PÕRNIKLASED (0)

PÕRNIKLASED
(Scarabaeidae)
Referaat
Tartu 2015
Sisukord

Sissejuhatus 3
2. Liigi Bioloogia 4
2.1 Vastsed ja valmikud 4
2.2 Arengubioloogia ja paljunemine 4
3. Põrniklaste alamsugukond 5
4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) 7
5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) 7
6. Ohud ja vaenlased 8
7.Tähtsus 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Käesoleva referaadi eesmärgiks on anda ülevaade põrniklaste sugukonnast Eestis. Põrniklaste sugukond kuulub loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi ja mardiklaste seltsi. Eestis on põrniklasi üle 70 liigi. Tuntuimatest neist on Harilik maipõrnikas (Melolontha hippocastani), Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) ja Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis).

2. Liigi Bioloogia

Põrniklasi esineb mitmesuguse suurusega (2-41 millimeetrit). Neid on nii jässakate, kui kalameljate tunnaldega ( http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased ). Põrniklaste lõuad ei ole pealtvaates nähtavad (M.Chinery.2005). Põrniklastele on iseloomulik tundlanups, mille lehekesed võivad tihedalt liibuda üksteisele või lahkneda lehvikukujuliselt (H. Remm .1984). Jalad on neil suured ja võimsad. Sääred ja reied on laienenud ning ogadega varustatud. Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne (wikipedia.org). Kattetiivad neil tavaliselt ei kata viimast seljalooget, altpoolt on tagakehal nähtavad 6-7 lüli (loomade elu). Enamasti on nad hea lennuvõimega (M.Chinery.2005).Põrnikad peavad vähemalt mõnel eluperioodil mullas endale käike rajama. Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. Mullas elavad põrniklased on enamuses tumedad , ka süsimustad. Õitel toituvad põrnikad on värvikamad (wikipedia.ee). Enamik põrniklatest toitub taimedest või mitmesugustest lagunevatest taimedest, väga harva söövad nad loomset päritolu aineid (H.Remm.1984).

2.1 Vastsed ja valmikud

Põrnikate valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Põrniklaste vastsed on valged, paksud, kõvera kehaga tõugud ehk konud, kes elavad mullas, kõdupuidus ja sõnnikus, mõned isegi sipelgapesades. Sitikate valmikud ja vastsed elavad mullas või sõnnikus ja toituvad peamiselt loomade väljaheidetest. Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied . Nende vastsed elavad mullas ja toituvad kõdust, huumusest ja taimede juurtest. Põrniklaste areng kestab sageli mitu aastat. ( http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased )

2.2 Arengubioloogia ja paljunemine

Põrniklased, sealhulgas kõik mardiklaste seltsi esindajad on täismoondega. Põrniklaste munas toimub looteline areng. Putuka lahkumisega munakestast algab lootejärgne areng. See kestab umbes 10 päevast kuni mitme aastani. Enamasti pole munast koorunud putukas sarnane täiskasvanud putukaga, teda nimetatakse vastseks. Vastne moondub täiskasvanud putukaks ehk valmikuks alles pärast teatud arengujärkude läbimist. Täismoondega putuka arengujärgud on muna,vastne, nukk, valmik . Põrnikad paljunevad nii,et isane liigub emase ümber ülestõstetud keha ja laialiaetud tundlatega. Pärast paaritumist muneb emane kõdupuidu sisse munad ja sureb seejärel. Igast munast koorub teatud aja pärast välja vastne. (Putuktoiduliste-powerpoint-m61566.html)
( http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/putukad/tismoone.html )
( http://guaminsects.net/anr/content/crb-life-cycle-diagra m)
Joonis 1. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) täismoone

3. Põrniklaste alamsugukond

Põrniklasi jagatakse mitmeks alamsugukonnaks. Neid võetakse kokku aga kaheks suureks rühmaks. Esimene suur rühm on mardikad (Laparosticti). Nende tundlanups on üleni või siis osaliselt kaetud väikeste tolmjate hallide karvakestega. Selle rühma vastsed või valmikud on need, kes toituvad erinevate loomade väljaheidetest, vähesed neist eelistavad taimi või on spetsiifilise eluviisiga. Ühed tuntuimad esindajad on Roojasitikad (Aphodius), keda võib kahate pea igas mitte täiesti ära kuivanud hobuse või veise väljaheite hunnikus. Kõige tuntuimate mardikate hulka kuulub ka Sitasitikas (Geotrupes stercorarius). Pealt kumerad mustad, alt metallsinised või rohelised. Neid võib väga tihedalt kohata teede ääres, karjamaadel, kuid eelkõige just sõnniku all (H.Remm.1984).
( http://bugguide.net/node/view/22485 )
Joonis 2 Suur roojasitikas (Aphodius fossor)
( http://www.estonica.org/media/files/images/45/ )
Joonis 3 Sitasitikas (Geotrupes stercorarius)
Põrniklaste alamsugukonna teise suure rühma moodustavad põrnikad (Pleurosticti).Põrnikatele on iseloomulik vähem läikiv ilma udemeteta tundlanups. Vastsed elavad mullas, toituvad kõdust, taimejuurtest ja kõdupuidust. Täiskasvanud mardikad toituvad lehtedest, õitest, noortest võsudest või ei toitu üldse. Põrnikate hulka kuuluvad sellised liigid, kes on ohtlikud põllumajandusele või metsale . Üks tuntuimaid selle rühma alamsugukonnast on maipõrnikas (Melolonthinae). Massiivse rulja kehaga,mustad või pruunikad, mõnikord kaetud karvade või valgete soomustega (H.Remm.1984).
( http://en.wikipedia.org/wiki/Melolonthinae )
Joonis 4 Maipõrnikas (Melolonthinae)

