatud ehk adaptiivne immunsus Lümfotsüüdid ja nende spetsiifilised retseptorid B lümfotsüüdid-immuunoglobuliinid (sekreteerituna antikehad) T lümfotsüüdid -TCR retseptorid Antigeeni esitlevad rakud ja MHC I ja MHC II Immunoloogiline mälu-see on B jaT lümfotsüütide klonaalne proliferatsioon 2. loeng Kaasasündinud (Innate) immuunsuse elemente TOLL retseptorid ( PRR retsetorid) Avastati Drosophila m. arengut uurides 1985a. (toll saksa keeles kummaline,võigas, imelik 1997 tuvastati imetajatel, Bruce Beutler 1998 TLR 4 ja LPS seos –Nobeli preemia 2011 a. Käivitavad NF-κB ja MAP kinaaside aktivatsiooni raja Osa raku välismembraanil-osa endosomaalselt N-Formylmethionin
mikroobile, tekib membraani ründav kompleks (MAC), MAC lüüsib mikroobi. Fagotsüüdi pinnal on retseptorid, mis seotuvad patogeenile kinnituva komplemendi C3b komponendiga. Fagotsüüdi pinnal on CR1 retseptor. Loomulikud tapjarakud (NK-rakud) sunnivad viiruse poolt nakatunud rakke minema apoptoosi. Mehhanism, mille abil NK-rakud eristavad tervet rakku nakatunud rakust või vähirakust. Viirusest nakatunud raku või vähiraku pinnal on NK-rakke aktiveerivad molekulid või on MHC (HLA) I valkude tase väga madal. Terve raku pinnal asuv MHC I valk seostub NK-raku pinnal oleva inhibeeriva retseptoriga, kuid nakatunud rakul pole MHC I valku ning sel juhul seostub tema pinnal olev aktiveeriv valk NK-raku aktiveeriva retseptoriganing rakk läheb apoptoosi Dendriitrakud on vahendajad kaasasündinud ja omandatud imuunsüsteemi vahel. Kaasasündinud immuunsus- mikroobid siseneb rakku ja fagotüsteeritakse dendriitrakkude
*Polüpoidsuse teke terve genoomi ploidia kordistumine Selgroogsete genoom on arenenud läbi ploidsuse kasvu duplikastioonide teel. *Enamik tänapäevaseid liike omavad degenereerunud polüploidiat või on polüploidsed. *Selgroogsete evolutsioonis toimunud ürgsed tetraploidiseerumise kahe duplitseerumise tagajärjel (2R hüpotees, Ohno 1993). Paljud Drosophilageenid ja geeniklastrid esinevad selgroogsetel 3-4 ekvivalentse klastrina (Hox, MHC jne.). *Selgroogsetel umbes 2x rohkem geen kui selgrootutel. Seletatav pseudogeenide tekke ja deletsioonidega. Duplikatsioon toimus umbes 450 ja 550 milj a. tagasi Imetajate genoomi evolutsioonis on toimunud palju kromosomaalseid ümberkorraldusi. *Segmentaalsed duplikatsioonid on järjestuste (1-100 Mb) ülekanne genoomi ühest regioonist teise (umbes 5% inimgenoomist duplikatsioonid). Nii intra-kui ka interkromosomaalsed. ·Sagedased inversioonid, harvemad translokatsioonid, muutuda
Etioloogia: · 1.astme sugulastel RA pt p 2-10 korda kõrgem Haigestumuse määr · Geneetiline eelsoodumus 10-25% · Kaksikute uuringud: kuni 60% · 1 geneetilisest riskist MHC lookus, HLA-DRB1 3 · 5% geneetilisest riskist non-MHC-related geenid, PTPN22 · Keskkonnafaktorid: · Suitsetamine: RR 1.5-3.5, risk püsib 15a 0-25a 25-55a 55-75a 75+ · Infektsioonid:
Nakatunud rakk hoiatab teisi vabastades samal ajal ka inteferoone. Teised rakud toodavad vastusena intederoonile suurtes kogustes ensüümi proteiinkinaas R, see on fosforüleerimisvõimega, seondub transkriptsioonifaktoritele, nii et ei saa rakus toimuda proteiinisüntees. Toodetakse ka RNaasi, mis lagundab rakusisest RNA-d. Samuti toodetakse mitmeid teisi proteiine, mis põhjustavad nakatunud rakkude apoptoosi. Samuti suurendatakse MHC I ekspressiooni – nii et viraalsed peptiidid esitatakse tsütotoksilistele T rakkudele. Ka MHC II ekspressiooni – suurendab viiruspeptiidide esitamist helper T rakkudele, mis omakorda vabastavad tsütokiine (sh veel inteferoone). Inteferoon-gamma suudab otseselt aktiveerida immunrakke: nt makrofaage ja NK rakke. Inteferoone toodetakse vastusena: viirused, bakterid, parasiidid, kasvajarakud, endotoksiinid. 40 kraadi juures toodetakse inteferoone palju. Kasutatakse immuunteraapias. 3
