Kahjurid köögis (1)

Kahjurid põhjustavad meie majapidamises mitmesugust kahjustust toiduainetele, nad kujutavad endast suurt ohtu toidu ohutusele ja nõuetekohasusele.
Köögis elutsevad põhiliselt toidukahjurid, kes elutsevad toiduainetes ja muud kahjurid, kes rikuvad tooteid rohkem kui nad neid söövad.
Enamik toidukahjuritest areneb ja paljuneb eriti hästi kuivades taimsetes toodetes. Eriliselt ohustatud tooted on:
jahu- ja jahutooted ( makaronid , küpsised, kuivikud); riis ja tangutooted; pähklid, mandlid ja neist valmistatud tooted; oad ja herned ; kuivatatud puuvili ; maitseained ja ürdid; kuivatatud köögivili; shokolaaditooted.
Tuntumad toiduainete kahjurid on: prussakad , lestad ja mardikad.
Eestis on kolm prussakate liiki: prussakas , tarakan ja ameerika prussakas. Prussakad on pruunikaskollased, lameda kehaehitusega ja kiiresti liikuvad putukad, kes peamiselt tegutsevad öösel. Olenevalt nende liigist on prussakate suurus 10- 45 mm. Emased prussakad kannavad endaga kaasas munakurna, milles munadest arenevad vastsed . Vastsete koorumise ajaks jäetakse munakurn kuhugi sooja kohta. Vastsed on väliskujult sarnased täiskasvanud putukatega, ainult väiksemad. Vastsete järkude arve oleneb prussakate liigist.
Elamiseks eelistavad prussakad soojasid kohti, nagu ahjude läheduses ja radiaatorite juures. Prussakas saastab oma haisva eritisega toiduaineid ja levitab haigusi: bakter-, virus - ja seenhaigusi, näiteks salmonelloos, tuberkuloos , düsenteeria jm. On ka inimesi , kes on prussakate suhtes allergilised. Selleks , et prussakast lahti saada tehakse prussakatõrjeid, mis kujutab endast kontaktmürgi pritsimist putukate esinemiskohtadesse või soolemürgi asetamisega samasse kohta. Sobivaim aeg nende vastu võitlemiseks on talv. Nende külmataluvus on väga kehv .
Lestad on väga väikesed, umbes 0,5 mm pikkused, ovaalsed, valged ja suhteliselt pikkade karvadega varustatud ämblikulaadsed. Lestadest on meil kõige levinum jahulest.
Jahulesta leidub viljatoodetes ja kuivatatud puuviljades. Jahulesta paljunemise eelduseks on toote niiskus, mis on üle 13%. Isegi küllalt madalad õhutemperatuurid ( üle 4 kraadi ) ei takista selle kahjuri elu ja arengut. Lestadest saastunud tooted on toiduks kõlbmatud. Nad põhjustavad kõhulahtisust ja allergiat. Lestasi on võimalik määrata vaadates neid luubiga tumedal foonil . Lestadest nakatunud toode tuleb hävitada. Tõrjevahendid toimivad lestadele halvasti.
Mardikalisi, kes rikuvad toiduaineid on mitmeid liike:
Väike jahumardikas on umbes 5 mm pikkune , tumepruun ja lüsooli järgi lõhnav putukas . Tema vastne on 10 mm pikkune, kollakaspruun, silinderja kehaehitusega ja paksu nahaga. Teda tuntakse “jahuussi” nime all. Nii valmikud kui vastsed teevad suurt kahju, kuna nad rikuvad jahusaadusi. Nende eritised muudavad toidu kõlbmatuks.
Aidalamseklane on 3 mm pikkune, tumepruun ja lameda kehaehitusega putukas. Seljakilbi äärtes on piigitaolised lisandid. Vastsed on umbes 3 mm pikkused ja valged. Tänu oma väikestele kehamõõtmetele on nende varjepaikadeks väiksemadki praod ja lõhed.
Mardikate ja nende vastsete poolt rikutud toiduained tuleb hävitada.
Suureks hädaohuks köögis on hiired ja vaaraosipelgad . Osa toiduainetest söövad nad ära, kuid suurema osa reostavad .
