Harilik lauluritsikas (Tettigonia cantans) Raul Pinta Välimus Harilik lauluritsikas on heleroheline, seljalt pruunikas lülijalgne putukas, kes võib kasvada 2234 mm pikkuseks. Elupaik Hariliku lauluritsika elupaikadeks on viljapõllud, heinamaad, tee- ja metsaservad, raiesmikud, puisniidud, hõredamad pargid. Laulmise ajal võib ta viibida nii rohttaimedel kui ka põõsastel või isegi puu otsas. Eestis elab harilik lauluritsikas mandriosas, läänesaartel elab neile väga sarnane roheline lauluritsikas. Toitumine Harilik lauluritsikas on loomtoiduline putukas. Tihti söövad nad ka liigikaaslasi. Häda korral võivad toituda ainult taimedest. Paljunemine Emane lauluritsikas muneb munad väikeste kogumikena pinnasesse. Isaste lauluritsikate
Sihktiivalised ehk tirtsud ja ritsikad (orthoptera) Välimus Pruunikad, kollakad, rohekad Piklik keha, koosneb 10 lülist Suured ja pikad tagajalad Suur ja liikuv pea Väikesed silmad Kaks paari tiibu Tundlad Sihktiivaliste elupaik Aasad Vesi Viljapõllud Metsaservad Raiesmikud Puisniidud Paljunemine Lahksugulised Kogu talv munad mullas Munad kooruvad kevadel Areng vaegmoondega http:// www.arkive.org/common-field-grasshopper/c horthippus-brunneus/video-09.html Eluviis Soojalembesed Tegutsevad päeval Tegustevad maapinnal Rööv- ja taimtoidulised http:// www.arkive.org/common-field-grasshopp er/chorthippus-brunneus/video-08.html Heli tekitamine Pikatundlalised- eestiibadega (siristi,
Käitumine, eluviis: *Puukide bioloogilise aktiivsuse periood, kestab aprillist oktoobrini, kuid pehme talv pikendab seda oluliselt. *Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on üle +50C. *Mittesuguline paljunemine: munevad umbes 2000 muna. *Kolm arengut etappi: vastne, nümf ja täiskasvanud puuk. *Igas arengu etapis toitub ainult ühe korra. *Elutsükkel on 2-3 aastat. Elupaik: *Niisked ja varjulised kohad *Tiheda alusmetsaga hõredad sega- ja lehtmetsad *Metsaservad *Puisniidud Toitumine: *Varitseb ohvrit rohukõrrel. *Ta leiab ohvri arvatavasti tema väljahingatavas õhus leiduva süsinikdioksiidi või ohvrit lähtuva soojuskiirguse abil. *Toiduks imeb oma ohvrite verd. *Enne kui asub verd imema, laseb haava natuke sülge. *Seedib seda paar päeva kuni nädala. Tähtsus looduses: *Levitab haigusi Tähtsus inimese elus: *Levitab haigusi. *Inimene võib nakatuda puukborrelioosi või puukentsefaliiti. Iseäralikkus, olulisus, erilisus:
Rästikute peamine toit: suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi 1. hiired piki selga kulgeb tume siksakiline triip 2. rabakonnad vahel võib esineda punakaspruune ja mustjaid isendeid 3. rohukonnad lemmikelupaigad: rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad rästikuid leidub Eestis igal pool väga paiksed loomad, elavad terve elu ühes kohas nende varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod rästikud jahivad videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel kui jahiretk on olnud edukas, siis ei lahku nad varjepaigast 2-3 päeva septembrist/oktoobrist kuni aprillini on rästikud talveunes
saba on pealt Emased on tumedam ja alt väiksemad heledam. Looma Avamaastikud, Põldudevahelised Elab kodus põllud ning Lehtmetsade, elupaik mille servas metsatukad ja igasugused heinamaade ja tihedama metsaservad kuivemad karjamaade alusmetsaga avamaastikud - maa-alustes metsatukad või niidud ja käikudes võserikud heinamaad. Vaatlemis 07.01.2017 07.01.2017 08.01.2017 07.01.2017 03.01.2017 e aeg
Siil Annette Kirotar 8.C Gustav Adolfi Gümnaasium Kirjeldus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), tema keha seljapoolt katavad kuni 3 cm pikkused okkad. Peas ja kõhupoolel on karvad. Pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili pikkus on 2030 cm. Siili saba pikkus on 1,5-3 cm. Elupaik- ja viis Leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Toitumine Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi. Sigimine
Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Vanasti tunti teda nõmmekärbi või palukärbi nime all ning teda kardeti rohkem kui rästikut. Inimesed arvasid, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. Kivisisalikku võib kohata kuivematel aladel - eriti tavaliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja omavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad söövad väikeseid selgrootutuid - mardikaid, ritsikaid, röövikuid, vihmausse ja ämblikuid. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning krabab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad
kaheaastane teeservad varretükkidega Põld-lõosilm Karelehelised Ühe või Põllud, aiad, seemnetega rohumaa kaheaastane teeservad Verev huulõielised Ühe või Põllul, aias seemnetega rohumaa iminõges kaheaastane Roomav madar madralised üheaastane Metsaservad, seemnetega põld võsad Kirju kõrvik huulõielised üheaastane Põllud, söödid seemnetega põld Konnatatar tatralised mitmeaastane Põllud, söödid seemnetega rohumaa Harilik tatralised üheaastane Aiad, teeservad seemnetega rohumaa linnurohi Valge maltsalised Üheaastane Aiad, põllud seemnetega põld hanemalts
Metskits Capreolus capreolus Metskits on Eesti väikseim hirvlane. Seda elegantset ja graatsilist, Euroopas laialt levinud imetajat kohtab sagedamini mosaiiksel maastikul, kus metsatukad ja metsaservad vahelduvad põldude ja heinamaadega. Sellises elupaigas on lihtsam leida vaheldusrikast toitu: erinevaid rohttaimi ning puude ja põõsaste oksi, samuti marju ja seeni. Metskits paneb suurt rõhku toidu kvaliteedile, napsates vaid parimaid palu. Mitte kuigi sotsiaalse loomana elavad metskitsed omaette. Kevadel ja suvel kaitstakse oma kodupiirkonda sinna sattuvate liigikaaslaste eest. Sügisel ja talvel pole metskitsed nii kindlalt oma territooriumiga seotud ning moodustuvad
Rstik Rstik on suhteliselt vike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat vrvi madu, kelle tunneb ra piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu jrgi. Mnikord vib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka leni musti isendeid. Rstikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, jrvede ja jgede kaldapiirkonnad, vhem ka niidud ja kuivad mnnikud. Rstikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning vivad puududa suurtelt aladelt mberringi. Nad on vga paiksed loomad, elades kogu elu hel ja samal kohal, liikudes vaid 60100 m raadiuses. Rstikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud knnud, praod. Kuigi neid vib tihti nha end pikese kes soojendamas, on rstikud peval loiud
Rästik Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod.
raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Elupaigaks leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Tegutseb videvikus ja öösel. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi
Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste
Sulestik näib meile mustvalgena. Tegelikkuses pole siiski haraka sulestikus mitte ühtegi musta sulge – meile mustana näivad sulepartiid on hoopiski rohekad, violetsed jms tooni. Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesitsemine algab aprillis. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt
grammini! Tuntud linnuna on harakal väga palju rahvapäraseid nimesid. Küll hüütakse teda vibahännaks, pikksabaks, kädistajaks, muna- ja päevavargaks, kiitsakaks ning kiipsakaks. Samas on ka lausa veidraid nimesid nagu: kökk, kida-käda, harangas ja kidaharangas. Harakas on levinud katkendlikul areaalil valdavas osas Euraasias. Eestis on harakas kõikjal levinud, väldib ta vaid rannikualasid ja paksu metsa. Pikksaba meelispaikadeks on kultuurmaastikud, pargid, metsaservad, aedlinnad ja võsastunud jõelammid. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast
Piibeleht paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt levides risoomi abil. Ainult seemnetega abil paljunemine oleks liiga raske ja ebakindel. Risoomi abil paljuneb taim väga kiiresti kiiresti ning selle tõttu esineb ta suurte kogumikena. Ta kasvab peaaegu kogu Euroopas ning Aasia ja Põhja-ameerika parasvöötmes. Eestis on väga sageli kohtav, seega ta ei kuulu kaitstavate taimede hulka. Peamised kasvukohad on: sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikud, puisniidud, metsaservad ja jõekaldad. Piibeleht on putuktolmleja. Ta ilu ja hea lõhn meelitavad kohale putukaid, kes tolmeldavad tema õisi. Vastutasuks saavad putukad nektarit. Seepeale hakkavad viljades arenema seemned. Punakasoranz mari jääb kergesti silma. Kuigi maikellukese kõik osad, eriti aga marjad ja seemned on inimesele väga mürgised, loomadele mõjub see mürk vaid väga harva ja ta mari on paljudele loomadele toiduks. Suurema osa aastast elab maikelluke maa all
kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a. · Siil- ökonissi ja elupaiga võrdlus Elupaik-leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Eluviis-tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi.