AG põhiomadusteks on immunogeensus ja spetsiifilisus. AG-deks võivad olla mikroobid, teise organismi koed, allergeenid – st ained, mis sisaldavad võõrast informatsiooni 1) organismis immuunvastust esilekutsuv aine ehk immunogeen; 2) antikehadega või T-lümfotsüütidega reageeriv aine Immuunsüsteemi põhiülesanne – tagada organismi stabiilne sisekeskkond, eristada oma võõrast: tunda ära ja reageerida selliselt, et aine elimineeritaks ning kujuneks immunoloogiline mälu MHC I – koesobivusantigeenide kompleks: immuunsüsteem teeb nende abil vahet omal ja võõral MHC klass I valgud esinevad kõikidel rakkudel, igal inimesel on 6 markerit 200 eri variandist MHC II – klass II valgud on ainult spetsiifilistel rakkudel, igal inimesel on 8 markerit umbes 230-st MHC valgud esitavad immuunsüsteemi rakkudele antigeene TCR – T-cell receptor; T-lümfotsüüdil olev antigeeni retseptor, seostub antigeeni ja MHC molekuli kompleksiga
lastele) muutumatult. IgM P-süsteem. 1927.a avastatud P-antigeen on Parvoviiruse B19 retseptor. IgG Lutheran. 1946.a. IgG Duffy. 1951.a (on Plasmodium Vivax retseptor). IgG Kidd. 1951.a. IgM Lewis. 1946.a. Kudede siirdamisel on erütrotsüütide antigeenide kõrval olulisema tähtsusega nn. transplantatsiooni- ehk koesobivusantigeenid. Kudede individuaalset erinevust uuriti hiirte nahatransplantaatide abil, mis viis suure koesobivuskompleksi MHC (histocompatibility) molekulide avastamiseni. Need molekulid võtavad osa antigeeni esitlemisest T-lümfotsüütidele. Koesobivusgeenid paiknevad pindmiselt rakumembraanidel, moodustades vähem kui ühe protsendi membraanist. Oma keemiliselt koostiselt on nad glükoproteiidid. Koesobivus- ehk transplantatsiooniantigeene leidub organismi rakkudes erinevalt. Kõige enam on neid lümfoidses koes: põrnas, lümfisõlmedes, edasi maksas, kopsudes, siis soolestikus, neerudes,
risk 5 %, ema haiguse puhul 2,5 %, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal tõstab riski 20 %-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine. Pärilikkus on suures osas määratud geenidega, milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsussüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC, ingl. k. lühend) ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks (HLA, ingl. k. lühend). Immuunsussüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsussüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega. I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4.
7,9% 0,5 Kokkuvõte Soolaliivasegu kontsentratsioon oli tegelikult 50 %, mina sain tulemuseks NaCl protsendilise sisalduse 39,5 %. Viga võis olla tingitud ebatäpsusest koguste mõõtmisel. Laboratoorne töö 2 Töö ülesanne Soolhappelahuse valmistamine ja kontsentratsiooni määramine Töö eesmärk Lahuse valmistamine kontsentreeritud happe lahusest, lahuste lahjendamine, C MHC kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. Sissejuhatus Lahuse massi ja mahu seob lahuse tihedus. Lahuse tihedus näitab lahuse ühe ruumalaühiku massi (g/cm3). Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse kontsentratsiooniga lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse kontsentratsioon. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil.
