Metanool (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Tehnikainstituut
nimi
ERINEVAD MAAVILJELUSMEETODID ERINEVATELE KULTUURIDELE
Kursusetöö
Tootmistehnika õppekava
Juhendaja :

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. MAAVILJELUS 4
2. MULLAHARIMINE 4
2.1 Kündmine 5
2.2 Külvieelne mullaharimine 5
3. TAIMEKAITSE 6
3.1 Umbrohu tõrje 6
3.2 Putukatõrje 6
3.3 Haigustekitajate tõrje 7
4. VÄETAMINE 7
5. TERAVILJAD 8
6. RÜHVELKULTUURID 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10

SISSEJUHATUS

Käesolev kursusetöö annab ülevaate erinevatest, valdavalt traditsioonilistest maaviljelusmeetoditest, mis on meie põldudel enim levinud. Töö on jaotatud vastavalt viljelusmeetoditele osadeks , millest iga osa kirjeldab lühidalt ühte meetodit. Töö lõpus on välja toodud kahe erineva kultuuri, teravilja ja rühvelköögivilja, agrotehnilised võtted. Töö koostamisel on kasutatud valdavalt Enn Lauringsoni loetud aine Põllumajandus alused I loengu konspekte ning lisaks neile MES nõuandeteenistuse võrguallikaid. Kursusetöö lugeja saab põgusa ülevaate põllutöödest, mis on vajalikud kultuuride kasvatamiseks ning nende saagikuse kindlustamiseks või lausa tõstmiseks.

1. MAAVILJELUS

Maaviljelus hõlmab endas maapinna kasutamist taimede kasvatamiseks koos selleks vajalikke tööde ning meetoditega. Maaviljeluse juurde kuuluvad näiteks: Mullaharimine, väetamine ja taimekaitse. Eesmärgiks on luua võimalikult head tingimused taimede kasvuks ning seeläbi saada võimalikult suurt saaki. Optimaalse kasvukeskkonna saavutamiseks on mitmeid erinevaid viise, millest mõnda ei ole võimalik asendada . Laias laastus jaguneb maaviljelus kolmeks: tavasüsteem, integreeritud süsteem ja ökoloogiline süsteem. Käesolev töö keskendub pigem traditsioonilisematele maaviljelusmeetoditele.[1]

2. MULLAHARIMINE

Mullaharimise all mõistetakse igasugust pinnasega tehtavat tööd, mis muudab tema füüsilist vormi ja parandab mulla õhu- ning veerežiimi. Mulla taimedele sobivaks harimiseks on kasutusele võetud mitmeid erinevaid töövõtteid, millest igal ühel on oma roll mullaharimisel. Peamised tehnoloogilised võtted on:

Mulla pööramine adraga kündes

Mulla murendamine ja kobestamine kultivaatori ja randaaliga

Mulla segamine äkke ja adraga

Mulla tihendamine rullidega

Mulla tasandamine libistiga

Muldamine muldajaga

Mulla vaostamine ja peenardamine

Maa-aluste umbrohu osade läbilõikamine
Põllutööde alguseks loetakse valdavalt kevadet , sest siis alustatakse maaharimisega ja külvatakse maha enamik kultuuride seemneid. Kevadkünniga alustatakse kohe kui maapind on peale lume sulamist piisavalt tahenenud, et maapind kannaks põllul töötavaid masinaid, ülevaatlikult algab üks kultuurpõld kündmisest. [1,4]

2.1 Kündmine

Kündmise eesmärk on lõigata kamar maapinnalt lahti ning pöörata see ümber. Kündmise käigus maetakse mulla alla umbrohi ja eelmise saagi põhk, see kiirendab taimejäänuste lagunemist ning aitab ära hoida umbrohtu põllul. Künnisügavus varieerub vastavalt mullalõimisele ning külvatavale kultuurile , valdavalt küntakse 15-25cm sügavusel. Kündmist võib kasutada ka näiteks sõnniku mulla sisse viimiseks ja põllu külviks ette valmistamiseks. Kui kamar on väga tugev või maapind kõva võib vajada põld enne kündi randaalimist. Randaal lõikab tiheda kamara läbi ning seeläbi kergendab adra tööd.[1,4,5]