Emased on isastest suuremad. Röövikud kasvavad 50 mm pikkuseks. Elupaik ja levik: Kui välja arvata põhjapoolsed lumekõrbed ja lõunapoolt algav lähistroopika, siis katab pääsusaba levila ühtlase laia vööna kogu põhjapoolkera. Me võime teda kohata ühtviisi edukalt Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Siberis, Marokos, Iraagis ja Afganistanis. Vaid mägedes, enam kui 2 km kõrgusel ta enam ei ela. Tema peamised elupaigad on luhad ja luhasood, tee- ja metsaservad, vahel ilmub ka taluaedadesse. Arvatavasti oli pääsusaba kunagi tavaline kogu Euroopas. Tänaseks on temast saanud küllaltki haruldane putukas. Soid, kus kasvab röövikutele vajalik toidutaim -- soo-piimputk -- peeti veel lähiajal industriaalmaailmas kasutuks kuivendamist vajavaks tühermaaks. Elupaikade kadumise tõttu on pääsusaba paljudes Euroopa maades kantud Punasesse Raamatusse. Näiteks Iirimaalt on ta täiesti kadunud ja Inglismaalt
Poegib 2 korda Tegutseb öösel ja Segatoiduline: Ei ole kaitse all. Talveks ehitab Siil 23...25 cm, saba aastas, jooksuaeg videvikus. Leht- putukad ja nende endale pesa, Erinaceus pikkus ~3 cm. kohe pärast talve- ja segametsad, vastsed, milles magab europaeus Mass 600-1200g. unest ärkamist. metsaservad, vihmaussid, talveund. puisniidud, aiad, konnad, kalmistud, pargid linnumunad
Juulis või augustis emane muneb. Ühte kohta võib muneda mitu nastikut. Nastiku eluiga võib ulatuda 16 aastani. Vaenlasteks on toonekured, madukotkad, rebased. Kuulub looduskaitse alla. Rästik: Rästiku ladinakeelne nimetus on Vipera berus. Tema keha pikkus on kuni 70 cm. Ta on levinud kogu Euraasias ja samuti ka Eestis. Eestis on rästikud ebaühtlaselt jaotunud. Mõndades kohtades võib neid olla väga palju, mõndades väga vähe. Eelistatud on segametsad, raiesmikud, metsaservad, sood. Nad on eriti aktiivsed videvikus, kuid ka päeval väljuvad nad oma elupaigast. Toiduks on hiired, rabakonnad, ussid jne. Ta magab talveund. Rästikud paarituvad kuni kuu aega pärast talveunest ärkamist. Rästik ei mune, vaid sünnitab. Ta sünnitab 8-12 poega. Rästiku eluiga ulatub 15 aastani. Tema vaenlasteks on rebased, mägrad, tuhkrud ja mõned linnud. Rästikut kaitstakse Eestis. Vaskuss: Vaskussi ladinakeelne nimetus on Anguis fragilis. Ta võib kasvada kuni 60 cm
roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja
Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada. 2.elupaik Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. 3.toitumine Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad
mägrad, inimasulate juures ka kodukassid. Põgenedes jätab ta saba maha nagu teisedki Eesti sisalikud. Kivisisalik (Lacerta agilis) Ta on peamiselt levinud Euroopas, Eestis on neid üpris vähe. Kivisisalikud on jässakad, väikeste jalgadega sisalikud. Värvus on varieeruv, ühisteks tunnusjoonteks on heledate laikude muster külgedel. Eluiga on umbes 8-12 aastat. Neid võib leida kuivematelt aladelt, näiteks nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja oma kindlal territooriumil. Toituvad väikestest selgrootutest. Suuremad võivad suua ka oma nooremaid liigikaaslasi või emaste poolt munetud mune. Nad on aktiivsed ainult päevasel ajal, kuid isegi ilusa ilmaga veedavad nad palju aega maa all. Vaenlased on tal samad, mis arusisalikul. Kui teda puudutada, võib ta isegi hammustada. Vaskuss (Anguis fragilis) Kuigi vasussil pole jalgu, ei saa teda siiski madude alla arvestada. Tegelikult on tal need