Koduhiir on loom, kellega on kindlasti igaüks kohtunud. Tihti tungib ta ootamatu ja ebameeldiva külalisena meie majapidamistesse. Koduhiir on inimasustusega tihedalt seotud ning teda kutsutakse inimkaaslejaks. Koduhiir on üleni hallika värvusega, mõnikord kollaka või pruunika varjundiga. Kõht on hele- või kollakashall. Selgelt äratuntav on ta nn. "hiirelõhna" tõttu, mida eritavad muskusnäärmed. Majades sööb ta kõike kättesaadavat, kippudes eriti tihti inimeste toidutagavarade kallale, tihti toitub koduhiir ka igasugustest jäätmetest. Koduhiirt iseloomustab ülisuur sigivus - soodsates tingimustes, näiteks majades, kus on parajalt soe ja toitu külluses, võib emahiir ilmale tuua kuni 8 pesakonda poegi aastas. Looduses sigib ta vaid suvekuudel, aprillist oktoobrini ja siis on pesakondade arv 2…3. Iga kord sünnitab ta 3…8 poega , kuid on teateid ka 21-liikmelisest järglaskonnast. Hiirepojad on sündides paljad ja väga abitud ning kaaluvad alla 1 g. Nende silmad lähevad lahti 12…15 elupäeval ning selleks ajaks on nad juba ka karvadega kaetud. Poegi toidetakse piimaga umbes 18 päeva ning noored saavad suguküpseks vähem kui 2 kuu vanuselt. Koduhiire elu on täis ohte : inimese seatud lõksud ja kassid. Sellepärast on ka hiirte eluiga lühike - tihti on see vaid 3 kuud, igal juhul mitte üle 2 aasta. Inimene peab koduhiirt peamiselt vaid kahjuriks, kes reostab ja hävitab toidu- ja muid varusid ning levitab mitmeid haigusi.
Vaaraosipelgas on ainult 2-2,5 mm pikkune ja väga sale - suurim läbimõõt vaevalt 0,5 mm. Seetõttu saavad nad pugeda väga kitsastesse pragudesse ja avadesse, mingi ruumi sulgemine nende eest on praktiliselt võimatu. Värvuselt on nad määrdunud- kollased . Emased on isastest 2 korda suuremad ja ka tumedamad, pruunikad..
     Vaaraosipelgad võivad iga maja kiiresti ja kergesti läbi uurida, kuid pesa teevad nad siiski ainult teatavatesse kohtadesse ja nende liikuminegi piirdub hiljem üsna kindlate ruumiosadega. pesa tehakse võimalikult toidukoha lähedusse, kuid otsustav on mikrokliima - pesitsemiseks on optimaalne suur õhuniiskus ja soojus üle 20 kraadi. Miinustemperatuuride juures vaaraosipelgad surevad, 10 kraadi juures aga muutuvad väga loiuks. Seetõttu on korratult köetavad majad vaaraosipelgatele ebasobivad.
     Vaaraosipelgast on kujunenud oluline hügieenikahjur. Ta võib levitada haigusetekitajaid - streptokokke, paratüüfust, tuberkuloosi, bakteriaaldüsenteeriat ja polüomeliiti. Vaaraosipelgatega võitlemine on keeruline. Kontaktputukamürgid hävitavad küll töölised, kuid emasipelgad ja haue jäävad pessa alles.Emasipelgad on mürgiresistentsemad. Ohtu haistes võivad nad põgeneda ja varjuda kaugemates käikudes, elatudes seal kuude kaupa oma vastsetest.
Kõigepealt tuleb selgeks teha, kust sipelgad sisse tulevad ja tõmmata nende sissekäigu ette tõrvaga joon. Kus võimalik, valada nende sissekäigu ette tärpentiini. Sipelgate käiguteele või nende asukohtadesse pandud hallitatud sidrunilõigud peletavad nad sealt eemale. Sipelgad peletab toast ka piirituse või viinaga ülevalatud kampritükike. Sipelgad kaovad elamust mõne päevaga, kui kreeka pähkli suurune pärmitükike segada 1 spl. suhkru ja vähese veega (võib lisada ka natuke mett ), ning saadud segu tühjadesse tikutoosidesse jaotada, toosid aga poollahtiselt sipelgate ilmumiskohtadesse asetada Paremaid tulemusi on andnud mürkhõrgutiste kasutamine, mida töösipelgad ka pessa tassivad. Mürkhõrgutis valmistatakse näiteks inimesele ohutust booraksist: 400 g suhkrut, 100 g mett, 60 g booraksit - lahustada liitris vees. Lahus pannakse madalate tassikestega sipelgate poolt külastatavatesse kohtadesse.