võõrorganismide ja ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks. Immuunsüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega. Rakvere Ametikool I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4. Mittediabeetikutel leitakse neid geenivariante vaid 50 %-l. Seega on ilmne, et HLA-DR3 ja DR4 tõstavad diabeediriski. Mõned valgud, mida HLA-süsteem I tüüpi diabeedi puhul immuunsüsteemile esitab, on teada (nt. seesama insuliin). Samas on selgusetu, miks ja kuidas immuunsüsteem aktiveerub ning organismi
rakkusid, mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse. · B-lümfotsüüdid on umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. Plasmarakud ja B-mälurakud · NK-rakud e. loomulikud tappurrakud NK on tsütotoksilised granulaarsed lümfotsüüdid, mis diferentseeruvad ühisest eelasest B- ja T-lümfotsüütidega. Kuulub sünnipärasse immuunsüsteemi. Viib apoptoosi rakud, millede pinnal on MHC I tase madal. Kaitse viirustega nakatunud rakkude ja kasvajarakkude vastu. · Dendriitrakud on ühenduslüli loomuliku ja omandatud immuunsuse vahel. Antigeenid on keerulised orgaanilised ained, mis organismi sattunult põhjustavad spetsiifilise immuunvastuse. Antigeensed omadused on bakteritel, viirustel, parasiitidel, võõrastel kudedel ja rakkudel, võõrvalkudel, ka organismi enda geneetiliselt muutunud rakkudel. Samuti on antigeenseid omadusi mõnedel
kuidas T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui mingi rakk on viiruse poolt nakatatud ja raku valgusünteesiaparaat on hakanud tootma viiruslikke valke (vaatamata sellele, et need valgud ei pruugi omada üldse transmembraanset domääni ega saa membraaniga seostuda sel moel, nagu seda teevad "normaalsed" membraanivalgud), siis paratamatult ka osa viiruslikke valke lagundatakse proteasoomides, vastavad peptiidid pumbatakse ER-i, seal nad seostuvad MHC (suure koesobivuskompleksi klass I ) valkudega ning need omakorda jõuavad raku välismembraanile, kus nad tuntakse ära T-lümfotsüütide poolt. 9. Eksotsütoos. Ekso- ja endotsütoos tähendab membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite teket ja nende ühinemist kas välismembraaniga (eksotsütoos) või endosoomi membraaniga (endotsütoos). Pidev e. konstitutiivne ja reguleeritud eksotsütoos. Pidev eksotsütoos toimub kõigis eukarüootsetes rakkudes -
rakkusid, mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse. · B-lümfotsüüdid on umbes 15% lümfotsüütide üldarvust. Plasmarakud ja B-mälurakud · NK-rakud e. loomulikud tappurrakud NK on tsütotoksilised granulaarsed lümfotsüüdid, mis diferentseeruvad ühisest eelasest B- ja T-lümfotsüütidega. Kuulub sünnipärasse immuunsüsteemi. Viib apoptoosi rakud, millede pinnal on MHC I tase madal. Kaitse viirustega nakatunud rakkude ja kasvajarakkude vastu. · Dendriitrakud on ühenduslüli loomuliku ja omandatud immuunsuse vahel. Antigeenid on keerulised orgaanilised ained, mis organismi sattunult põhjustavad spetsiifilise immuunvastuse. Antigeensed omadused on bakteritel, viirustel, parasiitidel, võõrastel kudedel ja rakkudel, võõrvalkudel, ka organismi enda geneetiliselt muutunud rakkudel. Samuti on antigeenseid omadusi mõnedel
kuidas T-lümfotsüüdid suudavad ära tunda viiruse poolt nakatatud rakke). Kui mingi rakk on viiruse poolt nakatatud ja raku valgusünteesiaparaat on hakanud tootma viiruslikke valke (vaatamata sellele, et need valgud ei pruugi omada üldse transmembraanset domääni ega saa membraaniga seostuda sel moel, nagu seda teevad "normaalsed" membraanivalgud), siis paratamatult ka osa viiruslikke valke lagundatakse proteasoomides, vastavad peptiidid pumbatakse ER-i, seal nad seostuvad MHC (suure koesobivuskompleksi klass I ) valkudega ning need omakorda jõuavad raku välismembraanile, kus nad tuntakse ära T-lümfotsüütide poolt. 9. Eksotsütoos. Ekso- ja endotsütoos tähendab membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite teket ja nende ühinemist kas välismembraaniga (eksotsütoos) või endosoomi membraaniga (endotsütoos). Pidev e. konstitutiivne ja reguleeritud eksotsütoos. Pidev eksotsütoos toimub kõigis eukarüootsetes