Eluviis ja paljunemine. Vombatite suguküpsus on alles 2. eluaastalt ja innaaeg on sügisel. Tiinuse kestvus 20-22 päeva, pojad veedavad kukrus 6 kuud ja tavaliselt sünnib ainult üks poeg. Vombatid on erakud loomad. Nad toituvad põhiliselt rohust, aga söövad ka juuri, puukoort ning seeni. Vombatid elavad kuni viie aastaseks. Vombatite häälitsuseks on ainult terav urin. Vombati koduks on künklikud kõrbealad ning metsaservad. Ta elab urgudes, mille ise endale kaevab. Urud on vombatite koduks ning pakuvad ohu korral kaitset. Üks vombat kasutab harilikult samaaegsalt 10 või enamat urgu. Igal urul on eraldi sissepääs. Vombat kaevab urgu pikkade ja teravate küünistega varustatud võimsate esikäppade abil. Välja kaevatud mulle lükkab enda taha ühele poole küljele. Kui urg on sügavam, kaevab vombat kõigi nelja käpaga. Juhul, kui talle mõni juur juhtub ette jääma, närib ta selle lihtsalt läbi
HARILIK PUNE Vahemeremaades katab harilik pune päikesepaistelisi mäenõlvu. Vanas Roomas võeti hariliku punega hambavalu ja raviti silmahaigusi. Eestlaste uskumuste kohaselt oli harilikul punel ka maagilist jõudu. Hariliku pune leotist joodeti ka loomadele , kui kardeti kurja silma. Rahvameditsiinis on tuntud tema rahustav toime. Puneme leotis läks käiku kõhulahtisuse ja nahahaiguste korral. Harilik pune on mitmeaastane taim. Tema kasvukohaks on kuivad metsaservad, liivakarjäärid, talle meeldivad päikesepaistelised kohad. Kasvab ta hästi ka aias. Õitseb juulist septembrini, õied on õrnad, punakas-violetsed. Raviks kasutatakse taime maapealset osa, mida kogutakse õitsemise ajal. Tee valmistamiseks võetakse 2 supilusikatäit ürti, lisatakse klaas keeva vett ja lastakse kaane all tõmmata 15-20 minuti. Külmetushaiguste korral juuakse kuumalt, seedehäiret korral aga kas jaheda või leige teena ½ klaasi korraga enne sööki. PIPARMÜNT
Kilter; Mesiniku magus elu M. Vabar] Taimed tarude läheduses Mesila naabruses peaks kasvama häid meetaimi. Päris head efekti annab mesila paiknemine pajupõõsaste vahetus läheduses. Pajude positiivne mõju kevadarengule on suur. Ka kanarbikuvälja lähedus on hea, sest sealt saab väärtuslikku mett, lisaks kasvab kanarbikunektari ja õietolmu peal üles tugev põlvkond talvituvaid mesilasi. [Mesiniku magus elu M. Vabar] Korjemaa parandamine Põllupeenrad, metsaservad, kraavikaldad ja muud tava põllumajandusest eemale jäänud maalapid võivad anda tublisti mett. Kui neil aladel levitada just vajalikul ajal õitsevaid meetaimi, siis muutub mesilaste toimetulemine lihtsamaks. Jäätmemaadele võib igaüks ise külvata sobilike meetaimede seemneid või maasse torgata mõne pajukepi. Hilissuveks võib laiali puistada mesikaseemneid või istutada mõni paakspuu. [Mesiniku magus elu M. Vabar] Mesilased mesilasse
rästikut. Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad
Süstemaatika Riik: Taimed (Plantae) Hõimkond: Katteseemnetaimed (Magnoliophyta) Klass: Kaheidulehelised (Magnoliopsida) Selts: Tulikalaadsed (Ranunculales) Sugukond: Tulikalised (Ranunculaceae) Perekond: Käoking (Aconitum) KOLLANE KÄOKING 1.käokinga tekkimine: Kolmepealise Kerberose suude vahutamisest Akonai linna lähedal(Aconitum) Väga haruldane taim rahvapäraseid nimetusi pole teada Kasvab vaid ühes kohas Viljandi lähedal Levinud kitsal alal IdaEuroopas Kasvukohad: niisked metsaservad ja võsastikud, salumetsad. Kasvukõrgus: 11.5 m, harva kuni 2 m. KOLLANE KÄOKING Viljaks kukkurvili Õitseb juunistaugustini Kogu taim väga mürgine kesknärvisüsteem, hingamisteed (lämbumine) Kasutati meditsiinisnärvivalud, reuma Mürgistusnähud: suu ja kurk muutuvad tuimaks, iiveldus, oksendamine jne. Surmavaks annuseks 24 grammi juuremugulaid või 36 tuhandikgrammi puhast käokinga mürki. Surm: südame ja hingamislihaste halvatus TÄNAME KUULAMAST !
