Hea tsaari kujund ja ärkamisaegne Eesti ajakirjandus (0)

Hea tsaari kujund ja ärkamisaegne Eesti ajakirjandus

Liis Buht matr nr A84426

Sissejuhatus

Käesolevas töös uurin ärkamisaega perioodil 1850-1880, millest see kõik üldse alguse sai ja kuidas mõjutas Venemaal troonil olnud tsaari tegevus eestlasi ja Eesti ajakirjandust. Ühtlasi toon välja need isikud, kes läbi ajakirjanduse seisid Eesti ja eestlaste eest.
Otsides ärkamisaja kohta erinevat materjali leidsin, et kuigi ärkamisaja täpset aastat on raske määratleda, on erinevate allikate autorid nõus rahvusliku ärkamisaja alguseks lugema 1850-ndate aastate esimest poolt. Raskem on aga kindlaks teha seda, millal ärkamisaeg lõppes. Mart Laari kohaselt (Laar 2005) lõppes ärkamisaeg 1880-ndate alguses, kui troonile tuli Aleksander III, algas venestamine ning Eesti rahvuslik liikumine lõhestus. Internetist (1850-1918. Ärkamisaeg, detsember 2008) leiame aga ärkamisaja perioodiks 1850–1918.
Mida uskuda? Ühtset ja tõest vastust ilmselt pole ja õigeks võib lugeda mõlemat. Kõige aktiivsem ja jõulisem periood rahvustunde äratamisel oligi kuni 1880-ndate algusaastateni – tänu Aleksander II-le, lubas vabam tsensuur välja anda rahvuslike joontega ajalehti, rahvakoolide areng aitas kaasa haridustaseme tõusule, tänu millele suurenes ajalehtede lugejaskond ning sõna võtsid estofiilid , kes sisendasid eestlastesse ühtekuuluvust.
1881 astus troonile Aleksander III, algas venestamine ja tsensuuri tõttu lihtsalt polnud võimalik oma rahvuslikku sõna nii vabalt levitada. Ometi ei kadunud see võitlusvaim ja ühtekuuluvustunne ka siis - seltsid tegutsesid edasi, ajalehe toimetajad pidid küll hoolikamalt vaatama, mida tohib avaldada ja mida mitte, kuid see, mis oli eestlaste hinges mõnekümne aasta jooksul üles äratatud, ei kadunud kuskile, vaid ootas õiget aega, et oma lõplik sõna öelda. Selle tulemusel kuulutati 1918-ndal aastal välja Eesti Vabariik.
Eelärkamisaeg
Iseenesest mõistetav on see, et miski ei toimunud üleöö – ei ärgatud ühel hommikul üles ja ei mõeldud, et nüüd me “ärkame”! Ärkamisaja eellugu algab juba 18. sajandi lõpus, kui rahvusliku liikumise ideed, mis said alguse Saksamaalt, jõudsid Eestisse. Paljude sündmuste kokkulangemise ja koosmõju tõttu leidsid haritumad eestlased väära olema selle, et meie omal maal, kus eestlasi on enamus, võimutsevad võõrad.
Tähtis roll sündmusteahela käivitamisel oli vaimulikel, kes võtsid ülesandeks rahvakoolide edendamise ja hariduse andmise emakeeles. Koos vaimulike tekstide õpetamisega muutus tähtsaks ka ilmalike sündmuste kajastamine. Keskseks ideeks oli eestlastele sisendada usku meie rahvasse ja tuua näited, sellest, et mitte alati ei ole me olnud võõra rahva valitsemise all ( Jansen 2001).
Seoses koolide arenemisega suurenes ka õpetajate hulk, kellel oli samuti oma külas tähtis roll kanda – nende vastutusel olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; ning olles rahvuslusideedele väga altid, levitati neid just oma õpilaste kaudu (Jansen 2001). Ajal, mil teabe levitamine oli piiratud, polnud midagi paremat õpilasest, kes räägib kodus seda, mida õpetaja oli öelnud; omakorda räägitakse seda naabrile ja nii levib teave inimeselt inimesele ja külast külla, sisendades eestlust, võitlusvaimu ja lootust muutustele.
