rühmaks. Esimene suur rühm on mardikad (Laparosticti). Nende tundlanups on üleni või siis osaliselt kaetud väikeste tolmjate hallide karvakestega. Selle rühma vastsed või valmikud on need, kes toituvad erinevate loomade väljaheidetest, vähesed neist eelistavad taimi või on spetsiifilise eluviisiga. Ühed tuntuimad esindajad on Roojasitikad (Aphodius), keda võib kahate pea igas mitte täiesti ära kuivanud hobuse või veise väljaheite hunnikus. Kõige tuntuimate mardikate hulka kuulub ka Sitasitikas (Geotrupes stercorarius). Pealt kumerad mustad, alt metallsinised või rohelised. Neid võib väga tihedalt kohata teede ääres, karjamaadel, kuid eelkõige just sõnniku all (H.Remm.1984). 5 (http://bugguide.net/node/view/22485) Joonis 2 Suur roojasitikas (Aphodius fossor) (http://www.estonica.org/media/files/images/45/)
nagu valmikud nii eritavad ka vastsed mürgist kehavedelikku (see on tõhus kaitse, mis võimaldab nendel aeglasevõitu õgarditel segamatult taimedel ronida) Eestis tuntumad liigid haavapoi (Chrysomela populi) lepapoi (Agelastica alni) kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) Poilaste areng võivad korraga muneda 400800 muna, niimoodi mitu korda aastas munevad tavaliselt taimede lehtedele talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva vastsed söövad ennast täis ja lähevad nukkuma juulis Kasutatud materjalid http://www.flickr.com/photos/eurythyrea/7074608435/ http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased http://www.eestiloodus.ee/artikkel1512_1508.html http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.htm TÄNAN KUULAMAST!
aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. Noormardikad hakkavad mullast välja tulema, kui kartulipõllud on täisõites. Nad toituvad 3–10 päeva kartulilehtedest ning lähevad seejärel mulda talvituma. Ajaliselt on see augustikuu lõpp või septembrikuu algus.
Enamik mardikaid on maismaaloomad, kes asustavad kõige mitmekesisemaid elupaiku. Nad ei puudu ka maa-aluste koobaste igaveses pimeduses, inimelamutes ning sipelga- ja termiidipesades. Paljud mardikad on siirdunud elama veekeskkonda. Eestis elab rohkem kui 3000 mardikaliiki. Toiduks tarvitavad mardikad kõikvõimalikke orgaanilisi aineid. Peamiselt toidu iseloomu järgi jaotatakse nad kaheks suureks rühmaks: rööv- ja segatoidumardikalised. Mardikate seas on palju aia-, põllu- ning metsakahjureid. Kahju võivad teha nii mardikate valmikud kui ka vastsed. Ujurlaste hulka kuuluvad vees elavad voolujoonelise kehaga mardikad, kelle tagajalad on muutunud ujujalgadeks. Kuigi nad on eluga vees hästi kohastunud, vajavad nad hingamiseks siiski atmosfääriõhku, mistõttu peavad nad aeg-ajalt veepinnale hingama tulema. Kaitseks märgumise vastu on ujuri keha kaetud õhukese õlikihiga. Ujurid on aplad röövloomad,
keha tagaosas kitsenev kollased kattetiivad nelja musta laiguga jalad mustad pikkus 11-20 mm sageli õitel Suur-õiesikk isaste kattetiivad kollakaspruunid emastel kattetiivad ja eesselg punakad sääred ja käpad kollakaspruunid pikkus 11-18 mm sageli õitel Ogaujur eesselja ja kattetiibade servad kollased pikkus 27-35 mm keha voolujooneline tagajalad laienenud ujujalad tundlad pikad ja peened Kokkuvõte Mardikate keha katab tugev kitiinkest. Keha eesosa kaitseb ülaltpoolt rindmikukilp. Mardikate eestiivad on muutunud kattetiibadeks, mille all on kokkuvolditud lennutiivad. Mardikad on ühed arvukamad putukad Maal. Mardikaid elavad ka inimese elamutes, nt jahu- ja leivamardikad, nahanäkid. Tänan!
Eestis juhtub tavaliselt mai lõpus või juunis. [3] Täiskasvanud mardikad toituvad paar esimest päeva ning hakkavad seejärel paarituma ning paljunema. Paljunemiseks munetakse 10-30 munast koosnevad kärjed lehe alla (Joonis 3). Tüüpiliselt munevad emased mardikad ühe suve jooksul 400-800 muna, millest vastsed kooruvad 11-12 päeva pärast, olenevalt temperatuurist (Tabel 1). [4] Tabel 1. Mardikate paljunemise kiirus sõltuvalt temperatuurist Keskmine Noormardikate päevane Munade Tõuguline tekkimiseks temperatuur koorumine areng Nukkumine kuluv aeg kraadides päevades päevades päevades päevades 15 12 28 - -
titaansikk kasvab aga 16 cm pikkuseks. Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-,
liblikaliste hulka. Enamus hoonetest puitmaterjale kahjustavatest putukatest on mardikad. Mardikad moodustavad ligi kolmandiku kõigist seni tuntud loomaliikidest Maailmas on kirjeldatud umbes 360000 mardikaliiki ning mitu miljonit mardikaliiki ootab veel määramist ja kirjeldamist. Hinnanguliselt 5-8 miljonit liiki. Tänan kuulamast Kasutatud materjal http://www.rentokil.ee/kahjuriteatmike- koduleht/putukad-ja-amblikud/puitu- kahjustavate-mardikate- lehekulg/kooreuraski/index.html http://mycology.ee/est/teenused/puitu- kahjustavate-putukate-uuringud/ http://www.rentokil.ee/kahjuriteatmike- koduleht/putukad-ja-amblikud/puitu- kahjustavate-mardikate- lehekulg/index.html
See järel toitub ise. Vastsed ei söö kohe korjust vaid algul toidab neid nende ema pruunikate toidutilgakestega. Korjuse matmisel töötavad koos nii emane kui ka isane raisamatja. Peale raipe matmist hakkavad emane ja isane putukas "rituaalitsema", mis võtab aega kuni 8 tundi. Nimelt nad eemaldavad raipelt karvad ja suled. See on selleks, et aeglustada mädanemisprotsetuuri. Raisamatja ema hoolitseb eest kuni nad on valmis ise elama hakkama. See võib kesta kuni poolteist nädalat. See on mardikate puhul suhteliselt haruldane, et mardikas hoolitseb poegade eest.
