Eesti sisalikud (0)

Eesti sisalikud
  ARUSISALIK
  Arusisalik on 3 Eestis elavast sisaliku liigist kõige tavalisem . Täiskasvanud loomake on 10-16 cm pikkune , kel seljal ja külgedel tumedad triibud.
Arusisalikku võime kohata nii koduõuel kui kaugel soos puurondil või kivil käikese käes. Talveks poeb ta maa-alusesse urgu talveunne . Kevadel, tihti veel enne, kui lumi viimseni sulanud, ilmuvad talvituspaikadest esimesena välja isasisalikud. Neile järgnevad emasloomad ja viimaks noored. Enamik roomajaliike saab järglasi munedes, arusisalik on üks väheseid, kes poegib . Tavaliselt saab üks sisalikuema korraga kümmekond poega . Pojad sünnivad alates juulikuu teisest poolest. Nad on alguses tumedat tooni ja ilma mustrita ning alustavad kohe iseseisvat elu.
Arusisaliku toiduks on putukad, ämblikud jm väikesed selgrootud. Ta ise võib langeda saagiks rästikule, nastikule ja mitmetele lindudele. Selle loomakese huvitavaks kaitsevõtteks on saba mahajätmine. Kui vaenlane teda sabast haarab, tuleb saba keha küljest lahti. Omaette vingerdav saba juhib jälitaja tähelepanu kõrvale ja sisalik pääseb plehku . Hiljem kasvab asemele uus saba, mis on aga enamasti eelmisest lühem. Arusisalik võib elada kuni 8-aastaseks. Ta on Eestis looduskaitse all.
  KIVISISALIK
  Kivisisalik on suhteliselt suure peaga ja töntsi kehaehitusega sisalik, kelle kehapikkus on 16…18 (22) cm. Isased loomad on värvuselt rohekad, emased pruunikad. Piki selga kulgeb üks või kaks rida korrapäratu kujuga tumepruune või musti laike. Tihti võib seljamuster ka puududa ning sel juhul on loom ühetooniliselt roheline või pruun. Kätte võtmisel on kivisisalik agressiivne ja püüab hammustada.
Kivisisalikud on Eestis oma levila põhjapiiril ning on meil üsna haruldased . Neid leidub vaid Lõuna- ja Põhja-Eestis, saartelt pole aga kivisisalikke leitud. Kivisisalikku võib kohata eeskätt kuivematel aladel - eriti tüüpiliseks elupaigaks on talle liivased ja künklikud luitemännikud ning ka nõmmed, teeperved, raudteetammid, kuivemad puisniidud ja metsaservad. Nad elavad üksikult ja haldavad kindlat territooriumi pesauru ümber. Kivisisalikud varjuvad hiire- ja mutiurgudesse ning liiguvad vaid uru ümbruses, soojendades end päikeselistel nõlvadel või sebides niisama ringi.
Nad toituvad väikestest selgrootutest - mardikatest, ritsikatest, röövikutest, ussidest ja ämblikest. Saaki märganud kivisisalik varitseb seda natuke aega ning haarab selle siis kiire sööstuga. Suuremad isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. Nad on aktiivsed vaid päevasel ajal.
Kivisisalikud talvituvad suvistes urgudes, talveks topitakse uru avad lehtedega kinni. Talvitumine võib alata juba septembris. Et kivisisalik hukkub temperatuuril alla - 4,9 °C, siis peavad urud olema küllalt sügavad. Mida paksem lumi maad katab, seda väiksem on külmumisoht. Kevadel virguvad sisalikud aprillis -mais, varsti peale ärkamist jaotuvad nad paaridesse ning asuvad koos toitu jahtima.
Sigimisperioodi ajal elab paar ühes urus ning neid võib näha koos päikese käes lesimas. Mai alguses või juuni lõpus muneb emasloom taimestikuvabale ja liivasele alale 6…16 muna ning kaevab need madalasse auku . Munade arengu kiirus sõltub oluliselt suvisest ilmastikust - kuivadel ja kuumadel suvedel on areng tunduvalt kiirem kui jahedatel ja vihmastel ning seetõttu võib see kõikuda 40…90 päevani. Tavaliselt kooruvad pojad siiski juulis või augustis. Noored kivisisalikud hajuvad peagi ja hõivavad kõigepealt emalooma territooriumile kõige lähemal asuvad vabad elupaigad. Kivisisalikud saavad suguküpseks 1,5…2 aasta vanuselt ning nende keskmine eluiga ulatub 5 aastani.
Arvukuse langust põhjustavad inimtegevuse tagajärjel sobivate elupaikade vähenemine ning ka klimaatilised tegurid - vihmased ja jahedad suved , mil hukkub suur hulk mune, karmid ja külmad talved , ning varajased öökülmad sügisel. Kivisisalik on looduskaitse all.
VASKUSS
  Vaskuss on 20-60 cm pikkune sisalik. Elavad peamiselt niitudel ja metsades.
Vaskuss on saanud nime sellest, et tema läikiv, sageli pruunikas keha meenutab jämedat vasktraadijuppi. Rahvas on nimetanud ta ussiks, kuid loomauurijad loevad teda jalutute sisalike hulka kuuluvaks. Vaskuss eelistab tegutseda videvikus ja öösel. Kuna ta on suhteliselt kohmakas liikuja, hangib ta saagiks aeglaselt liikuvaid loomakesi, nagu putukavastseid, tigusid, vihmausse. Ise võib ta langeda saagiks rästikule, toonekurele, rebasele, kährikule jt. Vaenlaste käest pääsemiseks on tal varuks sama abinõu, mis arusisalikul, saba mahajätmine.
Talveks kogunevad vaskussid talveurgudesse. Tihti võib ühes urus olla üle 10 looma. Loomad paarituvad mais ja pojad näevad ilmavalgust juuli lõpus või augusti algul. Noored vaskussid sünnivad läbipaistvas munakestas, mille nad kohe puruks rebivad. Vaskussi eluiga võib ulatuda 30 aastani. See loomaliik on Eestis looduskaitse all.