Olulisteks sündmusteks saab veel pidada Tartu Ülikooli taasavamist 1802 ning pärisorjuse kaotamist 1816 Eestimaa kubermangust ja 1819 Liivimaa kubermangust.
Esimene eestikeelne ajaleht ilmus Tartus 1806. Selleks oli “ Tarto maa rahwa Näddali-leht” ning toimetajateks G. A. Oldekop, J. P. ja C. A. von Roth . Kajastati uudiseid nii kodu- kui välismaalt, kuid juba sama aasta lõpus leht keelustati (Laar 2005).
1821 nägi ilmavalgust uus eestikeelne ajaleht - “Marahwa Näddala-Leht” Otto Wilhelm Masingu juhtimisel. Väljaande nelja tegutsemisaasta jooksul pöörati suurt tähelepanu valgustamisele, ebausuga võitlemisele ja ümberrahvastumisele. Leht suleti lugejate vähesesuse tõttu, kuid ometi võib väita, et oli pandud alus eestikeelse ajakirjanduse traditsioonile (Laar 2005).
Kuni 1850-ndate aastateni oli rahvuslikus liikumises nii tõuse kui mõõne. Vahel tegutseti eriti aktiivselt – loodi Õpetatud Eesti Selts, mille ülesandeks oli eestikeelse kirjasõna väljaandmine ja levitamine; teisalt jälle toimusid talurahvarahutused ja usuvahetusliikumised, mis mõjusid ühiskonnale laastavalt. Ka tsaar Nikolai I kehtestatud tõkked olid ärkamisajale takistuseks. Samuti ei suutnud tollane rahvuslik liikumine kokku leppida liidrite osas, kuna keegi ei tahtnud seda rolli enda kanda võtta. Julgeti küll tunnistada Eesti päritolu, kuid üdini eestlaseks end siiski ei kuulutatud. Nende vaidluste tõttu hoopis kaugeneti rahvast ning eesmärk olla eestlaste ärataja rollis, ei saavutanud edu. Seda kõike aga kuni 1850-ndate alguseni, mil avalikkuse ette astusid mehed, kes olid ihu ja hingega Eestimaa patrioodid ning kelle meelest oli Eesti rahva püsima jäämine iseenesest mõistetav (Laar 2005).
Hea tsaar - Aleksander II
Mida üldse mõista hea tsaari all? Kellele hea? Kui ühele hea, siis teisele ehk mitte?! Eestlaste seisukohast võttes kindlasti hea. Võibolla oleks võinud veelgi paremini minna, kui troonile oleks tulnud Aleksander II vend, aga võibolla mitte – selle ümber võime ainult spekuleerida. Fakt on see, et eelmiste valitsejate, Nikolai I ja Katariina II ajal valitseti rahvast hirmu, aga mitte armuga; seevastu Aleksander II ajal oli rahval õigus rääkida, kirjutada, ilma, et oleks pidanud enda elu pärast kartma. Aleksander II ajast on pärit ka võtmesõnad “sula” ja “avalikustamine” (Radzinski 2005).
Kui Aleksander II valitsemisjärje 1855 isalt üle võttis, oli Venemaa äärmiselt halvas seisukorras – riigikassa oli tühi, sõjavägi armetu, laevastik praktiliselt puudus, inimesi koheldi äärmise ebaõiglusega ning igal pool oli häda ja viletsus . Otsustati, et algavad põhjalikud reformid – algas uus ajastu (Radzinski 2005).
Võime öelda, et koos Euroopaga “ärkas” ka Venemaa. Nii nagu igas riigis, oli ka venelaste seas nii kahtlejaid kui uskujaid. Loodeti, kuid kardeti tunnistada, sest äkki oli see pelgalt helesinine unistus ? Ei! Nüüd võis avalikult probleemidest rääkida ja nõuda lahendust , kartmata, et järgnevad sanktsioonid. Arvamused ja arutlused olid vägagi teretulnud, sest läbi selle rahvas areneb, arvas Aleksander II (Radzinski 2005). Avaliku arvamuse ja kirjasõna levik ei muutunud sellega seoses mitte ainult Venemaal – see puudutas ka Eestit. Nagu hiljem põhjalikumalt selgub, oli ajakirjanduse roll ühiskonnas väga tähtis. Läbi selle levitati valgustusideesid, räägiti iseseisvast rahvast, oma riigist; julgemad kirjamehed koguni kritiseerisid valitsejat ning olukorda riigis. Veel mõnikümmend aastat tagasi polnud kirjasõna levik tsensuuri tõttu sellises kontekstis mõeldavgi.
