Harakas (0)

Harakas
Harakas
Harakas on kõige intelligentsem laululind. Kõrvalt vaadates tundub harakas küll musta-valgekirju lind, kuid see olevat vaid näiline. Harakal pole mitte ühtegi musta sulge - tegemist on tumeroheliste, -siniste ja -violetsete sulgedega. Harakas on väga pika sabaga ja kädistava häälega lind, kes on enamikule inimestele tuntud, kuigi linnainimesed peavad millegipärast vahel ka hakki harakaks. Siiski on ta viimasest muuhulgas ka üksjagu suurem, haraka kehakaal ulatub 350 grammini! Tuntud linnuna on harakal väga palju rahvapäraseid nimesid . Küll hüütakse teda vibahännaks, pikksabaks, kädistajaks, muna- ja päevavargaks, kiitsakaks ning kiipsakaks. Samas on ka lausa veidraid nimesid nagu: kökk, kida-käda, harangas ja kidaharangas. Harakas on levinud katkendlikul areaalil valdavas osas Euraasias. Eestis on harakas kõikjal levinud, väldib ta vaid rannikualasid ja paksu metsa. Pikksaba meelispaikadeks on kultuurmaastikud , pargid, metsaservad, aedlinnad ja võsastunud jõelammid.
Ta on levinud kõikjal Eestis, vältides vaid rannikualasid ja paksu metsa. Meelispaikadeks on kultuurmaastikud, metsaservad, aedlinnad ja pargid ning üldiselt kolib ta iga aastaga linnadele järjest lähemale. Harakad elutsevad paaridena , mis säilivad aasta ringi ning on suhteliselt paikse eluviisiga . Üksnes noorlinnud hulguvad talveperioodil siin-seal ringi.
Pesa ehitatakse tihedasse puu- või põõsavõrasse 1…10 m kõrgusele maapinnast . Haraka pesa on tugev ja toekas ehitis, mis on meisterdatud oksaraagudest ning kaetud ka ülevaltpoolt. Seest on pesa mätsitud saviga ja vooderdatud sulgede , sambla ja rohuga. Pesa ümber askeldab harakapaar juba alates märtsist, kuigi 5…8 muna munetakse alles mai alguseks.
Poegi haub ainult emaslind , kuid ka kaasa viibib samal ajal läheduses, kaitstes pesa ja hoiatades hädaohu eest. Pojad kooruvad 17…18 päeva pärast. Poegadele tassivad toitu mõlemad vanemad. Haraka toidulaud on kirju. Siia kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Harakas on tuntud munavargana, näpates teiste lindude pesadest nende munetud mune ning süües isegi hoole ja armastusega kasvatatud poegi. Linnalembese eluviisiga harakad ei ütle ära ka prügikastides leiduvatest jäätmetest. Harakapojad hakkavad lendama 22…27 päeva vanustena, kuid ka peale pesast lahkumist tegutsetakse edasi koos õdede-vendadega. Juba järgmisel kevadel asub harakas omaette pesitsema.
Harakas on tuntud oma vargaloomuse poolest. Võib kahelda, kas ta just inimese tagant varastatud lusikaid ja kelli oma pesasse tassib, kuid koduloomade eest toidu ja inimese mahapandud seemnete näppamisega saab ta küll hakkama. Harakas on paigalind, see tähendab, et teda võib meil kohata ka keset talve. Talviti kipub harakas eriti linnadesse, sest seal on lihtsam toitu hankida.
Harakas tekitab mõningast kahju, rüüstates teiste lindude pesi. Samal ajal soodustab ta aga kakuliste pesitsemist, sest need võtavad looduses meelsasti üle haraka mahajäetud pesi. Samuti hävitab ta olulisel hulgal kahjurputukaid. Harakas ei kuulu looduskaitse alla.
Harakad elutsevad tavaliselt paaridena ja on koos aasta ringi. Üldiselt on harakas paigalind. Vaid noorlinnud hulguvad talveperioodil ringi. Näiteks on Tartu lähistel rõngastatud harakas tabatud Peterburi eeslinnast. Pikim teadaolev ränderetk on olnud u. 450 km.
Munavargapaar alustab pesa ehitamist juba märtsis- aprillis . Pesa tehakse puu või põõsa võrasse 1…10 meetri kõrgusele maapinnast. Haraka pesa on tugev ja toekas okstest ehitis, mille aluseks on savist kauss. Seest on pesa vooderdatud sulgede, sambla ja rohuga. Erinevalt hallvarese või ronga pesast on haraka pesal ka katus, mis kaitseb mune ja poegi teiste röövlindude eest.
Aastaring haraka toidulaual. Kevadel ( ajavahemik 1. aprillist kuni 15. juunini; uuritud 8 magu ) toitub harakas ühevõrra nii loomsest kui ka taimsest söögipoolisest. Mardikaid, peamiselt jooksiklasi, naksurlasi, kärsaklasi jt., leidus kolmveerandis magudest. Kätte oli saadud kiletiivalisi ning kahetiivaliste ja liblikate vastseid, konnajäänuseid, kanamunakoori (ilmselt oli söödud kogu muna). Taimsest toidust oli eelistatud nisu- ja kaerateri, kartulit , umbrohuseemneid. Kahes maos leidunud kuuseokkad olid sinna sattunud tõenäoliselt putukat haarates.
Suvel (16. juuni–31. august; 10 magu) suureneb loomse toidu osa veelgi, seda oli igas maos. Taimset toitu sisaldasid veidi üle poolte magudest. Kõige enam oli söödud põrniklasi, kärsaklasi, jooksiklasi, kiletiivalisi ja tirtslasi. Menüüd rikastasid konnad , sisalikud ja hiired. Teraviljadele andsid lisamaitset kibuvitsamarjad, sõstrad ja umbrohuseemned.