Lepatriinulased Lepatriinulased on putukate sugukond mardikate seltsist. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 10 millimeetri pikkused. Lepatriinulased on kumera selja ja ülaltvaates küllaltki ümara kehaga mardikad. Külgvaates on nad poolkerajad. Tundlad ja jalad on lühikesed. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzikat mürki.
Vastsed ei söö kohe korjust vaid algul toidab neid nende ema pruunikate toidutilgakestega.Korjuse matmisel töötavad koos nii emane kui ka isane raisamatja.Peale raipe matmist hakkavad emane ja isane putukas ''rituaalitsema'' mis võtab aega kuni 8 tundi.Nimelt nad eemaldavad raipelt karvad ja suled.See on selleks et aeglustada mädanemisprotseduuri.Raisamatja ema hoolitseb oma poegade eest kuni nad on valmis ise elama hakkama.See võib kesta kuni poolteist nädalat maksimum.See on mardikate puhul suheliselt haruldane,et mardikas hoolitseb poegade eest.Raisamatja on mardikaline ja tal on ees-ja tagakeha,tiivad,läikiv kitiinist keha ja väike pea.Raisamatjal on väga hea kollase-ja mustavärviline hoiatusvärvus.Raisamatja areng on muna-tõuk-nukk- valmik.Raisamatja avastati aastal 1758.Raisamatjad on 15- 25mm pikkused.Raisamatjad võivad lennata väga pikki distantse,jällitades raipelõhna mida ta tunneb. Martin.Kristerson
Sitasitikas Põrnikat silmates on kohe selge - kes elavad mullas on reeglina tumedad kuni süsimustad, kes toituvad taimedest - värvilised Nimetusi sitasitikas, sitapõrnikas, sitasõnn, sitavurr, sitapombulane, sitamommuke, mummukas, momm, seasitikas, turilas on kasutatud ka muude suurte mardikate kohta põrniklaste sugukonnas peale sitasitika. Sitasitikad on 2 kuni 30 millimeetri pikkused. Sitasitikad söövad peamiselt sõnnikut aga nad ka söövad muid asju näiteks seeni, lagunenud lehti ja muid kõdunenud asju. Sitasitikat on peetud seoses olevaks teispoolsusega nagu mitmeid teisigi tiivulisi. Suhtumise kujunemisel on kaasa mõjunud mardika must värvus ning maamullaga ja kõige maast kasvavaga seotud eluviis. Igatahes keelab eetiline norm sitasitikale mistahes viisil halba teha
aktiivsed ka öösel. Magamisasemeteks on neil peamiselt langenud õõnsad puunotid, kuid nad magavad ka puuõõnsustes seistes, langenud palkide all olevas õõnsuses või maapinnast kõrgemal asuvate puujuurte all. (viide 2) Vangistuses olles näitavad nad rohkem välja oma sotsiaalset poolt ning magavad enamasti päevasel ajal. (viide 2) Toitumine Mesilased, mesitarud ja mesi on päikesekarudele olulised asjad. Nad on kõigesööjad, kes toituvad peamiselt termiitidest, sipelgatest, mardikate ja mesilaste vastsetest ning paljudest erinevatest puuviljadest. Kui võimalik, siis eriti just viigimarjadest. Vahel on ka mõnede palmide kasvuvõrsed ja mõned lilleosad tarbitavad, kuid taimset toitu tuleb nende toitumises harva ette. Kalimantani metsades, Moraceae, Burseraceae ja Myrtaceae puuviljad moodustavad rohkem kui 50% nende toidust. Teadaolevalt, otsides metsmesilasi nad kisuvad oma pikkade, teravate hammaste ja küünistega lahtiseid puid ja jätavad maha
discoverlife.org/mp/20q?search=Attelabidae. Forestry images tamme. Külastatud aadressil http://www.lucianabartolini.net/pagina_coleotteri-1.htm. Kim Windmolders. Külastatud aadressil http://www.flickr.com/photos/faunaface/4653884489/?rb=1. Kuresoo, R., Relve, H., & Rohtmets, I. (2001). Eesti elusloodus. Tallinn: Varrak Martin, M. (2004). Lepp loomade toidulauana. Külastatud aadressil http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=792 Merivee, E & Remm, H. (1973). Mardikate määraja. Tallinn: Valgus. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://wanda.uef.fi/biologia/nyman/InsectsOnBirchLeaftiers.htm. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Punane keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11- 70.shtml. Punane keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free
suuava. Viimast piiravad külgedelt alalõuad, mis kannavad enda küljes lülilisi alalõua kobijaid. Suuava alumiselt küljelt leiame alahuule koos selle küljes olevate alahuule kobijate paariga. Ülalõuad Putuka suised. 1 - ülahuul, 2 - on paljudel putukatel väga tugevad, näiteks puu ülalõuad, 3 - alalõuad, 4 - alalõua sees elavad mardikate vastsed suudavad nendega kobijad, 5 - alahuul, 6 - alahuule puidu sisse käike puurida. Putuka suiste juurde kobijad. kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust
· Too näiteid ämblikulaadsete tähtsusest looduses ja inimese elus. Reguleerivad putukate arvu, lagundajad, on toiduks, mürgist saab ravimeid. · Miks on putukad edukas loomarühm? Nad on pisikesed, varjulise eluviisiga, paljunevad kiiresti, lendavad. · Putukate tähtsus looduses ja inimese elus. Tolmeldajad, osa toiduahelast, lagundajad, kahjuritõrje, kahjurid, toodavad kasulikke aineid, levitavad haigusi, rikuvad toitu. · Too välja liblikaliste, kahetiivaliste, kiletiivaliste ja mardikate oluklised tunnused. Kahetiivalistel on 1 paar tiibu, tagatiivad taandarenenud sumisemisekd. Kiletiivalistel on 2 paari kilejaid tiibu. Liblikalistel on väikeste soomustega kaetud suured tiivad. Mardikalistel on tugevad ja paksud kattetiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks. · Mesilaspere. Mesilasema muneb, Töömesilased ehk väikesed viljatud emased hoolitsevad vastsete eest, korrastavad taru, käivad korjel. Lesed ehk isased viljastavad mesilasema. Vastsetest arenevad töömesilased.