2.2 Külvieelne mullaharimine

Künnile järgneb kultiveerimine , mis lõhub künniviilud peenemateks tükkideks ja kobestab mulda, samal ajal tasandades juba mõningal määral põllu pinda. Kultiveerimine õhutab mulda ning lõikab läbi umbrohu juuri, samuti parandab see mulla veerežiimi. Olenevalt tehtava töö eesmärgist ning iseloomust jääb kultivaatori töösügavus 5-20 cm vahele,. Põllu järgnevaks tasandamiseks kasutatakse äket, mis peenestab veelgi rohkem suuremaid mullakamakaid ning ühtlasi tõmbab umbrohu juured maa seest välja. Äke segab ülemist mullakihti ja seejuures segunevad sõnnik, väetised ja taimekaitsevahendid paremini mullaga. Äestamine purustab mullakooriku, mis aitab õhutada mulda ning säilitada veevarusid mullas. Libistit kasutatakse mulla kõige pealmise kihi pindmiseks tasandamiseks, mis samuti purustab mullakooriku ja juurib välja tärganud umbrohu taimi. Rullimist kasutatakse juhul kui põllupind vajab täiendavat tihendamist, nii välditakse näiteks tolmamist ning kindlustatakse, et külvijärgne pinnas on piisavalt tihe. Sügisesed põllutööd on valdavalt ettevalmistuseks kevadistele töödele. Põllutööde lõpuks küntakse teravilja põllul põhk ja ka näiteks sõnnik maasse, et see talve jooksul laguneks. Kui soovitakse maha panna talivilja, tehakse seemne külvini viivad tööd juba sügisel, sest talivili peab enne talve jõudma juba tärgata. Kui palju ning mis võtetega mulda harima peab, sõltub suuresti mullatüübist. Tänapäeval on kasutusel ka otsekülvi tehnoloogiad , mille käigus mullaharimist ei toimu ning seeme , vahel ka väetis, viiakse otse harimata maasse. [1,4]

3. TAIMEKAITSE

Taimekaitse jaguneb suurelt kolme erinevasse valdkonda, milles eesmärkideks on taime kaitsmine: umbrohu eest, taimehaiguste eest ja taimekahjurite eest. Et taimi eelpool mainitud ohtude eest kaitsta on mitmeid meetodeid ja vahendeid.

3.1 Umbrohu tõrje

Üks lihtsamaid vahendeid umbrohu tõrjeks on umbrohi mehaaniliselt mullast välja kiskuda või siis taimed ja nende juured puruks lõigata ning maha matta. Maha varisenud seemneid saab näiteks ergutada äestades tärkama ning seejärel tärganud taimed välja kiskuda või purustatult maha matta, see kurnab umbrohu taimed ära ning lõpuks nad enam põllul ei tärka. Kasutatakse ka termilist tõrjet, mis tähendab seda, et umbrohtu hävitatakse kuumusega, seda näiteks gaasileegi või kuuma auru näol. Eelpool nimetatud meetodid on ühtlasi ka ainukesed viisid, kuidas mahetootjad saavad umbrohuga võidelda. Tavatootjad saavad kasutada ka keemilist tõrjet, mida pritsitakse põldudele kas enne külvi või siis peale külvi ja enne kultuuride tärkamist. Külvi tulemusel ergutatakse taaskord esmalt umbrohud kasvama ning seejärel pritsimise tulemusel nad hävitatakse enne kui põhikultuurid jõuavad tärgata või kasvada teatud suuruseni. Taimekaitse kemikaalid , herbitsiidid , on kas kontaktsed- nad toimivad ainult selle taime pinnal, kuhu nad pritsitakse või siis süsteemsed, mis kanduvad edasi praktiliselt tervesse taime kohast, kus kemikaal taimega kokku puutub. Herbitsiide on nii üldhävitavaid, mis surmavad kogu taimestiku kui ka valiva toimega, mis on suunatud kindlatele taimedele. Üldhävitavate herbitsiidide levinuim toimeaine on glüfosaat.[1]

