Vombat (0)

Põhikool - Bioloogia - Bioloogia

1 Hindamata

Anna Haava nimeline Pala Kool.
Vombat
Projektitöö
Koostaja : Jarrmo Varuson
Juhendaja : Tiina Karu
07.05.2009
Sisukord:

Välisehitus

Sugulus

Eluviis ja Paljunemine

Toitumine

Vombat ja Inimene

Huvitavat

Kasutatud kirjandus
Välisehitus
Vombat on karupoja sarnane kukkurloom kes võib kaevata omale 30m urge . Neil on pruuni värvi karvkate ja kõrvad väiksed ja asetsevad nagu kassil või koeral . Vombatite jäesemed on peaaegu nagu inimestel, oleks nagu viis sõrme kui kolm neist on kokku kasvanud. Jäsemetel on pikad küüned millega kaevata tänu millele saab vombat järgida talle omast eluviisi. Inimesed näevad sageli vombatit kui kahjurlooma, kuna tema aktiivsed kaevetööd kipuvad lõhkuma küülikutele seatud aedasid. Vombatid kasvavad 70-115 sendimeetri pikkuseks ja võivad kaaluda kuni 39 kilo. Vombatite saba pikkuseks võib olla 2,5 sendimeetrit.
Sugulus
Vomvatid kuuluvad vombatlaste sugukonda. Kõik selle sugukonna liigid elavad Austraalias ja ümbruskonna saartel. Tänapäeval eksisteerib kolme liiki vombateid üks neist on näiteks Tasmaania vombat, Vombatite sarnased on ka väikesed karu pojad, austraalia lõuna osas pesitsev Lasiorhinus latifrons, põhjas aga Lasiorhinus kreffii ning väikevombat Wombatula gillespiei.
Eluviis ja paljunemine.
Vombatite suguküpsus on alles 2. eluaastalt ja innaaeg on sügisel. Tiinuse kestvus 20-22 päeva, pojad veedavad kukrus 6 kuud ja tavaliselt sünnib ainult üks poeg.
Vombatid on erakud loomad. Nad toituvad põhiliselt rohust, aga söövad ka juuri, puukoort ning seeni. Vombatid elavad kuni viie aastaseks. Vombatite häälitsuseks on ainult terav urin.
Vombati koduks on künklikud kõrbealad ning metsaservad. Ta elab urgudes, mille ise endale kaevab. Urud on vombatite koduks ning pakuvad ohu korral kaitset. Üks vombat kasutab harilikult samaaegsalt 10 või enamat urgu. Igal urul on eraldi sissepääs. Vombat kaevab urgu pikkade ja teravate küünistega varustatud võimsate esikäppade abil. Välja kaevatud mulle lükkab enda taha ühele poole küljele. Kui urg on sügavam, kaevab vombat kõigi nelja käpaga. Juhul, kui talle mõni juur juhtub ette jääma, närib ta selle lihtsalt läbi. Vombat on peamiselt ööloom, seetõttu magab ta suurema osa päevast urus. Uru sissepääsu juurest võib sageli leida madala augukese, milles vombat päikeselistel hommikutel mõnuleb. Vombatid on eraklikud loomad, kuigi kaevanud mõnikord urge üksteise ligitusse, vahel on nende ehitised omavahel ühendatud. Kaks isendit kasutavad küll ühte ja sama urgu harva. Kui vombat mõni kiskja tagaajab, põgeneb ra urgu, jättes oma tagakeha sissepääsu tõkestama. Tema paksust nahast ja peaaegu olematust sabast on ka teravhambulistel kiskjatel raske kinni haarata. Eriti kui talle samal ajal jalgadega võimsaid lööke jagatakse.
