htm) Poilased (Chrysomelidae) Enamik poilasi on silmapaistvalt punased, sinised, kollased, mõned on lausa vikerkaarevärvides helkivad. On ka tagasihoidliku tumeda või heleda värvusega poilasi. Näiteks vesiroosimardikad (alamsugukond: roomardiklased), kelle keha on rohekas, punkteeritud ülakülg helgib metalselt, keha alakülg on kaetud tihedalt paiknevate karvakestega ning paistab seetõttu valkjas pikk ja üsna sihvakas. Nii meenutavad nad välimuselt siklasi. Mõned poilased on üleni või osaliselt täpilised. Enamik poilasi on pikliku kehaga. Nad pole poolkerajad nagu lepatriinulased. Poilaste kõht on kumer, nende jalad ja tundlad on pikemad. (http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased) 18 Poilased on taimetoidulised. Kui poilasi on palju, võivad nad taimede lehed rootsudeni paljaks närida (kartulimardikas).( http://et.wikipedia.org/wiki/Poilased)
pidevalt kogu elu jooksul. Elavad mullas ja metsakõdus, kus toituvad kõdunevast taimsest materjalist. Klass: Putukad Insecta 1. Väliskuju on putukatel ürgselt piklik, selja-kõhu suunas ehk dorsoventraalselt veidi lamenenud. Lülid on üksteisega laialt ja tihedalt liitunud. Evolutsiooni käigus on sellest ehitusplaanist mitmesuguste kohastumiste tõttu välja arenenud mitmed erineva kehakujuga vormid: pikk silinderjas nõelhark, kerajas poilased ja kärsaklased, ketasjas - lutikad ja täid, külgedelt kokku surutud kirbud, sipelgjas sipelgad. Siiski on suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid putukaid. 2. Keha liigestus. Pea, rindmik ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm pari toitumisega seotud jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknev
Eesti Maaülikool Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakorralduse osakond Pärandkoosluste loomastik Juhendaja lektor Tartu 2011 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................2 Sissejuhatus.............................................................................................................................3 Putukad pärandkooslustel........................................................................................................4 Selgroogsed ( Rannaniitude selgroogsed)............................................................................14 Karjatamine pärandkooslustel...............................................................................................30 Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel).......................................................
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putuka
LUUA METSANDUSKOOL METSABOTAANIKA KOOSTAS: EVELIN SAARVA LUUA 2003 EESSÕNA Käesolev "Metsabotaanika" õpik on mõeldud Luua Metsanduskooli esimeste kursuste õpilastele metsakasvukohatüüpides kasvavate taimede tundmaõppimiseks. Õppevahendi koostamise aluseks olid Jaanus Paali ning Erich Lõhmuse metsatüpoloogiat käsitlevad monograafiad. Metsataimede tutvustamine toimub kasvukohatüüpide järgi, kusjuures lisatud on ka kasvukohatüüpide kirjeldused. Igale taimekirjeldusele on lisatud taime või sambla-sambliku joonis. Teksti olulisematele märksõnadele on joon alla tõmmatud, see hõlbustab informatsiooni kättesaamist. Lühend (K) tähistab antud kasvukoha karakterliiki, (KD) karakter-dominanti ja (D) domineerivat liiki. Metsad jaotatakse vastavalt mullastikule ja veereziimile metsa kasvukohatüüpideks (kkt). Need on enamkasutatavad üksused metsade korraldamisel, sest kasvukohatingimused määravad puistute tagav
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
Kõik kommentaarid