3.2 Putukatõrje

Putukaid ilma kemikaalideta väga tõrjuda ei saagi, mahepõllunduses kasutatakse näiteks kahjurite käsitsi ära noppimist taimedelt või külvatakse kultuuridega koos maha näiteks taimi, mille lõhn tõrjub teatud kahjureid või loob sobiva keskkonna kasurite eluks. Valdavalt tõrjutakse putukaid siiski taimedele mürke pritsides, siin ja ka muudel pritsimistel tuleb silmas pidada, et viimase pritsimise ja saagikoristuse vaheline aeg oleks võimalikult pikk, et kemikaalid ei satuks läbi viljade lõpptarbijateni. Insektisiide on samuti nii kontaktseid, mis mõjuvad kokkupuutel putukaga või süsteemseid. Süsteemsete kahjuritõrjevahendite puhul kantakse insektitsiid mullapinnale, kus see veega kandub läbi juurde taimesse. Kui putukas sööb taime, sööb ta sisse ka mürki.[1,3,5]

3.3 Haigustekitajate tõrje

Taimehaigusi põhjustavad mitmed asjaolud , mõnede vastu aitab pritsimine, näiteks seenhaiguste vastu aitab pritsimine fungitsiididega. Mõni kord aitab haigusi ära hoida viljavaheldus , mis tähendab seda, et samal põllul teatud ajavahemik sama või sarnast kultuuri ei kasvatata, sedasi jõuavad kultuuripõhised haigustekitajad mullas ära hävineda.[1]

4. VÄETAMINE

Taimede toitumisel kehtib miinimumiseadus, mis tähendab seda, et saagi suuruse määrab see toitaine , mida on mullas kõige vähem taimedele kätte saada. Mida optimaalsemalt on muid toitaineid, seda paremini suudab taim kasutada miinimumis olevat toitainet. Tänapäeval kasutatakse valdavalt kompleks väetisi, mis sisaldavad kõiki vajalike toitaineid sobivas vahekorras ning on välja töötatud igale kultuurile sobiv väetis. Maheviljeluse puhul võib väetada põldusid ainult loodusliku päritolu väetistega, see tähendab sõnnikut, komposti ja vahel ka lupjamist.
Väetise optimaalne sügavus on 8-14 sentimeetri vahemikus, sest seal asuvad valdavalt kultuuride juured. Sellest tulenevalt on vaja valdavalt väetise mulda saamiseks põldu künda, sest randaalimine ja kultiveerimine ei toimu piisavalt sügaval. Otsekülvi puhul võib väetise viia maasse koos seemnega, mis on ühtlasi ka kõige optimaalsem väetisekasutus, sest väetist viiakse maasse minimaalses koguses. Samuti on seljuhul väetis viidud parimasse kohta, et seeme saaks väetise toitaineid kasutada.[1,2,5]

5. TERAVILJAD

Kuigi põllutööde alguseks loetakse kevadet, siis teravilja põllul on vaja töödega alustada juba sügisel. Peale saagikoristust on vaja teostada kiiresti kõrrekoorimine, mis purustab ning viib põhu maasse ning aitab kaasa umbrohu tõrjel. Kõrrekoorimine tagab põhu õigeaegse lagunemise ning kergendab sügiskündi ning kevadisi põllutöid, koorimata põllul häirib põhukiht lisaks mulla õhu- ja veerežiimi, mis omakorda pärsib taimekasvu . Kõrrekoorimist teostatakse 1-2 cm sügavuselt iga põhu tonni kohta. Tavaviljeluse puhul võib põldu peale koorimist pritsida ka glüfosaatidega, sest koorimine ärgitab maha varisenud seemned ning umbrohud kasvama ja tekkinud võrseid saab niiviisi kõige efektiivsemalt hävitada. Sügiskünni puhul tuleks künniviil keerata võimalikult suure nurga all ümber, et õhu ja mulla kokkupuude oleks maksimaalne, mis aitab kaasa tüü ja põhu lagunemisele . Künnisügavus võiks olla teraviljade puhul maksimaalne. Sügiseste põllutöödega peaks olema valmis saanud oktoobri lõpuks, mida hiljem künda, seda paremini toimib umbrohu tõrje ning põhulagunemine. Teraviljade külviaeg on võimalikult varajasel kevadel, töödega võib alustada kohe, kui muld traktorit kannab ning muld ei kleepu mullaharimisriistade külge, märjale mullale tehtud kahju võib olla ära pikaajaline. Kevadtööd algavad künniga, mis kobestab kogu põllupinna sügavuti ning peab põllu valmis külvieelseteks töödeks. Külvieelne mullaharimine, on oluline, sest see kobestab mulla, tagades hea veevarustuse ja loob sobiliku seemnealuse, samuti viib see väetise mulda ning tõrjub umbrohte. Põllul tehtavate tööde valik oleneb mullastikust ning külvatavast kultuurist. Oluline on see, et kohe peale kündi haritakse põldu pindmiselt, et põld jääks külvi jaoks sile, mis tagab ühtlase külvisügavuse ja seeläbi parema saagikuse. Peale külvamist võib teravilju äestada taime 2-3 lehe faasis. Äestamine parandab mullaveevarustust ning tõrjub ka umbrohtu. Peale kõrsumist kahjustavad mullaharimisriistad kultuure ning tööd lõpetatakse. Edaspidi tehakse vaid pritsimistöid vedelväetiste või taimekaitsevahenditega. Põllutööd lõppevad saagikoristusega ning algab taas kõrrekoorimine.[1,4,5]

