Rästik (0)

Rästik on kõige laiemalt levinud ussiline, keda võib kohata 68`põhjalaiuskraadist kuni 40`lõunalaiuskraadini, lisaks kõigele on rästik ainus teadaolev mürgine madu Eestis. Asustus tihedus on kõikuv, mõnes kohas võib leida vaid 3-8 liigiesindajat, samas aga sobivas keskkonnas ehk nii öelda madude keskuses (koldes) võib neid leiduda kuni 90.
Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Samuti võib seljal asetsev joonis olla ühtlane sikk -saki mustriga või siis näida tumedama triibuna, mis koosneb täppidest ja punktidest. Mõned sarnanevad oma värvilt nii silenastiku kui ka tava nastikuga. See arvatavasti ongi põhjuseks, miks tihtipeale peetakse nastikulisi ka mürgiseks. Selline värvi st. välimuse poolest sarnanemine mürgiste ja tava madude vahel tekitabki inimeste seas kõmu, et meil on väga palju mürgiseid usse. Kuid see pole nii. Rästikud, hoolimata sellest, et neid on palju erineva värvilise välimusega, jäävad ikkagi siiski vaid rästikuteks. Samamoodi nagu eristatakse värvi poolest ka kasse ja lehmi... keda keegi nende välise erinevuse poolest ju segi ei aja ~ värv võib olla sama, aga suurus on erinev ja tundemärgid ka. Rästikud võivad olla 75, harva kuni 100 cm pikad, emased tavaliselt suuremad, kui isased. Soomused kehapeal on nähtavate servadega . Pea on kolmnurga kujuline, natuke võiks isegi öelda, sarnane nagu X-kujuline joonis, mis on hästi eraldatav rästiku kerest. Silmad on rubiinpunased, vertikaalsete "kassilike" silmateradega. Keel on tavaline, nagu kõigil madudel - kaheks hargnev.
Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad , metsaservad, raiesmikud, sood , järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud , pehkinud kännud, praod . Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast.
Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad , ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.
Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4…2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2…4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed , kasutades sama paika aastaid järjest. Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel.
Pulmamängud toimuvad 2…3 nädalat kuni kuu aega peale kevadist ärkamist mai keskpaigast juuni alguseni . Rästikute pulmatants on keerukas rituaal , kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma saledat keha võngutavad. Rästik on elussünnitaja, kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas. Kümmekond 16…18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale Eesti ilmaoludes umbes augustis. Rästik sööb oma munajäänused ja ka nõrgemad pojad ära.  Tavaliselt roomab emasrästik enne sünnitamist madalamale puuoksale, kust ta oma võsukesed "alla kukutab" ja need roomavad maapinnale jõudes laiali eri suundadesse. Mõnikord aga sünnitab emasrästik aga otse maapinnal. Vastsündinud rästikupojad on tavaliselt roosakas -violetset värvi ja umbes 17 cm pikkused. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse. Hoolimata oma pisikesest kasvust on juba vastsündinud rästikupojad mürgised ja ka nende hammustus on ohtlik. Rästikud saavad suguküpseks alles 5 aasta vanuselt, kui kehapikkus on vähemalt 50 cm. Rästikute eluiga võib ulatuda 14…15 aastani.
Inimese lähenedes püüab rästikupoeg minema roomata, nagu täiskasvanud rästikki ja ta hammustab vaid siis, kui talle peale astuda või kui tahetakse teda kätte võtta. Selle isendi pisikesed, kuid teravad hambad sisaldavad palju mürki ja on seetõttu inimese organismile haigust tekitav st. ohtlik. Rästikud püüavad reeglina inimeste lähedust vältida, põgeneda või peitu pugeda (varjuda) kui talle läheneme. Tihtipeale on nii, et võime viibida lausa rästiku kõrval ise seda märkamata, sest kui talle ohtu ei valmista ja liiga ei tee, siis soovib selle liigi esindaja jääda lihtsalt märkamatuks. Ohu korral hoiatab ta tugeva sisinaga, sooritab hoiatavaid hüppeid ja salvab mürgiselt. Kuid esimesel võimalusel püüab alati siiski rästik põgeneda, seepärast on soovitav teda kohates mitte teha äkilisi liigutusi, vaid taganeda tasakesi ühe, kahe sammu võrra. See on piisav, et rästik saaks peituda. See on juba vana