haub ja hooldab poegi üksinda. Rohunepi mättasse peidetud pesasüvend on üsna sügav ja vooderdatud pehme rohuga. Juunis muneb emaslind 4 kollakas-rohekashalli laigulist muna. Ta haub neid 22-24 päeva, pojad saavad lennuvõimeliseks nelja nädala pärast. Suguküpseks saavad noorlinnud 2 aastaselt. Rohunepil on 1 kurn aastas. Toidulaud. Tarvitab toiduks peamiselt vihmausse ning vähesel määral ka teisi mullaasukaid – mardikate ja kahetiivaliste vastseid, kaane ja hulkharjasusse. Vaenlased. Röövlinnud ja vareslased, kiskjatest rebane, kährik ja mink. Arvukus. Eestis pesitseb 600-800 rohunepi paari, Euroopas pesitseb 0,9- 1,9 miljonit paari. Euroopas talvitub üle 310 tuhande linnu. Iseärasused. Julge lind, tõuseb lendu lähenejast vaid mõne meetri kauguselt kas hääletult või madala käheda „gääh“-häälitsuse saatel;
ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Liblikalisi on jaotatud suurliblikateks ja pisiliblikateks, suurliblikaid omakorda päevaliblikateks ja ööliblikateks. MARDIKALISED Mardikad on kõige mitmekesisem ja arvukam putukarühm. Nende hulgas on röövputukaid, kõdu- ja taimtoidulisi, parasiite ning raipesööjaid. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neist enamik on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad, millega nad kaitsevad puhkeajal lennutiibu ja tagakeha. Lendamiseks kasutavadd nad kilejaid tagatiibu. Nad võivad toituda taimedest, lagunenud orgaanilisest ainest, sõnnikust ja raipest. LEPATRIINU Lepatriinu on putukate seltsi kuuluv mardikaline. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer
· Tolmeldavad õistaimi · Siidiliblikate röövikutelt saadakse siidi · Riidekoi rikub inimeste riideid · Paljude liblikate röövikud toituvad taimedest ja on taimekahjurid. Mardikad- · Mardikad asustavad maismaad kui ka vett. · On rööv-, taim-, sõnniku-, kõdu- ja laibatoidulisi. · Mardikatel on paksud ja läikivad kattetiivad, nende all on kilejad lennutiivad. Nende keha katab kitiinkest. · Kõik mardikad aga ei lenda. Mardikate roll looduses: · Putukaid söövad röövputukad, linnud, kalad jne. Jaanimardikad: Nad on ainukesed helendavad mardikad Eestis, emase tagakeha kolme viimase lüli alaosas paikneb helenduselund. Kiletiivalised- · Kiletiivalistel on neli kilejat tiiba ning tagakeha tipus muneti või mürgiastel. · Kiletiivaliste hulgas on palju ühiselulisi liike. Näiteks kodumesilased, herilased, kimalased ja sipelgad.
Talveuni kestab tal septembrist maini. Kevadel ärgates on kasetriibik väga aeglane ning loid, nii ka sügisel, tänu millele võib teda ka vabalt käsitsi kinni püüda. Kasetriiplane on öise eluviisiga, mis tähendab, et aktiivseks muutub ta pimeduse saabudes. Kui aga suveti on õues alla 10 C, võib esineda kasetriibikul külmatardumist. Kasetriibik on segatoiduline, mis tähendab, et ta sööb nii taimi kui ka erinevaid putukaid. Loomse toidu moodustavad enamasti sipelgate ja mardikate vastsed ning munad, ämblikud, vihmaussid ja limused. Taimse osa kasetriibiku toidust moodustavad puu- ning teraviljad, rohttaimede ja puude seemned, õied, pungad ning ka lehed. 3. Paljunemine ja areng Kasetriibiku sigimisperiood algab mais. Tiinus kestab 30 päeva ning seega sünnivad pojad juunis või juulis. Enamasti on pesakonnas 4-5 poega, kuid võib ka juhtuda, et on vähem või koguni 11 poega. Aastas poegitakse vaid üks pesakond, mis võib olla kasetriibiku jaoks nii
tikutaja tiigilendlane kobras, põder à hunt, karu sääsk teeleht à niidu-rohutirts à kiivitaja mägiristik à rohutigu à mardikas à veekonn à valge-toonekurg must-toonekurg Toiduahelate katkemine Toiduahelate katkemine toimub siis, kui mingi isend ei tarbi enam antud toitu. Näiteks, kui sääsed tarbiks ainult taimemahla, siis mardikate arvukus väheneks ning veekonn hakkaks sööma rohkem teisi isendeid, näiteks kahetiivalisi, mille tagajärjel ka nende arvukus väheneks. Näiteks, kui sääskede arvukus tõuseks, hakkaks tikutaja sööma rohkem sääski, mille tõttu väheneb tema ussikeste tarbimine, mille tagajärjel tõuseks ussikeste arvukus. Näiteks, kui toonekured otsustavad enam mitte tarbida konnasid, siis hakkavad vähenema nende populatsioonide isendid, mida nad rohkem sööma hakkavad, näiteks kalu
söövad üldiselt sama toitu. Täismoone esineb näiteks liblikalistel, mardikalistel, kiletiivalistel, kahetiivalistel ja veel mitmel putukaseltsil. Munast koorub täiskasvanud putukat mittemeenutav vastne, kes elab tihti teises elupaigas ning sööb muud toitu kui valmik. Liblikate vastseid nimetatakse röövikuteks, nendega sarnanevaid mõnede kiletiivaliste vastseid ebaröövikuteks, teiste kiletiivaliste, kahetiivaliste ning osa mardikate ussikujulisi, peaaegu jalutuid ja väheliikuvaid vastseid konudeks jne. Vastne kestub 4-6 korda ja nukkub seejärel. Mõned vastsed ehitavad endale enne nukkumist ümber võrgendist kookoni, mis vahel kaetakse veel taimejäänuste, liivaterade või muu materjaliga. Nukk võib sõltuvalt putukaseltsist olla liikuv või liikumatu, ta ei toitu ning tema sees ehitatakse vastse elu jooksul kogutud ainetest üles täiskasvanud suguküps putukas ehk valmik.
12. niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, 13. valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi. (3) 4. NIIDU LOOMASTIK Niitudel elab mitmesuguseid loomi. Putukad. Niidul on palju eri liiki taimi, seega on putukatel seal sobivaid elupaiku. Taimtoidulised putukad on toiduks röövputukatele, ämblikele ja lindudele. (1) Putukad sõltuvad taimede õitest, mille nektarist ja õietolmust nad toituvad. Sellised on mesilased, kimalased, liblikad. Taimelehti söövad mardikate vastsed, rohutirtsud. Röövputukatest elavad niitudel sipelgad, kiilid, herilased. Samuti on seal palju ämblikke. Linnud. Niidul pesitseb vähe linde, aga toitumas käib siin palju ka metsalinde. Niidulindude pesad asuvad maapinnal. Niitudel kohtab näiteks toonekurgi, koovitajaid, hiireviusid, rukkirääke, lõokesi. (1) Imetajad. Imetajad käivad niitudel peamiselt toitumas, sest siin pole varjumiseks sobivaid kohti. Nii käivad siin põdrad, metskitsed, metssead, jänesed, rebased
taimemahla. Mähkur muneb oma munad rullikeeratud pöögilehtedesse. Nende putukate, kes munevad lehe sisse, imepisikesed vastsed söövad käike lehe sisse. Käigud on lehe pinnal nähtavad looklevatest joontest koosneva mustrina. Putukate elu Mõnede putukate, näiteks rändtirtsude ja lehetäide vastsed on valmikutega sarnased. Vaglad ja röövikud erinevad aga oma vanemaist tunduvalt. Röövikud on liblikate, vaglad kärbeste ja tõugud mardikate vastsed. Täiskasvanud liblikad paarituvad ja emased liblikad munevad selle toidu peale või lähedale, millest röövikud toituvad. Vastkoorunud röövikud on küll väga väikesed, kuid tugevate lõugadega. Nad hakkavad kohe sööma. Röövikud söövad ja kasvavad. Et nende kitiinkest ei veni, kasvatavad nad vana kesta alla uue ja suurema. Vana kest lõheneb ja heidetakse ära. Pärast viimast kestumist muutub uus kest kiiresti kõvaks ja moodustub nukk, milles röövik areneb valmikuks.
Liblikate keha katavad karvakesed, mis aitavad sooja hoida ja osa neist ka kompida. Liblikad on imemissuised. Liblikad toituvad iseäraliku paindliku imilondiga, mille nad puhkeolekus pea alla kokku kerivad nagu kellavedru. Mardikalised- (nt põrnikad, jooksikud, kärsakad) Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neil on kattetiivad (tugevad ja paksud eestiivad), tagatiivad on kilejad lendamiseks. Enamik mardikalisi on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Mardikalised on haukamissuised. Nad on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Nad hammustavad ja närivad oma toitu. Ja ülejäänud putukad on nt kiilid, ritsikad, kirbud. Neil on oma jagunemine aga, kuna neid putuka liike on nii vähe siis eraldi jagunemist neile ei tehtud. Hingamine Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil. Traheed on kitiinsed torud, mis ulatuvad kohati kuni
paksu nahaga. Teda tuntakse "jahuussi" nime all. Nii valmikud kui vastsed teevad suurt kahju, kuna nad rikuvad jahusaadusi. Nende eritised muudavad toidu kõlbmatuks. Aidalamseklane on 3 mm pikkune, tumepruun ja lameda kehaehitusega putukas. Seljakilbi äärtes on piigitaolised lisandid. Vastsed on umbes 3 mm pikkused ja valged. Tänu oma väikestele kehamõõtmetele on nende varjepaikadeks väiksemadki praod ja lõhed. Mardikate ja nende vastsete poolt rikutud toiduained tuleb hävitada. Suureks hädaohuks köögis on hiired ja vaaraosipelgad. Osa toiduainetest söövad nad ära, kuid suurema osa reostavad. Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks. Koduhiir on üleni hallika värvusega, 3
Kuulub luude koostisesse. F skeleti ja hammaste vastupidavus. Cl- lihaste pinge säilitamiseks. Soolhappe moodustamiseks maos. I- vajalik kilpnäärmehormoonide moodustamiseks. Orgaanilised ained. Süsivesikud ehk sahhariidid. Fruktoos on puuviljasuhkur. Glükoos on viinamarjasuhkur. Maltoos ehk linnasesuhkur. Laktoos on piimasuhkur. Tärklis on taimedesse talletunud valuaine. Taime rakukestad on tselluloosist. Kitiinainest on mardikate kestad. Seentel kitiinainest rakukest. Glükogeen- loomne valuaine, talletatakse maksa ja lihastesse. Süsivesikute funktsioonid ehk ülesanded. 1. Energeetiline. Enamikes organismides põhiliseks energiaallikaks (17,6 Kj/g) 2. Toitefunktsioon. Laktoos ehk piimasuhkur. 3. Varuaine. Tärklis on varuainena taimedes. Loomased ja seentes on varuaineks glükogeen. Inuliin- taimedes olev varuaine. 4. Ehituslik ehk struktuurne. Tselluloos taimeraku kestades