Rästikud võivad olla 75, harva kuni 100 cm pikad, emased tavaliselt suuremad, kui isased. Soomused kehapeal on nähtavate servadega. Pea on kolmnurga kujuline, natuke võiks isegi öelda, sarnane nagu X- kujuline joonis, mis on hästi eraldatav rästiku kerest. Silmad on rubiinpunased, vertikaalsete "kassilike" silmateradega. Keel on tavaline, nagu kõigil madudel - kaheks hargnev. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti
Ohu korral tuleks võimalikult kiiresti saada abi, sest surm hingamisteede seiskumise tagajärjel võib saabuda kiiresti. Täpiline surmaputk (Conium maculatum) Täpiline surmaputk on sarikaliste sugukonda kuuluv ja surmaputkede perekonda kuuluv mürktaim. Taime nimi viitab sellele, et tegu on väga mürgise taimega ning parem on kokkupuudet sellega vältida. Täpilise mürkputke meelispaikadeks on prahipaigad, elamute ümbrused, teeservad aga ka mererannikud, lamminiidud ja metsaservad. Taim kasvab 60- 150cm kõrguseks ja täpilise mürkputke vars on seest õõnes. Lehed on kolmnurksed ja sageli kokkukasvanud, allapoole kaldu. Lehed on kaheli-või kolmelisulgjad ja hallikasrohelist värvi. Õied on valged ning levitavad ebameeldivad lehka. Need taimed, mis on kasvanud varjulisemas kohas, on üldjoontes mürgisemad kui need, mis on kasvanud otsese päikesevalguse käes. Kuivatamisel taime mürgisus väheneb.
kevade algus ja pikkus, hilised öökülmad jmt. aspekt - taimekoosluse ajaline välisilme kindlal ajalõigul. Eristatakse aastaaegade (näiteks kevadaspekt) või hulgi õitsevate või -viljuvate liikide järgi (näiteks salumetsades sinilille-ülase aspekt, kevadise seaherne-kopsurohu aspekt). vääriselupaik (võtmebiotoop) on kaitset vajav ala tulundusmetsas, kus on suur tõenäosus leida ohustatud või haruldasi liike (veekogude ümbrus, kiviaiad, metsaservad, astangud jt.) põlismets - puistu, kus ökosüsteemi muutev inimmõju ja naabrusmõju on minimaalne. Puurinne on eriliigiline ja -vanuseline, põhipuude iga erineb rohkem kui 3 vanuseklassi (lehtpuud vähemalt 30 ja okaspuud vähemalt 60 aastat), erivanuselised puud on rühmiti, häiludes noored puud. Rohkesti lamapuitu ja surnult seisvaid puid, raiejälgi ja kuivenduskraave pole. Seente, samblike ja sammalde hulgas leidub alati hemerofoobseid ehk inimpelglikke liike,
tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Erinevalt teistest kiurudest on metskiurul tugevasti kõverdunud tagavarba küünis. Saba on tal nõrga väljalõikega. Kuna ta on rändlind ja saabub meile kui kaskedel mahl parajasti jooksma hakkab, siis tuntakse vanarahva hulgas teda sageli ka mahlalinnu nime all. Levinud on metskiur kogu Euroopas ja Aasias, Eestiski on ta üldlevinud ja arvukas metsaelanik. Oma elupaigaks sobivad talle erinevad maastikud: hõredad puistud, metsaservad, sood puude ja põõsastega, rabad, raiesmikud. Askeldamas võime teda näha nii maapinnal kui puude otsas. Metskiuru toidulaud on maapinnal: väledalt joostes otsib ta mitmesuguseid putukaid. Et ta neid paremini näeks, siis eelistab ta valgusrikkaid jahimaid: metsasihte, lagendikke. Samas on ta pidevalt valvsalt jälgimas, ega kuskilt mõni oht ei lähene, sest teatavasti on metskiur väga kartlik lind.