tarkus, et rästik ennem roomaks tulle, kui inimese juurde, sest nad kardavad inimesi nii väga, kuid enese elu eest võitlevad nad siiski suurest hirmust hoolimata  Mõni inimene püüab rästikuid tõstes neid sabast üles, sest ülestõstetud rästik ei ole võimeline oma pead saba poole kergitama ja ennast kaitsma - tema lihasmass pole kahjuks niipalju välja arenenud. Selliseid hulljulgeid püüdmismaneere aga pole soovitav siiski teha kahel põhjusel. Esiteks: kui tõstemomendil suudab rästik oma soomustega näiteks takerduda rohu külge, siis avaneb tal võimalus rohu kõrte abil oma peakest pöörata ja sabast haarajat salvata. Teiseks: oskamatu hoidmise korral oskab rästik end lahti vingerdada ja uskuge või mitte, ta ei jäta teid vabanedes salvamata. Vaenlasteks on rästikutele mägrad, rebased , tuhkrud, ka mõned linnud , nt. madukotkad ja rätsud. Ka siilidele ei toimi rästiku mürk. Metssead vahel tappes rästikuid oma jalge alla tallates ka söövad neid. Kui rästik salvab siis ainult enesekaitseks. Inimene tihtipeale ise oma teadmatuse või hirmu ajel tekitab enese jaoks ohtliku situatsiooni. Rästikut kohates tehakse äkilisi liigutusi, soovitakse teda püüda või soovitakse hirmus teda tappa ja seejärel rästik salvabki enesekaitseks. Harva on tegu hooletuse st. kogemata pealeastumisega. Rästik ei suuda oma esimest otsa tõsta kõrgemale, kui 20 - 30 cm. Siit ka teadmine - metsa ei tasu minna ilma kummikuteta, mille sääreosa on kõrgem. Mõtlematu talitamine või rästikute tapmine on tegelikult toores ja rumal teguviis, sest tegelikult on ju tegu inimesele kasuliku olendiga. Rästik tarvitab toiduks inimese vaenlasi - hiiri jne. Lisaks kõigele tarvitatakse ussimürki ju ka meditsiinis ravimite valmistamisel. Kui palju inimesi oleks surnud või piinleks raske haiguse küüsis, kui poleks rästikuid ja nende mürki. Tegu pole mitte inimese vaenlasega, vaid pigem inimkonnale kasuliku liigi isenditega.
Rästiku mürk on väga mitmel põhjusel meditsiinis teretulnud ravimkomponent. Sisaldab paljusi erinevaid inimorganismile kasulikke aineid, kui on lisatud medikamentide hulka. Rästiku mürk võib säilida arstimina aastaid kaotamata oma raviomadusi. Rästiku mürgist valmistatakse mitmeid erinevaid ravimeid.
Rästiku keel, mis on must ja kaheharuline on väga liikuv ja erilise otstarbega. Uskuge või mitte, aga rästiku keel on termoregulaator st. temperatuuri mõõtja, samas tajub ta ka lõhnu keele abil. Toidu maitset aga keel ei taju, sest reeglina sööb rästik oma toitu alati tervelt.
Lisaks kõigele võib tihtipeale ka kuulda, et rästikul on hüpnotiseeriv pilk, mis halvab kõik paigale... Näit: konn keksib ise ligi, sattudes sedasi söögiks. Tegu on nimelt sellega, et mitte rästiku pilk pole hüpnotiseeriv, vaid konn ei pane rästikut, kes liikumatult paigal on, üldse tähele. Konn näeb vaid rästiku kiirelt liikuvat keelt ja peab seda lendlevaks röövikuks st. putukaks ning liigub oletatava toidu poole, sattudes sedasi hoopis ise söögiks. No ja sealt tulebki arvamus - hüpnotiseeriv pilk...
Ussilised ei pilguta silmi. Seetõttu vana naha st soomuse vahetusperioodi aeg nad näevad natuke viletsamalt. Kui vahetub nahk st. soomus , vahetuvad ka n.ö. silmalaud .
Silmadest veel niipalju, et kõigil mürgistel ussilistel on kassilik pilk, mittemürgistel aga ümmargune. Vaadates neid tundemärke saab ka eristada mürkmadu "tavaussist". Ainuke erand on kobra , temal on silmad ümarad, kuid iseloomu muutudes muutub ka tema pilk...
Häält ussilistel pole ja seetõttu nad vaid susisevad, kuid seda tihtipeale enda jaoks lähenevat ohtu nähes hoiatades küllalt kõvasti. ise ussilised ei kuule, aga nad suudavad heli ja lähenemise, ning võõra lõhna piisavalt hästi pinnase ja oma keha ning keele järgi ära tajuda. Rästik kuulub looduskaitse alla, tingituna kultuurmaastike pealetungist väheneb rästikutele sobivate elupaikade pindala pidevalt.
Kasutatud kirjandus
http://seemnemaailm.ee/public/2/146_1.php
http://bio.edu.ee/loomad/Roomajad/roindex.ht m
http://www.habsot.ee/pilt/sept/r2stik.jpg
„Eesti elusloodus“ Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets Varrak 2001
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0005/rastik.html