Valdavaks saab teravili, põhiliselt nisu. On söödud ka pihlaka- ja leedrimarju ning mitmesuguseid puuvilju, samuti inimtoidu jäätmeid. Talvelgi (1. detsembrist 31. märtsini; 26 magu) on kalade, lindude ja pisiimetajate (hiired, karihiired) jäänuseid rohkesti. Üheteistkümnes maos leidunud suuremad luu- ja lihatükid näitavad raibetel või solgiaukudel toitumist. Loomset toitu on kogutoidus peaaegu kaks korda rohkem kui sügisel. Nimetamist väärib mardikate hulga suurenemine. Kas haraka silm on terasemaks muutunud? Teraviljade järjestuses on esikohal ikka nisu, järgnevad kaer, oder, rukis, aga nende hulk on sügisega võrreldes tunduvalt vähenenud. Hernes, tatar, kartul, pihlaka- ja karusmarjad ning jõhvikad tuleks liigitada inimese toidujäänuste hulka, kuigi niisama hästi saaks neid kätte ka loodusest. Leedu linnustikku käsitlevas koguteoses on väidetud, et teri tarvitavad harakad toiduks ainult nälja korral
Rohutirtsud arenevad vaegmoondega, neil on muna,vastse ja valmiku järk. 30.Liblikate levik. Ööliblikaid on eestis üle 20000 liigi ja päevaliblikaid on üle 100 liigi. 31.Täis- ja vaegmoonde mõiste. Arenemist, kus moone jaguneb kolme etappi muna,vastne ja täiskasvanu. Putukate juures vaegmoondeks. Arengut, kus muna,vastse ja valmiku järgu kõrval esineb ka nuku järk, nimetatakse täismoondeks. 32.Mardika välisehitus ja elukeskkond. Mardikate keha katab tugev kitiin kest , keha eesosa kaitseb ülalt rindmiku kilp. Paksud ja läikivad ees ehk kattetiivad kaitsevad tagakeha ning kilejaid lennutiibu. Osa mardikaid on kohastunud elama vees. Üks osa mardikaid elab niitudel ja metsaservadel. On liike kes on elama asunud inimeste juurde. 33.Kiletiivalised elukoht,toitumine. Kodumesilased elavad inimeste ehitatud tarudes suurte perekondadena. Talvel toituvad mesilased kogutud meest
.. 2011). Pilt 5 Näited erinevate kakuliste räppetompudest (Bang, Dahlstrøm, 2007:207) Räppetomp (pilt 3) on linnu välja oksendatud toidu seedimatud osad. Kakuliste räppetombud on kuivanult hallid. Need sisaldavad enamasti saakloomade luid. Koljud on tavaliselt puruks muljutud, sest kakud tapavad saagi, seda kuklast nokaga tugevalt surudes. Lisaks luudele leidub räppetompudest sulejäänuseid, hulga karvu ja putukate kitiinikesta tükikesi, eelkõige mardikate kattetiibu. Kakuliikide räppetompe on võimalik eristada kuju, sisu, suuruse ja leiukoha järgi (Bang, Dahlstrøm, 2007:164). 3. KAKULISED JA PESITSEMINE Kakuliste pulmaaeg on kevadtalvel. Sel ajal võib metsas kuulda kõhedust tekitavat huikamist, oigamist ja vilistamist. Täiskurn saab munetud aprilli teiseks pooleks. Oma kodukoopaid kakud ise algusest lõpuni ei ehita (Pappel, 2001). Selle asemel pesitsevad nad puuõõntes,
3.2. Kirjuta vähemalt üks tunnus, mille poolest kahetiivalised erinevad kiletiivalistest. --- 17 Ülesanne 4. 4.1. Tõmba joon alla nendele putukatele, kes imevad verd. Toakärbes, põdrakärbes, lihakärbes e porilane, kihulane, hallasääsk, surusääsk, parm. 4.2. Miks vajavad pistesääsed verd? 4.3. Milliseid haigusi kannavad troopilistel aladel inimesele edasi sääsed? 4.4. Uuri internetist, milliseid haigusi võib inimesele edasi kanda toakärbes. Ülesanne 5. Täida ülesanne mardikate kohta (a-e). a) Kuidas nimetatakse mardikate kitiinist tiivapaari? b) Kuidas nimetatakse mardikate kokkupakitavaid tiibu? c) Milleks kasutavad mardikad suiseid? d) Millega putukas haistab ja kombib? e) Millised silmad on mardikal? f) Kuidas ta nendega näeb? Ülesanne 6. Lisaülesanne õpetaja valikul. Kirjuta iga organismi juurde (a-e) üks temale kasulik putukas ning see, millist kasu ta sellest putukast saab, ja üks teda kahjustav putukas ning see, millist kahju see putukas teeb
umbrohu vaba, samuti ergutab see kartulitaimi kasvama.. Kartulitaimi võib vaheltharida kuni õiepungade tekkeni. Kartulit võib väetada veidike rohkem, kui on toitaineid vaja maksimaalse saagikuse saamiseks, sest mineraalaineid jääb tihti vajaka. Kahjurite poolest on Eesti aladel vimastel aastatel sooja kliima tõttu levima hakanud kartulimardikad, kelle tõrjeks tuleb taime maapealseid osi pritsida, mahepõllunduses tuleb mardikaid käsitsi noppida. Käsitsi mardikate ja ka vastsete ära korjamist võib kasutada ka tavapõllumajanduse puhul, sest see annab väga häis tulemusi. Koristusaeg saabub siis kui pealsete elutegevus hakkab lõpule jõudma. Enne kartuli ülesvõtmist eemaldatakse pealsed kas mehaaniliselt niites või kemikaalidega, esimene neist on levinum ja odavaim. Pealsete eemaldamine kinnistab koore ning teeb saagikoristuse lihtsamaks. Peale koristust on võimalik muld taas kobestada ning põld siluda. Sügisene
Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Suised on haukamistüüpi. Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Mardikate vastsed on mitmesugused, peamiselt kampodeoidsed või konud. Liikide arv: 250 000 (500 000), Eestis umbes 3000 liiki. Kirjandus: Merivee, E., Remm, H. 1973. Mardikate määraja. Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit Miländer, G. 1978. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 74. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1997. Ürasklaste määraja (Coleoptera, Scolytidae). Tartu Haberman, H. 1968. Eesti jooksiklased. Tallinn Haberman, H. 1962. Hüpikpoilased. Tallinn Rubel, S. 1958