Vastutavad põhiliselt antikeha vahendatud e. humoraalse immuunvastuse eest. Nad moodustavad antikehi tootvaid plasmarakke ja mõningaid muid immuunsüsteemi rakke. 16. T-rakkude retseptorid 1. Kaks polüpeptiidi (heterodimeerne valk) - alfa- ja beeta-ahelad - mõlemas muutlik ja konstatntne piirkond - koostöö koesobivuskompleksi (MHC) antigeenidega (MHC taskud) 2. Koesobivusantigeenid (oma eristamine võõrast) - MHC-valgud - HLA-lookused 17. Immuunvastus immuunvastus (ingl. Immune response)- Organismi vastureaktsioonid (kompleksvastus) organismi tunginud patogeeni (viirus, bakter, seen), muu kehavõõra raku, samuti võõraine vastu. 18. Antikehade koostis antikeha (ingl. Antibody)- Organismi veres või koevedelikus olev valk,
27. Eukarüootide genoomide evolutsiooni eripärad. Selgroogsete genoom on arenenud läbi ploidsuse kasvu duplikatsioonide teel: Enamik tänapäevaseid liike omavad degenereerunud polüploidiat või on polüploidsed, Selgroogsete evolutsioonis toimunud ürgsed tetraploidiseerumised kahe duplitseerumise tagajärjel (2R hüpotees, Ohno 1993). Paljud Drosophila geenid ja geeniklastrid esinevad selgroogsetel 3-4 ekvivalentse klastrina (Hox, MHC jne.), Selgroogsetel umbes 2x rohkem geene kui selgrootutel. Seletatav pseudogeenide tekke ja deletsioonidega. Duplikatsioon toimus umbes 450 ja 550 milj a. tagasi. Imetajate ja süstikkala Hox klastri võrdlus viitab genoomi duplikatsiooni(de)le. Imetajate genoomi evolutsioonis on toimunud palju kromosomaalseid ümberkorraldusi: Segmentaalsed duplikatsioonid on järjestuste (1- 100 Mb) ülekanne genoomi ühest regioonist teise (umbes 5% inimgenoomist duplikatsioonid)
Põrn filtratsioon "suur lümfisõlm", depoo. Adaptiivse immuunsüsteemi rakud Peamiselt lümfotsüüdid: T, B, n T ja B rakud suudavad eristada miljardeid antigeene. Iga küpsenud rakk kannab ainult 1 Ag retseptorit. Antigeeni esitlevad rakud (APC): Makrofaagid ja dendriitrakud. Ag-esitlevad arkud (APC) Ei oma pinnal Ag-spetsiifilisi retseptoreid (erinevus lümfotsüütidest). Töötlevad T rakkudele esitlemiseks Ag. Esitlevad Ag koos koesobivusantigeenidega (MHC). MHC vastutab äratõukereaktsioonide ja aktsepteerimise eest: MHC klass I esitlevad tsütotoksilistele T rakkudele, MHC klass II esitlevad helper T rakkudele. Antikehade funktsiooonid Toksiinide neutralisatsioon; Mikroorganismide opsonisatsioon, et teha nad kergemini fagotsüteeritavaks; Mikroorganismide lüüs komplemendisüsteemi abil; Mikroorganismide adhesiooni takistamine; Ekstratsellulaarselt asetsevate viiruste aktiivsuse pärssimine - viiruste
antikehasid. 39. Immunoglobuliinid. Ehk antikehad! Nendel on omadus ''ära tunda'' ja seonduda antigeenidega. Jagunevad: antikehad (tetrameerne valk ehk kaks identset kerget ja kaks identset rasket ahelat), lg ahelad (nii kerged kui ka rasked). 40. T-rakkude retseptorid. Sümbol TCR. Antigeeni siduvad retseptorid, mis struktuurselt on sarnased antikeha molekulidele. 41. Koesobivusgeenid. Oma eristamine võõrast. Jagunevad: MHC- valgud, HLA-lookused. Paiknevad pindmiselt rakumembraanidel, moodustades vähem kui ühe protsendi membraanist. Oma keemiliselt koostiselt on nad glükoproteiidid. 42. Mälurakud. Kaasasündinud immuunsüsteemis. Nad teavad, millised rakud on omad (kehaomased ained) ning milliseid tuleb kohe rünnata ja hävitada (selleks on mitmed mehhanismid, nt köharefleks, kehatemperatuuri tõus jne). 43. Antikeha vahendatud immuunsus. Ehk humoraalne
