Metskits (0)

Metskits
Capreolus capreolus
Metskits on Eesti väikseim hirvlane . Seda elegantset ja graatsilist, Euroopas laialt levinud imetajat kohtab sagedamini mosaiiksel maastikul, kus metsatukad ja metsaservad vahelduvad põldude ja heinamaadega. Sellises elupaigas on lihtsam leida vaheldusrikast toitu: erinevaid rohttaimi ning puude ja põõsaste oksi, samuti marju ja seeni. Metskits paneb suurt rõhku toidu kvaliteedile, napsates vaid parimaid palu.
Mitte kuigi sotsiaalse loomana elavad metskitsed omaette . Kevadel ja suvel kaitstakse oma kodupiirkonda sinna sattuvate liigikaaslaste eest. Sügisel ja talvel pole metskitsed nii kindlalt oma territooriumiga seotud ning moodustuvad väikesed rühmad, kes üheskoos ringi liikudes toitu otsivad.
Sarved on ainult sokkudel ning nende suurus ja kuju näitavad soku elujõudu. Samas ei ole sarveharude arv rangelt seotud looma vanusega. Kõige ilusamad ja haruderohkemad sarved on parimas elujõus tugevatel sokkudel. Looma vananedes muutub sarvede kasv ebaühtlasemaks ning sageli väheneb ka harude arv. Sarved vahetuvad igal aastal.
Metskitse elu on täis ohte. Ilvesed ja hundid peavad metskitsele jahti. Talled langevad sageli rebase saagiks. Palju metskitsi hukkub heinaniitmise ja viljakoristuse ajal, samuti liikluses . Metskitsede suremus on suur ka lumerohketel talvedel , sest sügavas lumes on peenikeste jalgadega metskitsel raske kiskjate eest põgeneda ning ka toidu leidmine on paksu lumega raskem.
Ohu õigeaegseks märkamiseks on vaja head kuulmist ja haistmist. Oma suurte liikuvate kõrvadega püüab metskits kinni pisimagi kahtlase krõbina. Metskitse nägemisel on omamoodi eripära: liikuvat objekti näeb ta väga hästi, seisvat objekti kehvemini. Nii kitsed kui sokud teevad ohtu märgates omamoodi haukuvat häält, emasloom ja tall suhtlevad omavahel piiksuvate häälitsustega.
Kevadel võib looduses uitaja leida varjulises kohas lebava tähnilise metskitsetalle. Leitud loomakest ei tasu puutuda ega kaasa võtta, sest poeg pole hüljatud , vaid enamasti on ta ema kusagil läheduses ja käib teda päeva jooksul korduvalt toitmas. Kui pojad muutuvad tugevamaks, hakkavad nad emaga kaasas käima, kuni umbes aasta pärast täiskasvanuks saavad ja lõplikult emast eralduvad.