Eestlastele kasuks tuli ka see, et otseselt polnud me ei Baltisaksa ega Vene võimu all. Ajal, mil suuriigid vaidlesid ja omavahel maid jagasid, otsustasid väikeriigid ohjad enda kätte võtta. Suureks üllatuseks ei asunud eesti rahvuslased ei saksa ega vene poolele, vaid tulid välja oma ideoloogiaga ja asusid võitlusse võõrvõimude ja ümberrahvastumisega (Laar 2005).
Kõige olulisemaks reformiks Aleksander II valitususe ajal oli pärisorjuse kaotamine. Kui Eesti- ja Liivimaa talupojad said pärisorjusest vabaks sajandi teisel kümnendil, siis Venemaal hakkasid levima jutud talupoegade vabastamisest mõisnike võimu alt alles 1860-ndal aastal. Ka Aleksander II ise levitas neid lisades, et see oli ta isa Nikolai I viimne soov. Mõned eelnevad valitsejadki olid rääkinud pärisorjuse kaotamisest, kuid seda sammu polnud ükski neist julgenud teha. Kartus kontrolli väljumise ees oli liiga suur. Aleksander II ei kõhelnud ja pärisorjus kaotati 1861 (Radzinski 2005). 1866 võeti vastu ka vallavolikogukonna seadus, mille kohaselt võeti mõisnikult võim sekkuda talurahva majanduslikku ja ühiskondlikku elu puudutavatesse küsimustesse (1850-1918. Ärkamisaeg, detsember 2008).

Ärkamisaegne ajakirjandus

“Osalustraditsioonide kujunemises ja eestlaste koondamiselt rahvuslike eesmärkide nimel mängis seltsidega peaaegu võrdväärset rolli rahvuslik kirjandus” (Jansen 2001: 101).
Kõige lihtsam viis oma ideede, mõtete levitamiseks oli teha seda läbi ajalehe. Tsensuuri tõttu küll kammitsetud, kuid ometi olid ajalehed mõeldud nii eliidile kui alamrahvale ning mitte ainult lugemiseks, vaid ka oma arvamuse avaldamiseks, mida paljud tegid. Sellest kujunes nn eestlaste rahvuslik eripära, olles oluline viis avalikus elus osalemiseks ning aidates keeruliste poliitiliste sündmuste keskel kokku hoida (Jansen 2001).
Tsaar Nikolai I kehtestatud tsensuuri tõttu oli võimatu uute ajalehte väljaandmine. Peale Venemaa lüüasaamist Krimmi sõjas ning kui tsaariks sai Aleksander II, tuli hakata riiki moderniseerima ja kodanike vabadusi avardama, luues sellega soodsa pinnase rahvusliku teadlikkuse kasvule, võimaldades asutada uusi ajakirjandusväljaandeid, uusi seltse ning seda mitte ainult Eestis vaid kogu Baltikumis. Sellega seoses ilmub pildile Johann Voldemar Jannsen (Laar 2005).
Pärast mitmeaastast ajalehe väljaandmisloa taotlemist, see lõpuks õnnestub. 1857 nägi ilmavalgust Jannseni “ Perno Postimees ”. Tagasihoidliku iseloomuga mees kasvatas ja õpetas läbi ajalehe oma lugejaid, algatas saksastumise vastase kampaania ja sisestas eestlust. Tema arvates tuli pöörata suurt tähelepanu haridusele ning püüda olla majanduslikult heal järjel – see lõi eelduse rahvuslikuks eneseteostuseks (Salupere 2006).