rakud, T-supressorrakud(muudavad T ja B lümfotsüüdi aktiivsust ja sellega reguleerivad immuunreaktsioone), T-mälurakud( esindatud on igat liiki T-mälurakud, mis jäävad peale infektsiooni tükiks ajaks lümfi, sama patogeeni sattumisel organismi valmistatakse kohe palju T- rakkusid, mis tagavad kiire immunoloogilise vastuse) Tappurakkude iseloomustus-Kui raku pinnal on võõras antigeen, siis T-tappurakk hävitab selle perforiinproteiinide kaudu. MHC I ja MHC II funktsioon- Esimesel kompleksid paiknevad kõigil tuumaga rakkudel, esitleb rakkude seest pärinevat valgufragmente T-lümfotsüüte, kahjustamata rakke ignoreeritakse, võõrvalke sisaldavaid rakke immuniseeritakse. Kaitseb organismi infektsioonide ja keharakkude mutatsioonide eest. Teisel kompleksid paiknevad ainult mõnel rakul(makrofaagid, B-lümfotsüüdid), aktiveerivad T- helper rakud, mis aktiveerivad fagosüüdid ja arendavad põletikku ning aktiveerivad b-
teeks. Immuunsüsteemi komponendid: paigutuvad üle kogu keha PRIMAARSED immuunsüsteemi organid toodavad: tüümus/harknääre-T-rakke ja luuüdi B-rakke ringlevad T ja B aktiveerivad SEKUNDAARSEID immuunsüsteemi organeid: lümfisõlmed, põrn, adenoidid ja mandlid (kaks viimast lõigatakse ära kui muutuvad organismile kurnavaks) Omad ja võõrad: glükoproteiinid, mis määravad "omad" MHC – major histocompatibility complex Kõikidel inimestel unikaalsed (v.a kaksikud) TCR (T raku retseptorid) on määratud geneetiliselt, aga võimaldavad samas vähemalt 10 15 kombinatsiooni ja kaksikud võivad teineteisest erineda Immuunsüsteemi rakud: Antigeeni presenteeriv rakk- neelab võõrkehi ja presenteerib nende osi/ makrofaagid, dendriitrakud, aktiveeritud B lümfotsüüdid. Mida enam on haigustekitajaid seda enam on T-lümfotsüüte. B
risk 5 %, ema haiguse puhul 2,5 %, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal tõstab riski 20 %-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35-50 %-l juhtudest ka teine. Pärilikkus on suures osas määratud geenidega, milles sisalduva pärilikkusaine põhjal tekkivad valgud seovad rakkudes organismile potentsiaalselt ohtlike võõrorganismide ja ainete (viirused, bakterid, mürgid) osi ja esitavad neid immuunsüsteemile. Vastavaid geene nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC, ingl. k. lühend) ja valke inimese leukotsüütide antigeenideks (HLA, ingl. k. lühend). Immuunsüsteem tunneb võõrained ära ja asub neid hävitama vaid siis, kui nad esitatakse immuunsüsteemi rakkudele koos HLA-valkudega. I tüüpi diabeedi puhul on leitud, et teatud MHC-geenide variandid tõstavad diabeeti haigestumise riski. Näiteks on enamusel (95 %-l valgesse rassi kuuluvatest diabeetikutest) olemas geenivariant HLA-DR3 või HLA-DR4
• • Rekombinatsiooni ‘hotspot-id’: ulatus, piirid, jaotuvus genoomis ja indiviiditi, nende kaardistamise metoodilised võimalused (otsesed ja kaudsed); seos ‘linkage disequilibrium’ ehk LD kaartidega; evolutsiooniline konserveeritus läbi liikide • Hotspot on 1-3 kb pikkune kromosoomi lõik, kus toimub eriti palju ristsiirdeid. Ristsiirded ei ole jaotunud normaaljaotusega ümber hotspoti keskpunkti. Kõige esimeseks avastatud hotspotiks oli MHC kompleks hiire kromosoomis 17. Nt inimese MHC klass II regioonis on kuus rekombinatsiooni hotspoti. Rekombinatsioonisündmused erinevad meeste ja naiste vahel. X- kromosoomid on vähem kompaktsed ning seega pikemad, seega toimub neis suuremal hulgal rekombinatsioone kui Y-kromosoomis. Naistel on keskmiselt 25% rohkem kiasme kui meestel. Hotspotid on lühikesed genoomsed piirkonnad ning neil on selgesti eristatavad piirid.