Usuti, et tegu on väga mürgise loomaga, kelle hammustuse tagajärjel sureb isegi hobune. [9] Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased. Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. [9] Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi. [9] Levik Eestis Eestis domineerib arusisalik ning kivisisalik on lokaalsem ja haruldasem. Eesti kahepaiksete ja roomajate atlase andmetel esineb kivisisalik ainult 52 e. 9,17% atlase ruutudest. Seega on meile tegu Eesti jaoks üsna haruldase sporaadilise levikuga olid
30. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite kompleks 31. Biotoop on ühetaoliste keskkonnatingimustega asustusala, kus elavad seal kohastunud loomad ja taimed. 32. Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist. Kultuurmaistus on ökoton (nt metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid. 33. Biosfäär 1. Laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kus võib leiduda elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseid. 2. Kitsamas tähenduses Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub org. Aine süntees ja muundumine ja kus org. Ained mõjutavad kivimeid.
Sihktiivalised Laul on tugev sirin, mis puu otsast Harilik lauluritsikas on heleroheline, Elupaikadeks on esitatuna kostub eriti kaugele. seljalt pruunikas viljapõllud, heinamaad, tee- ja metsaservad, Harilik raiesmikud, puisniidud, lauluritsikas hõredamad pargid. Harilik niiduritsikas Heinaritsikas Sihktiivalised Siristamine meenutab õmblusmasina Suur ritsikas, värvus väga muutlik, Elutseb peamiselt
2. Sünökoloogias koosluse (eriti loomade)elupaik, suhteliselt ühesuguste keskkonnaoludega ala (näit. rabamännik). Tema piires võib eristada väiksemaid, mõne teguri poolest eripäraseid osapaiku merotoope. Ökoton - kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaeffekt). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid. Endemism liigi levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. Kosmopoliit väga laialdase levikuga (vähemalt kolmel mandril) liik. 16. Biosfäär-Maad ümritsev elu sisaldav kiht. Biogeograafia-teadusharu, mis käsitleb eluslooduse ja selle alaüksuste levikut Maal 17. Integratsioon-kokku sulandumine
lõpetamisel toidumaja külastanud linnud hukkuvad, sest ei suuda leida alternatiivseid toiduallikaid mujalt. Taoliste tegevuste puhul peab enne läbi mõtlema, kas tegevus toob ikka populatsiooni säilimise seisukohast kaasa edu. Kuigi iga otsustus võib osutuda ebaõigeks, peaksid organismid üldiselt eelistama elupaiku, kus nende ellujäämus ja sigimisedukus on kõrge. Atraktiivne ja kasulik ei pruugi siiski alati kokku langeda. Ökolõksu idee pärineb tähelepanekust, et metsaservad on lindudele toidurohkuse tõttu atraktiivsed, kui kõrgenenud pesarüüste tõttu tegelikult ebasoodsad. Ökolõksust ehk elupaiga tegelikust sobimatusest saavad nt linnud aru siis, kui nende sigimine ebaõnnestub. Süstemaatilist eksimust elupaiga valimisel põhjustavad: 1) elupaiga petlik välimus, 2) etteennustamatud muutused keskkonnas. Kuidas arvestada metapopulatsioonide olemasolu liigi kaitse planeerimisel?
väljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Vääriselupaiga klassifikaatori ja valiku juhendi (ehk vääriselupaiga tunnused) kehtestab keskkonnaminister määrusega. Selleks võivad olla väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad jne. Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik (30%, ca 370 milj. ha). Metsa osatähtsus on riigiti väga kõikuv (1%-74%). Kõige suurem on metsaressurss Põhjamaades (Rootsis, Soomes 75%) ja väiksem Maltal 1,1% Islandil 1,4%, Iirimaal 6,6%, Taanis 10% ja mägipiirkondades. Umbes pooled Euroopa metsadest on okaspuumetsad, 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad.
