Harakas (0)

Harakas
 Harakat aitab ilmeksimatult teistest vareslastest eristada tema erakordselt pikk saba. Sulestik näib meile mustvalgena. Tegelikkuses pole siiski haraka sulestikus mitte ühtegi musta sulge – meile mustana näivad sulepartiid on hoopiski rohekad, violetsed jms tooni. Erinevalt teistest vareslastest ei moodusta harakas kunagi suuremaid parvi, vaid tegutseb üldjuhul paaridena või kuni neljast-viiest linnust koosnevate väikeste salkadena. 
Harakas on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud , metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena, mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga . Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi.
Pesitsemine algab aprillis . Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1-10 m kõrgusele maapinnast . Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede , sambla ja rohuga. Mõnikord võib katus ka puududa , kuid sedasorti enesekindlus on iseloomulik vaid esmaspesitsejatele. Puuokste puudumisel võib harakas pesa punuda ka kõikvõimalikust olmeprahist. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5-8 muna munetakse alles mai alguseks.
Poegi haub ainult emaslind , kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses, kaitstes pesa ja hoiatades hädaohu eest. Pojad kooruvad 17-18 päeva pärast. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Haraka toidulaud on kirju. Siia kuuluvad selgrootud , väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Munade ja pesapoegade suurimad vaenlased on hallvares ja orav. Harakapojad hakkavad lendama 22-27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema.
Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind , see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida. Haraka eluiga pole pikk – keskmiselt 4–5 aastat. Seni teadaolevalt vanim harakas on elanud Inglismaal, kandes jalarõngast pisut üle 15 aasta.
Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi. Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid. Harakas ei kuulu looduskaitse alla.