Eesti niitude - referaat (2)

Kopli kunsti gümnaasium
7. klass
Mari Kisakõri
NIIT
Referaat
Juhendaja E. Raamat
Keila 2009
SISUKORD
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1. Niidu üldiseloomustus 4
2. Niidu taimestik 6
3. Looduslikud ja kultuurniidud 7
3.1. Looduslikud niidud 7
3.2. Kultuurniidud 7
4. Niidu loomastik 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud materjalid 10
SISSEJUHATUS
Käesolev referaat on kirjutatud teemal „Niit“. Niit on üks elukooslustest, millega tutvutakse 6. klassi loodusõpetuse tundides .
Töös tutvustatakse niidu omapära võrreldes teiste elukooslustega, seal kasvavaid taimi ning elavaid loomi.
Esimene peatükk räägib niidu elutingimustest, seal olevast valguse hulgast ja mulla omadustest.
Teises peatükis tuleb juttu niidutaimestikust.
Kolmandas peatükis tutvustatakse erinevaid niitusid, nii loodusliike kui inimese looduid.
Neljandas peatükis loetletakse niidul elavaid loomi.
1. NIIDU ÜLDISELOOMUSTUS
Sõnal niit on seos sõnaga niitmine . Niitmine ei lase noortel puudel ja põõsastel kasvada ja nii kasvavad niidul ainult rohttaimed. Puude ja põõsaste kasvu piirab ka loomade karjatamine .
Niidud on elukooslused, kus kasvavad peamiselt mitmeaastased rohttaimed. (1) Niitude hulka kuuluvad heina- ja karjamaad . Niidu taimkate esineb kamarana ehk sellise taimevaibana, milles rohttaimede juured ja maaalused varred on tihedalt läbi põimunud.(1)
Niit on avatud maastik , see tähendab, et siin ei ole enamasti puid ega põõsaid, mis annaksid varju päikese, tuule ja vihma eest. (1) Niidul on palju valgust, sest siin ei kasva eriti puid ja põõsaid. Seetõttu on niidul rohkesti valguslembeseid taimi. See aga ei tähenda, et kõikidele taimedele on valgust piisavalt. Madalamakasvulised taimed jäävad kõrgemate varju. Niidul on tuuline, sest pole kõrgeid taimi, mis teisi tuule eest varjaksid.
Niidul elavatele loomadele tähendab niidu avatus ka varjepaikade vähesust. Väikestel loomadel nagu hiired pole sellest lugu, aga suuremad loomad, näiteks kitsed, peavad pidevalt valvel olema. Sellepärast pesitseb niidul vähe linde. Nagu metsas, sõltub ka niidul taimestik mulla koostisest ja niiskusest. On märja- ja kuivamullalisi niite , toitainerikkaid ja –vaeseid niite. (1)
Kuna niit jääb niiduks ainult niites, peavad taimed olema selleks kohastunud . Sellises olukorras jäävad ellu ainult niitmisele hästi kohastunud taimed. Neil on tihti pungad maapinna lähedal, maadligi hoidvad lehed ja maa-alused risoomid. Niitmine teeb raskeks ka niidul elavate putukate, lindude ja imetajate elu, sest niitmise ajal nende järglased hukkuvad. (1)
Paljud niidud on looduskaitse all. Matsalu rahvuspargis asuvad Euroopa ühes suuremad ranna- ja luhaniidud, sest seal on olulised lindude pesitsuskohad. Rannaniitudel on sobiv pidada loomi nagu lambad ja hobused , kes hoiavad niidu puhtana, et see ülearu rohtu ei kasvaks.
Niitude omanikud peaksid nende eest hoolitsema, et võsa ei pääseks võimutsema. Niitude liigirikkus sõltub sellest, kuidas neid hooldatakse. Ohtlik on niitudel kulu põletada. Hoides niite, hoiame neis olevat taimede ja loomade liigirikkust.
2. NIIDU TAIMESTIK
Niitude taimestik on kõigi teiste meie elukooslustega võrreldes märksa liigirikkam. (1) Põhiosa taimedest moodustavad kõrrelised. Niisketel niitudel asendavad kõrrelisi tarnad .
Eesti liigirikkaimad niidud asuvad Lääne-Eestis. Nii on Laelatu Kaitsealal loendatud 465 erinevat taimeliiki. (3)
Niidu taimestik jaguneb järgmisteks osadeks :
1) kõrrelised,
2) liblikõielised,
3) teised niidutaimed.
Kõrrelise vars on nagu sile toru, milles on paksemad kohad. Neid nimetatakse sõlmedeks. Sõlmede kohast ja varre tipust kasvab kõrreline pikemaks. (1)
Kõrrelised on tuultolmlejad. Nende õied on pisikesed ja rohekad. (1)
Kõrrelisi on palju liike. Niidul kasvavad näiteks kerahein , aas- rebasesaba , põldtimut, värihein.
Liblikõielisteks nimetatakse taimede rühma, mille õis meenutab kokkupandud tiibadega liblikat. (1)
Liblikõieliste juurtel elavad mügarbakterid. Nad püüavad õhust taimedele olulist lämmastikku ja töötlevad selle taimedel kättesaadavaks. Bakterid saavad taimelt vastu toitaineid (suhkrut). Järelikult on tegemist kahe organismi koostöö ehk sümbioosiga. (1)
Liblikõielistest kasvavad niidul ristik, hiirehernes , aashernes.
Lisaks kõrrelistele ja liblikõielistele kasvab niidul veel palju teisi taimi. Näiteks tulikad, kellukad , härjasilmad, karikakrad, käpalised (käokeel, kuldking), härghein, kullerkupp, pääsusilm. (1)
3. LOODUSLIKUD JA KULTUURNIIDUD
3.1. Looduslikud niidud
Niidud on tekkinud puude langetamisel karjamaade, heinamaade ja põldude tarbeks. Pärast puude raiumist oksad põletati ning kännud juuriti välja. Alles siis sai seal heina niitma hakata.
Pärast puude mahavõtmist hakkasid lagendikul metsataimed asenduma rohkem valgust vajavate niidutaimedega. Inimene ei külvanud ega istutanud neid taimi. Niimoodi kujunenud niitu nimetatakse looduslikuks niiduks. (1)
Looduslikke niite on mitmesuguseid:

aruniit – kuival maapinnal heinamaadena kasutatavad niidud,

puisniit – aruniidul kasvab ka üksikuid puid ning põõsaid, näiteks mahajäetud heinamaadel, on väga liigirikkad, sest seal on nii metsa- kui niidutaimi ja loomi,

sooniit – märja mullaga niit, tavaliselt sooservadel,

looniit – paekivisel pinnal, leidub rannikualal ning läänesaartel,

luhaniidud – asuvad aladel, mida jõed kevadise suurvee ajal üle ujutavad,

rannaniidud – asuvad mere ääres, seal karjatatakse loomi, sest niitmiseks on maapind liiga kivine. (2)
3.2. Kultuurniidud
Tänapäeval külvab inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. Selleks, et heinasaak paraneks, niite väetatakse ja liigne vesi juhitakse kraavide abil ära.(1) Niitmine, karjatamine ja väetamine muudab niidu liigivaesemaks.
Niidul ei tehta ainult heina. Värske niidetud rohi pakitakse kilesse ja see hapneb seal. Sellist loomasööta nimetatakse siloks.
Niitude liigirikkuse säilitamiseks tuleks:

väetamisega olla mõõdukas,

karjamaid aeg-ajalt niita ning seal mättaid purustada,

mitte kasutada niidul raskeid traktoreid,

niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda,

valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi. (3)
4. NIIDU LOOMASTIK
Niitudel elab mitmesuguseid loomi.
Putukad. Niidul on palju eri liiki taimi, seega on putukatel seal sobivaid elupaiku. Taimtoidulised putukad on toiduks röövputukatele, ämblikele ja lindudele. (1)
Putukad sõltuvad taimede õitest, mille nektarist ja õietolmust nad toituvad. Sellised on mesilased , kimalased, liblikad . Taimelehti söövad mardikate vastsed, rohutirtsud .
Röövputukatest elavad niitudel sipelgad , kiilid, herilased . Samuti on seal palju ämblikke.
Linnud. Niidul pesitseb vähe linde, aga toitumas käib siin palju ka metsalinde. Niidulindude pesad asuvad maapinnal. Niitudel kohtab näiteks toonekurgi, koovitajaid, hiireviusid, rukkirääke, lõokesi. (1)
Imetajad . Imetajad käivad niitudel peamiselt toitumas, sest siin pole varjumiseks sobivaid kohti. Nii käivad siin põdrad, metskitsed, metssead , jänesed, rebased . Koduks on niit näiteks uruhiirtele. (1)
KOKKUVÕTE
Töö on kirjutatud Eesti niitudest. Niidud on ühed liigirikkamad elukooslused. Sellepärast tuleb neid ka kaitsta.
Tööd kirjutades sain teada, et niite on mitmesuguseid. Niidutaimestik sõltub mulla koostisest ja niiskusest. Niitudel elab palju loomi, eriti putukaid.
Inimene saab niitude kaitsmiseks ise palju ära teha – mitte teha seal lõket ega häirida loomi. Selleks, et niidud ei võsastuks, tuleb neid niita.
KASUTATUD MATERJALID

Kersti Lepasaar, Rein Kuresoo, Tiia Kuresoo „Loodusõpetus 6. klassile“ I osa

Eesti Entsüklopeedia 6. köide lk. 623

Hakan Pleijel „Ökoloogiaraamat“