ümber kohandades. Noored viud toituvad ainult herilaste vastsetest ja kuni lennuvõimestumiseni võib nende hulk ulatuda kuni 50 tuhandeni. Herilaseviu on meil küllaltki hõreda asustusega rändlind. Ta on looduskaitse all. Harakas Harakas on ereda must-valge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind, kes on kindlasti igaühele tuntud. Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi. Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1...10 m kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede,
hooldusraiet, arvatavasti seepärast, et hõredamas puistus on põdral lihtsam liikuda ja toitu otsida. Võimalik, et ka valgustingimuste muutumine mõjutab puukoore toitainete sisaldust ja maitseomadusi. Arvatavasti ei koori põder puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem. Metskitsele meeldivad elupaigana puisniidud, metsaservad, soostunud alade, heinamaade ja põldudega vahelduvad väiksemad sega- ja okaspuumetsad, kus leidub tihedat alusmetsa ja järelkasvu. Väldib suure metsamassiive. Metskitsed liiguvad tavaliselt 4-6-pealistes salkades, välja arvatud jooksu- ja poegimisajal. Metskits toitub rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Suvel toitub rohttaimedest, kevadel ja sügisel käib põldudel orast söömas. Sügisel sööb ka
kujundasid elupaiku ja nisse rikkalikule ja mitmekesisele loomastikule ja taimestikule, mis sarnanesid inimasustuseelsele looduskeskkonnale iseloomuliku floora ja faunaga. Tänapäeval rakendatavad põllumajandusmeetodid ei arvesta ega kaitse eelkirjeldatud maastikutüüpe, mis on nüüdseks sageli võsastunud, muutudes aegamööda tavaliseks metsamaaks. Kaasaegsel põllumajandusmaastikul on kadunud niisugused elupaigad nagu väikesed rohunditerikkad metsalagendikud, metsaservad, päikesele avatud surnud puud ja päikese käes kasvanud üksikud suured puud.Nimetatud elupaiku asustavad aga arvukad spetsialiseerunud organismid, kelle püsimajäämine kirjeldatud elupaikade vähesuse tõttu on ohus. Vaadates tagasi industrialiseerimiseelsele ajale ja võrreldes inimestest puutumata jäänud metsi majandatavate puistutega, on selgesti märgata,et majandamise tulemusena on välja kujunenud täiesti erinev metsamaastik
2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiriteldaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Ökotoksikoloogia teadus, mis tegeleb mürkide muutumise ja mõjuga looduses. Toksikoloogia haru. Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaeffekt). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite (vt. biotoop) kompleks.
hukkuvad, sest ei suuda leida alternatiivseid toiduallikaid mujalt. Taoliste tegevuste puhul peab enne läbi mõtlama, kas tegevus toob ikka populatsiooni säilimise seisukohast kaasa edu. Kuigi iga otsustus võib osutuda ebaõigeks, peaksid organismid üldiselt eelistama elupaiku, kus nende ellujäämus ja sigimisedukus on kõrge. Atraktiivne ja kasulik ei pruugi siiki alati kokku langeda. Ökolõksu idee pärineb tähelepanekust, et metsaservad on lindudele toirohkuse tõttu atraktiivsed, kui kõrgenenud pesarüüste tõttu tegelikult ebasoodsad. Ökolõksust ehk elupaiga tegelikust sobimatusest saavad nt linnud aru siis, kui nende sigimine ebaõnnestub. Süstemaatilist eksimust eluüpaiga valimisel põhjustavad: 1) elupaiga petlik välimus, 2) etteennustamatud muutused keskkonnas. 5) Kuidas arvestada metapopulatsiooni tasakaaluoleku tingimusi liigi kaitse planeerimisel?
(trofotoop) ja kliimat (klimatoop). 2) sünökoloogias koosluse (eriti loomade) elupaik, suhteliselt üesuguste keskkonnaoludega ala (nt rabamännik). Ema piires võib eristada väiksemaid, mõne teguri poolest eripäraseid osapaiku- merotoope. Ökoton- kahe järsult eineva masstikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liiirikkam kui kumbki neist (servaeffekt). Kultuurmaius on ökotonid (nt metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid. Biosfäär- maad ümbritsev elu sisaldav kiht Biogeograafia- teadusharu, mis käsitleb eluslooduse ja selle alaüksuste levikut Maal Integratsioon- kokku sulandumine Süsteem- koos tegutsevate elementide kogum, mis täidab mingit ülesannet. Võib olla isetekkeline või tehislik.