majasikk. Tema vastsed rikuvad algul palkide väliskihti, kuhu näritakse piki puidukiude käigud. Majasikk eelistab puidu maltsaosa ja eriti suviseid kasvuringe. Käigud on puidupuru ja ekskremente tihedalt täis. Puidu pealmise kihi jätab kahjur harilikult puutumata. Vastsed arenevad kiiremini puidus, mida on juba kahjustanud seened. Vastsete arenguks kulub vähemalt 2 aastat, ebasobivates tingimustes aga isegi kuni 12 aastat. Täiskasvanud vastne on 30 mm pikkune ja 6,5 mm laiune. Mardikate lend toimub juulis- augustis. Ovaalse väljalennuava mõõdud on 3 x 6 kuni 5 x 12 mm. Sinisikk: Sinisikk elutseb sageli küttepuudes ja koorega ehituspuidus vanusega kuni 3 aastat langetamisest. Tema lennuavad on ovaalsed, suuruseks 34x510 mm. Vastsete käigud on põhiliselt koorealuses maltspuiduosas. Mardikas on 815 mm pikk, sinakat värvi, vastsed kuni 26 mm pikad ja nende toitumisel tekib graanuleid meenutav mitmevärviline puru. Ohtlik
) 1.3. D Võrtsjärve kalaliikide määramine A viiruse genoomi uurimine B kromosoomide lahknemise uurimine C hariliku kuuse okaste pikkuse uurimine 1.4. Esimene väide on väär. Hüpotees on oletatav vastus uurimisküsimusele. 1.5. Küsimus: kas elutegevuseks sobiv temperatuurivahemik on isastel ja emastel mardikatel sama? Hüpotees: elutegevuseks sobiv temperatuurivahemik ei sõltu mardikate soost. Kaks järeldust: 1) emaste mardikate elutegevuseks sobiv temperatuuri amplituud on suurem kui isastel, 2) isaste ja emaste mardikate arvukus sõltub temperatuurist erinevalt vm. 1.6. Küsimus: kuidas keedusool mõjutab seemnete idanemist? Hüpotees: odraseemned idanevad kõige paremini 0,5% (või 10%, 5%, 2,5%) soolalahuses. Igal klaasalusel peab olema liiv, 20 seemet, üks toodud soolalahustest ja ühes vesi. 1.7. C raku esmakirjeldus, A imetaja munaraku avastamine, D geenide ahelduse
), 6 Viidumäe luuderohud või 5 Viidumäe luuderohud , 6 harilik luuderohi ( liik ) 1.3. D Võrtsjärve kalaliikide määramine A viiruse genoomi uurimine B kromosoomide lahknemise uurimine C hariliku kuuse okaste pikkuse uurimine 1.4. Esimene väide on väär. Hüpotees on oletatav vastus uurimisküsimusele. 1.5. Küsimus: kas elutegevuseks sobiv temperatuurivahemik on isastel ja emastel mardikatel sama? Hüpotees: elutegevuseks sobiv temperatuurivahemik ei sõltu mardikate soost. Kaks järeldust: 1) emaste mardikate elutegevuseks sobiv temperatuuri amplituud on suurem kui isastel, 2) isaste ja emaste mardikate arvukus sõltub temperatuurist erinevalt vm. 1.6. Küsimus: kuidas keedusool mõjutab seemnete idanemist? Hüpotees: odraseemned idanevad kõige paremini 0,5% (või 10%, 5%, 2,5%) soolalahuses. Igal klaasalusel peab olema liiv, 20 seemet, üks toodud soolalahustest ja ühes vesi. 1.7
Tuntuimad nudiviirused on Oryctes rhinoceros nudiviirus (peremees – ninasarvik põrnikas), Heliothis zea viirus (Hz-1, peremees - päikeseöölane) ja Gonad specific virus (GSV). Nudiviirused on tähtsad putuka populatsioonide mõjutajad. Oryctes virus, mis põhjustab oma peremehel (nii valmikul kui vastsel) fataalset infektsiooni, on tähtis ja väga efektiivne putukatõrje vahend (kookospalme kahjustavate mardikate vastu). See viirus kandub edasi peamiselt saastatud toidu kaudu, kuid võib üle kanduda ka putukate paaritumise kaudu. GSV nakatab putukate muna ja seemnesarju ja põhjustab sellega oma peremeestel steriilsust. Putuka populatsioonis levib GSV asümptomaatiliste viiruskandjate vahendusel (samuti ka vertikaalselt munade kaudu). GSV replikatsioon aktiveerub putuka hormoonide toimel. Kõige enam on nudiviiruste hulgast uuritud Hz-1 molekulaarbioloogiat. Hz-1 genoom on ca 228
vajadustele või soovidele & rakendatud tingimustele vastavaid vorme (sorte, tõuge). Suguliselt sigivate organismide (N: koduloomad, kultuurtaimed) puhul valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite kontrollitud ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Kunstliku valiku puhul tuleb arvestada bioloogiliste objektide looduslikke limiite e takistab looduslik valik. Mardikate eksperiment, kus neile rakendadi 125 põlvkonna jooksul kunstlikku valikut. Populatsioon muutus geneetiliselt ja mardika nukkude keskmine kaal kahekordistus. Siiski ei saanud mingist piirist enam kunstlikku valikut rakendada, kuna mardikate kaal ja sigimisvõime olid negatiivses korrelatsioonis looduslikult ei olnud võimalik teatud piirist suuremaid mardikaid enam selekteerida. Inbriiding on lähedalt suguluses olevate organismide ristumine. Selle käigus kasvab homosügootide osakaal. See
