Mees kes teadis Ussisõnu (1)

Tallinna Polütehnikum
ESSEE
Andrus Kivirähk
„Mees, kes teadis ussisõnu“
Koostas: Sander Ankur
Juhendas: Tiina Luik
Tallinn 2009

Raamatust

Andrus Kivirähk on eesti nüüdisaja üks menukaimaid kirjanike, kelle sulest on pärit romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“. Teos oli oma ilmumise aastal (2007) raamatumüügi edetabelite tipus ehk kohalik bestseller. Kivirähk pälvis selle romaaniga Virumaa - ja Vilde kirjandusauhinna.
Romaanil on huvitav kaanekujundus, kasutatud on vanaaegset ornamentikat, mis lisab teosele müütilist hõngu.
See romaan on üks vähestest raamatutest, mille ma praeguseks vabatahtlikult läbi olen lugenud. Juhtusin igavuse ja aja viitmiseks antud teost sirvima ning kui olin alustanud, ei suutnud ma raamatut pikalt endast eemal hoida. Raamat oli meie perel juba õnneks ammu olemas.
Romaan „Mees, kes teadis Ussisõnu” räägib metsaelust ning sellest kuidas kõik inimesed metsast küladesse kolivad. Teos on väga sündmusterikas ning peategelase elu raske ja masendav.
Need ammused ajad, millal meie esivanemad , maod ja lõbusad karud elasid metsas nagu vennad. Ratsutati huntide seljas ja tuhandete meeste suust kaikuvate ussisõnade toel kutsuti appi Põhja Konn, kes aitas jagu saada kõikidest vaenlastest, on möödanikuks saamas.
Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab kiiresti üle uued kombed ja usu. Hakkab entusiastlikult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus, õpib rääkima saksa keelt, et raudmeeste käest veelgi vahvamaid ja uudseimaid vigureid õppida.
Romaani peategelane on Leemet , kellel oli metsas kolm sõpra: Ints , Pärtel ja Hiie . Ints oli rästik ning kuna onu Vootele oli Leemetile ussisõnad selgeks õpetanud, polnud tal raske Intsuga suhelda. Hiie ja Pärtel olid tema parimad sõbrad, kuigi Hiie oli veel päris pisike ja temaga mängida ei saanud. Hiie isale, Tambetile ei meeldinud ka, et Leemet Hiiega mängiks, kuna Leemet oli külas sündinud ning seega ju saatanast tulnud. Pärtel oli tõeline sõber, kellega ta ringi kolas, mängis ja ussisõnu õppis, koos käidi ka pööripäeva öösel Salme sõbrannasid piilumas.
Esimene saatuselöök oli peategelasele see, et tema parim sõber, Pärtel kolis koos paljude
teistega külla elama ning muutis oma nime ristiinimesele sobilikumaks, Peetruseks. Peagi
unustas Pärtel Leemeti ega suhelnud temaga enam, samuti unustas ta ussisõnad.
Teiseks hoopiks oli, et tema õde Salme, hakkas koos elama paksu karu Mõmmiga. Metsas oli
tihti nii, et karud meelitasid endale noori neide. (Leemeti emale oli see veelgi rusuvam, kuna
minevikus oli ta petnud karuga oma meest ning karu oli tapnud Leemeti isa).
Lisaks eelpool mainitud tegelastele, elas metsas ka üks imelik elanik, hiietark Ülgas, kes
tahtis metshaldjatele suures koguses jäneseverd, korraliku hundikarja ja lisaks veel ka metsa
viimase neitsi, Hiie ohverdada (Hiie oli hilisemalt Leemeti naine).  
Hiie vanemad, Tambet ja Mall püüdsid iga hinna eest elada nagu vanadel - headel aegadel
ning seepärast kasvatasid nad hiiglasuurt hundikarja.
Raamatus kohtame veel väga huvitavat karakterit, Leemeti vanaisa, kellel on mürgihambad ja kes ehitas endale inimluudest tiivad, sest tal ei olnud jalgu ning ta poleks muidu saanud liikuda ega võidelda. Leemeti vanaisas oli küllaga võitlusvaimu ja koos Leemetiga võtsid nad nii mitmedki sõjaretked ettte. Vanaisa ülevalt kirvega vaenlastele pähe lüües ja Leemet maa pealt võideldes.
Omapäraseks muudavad teose ka inimahvid , Pirre ja Rääk, kes kasvatasid kitse suuruseid täisid ning õpetasid neile ussisõnu. Nad käitusid täidega nagu koertega käitutakse, täisid hoiti nööri otsas ja käidi nendega jalutamas.
Mind natuke häiris see, et teoses oli ehk liialt täpselt kirjeldatud tapatöid ja vägivalda, kui Leemert ja vanaisa raudmeeste vastu võitlesid.
Põnevust pakkus romaani sisutihedus, huvitavad karakterid ning kummalised juhtumid, mis kõik panevad teose sündmustiku üle mõtlema ja peategelasele kaasatundma.
Teose lõpp on kurb, kui selgub , et Leemeti elu läheb halvasti, ta armastatud ja lähedased inimesed surevad, mets jääb tühjaks ning tema on lõpuks päris üksi. Temast saab Põhja Konna valvaja ja hooldaja . Varem valvas Põhja Konna vahva raudmeeste vastu võitleja, Meeme, kuid kellel nüüd oli ainsaks huvi- ja mõnu pakkuvaks tegevuseks lesida sambla sees ning juua raudmeestelt varastatud veini. Temast ei saanud aru kas ta oli inimene või sammal ning temast tulenev lehk oli jube.
Leemet oli õnnelik, et ta lõpuks nägi suurt kuulsat Põhja Konna, kuid kurbusega tuli tõdeda, et ta oli ka viimane.
Leemet jäi täiesti tühja ja üksildasse metsa vananema ja oma lõppu, mis osutus ühtlasi ka metsarahva lõpuks, ootama. Oma igavikulises üksinduses sisistas Leemet veel endiselt enda lõbuks ussisõnu:  „Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks. Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn.“
Kokkuvõte
Raamat on eelkõige mõeldud inimestele, kellele meeldib põnev sündmustik, kummalised olud, traagiline ja kurb lõpplahendus ning sügavam mõte. See võib tunduda imeliku muinasjutuna, milles on pisut eestlaste müüte, kuid see puudutab hoopis olulisemat teemat. Minu arust on autor püüdnud meile näidata, mis võib juhtuda kui me, eestlased, unustame oma esivanemad ja päritolu. Kirjanik näitab meile piltlikult, kuidas kunagine vägev metsarahvas on muutunud abituks külarahvaks, kes on unustanud muistsed teadmised ning oskused. Sama võib meie juhtuda, kui me tahame globaliseeruvas maailmas liialt sarnaneda teistega. Raamat ütleb meile piltlikult, et eesti keel ja kultuur on tähtsad ning kui me kokku ei hoia, ega väärtusta seda, siis see hääbub. Eesti kultuur võib samuti kaduda nagu Leemet oma teadmistega, kes suri üksinduses ning viimase mehena , kes teadis kus asub suur ja tugev Põhja Konn ning kes oskas ussisõnu lausuda, ilma, et ta oleks saanud seda kõike edasi pärandada järgnevatele põlvedele.
Kasutatud kirjandus:
Eesti Keele Sihtasutus ; Tallinn 2007; Andrus Kivirähk; „ Mees, kes teadis ussisõnu“
4