Üks periood, mil vombat oma erakuelust loobub , on in-naaeg, mis vältab aprillist juunini – ajal, mil Austraalias on sügis. Vombat on monogaam. Pärast mitmenädalast tiinust sünnitab emane turvalises ja mugavas urus ühe poja. Sünnituse ajal on tegelikult poeg veel embrüo arengufaasis, ent tal on juba hästi arenenud esijäsemed. Tänu nendele onta suuteline ema kukrusse ronima. Kuus kuud klammerdub ta tugevasti ema nisa külge, mis teda rikkalikult toitva piimaga varustab . Tänu sellele, et tema kukkur erinevalt teiste kukurliste omadest tahapoole avaneb , on vombatipoja teekond kukrusse kergem ja lühem kui näiteks kängurupoegadel. See välistab ka savi sattumise võimaluse kukrusse uru kaevamisel või toidu hankimise ajal. Poeg jääb ema lähedusseüheteistkümneks kuuks. Isegi siis, kui ta on juba kukrust lahkumiseks piisavalt suur, on ta ohu korral valmis ema kukrusse peitu pugema . Ka selleks on kukruava paigutus soodne. Kui noor vombat hakkab juba tahket toitu sööma, murrab ema tema jaoks värsket rohtu ning asetab selle tema ette maapinnale. Hiljem hakkab poeg ise enesele toitu otsima . Noor vombat iseseisvub umbes kaheteistkümne kuu vanuselt.
Toitumine
Vombati põhitoit on rohi . Öösiti viibib ta oma lemmikaladel – rohustel lagendikel. Ühe öö jooksul võib mha vantsida isegi 3 kilomeetrit. Esikäppade murrab ta maapinnal taimi, sööb ka juuri. Toitub samuti puukoorest ja puu- ning põõsalehtedest. Eriti meeleldi sööb ta tarnu perekonnast Xerotes, mida täiskasvanud spetsiaalselt otsimas käivad ja poegadele toovad. Igal vombatil on oma isiklik territoorium, mida ta visalt teiste vombatiteeest kaitseb. Vombatite iseloomilikuks tunnuseks, mis teda teistest kukurlistest eristavad, on hambad, mis sarnanevad närilisteomadega. Silmhambaid tal ei ole, lõikehambad kasvavad ühepaarina üla- ja alalõualuust välja. Email katab vaid lõikehammaste esikülge, tänu millelehammaste ülaserv söömise ajal teravaks lihvitakse.Hammastel puuduvad juured ning nad kasvavad kogu aeg. Vombat närib toitu, ülalõualuu abil kiireid mälumisliigutusi tehes.
Vombat ja inimene
Esimesed eurooplased , kes oma silmadega vombatit nägid, olid meremehed, kelle laev 18. sajandi lõpul Austraalia ja Tasmaania vahelises Bassi väinas purunes. Maale jõudes ning vombatit nähes pidasid nad teda esialgu pisikesekskaruks. Hiljem kutsuti kutsuti vombateid mäkradeks. Esimesed eurooplased tulnukadtapsid vombateid enesele toiduks, vaatamata sellele, et nende liha on küllaltki spetsiifiline kõrvalmaitse. Neid loomi hävitati ka ettekäändel, et nad lõhuvad oma urgudega larjamaid. Samuti levis vombatijaht koertega. Küülikute hävitamise kampaania ajal tapeti rohkesti ka vombateid. 19.sajandi lõpuks olid kõik Bassi väina saarte vombatid tapetud .
Huvitavat
Kui vombatit rünnata, võtab ta oma suured jõuvarud kokku; näiteks kui dingo ründab vombatit maa all, surub viimane kiskja uru lakke kuni see lämbub. Vombati põhiline kaitse on siiski tema tugev tagaosa, mis on suuresti moodustunud kõhrest. Ka saba puudumine teeb vombatist raske saaklooma, kui kiskja teda maa-alusesse käiku jälitama tuleb.
Üks looduseuurija on öelnud, et kiskjal, kes ründab vombatit tagantpoolt, on sama tunne, nagu hammustaks ta wc-harja otsa.
Kasutatud kirjandus:

Tasmaania vombat kaart 122

et.wikipedia.org

www.annaabi.com

.ODT Laadi alla originaalfail 6 lk · .odt · 20 allalaadimist