Suguküpseks saavad emased 4–5-aastaselt, isasloomad 5–6-aastaselt. Paaritumine toimub umbes 3 nädalat peale poegimist. Tiinus kestab 8,5 kuud, hilinenud implantatsiooni puhul 11 kuud. Arvukus - poegade arvukust mõjutavad merikotkad, meri- ja hõbekajakad. Arvukust mõjutab ka ajujää olemasolu ning toidu nappus (kalad), keskkonnareostused, kalapüünistesse sattumine. VÄIKESED IMETAJAD: SIIL (Erinaceus) - vaheldusrikkad elupaigad - metsaservad, pargid, puisniidud, aiad, kalmistud. Toitumine on valdavalt loomne - putukad, vastsed, teod, vihmaussid, konnad, sisalikud, maod, linnumunad, linnupojad, hiired. Vähe tavritab taimset toitu - puuviljad, marjad, seemned. Kaks korda suve jooksul sünnitab pärast 40- 42p. tiinust 2-10 (keskm. 5-7) poega, kes algul on valgete ja pehmete okastega. Esimene pesakond tavaliselt mai kuus. Ema kõrvalt hakatakse toitu otsima 3-4 nädalaselt
sädelema, helkima, sest enamikul piipheinaliikidest on õied hõbevalged, helen- davad. Nimetust seostatakse ka ladinakeelse sõnaga lucus salu, mis viitab pal- jude liikide tavalisele kasvukohale. Pilosa karvane. Eestikeelne nimi tuleneb ilmselt sellest, et üksikud õieraod taime õisikus on piibutaolise hoiakuga. Sugu- kond loalised. Kasvukoht: mineraalpinnasega okas- ja segametsad, puisniitudud, metsaservad. Palumetsade karaktertaim, kuigi kasvab ka salu- ja laanemetsades. Karvane piiphein on heleroheline mätasjalt kasvav mitmeaastane taim; varred sirged, lehistunud 15-30 cm kõrged. Lehed kuni 13 mm laiad, varrest lühemad, lehelaba ja lehetupe servad tihedalt kaetud pikkade valgete udekarvadega (hea määramis- tunnus). Lehed võivad elada ületalve. Õied õisikus üksikult, õieraod laiuvad, hiljem allapoole kooldunud. Õied on väikesed, kastanpruunid ja läikivad
viimastel aastakümnetel on looduslikul teel uuenenud pioneerpuuliikudega (peamiselt kase ja halli lepaga). 2009 a. Kaotati ära metsaseadusest metsakategooriate mõiste. Vääriselupaik – kuni 7 hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. (väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, põlendikud ja soosaared, liigirikkadmetsalagendikud, metsaservad, astangud jne). Vääriselupaiga klassifikaatori ja valiku juhendi kehtestab keskkonnaminister määrusega. Metsa majandamise käigus tuleb vääriselupaiga moodustamise eelduseks olevad võtmeelemendid nagu vanad puud, põõsad, kiviaiad ja allikad säilitada. 2. Maailma ja Euroopa metsaressurss Maailmametsad võtavad enda allapeaaegu 4miljardit hektarit e. ligi ¼ maismaa pindalast. Aga enamik maailmametsadest on loodusliku päritoluga (95%)
moodustada 50...60% kehakaalust. 47 Linnud 1. Harakas (Pica pica) Rahvakeeli kiitsharakas, ka kiitsakas Haraka levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euraasiat ja Loode-Aafrikat. Harakas on üsna tavaline ka Eestis. Harakas on paigalind, teda võib meil kohata ka talvel. Haraka pesitsusaegset arvukust hinnatakse 15 000 30 000 paarile, talvist arvukust 40 000 80 000 isendile . Haraka meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid, ta üldiselt väldib paksu metsa ja rannikualasid. Harakate toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Samuti on nad tuntud munavargana, sest söövad teiste lindude pesadest mune ning isegi teisi linnupoegi. Linnas elavad harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakad elutsevad paaridena ja on suhteliselt paikse eluviisiga. Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi
Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Klass: Roomajad (Reptilia) Selts: Soomuselised (Squamata) Sugukond: Rästiklased (Viperidae) Perekond: Rästik (Vipera) Liik: Harilik rästik Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti
Pandivere kõrgustik). Biogeograafilisel rajoneerimisel võetakse arvesse järgmisi näitajaid: üldine liigiline koosseis; endeemsete liikide arv; teatud looma- või taimerühmade puudumine;' iseloomulike (paikkonnale omaste) liikide esinemine. Ökoton kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaefekt). Kultuurmaistus on ö-d (nt. metsaservad, veekogude kaldad) liikide kontsentreerumiskohad, kompensatsioonialad ja ühtlasi geoökoloogilised barjäärid. Ökotoop taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnategurite (vt. biotoop) kompleks. Endeem liik või muu takson, mille levik piirdub mingi suhteliselt väikese maa-alaga. Vähese leviku põhjus võib olla taksoni noorus või vastupidi, reliktsus. Kosmopoliit, kosmopolitism väga laialdase levikuga (vähemalt kolmel mandril) liik. Kosmopolitismi
annaabi.ee 