4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata)

Kuldpõrnikas (Cetonia aurata) on meil tavaline ja laialt levinud liik. Välimuselt on ta suur, pealt tavaliselt kuldroheline ja alt vaskpunane (H.Remm.1984). Kattetiibadel ja rindmikul on hajusad valge mustriga vöödid ja täpid. Tundlatele on iseloomulikud tugevad nuiakesed. Kuldpõrnikad võivad kasvada kuni 22 mm pikkuseks (wikipedi.org).
Elupaigaks on neil õitsevad niidud. Eriti meeldib neile pesitseda roosõieliste ja ohakate õitel.
Kuldpõrnikas toitub peamiselt taimelehtedest ja -õitest. Töntsakale kehale vaatamata on nad väga head lendajad ja iseäralik on nende juures see, et lennu ajal hoiavad nad kattetiibu seljal koos. Nende vastsed – kõverdunud tõugud ehk konud – kasvavad kõdunevas puidus või siis närivad mullas taimede juuri (wikipedia.org).
( http://pilt.delfi.ee/album/137469/?view=blog&page=2 )
Joonis 5 Kuldpõrnikas (Cetonia aurata)

5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)

Meie suurim põrnikas on ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis). Eestis on nad üsna sagedad.Tema pikkus on 25–40 mm. Põrnikas on lennuvõimeline. Soojadel suveõhtutel lendab ta sageli valguse peale (wikipedia.org). Isasel on laubal pikk kõver sarv , eesseljal kolmehambane ristmõhn. Neil on punakaspruunid läikivad kattetiivad. Oma suure keha juures on ta siiski lennuvõimeline putukas ja lendab soojadel suveõhtutel. Vastne elab taimekõdus või kompostihunnikus, võib kahjustada taimede, sealhulgas rooside juuri (H.Remm.1984). Vastse nimetuseks on raamatus "Õngitsemine" pakutud ka nime rasvik Rasvikud võivad kasvada väga suurteks, ent õngitsemisel on parimad kuni 25 mm pikkused vastsed. Leitud rasvikud pannakse vette ja pigistatakse neist ettevaatlikult välja neis olev must ollus , seejärel asetatakse nad saepuruga karpi ja sinna lisatakse ka kohupiima. Nii nuumatud rasvikud muutuvad valgeteks ja tihketeks. Rasvikuga saab püüda suuri karplasi ( kalapeedia .ee).
( http://www.seemnemaailm.ee/gal/details.php?image_id=127&sessionid=facff0a3049db5d0402bb2b7b76fd5d7 )
Joonis 6 Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)

6. Ohud ja vaenlased

Mardikate seltsil üldse esinevad keerukad suhted taimedega. See seisneb selles, et mõnedel vastsetel on võime stimuleerida taimekudede kasvu ning moodustada pahku. Kaitseks vaenlaste vastu on neil tugev kate ning sageli ka välja kujunenud varjevärvus. Esinevad ka biokeemilised kaitsevahendid- mürgised , ebameeldiva lõhnaga. Neil, kel pole efektiivsemaid kaitsevahendeid, langevad ärrituse korral šokiseisundisse, suruvad tundlad ja jalad vastu keha ja langevad alla (H.Remm.1984). Vaenlasteks on erinevad linnud ja teised putuktoidulised . Näiteks Rohuneppi (Gallinago media) toidulauale kuuluvad erinevate mardikate vastsed (www.Looduspilt.ee).

7.Tähtsus

Tähtuse looduses ja inimeste elus on suur. Iga aasta inimesed kulutavad rohkem raha ja vahendeid, et võidelda mardikate vastu põllumajanduses. Looduses on nende tähtsus bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, sest mardikate hulgas on rohkem kahjulike, kui kasulikke liike. Mardikate kollektsioneerimine on nagu liblikate puhulgi väga populaarne. Kuigi on nende hulgas vähe kasulikke liike on nad sellegipoolest bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt olulised.

Kokkuvõte

Mardikaid ja sinna kuuluvat põrniklaste sugukonna esindajaid on nii maailmas kui ka Eestis väga palju. Sellegipoolest on nende kohta saadaval väga vähe informatsiooni. Välimuselt on neid nii tumedaid, läikivaid, väikesi ja ka päris suuri.

Kasutatud kirjandus

H.Remm.1984.Loomade elu 3.köide, selgrootud . Tallinn,Valgus
M.Chinery.2005. Euroopa putukad,Eesti entsüklopeediakirjastus
http://et.wikipedia.org/wiki/Kuldp%C3%B5rnikas
http://et.wikipedia.org/wiki/Ninasarvikp%C3%B5rnikas
http://www.kalapeedia.ee/ninasarvikpornika-vastne.html
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=251
http://guaminsects.net/anr/content/crb-life-cycle-diagra m
http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased
http://guaminsects.net/anr/content/crb-life-cycle-diagra m
http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/putukad/tismoone.html
http://bugguide.net/node/view/22485
http://www.estonica.org/media/files/images/45/
Putuktoiduliste-powerpoint-m61566.html)