Postimehe 5. numbris pöördus lugejate poole järgmiste sõnadega: “Terre, armas Eesti rahwas!” “Seni maarahvaks kutsutud eestlastele tähistas see uut ajastut , mil sotsiaalselt homogeensest maarahvast kasvas paarikümne aastaga moodne Euroopa rahvus kõigi sellele omaste joontega” (Laar 2005: 126). “Perno Postimehe” tähtsus ei jäänud mitte ainult ajakirjanduslikesse piiridesse vaid kandus kogu rahvuslikku liikumisse, tugevdades ühiskonnas ühtsuse tunnet ja liites eri kihtidest inimesi omavahel (Laar 2005).
1864 kolis Johann Voldemar Jannsen Tartusse ning “Perno Postimehest” sai “Eesti Postimees”. Ajalehes asusid tööle Carl Robert Jakobson ja Jannseni tütar Lydia, kelle abil muutus leht modernsemaks, kuid ometi säilis rahvalik kirjutuslaad, mis lugeja jaoks oli väga oluline. Leht oli nii populaarne , et ühe aastaga tõusis tellijate arv 350-lt 2210-le. “Postimehe” edu võtmeks võib lugeda ka seda, et Jannsen ja Lydia tegid tihedat koostööd rahvusliku liikumisega ning nende kodu Tartus võis lugeda rahvuslaste keskpunktiks. Läbi ajakirjanduse jõudis rahvani teave ka erinevate seltside kohta. Jannseni asutatud laulu- ja mänguselts “ Vanemuine ” leidis ajalehes nii palju kajastamist, et oli oma tegevuse (nt esimese üldaulupeo korraldamisega 1869) ja Jakobsoni isamaaliste kõnedega eeskujuks kõigile teistele rahvuslike joontega seltsidele ja organisatsioonidele (Laar 2005).
1870-ndate alguses tegi Jannsen midagi ootamatut – ta sõlmis kokkuleppe, mille kohaselt hakati “Eesti Postimehes” avaldama baltisakslaste kirjutisi. Kuigi Jannsenil säilis võimalus jääda oma veendumuste juurde ja neid endiselt avaldada, sattus ta kaudses mõttes baltisakslastest sõltuvusse, kuna nende kirjutiste avaldamise eest maksti talle korralikku tasu. Majanduslikult vägagi tark otsus, kuid alles tärganud eestlusele natuke valus hoop. Eesti eest võitlevast ajalehest sai rahumeelne ja tagasihoidliku laadiga väljaanne, mis küll säilitas isamaalise hoiaku, kuid kaotas palju lugejaid (nende seas noored rahvuslased) ning kaastöölisena ka Jakob Hurda, kelle ajaloolised jutustused pahandasid baltisakslasi ning pidi selle pärast Eesti Postimehest lahkuma (Laar 2005).
Uueks rahvuslikuks häälekandjaks sai 1878 Carl Robert Jakobsoni juhtimise all alustanud “Sakala”. Lehe turule tulekuga hakkas nii Eesti- kui Liivimaal ilmuma teisigi väljaandeid, eesotsas mitmed rahvuslikud tegelased: Karl August Hermann (Eesti Postimees, Postimees), Ado Grenzstein (Eesti Postimees, Olevik), Jaak Järv (Virulane), Jakob Kõrv (Valgus) (Pallas 2008).
Läbi ajalehe pöördus ka Jakobson rahva, eelkõige talupoegade poole, manitsedes, et tuleb austada nii ennast kui oma rahvust ja kuulutas, et need, kellel on korralik haridus ja hea töökoht, pole automaatselt sakslased . Jakobsoni arvates on kõik eestlased võrdsed ja peavad omama õigust oma huve kaitsta. Esmakordselt kuulutas mees ajalehe avalikuks poliitiliseks võitlusvahendiks, nähes ise igas küsimuses poliitilist tausta . Eestlaste poliitiliste õiguste puudumise kajastamine tõi Jakobsonile palju poolehoidjaid, õhutades toimetajat sel teemal julgemalt sõna võtma ( Peegel 1994). Sellega seoses kritiseeris ta ka tollaseid omavalitsusi , mille koosseisu oleks pidanud kuuluma ka talupoegade esindajaid (Laar 2005). Ühtlasi võttis sõna reformide koha pealt, mida tema arvates oleks tulnud uuendada ning üksteisest sõltumatud oleks pidand olema ka rahvakoolid ja kirikud (Carl Robert Jakobson, detsember 2008).