Sügisel (1. septembrist 30. novembrini; 10 magu) väheneb loomsete osiste osakaal tunduvalt. Valdavaks saab teravili, põhiliselt nisu. On söödud ka pihlaka - ja leedrimarju ning mitmesuguseid puuvilju , samuti inimtoidu jäätmeid.
Talvelgi (1. detsembrist 31. märtsini; 26 magu) on kalade, lindude ja pisiimetajate (hiired, karihiired) jäänuseid rohkesti. Üheteistkümnes maos leidunud suuremad luu- ja lihatükid näitavad raibetel või solgiaukudel toitumist. Loomset toitu on kogutoidus peaaegu kaks korda rohkem kui sügisel. Nimetamist väärib mardikate hulga suurenemine. Kas haraka silm on terasemaks muutunud? Teraviljade järjestuses on esikohal ikka nisu, järgnevad kaer , oder , rukis , aga nende hulk on sügisega võrreldes tunduvalt vähenenud. Hernes , tatar , kartul , pihlaka- ja karusmarjad ning jõhvikad tuleks liigitada inimese toidujäänuste hulka, kuigi niisama hästi saaks neid kätte ka loodusest.
Leedu linnustikku käsitlevas koguteoses on väidetud, et teri tarvitavad harakad toiduks ainult nälja korral. Aga meil söövad harakad teri üsna sageli ja kogu aasta vältel. Kas see lükkab leedulaste väite ümber? Ehk on Leedus saada paremaid palasid või on meie harakad näljasemad? Ilmselt pole ükski arvamus päris õige.
Harakapoegi toidetakse loomse toiduga. Selgrootutest eelistatakse mardikaid, liblikaröövikuid ja -kookoneid. Et sel ajal kasvatavad ka teised linnud oma järelpõlve, toovad harakad oma poegadele võõrastest pesadest napsatud linnupoegi ja -mune. Suuremate poegade noka vahele satuvad isegi sisalikud.
Pesapoegade toitumist uurides võib kasutada viisi, mis vanalindude jaoks ei kõlba: kaelasidumismeetodit. See annab nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt väga häid tulemusi, ent seda on raske rakendada. Enamasti ei pääse pesale ligi. Ka ei kõlba seda võtet kasutada päris väikeste poegade puhul ja mõni päev enne pesast väljalendu.
Tegevus pesa juures peab olema väga täpne ja kiire. Pesapoja kael seotakse kinni pehme puuvillase nööri või villase lõngaga nii tugevasti, et see suleb söögitoru, kuid ei tohi pigistada kõri, seega segada hingamist. Pesa juures askeldamine häirib vanalinde, nad viivitavad pesale lennuga. Pärast mõnd toidutoomist tuleb neelu ja söögitorusse pidama jäänud toit sõrmega üles suhu lükata ja sealt pintsettidega välja võtta. Kohe määratavad palukesed võib linnupoeg alla neelata, selleks vabastatakse pael. Uurimiseks võetava toidu asemel antakse pojale enne valmis varutud asendussööt.
Selle viisi eelis on poegade ellujäämine ja võimalus pikka aega (mitu korda) tulemust saada. Allakirjutanu sai seda meetodit rakendada kord juhuslikult hilise, s. o. juuni lõpul leitud pesakonna puhul. Et polnud kogemusi ja aega tegutseda oli vaid mõni tund, õnnestus ainult üks vanalinnu toodud toiduportsjon kätte saada. See sisaldas seitse siklast, ühe röövkärblase ja ühe liblikarööviku. Ühe pesapoja mao sisust leidsin kuus põrnikat ja hulgaliselt munakollast, mis ilmselt pärines varastatud kanamunast.
Pesa ümbruskonna taludest sain teada, et sealsed harakad röövivad tihti kanamune. Pesast neljasaja meetri kaugusel asuvast talust viisid nad sageli kanamune ära ning sõid kanade ja koera sööta. Harakas lendab lauta ukse vahelt või alt, täpselt kana kaagutamise peale. Kui aega jätkub, joob lind muna sisu kohapeal ära, muidu viib ta kaasa kogu muna. Selleks lööb harakas noka munasse ja lendab minema. Vaid mõni minut enne seda, kui ma talusse jõudsin, oli perenaine hirmutanud laudast välja lendavat harakat ning too oli põgenedes maha visanud nokaauguga muna.
Pigem kasulik kui kahjulik. Oma iseloomu tõttu ei saa inimene jätta küsimata: mis kasu on üldse harakast? Sellele peavad vastuse andma toitumisuuringud. Paljudes riikides, sealhulgas Leedus peetakse harakat kahjulikuks. Ka Eerik Kumari arvas , et harakad on pigem kahjulikud kui kasulikud ning nende arvu tuleks piirata.
Praegusajal enam lindude kasulikkust või kahjulikkust ei rõhutata. Näiteks Rein Kuresoo märgib vaid, et harakas ei ole looduskaitse all. Kui aga tõesti püüda harakat lahterdada nende kriteeriumide alusel, tuleb öelda: “kuidas kunagi”. Hinnang oleneb sellest, kelle seisukohast on lähtutud. Eelkirjeldatud uuringute alusel võiksime öelda, et kasu ületab kahju. Mõni inimene võib ju ka vastupidi arvata. Aga mis õigus on inimesel kiitsaka toiduportsjoneid vaekausile panna? Harakal on looduses oma koht. Selles seisnebki tema kasulikkus.
Kasutatud kirjandus
http://www.eoy.ee/projektid/al2003/voldik.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/PICPIC2.ht m
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/PICPIC3.ht m
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel552_543.html