6. RÜHVELKULTUURID

Rühvelkultuuride eripärast on, et nad vajavad kasvuaegset vaheltharimist ehk rühveldamist, levinumaks rühvelkultuuriks on vaieldamatult kartul . Rühvelkultuurid vajavad äärmiselt kobedat ning peensõmerat mulda, mis tähendab põllutööde poolest kindlasti sügiskündi ning kevadist korduskündi. Samuti võib põldu lisaks freesida ning kultiveerida. Enne kartuli mahapanekut tuleb muld kobestada vähemalt 20 cm sügavuselt. Rühvelkultuurid vajavad külmakartlikkuse tõttu püsivalt soojenenud muldasid (umbes 7-10 kraadi) Peale kartuli mahapanekut vajavad põllu vaod muldamist ning äestamist, mis hoiab mulla kobeda ning umbrohu vaba, samuti ergutab see kartulitaimi kasvama.. Kartulitaimi võib vaheltharida kuni õiepungade tekkeni. Kartulit võib väetada veidike rohkem, kui on toitaineid vaja maksimaalse saagikuse saamiseks, sest mineraalaineid jääb tihti vajaka. Kahjurite poolest on Eesti aladel vimastel aastatel sooja kliima tõttu levima hakanud kartulimardikad, kelle tõrjeks tuleb taime maapealseid osi pritsida, mahepõllunduses tuleb mardikaid käsitsi noppida. Käsitsi mardikate ja ka vastsete ära korjamist võib kasutada ka tavapõllumajanduse puhul, sest see annab väga häis tulemusi. Koristusaeg saabub siis kui pealsete elutegevus hakkab lõpule jõudma. Enne kartuli ülesvõtmist eemaldatakse pealsed kas mehaaniliselt niites või kemikaalidega, esimene neist on levinum ja odavaim . Pealsete eemaldamine kinnistab koore ning teeb saagikoristuse lihtsamaks. Peale koristust on võimalik muld taas kobestada ning põld siluda. Sügisene mullaharimine on taas hea võimalus umbrohu tõrjeks. [1,2,3]

KASUTATUD KIRJANDUS

Enn Lauringsoni loetud õppeaine Põllumajandus alused I loengu konspektid.(2015 a.)

Kartulikasvatuse agrotehnikad. MES Nõuandeteenistus Koostanud Berit Tein, Eesti Maaülikool Taimekasvatuse ja rohumaaviljeluse osakond (2014) [e-artikkel] http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/koogiviljandus/kartul/kartulikasvatuse-agrotehnikad#.WTaiCuuGOUl [6.06. 2017 ]

Maheviljelus. MES Nõuandeteenistus [e-artikkel] http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/maheviljelus#.WTaiAeuGOUl [6.06.2017]

Muld. MES Nõuandeteenistus Toimetaja: Alar Astover (september 2014) [e-artikkel] http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/muld#.WTah--uGOUl [6.06.2017]

Teraviljakasvatus. MES Nõuandeteenistus Miralda Paivel [e-artikkel] http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/teraviljakasvatus/suviteraviljad/suvioder#.WTakdeuGOUk [6.06.2017]