“Sakala” algusaastatel tegid lehega kaastööd suurem osa rahvuslikest tegelastest, seal hulgas Jakob Hurt ja Friedrich Reinhold Kreutzwald . Õige pea jättis aga Hurt ka selle ajalehega hüvasti, kuna Jakobsoni kirikuvastased artiklid ei olnud talle kui kirikuõpetajale vastuvõetavad (Laar 2005).
Kuigi Hurt ja Jakobson võitlesid ühe ja sama – Eesti rahva eest, oli nende nägemus eesmärgi jõudmiseks erinev. Rahvusluse edenemise põhirõhk tuli Hurda arvates pöörata vaimu, keele ja haridusel arendamisele, mitte aga poliitilise ja majandusliku olukorra parandamisele nagu seda kuulutas Jakobson. Kuigi ajakirjanikuna tegeles Hurt väga lühikest aega, puutus ta oma elu jooksul sellega tihedalt kokku, tehes kaastööd mitmetes eesti- ja saksakeelsetes ajalehtedes (Pallas 2008).
1881 suri Aleksander II ja troonile asus Aleksander III. Algas venestamine ning rahvusliku ideoloogia levitamine oli rangelt keelatud. Piisava venekeelse elanikkonna puudumise tõttu eestikeelseid ajalehti veel sulgeda ei saanud, kuid avaldatavast materjalist ei tohtinud tavainimene mingit rahvuslikkust välja lugeda. Polnud äratajaid, polnud ka ärkajaid - manalateed olid läinud sellised suured rahvajuhid nagu Kreutzwald, Jakobson, Jannsen. Leidus ajalehti, mis läksid venestamisega kohe kaasa, aga oli ka neid, kes ajasid salaja “eesti asja” edasi. Tänu neile ning äratatud ja haritud Eesti rahvale saime raskustest üle. Enne I Maailmasõda “ärkasime” taas ning saime vabaks.
Kokkuvõte
Selle peale, kui suurt rolli mängisid alates 1850. aastatest Eesti ja eestlaste elus teatud tegelased, ilmselt paljud meist ei mõtle. Teame, et Jannsen ja Jakobson olid tähtsad kirjamehed, kuid see, millise jälje nad tegelikult meie ajalukku on jätnud, ei adu paljud. Sellest saab aru alles siis, kui ise seda aega ja neid tähtsaid mehi lähemalt uurida.
Nii nagu eelnevalt öeldud, olid kokkulangemised need, mis soodustasid rahvusliku liikumise jõulisemat tegutsemist ja rahva äratamist läbi ajalehtede. Suure rahvustundega mehed võtsid endi ülesandeks rahva harimise, eestluse sisestamise ja oma õiguste eest võitlemise. Oldi kümne küünega venestumise ja saksastumise vastu ning sellest anti teada ka kõigile lehe lugejatele. Suure kummarduse peaksime tegema tsaar Aleksander II-le, kelle vabam tsensuur ja erinevad reformid lubasid nimetatutel sündmustel aset leida. Kuigi peale teda tuli võimule Aleksander III, algas venestamine, keelustati rahvusluse levik läbi ajakirjanduse, oli Eesti rahvas äratatud.
Kasutatud allikad ja kirjandus
1850–1918. Ärkamisaeg, http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=49&kateg=8&nimi=&alam=12&tekst_id=207 , detsember 2008.
Carl Robert Jakobson, http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Robert_Jakobson , detsember 2008.
Jansen, E. (2001). Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg. Eesti identiteet ja iseseisvus . Bertricau A. AS BIT, 89-108.
Laar, M. (2005). Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eesti 19. sajandil ja selle kandjad . Tallinn: Grenader.
Pallas, A. (2008). Eesti rahvuslikud tegelased ajakirjanduse kujundajatena. Loengukonspekt. [ https://www.is.ut.ee/pls/ois_sso/!tere.tulemast ].
Peegel, J. (1994). Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Tartu. Tallinn: Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts.
Radzinski, E. (2005). Aleksander II. Venemaa lootuse ja terrori vahel. Tallinn Varrak .
Salupere, M. Postipapa. (2006). Mitmes peeglis, mitmes rollis. Tallinn: Tänapäev.
7