peptiidideni ja eksponeerivad neid peptiide rakkude pinnal. Tapjarakud ei reageeri peptiididele, mis pärinevad normaalsetest rakkudest, kuid reageerivad sellistele rakkudele mis eksponeerivad viirusvalgu tükke. Sellised rakud hävitatakse. T-killerid ei reageeri kui rakkude membraanis on ainult viirusvalkude tükid. Vajalikud on ka iga organismi jaoks spetsiifilised valgud, mida nim peamise koesobivuskompleksi klass I valkudeks (ingl major histocompatibility complex class I, MHC I). MHC I esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal. Proteasoomide poolt lagundatud valkude fragmendid transporditakse ER sisse ABC transportijate abil, toimub MHC valkude ja viirusvalkude fragmentide komplekseerumine ja transport raku pinnale. 9.)Iseloomustage chaperon'id ja nimetage protsesse milles osalevad. Chaperon'id on spetsiifilised saatjavalgud, mis stabiliseerivad ebastabiilsed konformatsioonid, kiirendavad oligomeeride teket, valkude lagunemist ja tagavad lokalisatsiooni kindlates
2. Teenuse arendamine, finantseerimine ja reklaamimine. 3. Kliendile teenuse pakkumine. 4. Teenuse edasiarendamine ja reklaamimine. 2.7 Internetikohviku sisseseade. · Baarilett. · Lauad, toolid ja baaripukid. · Klaasuksega külmkapp. · Köögis: mikrolaineahi, külmkapp · Klaasid, taldrikud Sisseseade ostetakse järgnevas mahus. Teler Schneider 21M301 2 tk 2990.00 EEK Muusikakeskus SONY MHC-RG33 3990.00 EEK 7 Mikrolaineahi BOMANN CB1258 995.00 EEK Siemens Euroset 802 lauatelefon 190.- EEK Kassaaparaat JCM GOLD 355 7500.- EEK Klaasuksega külmik Bomann KSG8245 4890 EEK Külmik WHIRLPOOL ARC 5420 3990 EEK 8 Baaripukk AMIGO (roheline) 2 eksemplari 2x 680 EEK
tekivad B-mälrakud, mis viib efektiivse sekundaarse immuunvastuse tekkeni, teistest tekivad plasmarakud, millel on kõrge antikehade sekretsiooni võime 279. Immunoglobuliinid: antikehad, mis tagavad humoraalse immuunvastuse, iga antikeha on tetrameerne valk, mis koosneb neljast polüpeptiidist, nt IgA tüüpi antikehad viiakse suures koguses limaskestadeleja sooleepiteeli, kus nad annavad kaitset mikroobide koloniseerimise ja rakku tungimise eest 280. T-rakkude retseptorid: vastutavad MHC-molekuliga seotd antigeenide äratundmise eest, neil on vaid 1 antigeeniga seondumise ala, ankrduvad T-rakkude pinnale oma konstantsete piirkondadega , ül on ära tunda võõraid valke teiste rakkude pinnal, ei suuda märgata lahustunud antigeeni molekule või tervet viiruspartiklit 281. Koesobivusgeenid: eristavad võõraid kuudesid enda kudedest, 1. Klass I HMC-valk: 1- ja 2-domeenid interakteeruvad ja moodustavad peptiidse antigeeni seostumissaidi, 2
Varased valgud põhjustavad rakukasvu, varane valk on ka DNA polümeraas, mis osaleb genoomi replikatsioonis. Hilised valgud on peamiselt kapsiidi komponendid. Üks viirustsükkel võta 32…36 tundi, toodab 10000 virioni. Rakupinnaretseptoritega seostumine on kaheastmeline: kiud interakteerub immunoglobuliini superperekonna glükoproteiinse liikmega (igal rakul umbes 100000 vastavat retseptorit). Sama retseptorit kasutavad Coxsackie B viirused. Mõned adenoviirused kasutavad ka MHC I molekule. Viirus lüüsib endosoomi, kapsiid viib DNA tuuma, pentoni ja kiu valgud on rakule toksilised, inhibeerivad makromolekulide sünteesi. Viiruse DNA polümeraasi süntees aktiveerib hiliste geenide sünteesi. Paljud mRNAd kasutavad sama promooterit ja algjärjestust, saadakse erinevate intronite splaissingul. DNA replikatsioon toimub tuumas, vahendab viiruse kodeeritud DNA polümeraas, praimerina kasutatakse terminaalset proteiini koos seostunud tsütosiinmonofosfaadiga