Tõrje nõuab suurt järjekindlust. Söötmeid tuleb välja panna vähemalt kaks kuud järjest, sulgedes samal ajal juurdepääsu toiduainetele. Kui sipelgaid enam ei ilmu lõpetatakse tõrje.
Suve teisel poolel, kui hakatakse marjadest moosi valmistama , ilmuvad välja äädikkärbsed. Eriti meeldib neil ilmuda siis kui on lasted õuntel või ploomidel käärima minna. Äädikkärbsed on mõne millimeetri pikkused kollaka kehaga putukad. Neil on lühike eluiga, kuid nad on üsna viljakad . Täiskasvanud emane putukas elab paar nädalat ja võib päevas muneda 30 kuni 50 muna. Munad munetakse vastsete arenemiseks sobivasse keskkonad, nt. Mädanevatele puuviljadele, samuti käärivate vedelike lähedale. Munadest kooruvad vastsed ei toitu mitte puuviljast või vedelikest, vaid seal kasvavatest pärmseentest. Temperatuuril 25 C kestab areng munast valmikuni 8 – 10 päeva, temperatuuril 17 C aga peaaegu kaks korda kauem.
Äädikkärbsed otsivad elamiseks sobivat paika lõhna järgi.
Selleks et äädikkärbsest lahti saada, tuleks eelkõige vabaneda riknenud puu- ja köögiviljadest. Muud viisid äädikkärbsest lahti saamiseks nõuavad liiga palju aega ja tehnilisi vahendeid või on väheefektiivsed.
Köögis leidub mikroorganisme, mis põhjustavad palju probleeme. Suurimad probleemide valmistajad on hallitus - ja pärmseened ning bakterid .
Hallitusseened moodustavad hallituse. Hallitanud toitu süües võib haigeks jääda. Hallitus tekib tavaliselt halvasti hoitud ja vanale toidule. Hallitusseened arenevad eriti hästi niiskes, soojas kliimas. Hallitusseente tõrjeks kasutatakse keemilisi aineid. Süües rohehallitusega kaetud toitu võib see põhjustada inimesel ägedat allergilist reaktsiooni, mis võib lõppeda surmaga, paistetuse või hingamisteede tursumisega või hingamise puudulikkusega .
Pärmseened tekivad käärima läinud mahladele ja moosidele. Mahlale nad satuvad õhu kaudu. Mahlas hakkavad pärmseened kiirelt paljunema, tarvitades toiduks mahlas leiduvaid suhkruid ja vees lahustunud mineraalsooli. Pärmseente elutegevuse käigus suhkur laguneb ja tekivad süsihappegaas ja piiritus . Seda protsessi nimetatakse käärimiseks. Pärmseened on üherakuselised seened, kelle keha koosneb tsütoplasmast ja tuumast, mida ümbritseb kest. Varuainena sisaldavad pärmseened õlitilgakesi. Pärmseened paljunevad pungumise teeel. Pärmirakud paljunevad mahlas niikaua , kuni jätkub toitu. Nende elutegevuse tulemusel aga suureneb alkoholi hulk mahlas, mis lõpuks hakkab takistama pärmseente enda arengut.
Bakterid levivad tavaliselt puudutamisel ja õhu kaudu. Nad on nii pisikesed, et neid palja silmaga ei näe – ühele pöidlaküünesuurusele pinnale mahub neid mitu miljonit. Kui bakterid satuvad toiduainetele, hakkavad nad neid lagundama ja toiduained hakkavad halvasti lõhnama. Haigusitekitavad bakterid elavad ja arenevad meeleldi toiduainetes. Toatemperatuuril kahekordistub bakterite arv iga 20 minuti järel. Madalamate temperatuuride juures arenevad bakterid tunduvalt aeglasemalt. Bakterite ära hoidmiseks on kaks efektiivset viisi: puhtus ja külm. Bakteritele meeldib niiskus, seepärast peavad kõik pinnad olema puhtad ja kuivad.
Põhjaliku köögi puhastamise abil saab vähendada kahjurite esinemisvõimalust köögis.
KASUTATUD KIRJANDUS
Interneti leheküljed:
www.miksike.ee
www.patricol.ee
www.zbi.ee
www.foto.tehas.ee
Ajakiri Eesti Loodus nr. 4, 1971 a.
7