mardikad. Pikakarvalised vastsed toituvad kuivast loomsest ainest (kondid, karvad, nahk, sarvaine, kuivanud putukad). Sageli elavad linnupesades. Osa liike on muutunud laokahjuriteks. Tavalised on paljud liigid, näiteks pesanäkk Anthrenus scrophulariae harilik nahanäkk Dermestes lardarius, kasukanäkk Attagenus pellio jne. Lepatriinulased on väikesed (2-9 mm), poolkeraja, kõhupoolelt lapiku, harvem pikiovaalse kehaga eredavärvilised (punakad, kollakad, mustad) täpilised mardikad. Mardikate hemolümf on mürgine ning enamik putuktoidulisi linde neid ei söö. Lepatriinude värvus on hoiatusvärvus. Talvituvad peamiselt valmikuna. Vastsed on hallid või mustjashallid oranzi kirjaga, nukkuvad ühte otsapidi taimelehe külge kinnitunult. Nii vastsed kui valmikud on lehetäide kõige suuremad vaenlased. Kärsaklased on enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised
väiksem, umbes 30%. 15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kunstlik valik seisneb valitud genotüüpidega (või fenotüüpidega) isendite kontrollitud ristamises ning järglaste valikus geneetiliste omaduste järgi. Piiranguteks saab looduslik valik. Näiteks võib olla soovitud tunnus mida arendatakse negatiivses korrelatsioonis muu tunnusega, mis takistab isendite elumust. Nt: mardikate suurus ja sigivus. Inbreedingu mõju fenotüübile – suureneb homosügootsus, avaldub enam retsessiivseid tunnuseid, mis põhjustab paljude pärilike haiguste esinemist. Järglased on vähem viljakad,väiksemad, nõrgemad jne. 16. Sugukromosoomid erinevatel organismidel. Eksperimentaalsed tõendid selle kohta, et pärilikkus on seotud kromosoomidega. Rohutirtsud: isane X0 ja emane XX. Inimene: mees XY ja naine XX (paljudel teistelgi loomadel)
(http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed
Kahjurid Kõrsvija-maakirp (Phyllotreta vittula) Tõrjekriteerium • tõusmete faasis 1 m2 kohta 20-25 mardikat • 20-25% lehtedest kahjustatud Ennetatav tõrje Arvu piiramiseks oluline varajane külv. Eemaldada taimejäänuseid põlluääres. Agrotehniline Agroteehnilised võtted, mis soodustavad ja toetavad jõuline taimede kasv ja areng – optimaalne varajane külv,õige sügavus,väetise kasutamine. Kahjuri arvukust vähendavad kõrrekoorimine ja sügiskünd, mis häirib mardikate normaalset talvitumist. Kasulik on orgaaniliste multšidega multšimine. Multš kaitseb pinnast kuivamise eest, takistab mulla pinnale kooriku moodustumist, parandab mulla struktuuri, tagades mikroorganismidele ja vihmaussidele mullas soodsad elutingimused, aitab temperatuuri ja niiskust stabiliseerida. Orgaanilise multši kasutamine takistab umbrohtude idanemist ja kasvu ega lase kahjuritel läbi multšikihi taimejuurteni tungida. Füüsikalis-mehaaniline tõrje Liimpüünised
taastusmissööma emakäigu pikendamisega, mille järel hakkavad (tavaliselt juulis) sõsarhauet rajama. Kevadisest haudest kooruvad mardikad taval juuli algul ja jätkavad küpsussööma korrapäratute, üksteisega lõikuvate käikudena. Talvituvad (juba septembrist) 1-7 cm sügavusel mullas, väike osa võib jääda ka koore alla. On üks kõige ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid! Männikärsakad Hylobius spp. kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele
15. Kunstlik valik, sellega seotud piirangud. Inbriidingu mõju organismi fenotüübile. Kui on teada teatud tunnuse puhul tema päritavuskoefitsent, siis saab teha kunstliku valiku. Kunstlik valik seisneb peamiselt valitud genotüüpide ristamises ehk teatud tunnuste võimendamine. Kunstlikul valikul tekivad ka teatud piirid, mil hakkavad tekkima komplikatsioonid – looduslik valik hakkab mängima oma rolli. Nt mardikate puhul hakkas nukukaal langema inimeste kõrvalejäämisel. Inbreeding – lähedalt suguluses olevate isendite ristumine. Järglaskonnas suureneb homosügootide aste (heterosügootide oma langeb). Populatsioonis suureneb retsessiivseid alleele kandvate homosügootide osakaal – lähisugulaste lastel on suurem risk geneetilistele haigustele. 16. Sugukromosoomid erinevatel organismidel. Eksperimentaalsed tõendid selle kohta, et pärilikkus on seotud kromosoomidega
teel kujunenud kogud. Pärast sõda on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus kogude täiendamisse. Muuseumi põhieesmärk on Eesti looduse mitmekesisuse kogumine ja säilitamine. 2010. aasta alguse seisuga on loodusmuuseumil olemas soliidse suuruse (278 674 museaali) ja sisuga hästi dokumenteeritud näidistest koosnevad kogud, kus on koha leidnud ca 90% Eestis esinevate taimede, mardikate, liblikate, lindude ja imetajate liikidest. Kõrgetasemeline on ka geoloogiline kogu. Järjest enam koguneb aga kollektsioonidesse materjali väljastpoolt Eestit. Kogude keskmine juurdekasv aastas on ca 5000 museaali. Kõik kollektsioonid omavad paberkatalooge. Geoloogilise kogu museaalid on suuremas osas kantud ka elektroonilisse andmebaasi, botaanilise kogu andmebaasi arendatakse ja zooloogiliste kogude andmebaas on sisseseadmisel.