coli. Hinnatakse: 1. Hexp = üks miinus kõikide homosügootide ennustatav sagedus (kui alleele on rohkem kui 2). 2. lihtsamail juhul Hexp = 2pq 2. Missugused on mittejuhusliku ristumise põhitüübid, milles need väljenduvad? Positiivne assortatiivne ristumine – partnerid eelistavad teineteist. Negatiivne assortatiivne ristumine – partnerid eelistavad endast erineva fenotüübiga ja seega ka genotüübiga indiviide. Nt MHC lookused, mida hiired suudavad kergesti lõhna järgi tajuda, ja seega väldivad sarnase lõhnaga isendeid, et säiliks võimalikult suur mitmekesisus immuunsüsteemis. Põhitüüpidele lisaks positiivse assortatiivse ristumise erijuhtum: Kui ristuvad (lähedalt) suguluses olevad indiviidid, siis on tegu veresugulaste ristumisega ehk biparentaalse inbriidinguga. See suurendab tõenäosust, et järglaskond on homosügootsem, kui juhusliku ristumise puhul. 3
plasmasse. T-rakud kohtumisel nakatunud rakuga või kasvajarakuga vabastavad tsütokiine või tsütotoksilisi aineid. T-helper rakud vabastavad tsütokiine, et stimuleerida B rakke. Tsütotoksilised T-rakud vabastavad rakumürke, et haige rakk tappa ja seeläbi viiruse paljunemist takistada. Kui keharakk on viirusega nakatunud, hakkavad tema tsütoplasmas ekspresseeruma võõrvalgud. Need valgud lammutatakse raku sees peptiidideks, mis moodustavad endoplasmaatilises võrgustikus MHC-ga kompleksi ning viiakse raku pinnale. T-rakk tunneb ära MHC-ga seondunud võõrpeptiidi ja tuvastab seda esitanud raku kui nakatanu. Monotsüütide diameeter 15 mikromeetrit. Luuüdist verre liikudes suurenevad nad ning muutuvad makrofaagideks (bakterid, vanad erütrotsüüdid, surnud neutrofiilid), peamised fagotsütoosivõimelised rakud (100 bakterit elu jooksul), ’’patrullivad’’ kudedes või püsivad kusagil ’’ankrus’’. Samuti tekivad monotsüütidest dendriitrakud.
) • fenotüübi kõrvutamine – Isendi välimust, lõhna vm tunnuseid võrreldakse oma vanemate, õdede-vendade, kolooniakaaslaste või iseendaga. Lõhn on paljudel loomadel (putukad, imetajad jt) üks tähtsamaid sugulaste äratundmise signaaltunnuseid. Näiteks imetajate ninas paikneb eriline vomeronasaalorgan, millel on tähtis roll partnerivalikus. Kuidas see toimib? Mõned uurimused heidavad sellele valgust. Imetajate genoomi teatud osa (suur koesobivuskompleks ehk MHC), mis varieerub isenditi tugevasti, määrab rakupinna valkude sünteesi ja on eriti tähtis immuunsüsteemi seisukohast. Nende valkude laguproduktid kujundavad isendi uriini (ja higi) spetsiifilise lõhna. Emased hiired eelistavad paaruda isastega, kelle MHC erineb nende endi omast, st mittesugulastega. Põhjus on mõistetav - nii välditakse lähisugulusristumisega kaasnevaid riske ja kindlustatakse järglastele mitmekesisem immuunsüsteem ehk haiguskindlus.
