Mardikad (0)

Mardikad
 
Sissejuhatus
Mardikad, keda on kirjeldatud 360 000 liiki (Eestis ligi 3000), moodustavad ligikaudu 40% kõikidest teadaolevatest putukatest. Kõigist senituntud loomadest kuulub iga kolmas putukate klassi mardikaliste seltsi. Kirevatäpiline lepatriinu, kes on üks tuntumaid mardikaid, liigitatakse koos paljude teiste putukatega mardikaliste seltsi. Suuruselt on mardikad väga erinevad – pihumardikad on vaevalt 0,25mm pikkused, titaansikk kasvab aga 16 cm pikkuseks . Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid . Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet.
Kehaehitus
Mardikate keha jaguneb kolme ossa – peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad , viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule . Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve - või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi.
Suised
Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb. Paljude mardikate suised on kohastunud taimelehtede , seemnete või nektari söömiseks. Osa mardikaid on jäänusesööjad – nad toituvad kõdunevatest taimedest , loomakorjustest ja sõnnikust. Lihatoidulistel liivikatel on teravad sirbikujulised lõuad, kärsakatel aga, kes toituvad taimedest või puurivad seemnetesse aukusid, on pikaks veninud ,,koon’’ – kärsak, mille otsas asuvad teravad lõuad.
Lendutõus
Osa mardikaid (nt maipõrnikad), on suhteliselt viletsad lendajad. Nende eestiibadest pole lendamisel praktiliselt mingit kasu, need on täielikult vaid õrnade tagatiibade ja tagakeha kaitseks, kui putukas maapinnal liigub. Lennu ajal on kattetiivad kõrgele üles tõstetud, et need lennu- tiibadele ette ei jääks. Siiski on neist natuke kasu lennu tasakaalustamisel ja aerodünaamilise tõstejõu tekitamisel. Enamik mardikaid suudab lennata , vaid mõnel liigil on tiivad kokku kasvanud ja nad on täiesti lennuvõimetud.
Sigimine
 
Mardikad arenevad täismoondega. Emane asetab munad kuhugi toiduallika lähedusse – tavaliselt mulda või taimede peale. Vastne erineb valmikust täielikult ning sööb tihtipeale ka täiesti erinevat toitu, seega ei ole ta oma vanematele toidukonkurent. Enamik mardikaid ei hoolitse oma järeltulijate eest, kui mõni sitikaliik ehitab järglaste tarbeks erilisi haudekambritega urgusid.
Kasu ja kahju
Paljud mardikad on kahjurid – nad söövad põllu- ja aedvilju , ründavad aitasid ja toiduladusid ning järavad riiet. Kuid mardikatest on inimesele ka kasu: ühed on tähtsad kultuurtaimede tolmeldajad , teised toituvad sõnnikust ning taime- ja loomajäänustest ning viivad toitained pinnasesse tagasi. Aednikud soosivad lepatriinusid, sest nad hävitavad lehe- ja kilptäid. Nad on tähtsad ka biotõrje seisukohalt. Looduslikus puhastuses on olulised raipeid söövad raisamardikalased. Meditsiinis tarvitatakse villimardikaliste kantaridiini sisaldavat hemolümfi.
Kahjurid
Osa mardikaid kahjustab taimi otseselt, teised aga kaudselt , siirutades näiteks taimehaigusi. Üks tuntumaid näiteid on suur maltsaürask. Nii tema valmikud kui vastsed närivad elavate puude koore alla käikusid ning kannavad edasi jalaka seenhaiguse spoore . See haigus on hävitanud viimase poole sajandi jooksul suure osa Euroopa jalakatest.
Kasutatud kirjandus
Illustreeritud Lasteentsüklopeedia lk 353
Looduse entsüklopeedia lk 172-173
Eesti Entsüklopeedia 6 lk 174
Kristjan Otti