Pärast sõda on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus kogude täiendamisse. Muuseumi põhieesmärk on Eesti looduse mitmekesisuse kogumine ja säilitamine. 2010. aasta alguse seisuga on loodusmuuseumil olemas soliidse suuruse (278 674 museaali) ja sisuga hästi dokumenteeritud näidistest koosnevad kogud, kus on koha leidnud ca 90% Eestis esinevate taimede, mardikate, liblikate, lindude ja imetajate liikidest. Eesti Meremuuseum Kõrgetasemeline on ka geoloogiline kogu. Järjest enam koguneb aga kollektsioonidesse materjali väljastpoolt Eestit. Kogude keskmine juurdekasv aastas on ca 5000 museaali. Kõik kollektsioonid omavad paberkatalooge. Geoloogilise kogu museaalid on suuremas osas kantud ka elektroonilisse andmebaasi, botaanilise kogu andmebaasi arendatakse ja zooloogiliste kogude andmebaas on sisseseadmisel.
all ja kahjustatud puude raie oleks populatsiooni oluliselt vähendanud. Kuna metsade majandamine oli piiratud, kujunesid ühevanuselised, keerdmänni puistud, mis olid üraskite jaoks sobivas eas (suht. vanad). Puudus ka metsade mosaiiksus ja mitmekesisus. Männikärsakad Hylobius spp. On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja enne munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Nende
* erinevus keha proportsioonides ja lülide arvus * sugunäärmete areng * teatud kehaosade puudumine (tiivad) Vaegmoondega arenevad : prussakad, täid, lutikad, tirtsud, ritsikad. Täismoondega areng : muna -> vastne -> nukk -> valmik Nuku ja valmiku erinevus täismoondega arengus : * nukk on ümbritsetud kestaga * nukul pole aktiivset liikumisvõimet * nukk ei toitu Täismoondega arenevad : * liblikad, kiletiivalised, kahetiivalised, kirbud, mardikalised. NB! kärbeste vastsed on vaglad, mardikate vastsed on tõugud. Moondega arengu bioloogiline tähtsus : * väheneb konkurents toidule(röövik sööb haljasmassi, liblikas nektarit) * väheneb konkurents elupaiga suhtes (kullesed vees, konnad maal ja vees) * soodustab organismide levikut (suguküps karp liigub aeglaselt, vastne aga ujub ja parasiteerib kaladel. * soodustab ebasoodsate tingimuste üleelamist (nukustaadium soodustab talvitumist) * moondega areng pikendab üldist eluiga.
Kasutatakse ka feromoonpreparaate - üraskeid püünistesse või püünispuudele meelitavaid lõhnaaineid. Püünispuudeks sobivad nõrgestatud või allajäänud puud kuuse-kooreüraski rüüste lähedalt. Puud laasitakse ja tõstetakse tüükaosaga kännule, et putukad saaksid ka tüvele altpoolt ligi. Enne üraskitõukude nukkumist püünispuud kooritakse või viiakse okasmetsadest vähemalt 2 km kaugusele. Koore all olevate mardikate hävitamiseks tuleb koored põletada. Püünispuudele võib kinnitada lisaks ka feromoonpüüniseid. Unustada ei tuleks ka kasulike linnuliikide arvukuse tõstmist tehispesade ülespanekuga okasmetsadesse. Harkkidane kooreürask (I. duplicatus) on eelmisest liigist veidi väiksem kuni 4 mm pikkune tumepruun läikiv mardikas. Lendlus toimub kuuse-kooreüraskiga samaaeg- selt, tavaliselt mõlemad liigid esinevad koos. Harkkidane kooreürask asustab samade kuuskede tüvede õhemakoorelist ülaosa
Seal paikneb osa fotosünteesipigmente rohelistel bakteritel-valgustkoguvad pigmendid (antennpigmendid). Tänu klorosoomidele saavad rohelised bakterid fotosünteesida ka suhteliselt nõrgas valguses. Parasporaalkeha- on valgulised kristallid, mis paiknevad spoori kõrval teatud batsillidel: B. thuringiensis, B. popilliae, B. sphaericus jmt. Toksilised just liblikate (näiteks kapsaliblika) vastsetele . Aga on ka mardikate vastsetele (ka kartulimardikas) toksilisi B. thuringensise tüvesid ning sääsevastsetele (ka malaariasääsk) toimivaid tüvesid. Parasporaalkehad on valgulised eeltoksiinid (protoksiinid). Valgu lagunemisel putuka vastse seedetraktis tekivad toksilised valgud, mis lüüsivad sooleseina. Moodustub sobiv keskkond ka batsilli endospooride idanemiseks. Vastne sureb. Kasutatakse taimekahjurite biotõrjes. Need preparaadid on maailmas suurimas koguses toodetavad biopestitsiidid
annaabi.ee 