kokku oma õdede-vendadega, lähtuvad lõhnasignaalidest, kuid täiskasvanuna kasutab emane kärnkonn vokaalseid signaale (isase krooksumist) selleks, et valida endale mittesugulasest sigimispartner. Sugulaste markerid, olgu nad keemilised, vokaalsed vm, võivad olla nii geneetilise tagapõhjaga kui ka keskkonnast omandatud. Näiteks on eksperimentaalselt tõestatud, et ainuõõsse merelooma Botryllus schlosseri vastsed kalduvad kokku hoidma niisuguste teiste vastsetega, kelle genoomi MHC (suure koesobivuskompleksi) lookuses esineb sarnane geenialleel, s.t. oma lähisugulastega. Veelgi enam, nagu näitavad katsed, eelistavad larvid pigem liituda seda alleeli omavate mittesugulastega, kui seda alleeli mitteomavate sugulastega. Õistaimedki kasutavad tihtipeale geneetilisi markereid selleks, et vältida ohtlikku lähisugulusristumist. Näiteks mõnel taimeliigil leiavad ainult need tolmuterad, mis kannavad
ning "pooleli" olevaid valke, mida alles ribosoomidel sünteesitakse. Ubikvitiin-sõltuv proteolüütiline süsteem rakkudes lagundab valke madalmolekulaarseteks peptiidseteks fragmentideks. Edasi osa lagundatakse kuni aminohapeteni, mida kasutatakse ära uuesti valgusünteesi juures. Osa peptiidseid fragmente aga pumbatakse tsütoplasmast endoplasmaatilisse retiikulumi, kus nad seostuvad teatud kindlate valkudega- nn.MHC ehk suure koesobivuskompleksi klass I valkudega ning kompleksis nende valkudega satuvad raku välismembraanile. Proteasoomide poolt tekitatud peptiidsed fragmendid pumbatakse ER-i spetsiaalsete valkude, ABC-transporterite abil. Need valgud kasutavad selleks ATP- hüdrolüüsist saadud energiat. MHC valgud peavad mingi peptiidiga igal juhul seostunud olema, see on eeltingimus nende õigeks kokkupakkumiseks ning jõudmiseks raku välismembraanile. 12. Membraanide lahustamine detergentidega
kerge ahel inimene / hiir inimene / hiir lambda ˂ 300 / 2 ˃6/4 kappa ˂ 300 / 1000 1/1 raske ahel (α, eeta) 300 / ˃ 100 9/8 - Hiirel ja inimesel tuleb toota 106 erinevat antikeha. - V – variaabel geenid - C – konstantsed geenid - antikeha tekib, kui veres on antigeen. Antikeha tekkeks peab antigeen minema rakku, kus see lagundatakse, tükid viiakse raku pinnale MHC kompleksiga. - MHC on koesobivuskompleks klass. Esineb kõikide somaatiliste rakkude pinnal. Paljunema hakkavad lümfotsüüdid, mis on parimaks immuunvastuseks. - 1 lümfotsüüt = 1 tüüpi antikeha - spetsiifilisus tekib somaatilise rekombinatsiooni tulemusena - J segment on variaabeli kõige varieeruvam koht Lambda perekond Konstantne osa (suurem enamus sellest geenist) ja teise osa (embrüonaalne) vahel on J-osa (join). Variaabelgeene on väga palju. J-segment on introni abil ühendatud
AVP ; e.g. role of H bonds 3 max (b) (i) stimulates, immune response / production of antibodies / T or B cells ; 1 (ii) stimulate, cell-mediated immunity / T cells ; antigen, remains in body longer / continuously produced ; antigens in blood only stimulate, humoral immune system / B cells ; antigens (in blood) lost in urine / broken down in liver ; ref to MHC ; 1 max (c) (i) binds RNA polymerase ; allows, transcription / production of mRNA ; switches gene on / allows gene expression ; 2 max (ii) (protect against) more than one, strain / disease / pathogen / AW ; stronger immune response ; less likely mutant form will escape immune response / AW ;
liikumine servade poole), pigem on sagedasem niisugune lammutav jaotus, kus säilub algvariant ning lisaks tekib eelistus mingi suurema erinevusega teise variandi suhtes. LV tingimuseks oli ka varieeruvuse olemasolu. Selles suhtes muret ei ole - kaugelt valdavalt on looduslikud populatsioonid väga varieeruvad - nii makrotasandil, kui ka geeni tasandil. On geene, kus on kirjeldatud sadu erinevaid variante. On terveid süsteeme, nagu seda on näiteks MHC - Major Histocompatibility Complex (suur koesobivuskompleks), mille alleelsete variantide arv inimpopulatsioonis on üle viiesaja kindlasti. Enamust neist variantidest saab selgesti jälgida vaid DNA tasemel - ja just see teebki DNA konkurentsitult võimsaimaks evolutsiooni uurimise objektiks. LV toimimise viimaseks ja oluliseks tingimuseks oli populatsioonisisene erinevus kohanemuses (fitness). Juhul kui
annaabi.ee 
