maailmapoliitikale. See sundis Inglismaad loobuma senisest hiilgava isolatsiooni poliitikast (hoiduti liitudest Euroopa riikidega ning üritati teiste riikide omavahelisi tülisid enda huvides ära kasutada) ja otsima enesele liitlasi, kelleks said saavad Pr (1904) ja Vm (1907). Prantsusmaa (lk.25-27): Sisepoliitika: · Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik), mitmeparteiline süsteem. · Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). · Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid). · Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26). · Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas
Kaotatakse varanduslik tsensus Impeeriumite lagunemisel tekivad uued demokraatlikud riigid Liberalism- Uuendustele vastuvõtlikud ning vaba turumajanduse pooldajad Konservatism- Kõik, mis toimib olgu vana, hea ja järgi proovitud, eraomandi toetajad Sotsialistid- Tööliskonna huvede kaitsajd, kõik olgu võrdsed, suur riigi omand ja tugi Mittedemokraatlikud liikumised: Rahva hädades süüdi demokraatlikud valitsused -võimuvõitlus, enese võimul hoidmine rahva huvidest tähtsam, paljuparteilisus ei luba luua püsivaid koalitsioone Demokraatia lastehaigused. Uus ühiskonnakorraldus. Lööme korra majja- fashistid, kommunistid, natsionaalsotsialistid(natsid) Suurbritannia Sõja järel tööpuudus, võlg USAle, tehnoloogiad vananenud ja valdav väikeettevõtlus 1920. Algab majanduslik tõus, kuid ülemaailmne majanduskriis seiskab arnegud: kasutati võõramaist toorainet, nende hind langes, mistõttu suudeti oma toodangut suhteliselt hästi müüa ka kriisi ajal
Sisepoliitika: · Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik), mitmeparteiline süsteem. · Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). · Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid). · Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises. · 20
Konveierisüsteemi laialdane kasutamine ja masstootmine võimaldas lühendada tööpäeva kaheksale tunnile, suurendada töötasusid ja alandada toodete hinda, muutes need kättesaadavaks enamikule ameeriklastest. Rahva heaolu oli püsiv. Peale pikka õitsvat majanduslikku heaolu pidi USA elama üle majanduskriisi, mille USA elas küll üle, aga kannatas Euroopa. Nii, nagu Suurbritannia, oli ka Prantsusmaa 1. Maailmasõja tagajärjel tugev demokraatlik riik. Siiski Prantsusmaa paljuparteilisus ja sellest tingitud koalitsioonivalitsused viisid valitsuskriisi ja valitsuste pidevate vahetusteni. Prantsusmaa surus maha 1934. aasta äärmuslaste meeleavalduse, kes nõudsid diktatuuri ja neid innustas riigivõimu suutmatus majanduskriisist ülesaamiseks. Parlament võttis vastu rohkem kui 100 seadust, mille abil üritati tõsta elanike ostujõudu ning tagada neile väärikam elu. Majanduse elavnemisega suudeti siseriiklik diktatuurioht kõrvaldada.
· 1931 Westminsteri statuut dominioonid said sõltumatuks sise- ja välispol · Briti Rahvaste Ühendus üritati kolooniaid hoida oma mõjusfääris · 20datel üks peamisi kommunismi vastaseid (valgete toetamine Vene kodusõjas; maj ja sõjaline abi Eestile Vabadussõja ajal) · Üritati takistada Prantsusmaa liigset domineerimist (toetati Sks Ruhri küsimuses; 1935 mereväekokkulepe Sks) 3. Prantsusmaa · Paljuparteilisus; poliitiline ebastabiilsus; valitsuste ja võimu kiire vahetumine · Seoses maj kriisiga kasvas äärmusparteide ja vasakpoolsete populaarsus ühiskonnas; tugeva käe poliitika nõudmine · Üritas Eur domineerida, omada suurimat ja tugevamat sõjaväge · Okupeeris koos Belgia vägedega 1923 Ruhri tööstuspiirkonna Sks koha kätte näitamiseks ja reparatsioonide saamiseks · Kõige nõukogude vaenulikum, sest kaotati Tsaari Venemaale investeeritud varad;
ja Saksamaal. Kriisi aitasid leevendada juba väljakujunenud sotsiaalkindlustuse süsteem ja majanduse riikliku reguleerimise mehhanismid. Suuremaid sotsiaalseid vapustusi Suurbritannias majanduskriisiga ei kaasnenud. Prantsusmaal toimus peale esimest maailmasõda majanduse, eelkõige aga tööstuse ülikiire areng, mille tulemusena sai Prantsusmaast industriaalriik. Sisepoliitilist elu iseloomustas paljuparteilisus ja sellest tingitud koalitsioonivalitsused. Kuna koalitsiooni kuulus palju parteisid, kelle vahel esines sageli erimeelsusi, olid valitsuskriisid ja valitsuste vahetused tavaline nähtus. Aastatel 1919-1939 vahetus Prantsusmaal 41 valitsust. Ühe valitsuse kestvus oli keskmiselt pool aastat. Suur majanduskriis algas Prantsusmaal tunduvalt hiljem (1933) ning jäi venima. Selle põhjuseks oli Prantsuse valitsuse suutmatus ette võtta radikaalsemaid samme kriisi leevendamiseks.
Peep Reimer 7 3.2. Prantsusmaa (lk.25-27): · Kuni 1871.a. oli keisririik, hiljem vabariik (III vabariik). · Majanduse arengult jäi Euroopas maha Saksamaast ja Inglismaast; majandus säilitas endiselt agraarse (valdavalt põllumajandusliku) iseloomu. · Palju kapitali veeti riigist välja (mitte ei paigutatud kodumaise tööstuse arendamiseks) kolooniatesse või laenati (näiteks Venemaale). · Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). · Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; radikaal-sotsialistid). · Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26). · Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas; palju
maailmapoliitikale. See sundis Inglismaad loobuma senisest hiilgava isolatsiooni poliitikast (hoiduti liitudest Euroopa riikidega ning üritati teiste riikide omavahelisi tülisid enda huvides ära kasutada) ja otsima enesele liitlasi, kelleks said saavad Pr (1904) ja Vm (1907). Prantsusmaa (lk.25-27): Sisepoliitika: Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik), mitmeparteiline süsteem. Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei). Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid, kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid). Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26). Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju
· Sisepoliitiline areng: naised said valimisõiguse, hakati hoolitsema abivajajate eest, · Majanduslik areng: üritati majandusraskustest välja tulla, usuti, et tuleb soodustada tarbimise kasvu, mis omakorda eeldab sissetuleku kasvu, riik hakkas toetama uute töökohtade loomist, organiseeriti hädaabi tööd · Välispoliitiline areng: isolatsioon teistest riikidest, hoidusid poliitilisest liitudest ,mis sisaldasid sõjalisi kohustusi PRANTSUSMAA: · Sisepoliitiline areng: paljuparteilisus, ebastabiilne sisepoliitika · Välispoliitiline areng: tähtsaim suurvõim · Majanduslik areng: industriaalriik, majanduskriis jäi venima, ei suudetud viia läbi radikaalseid samme et kriisi leevendada INGLISMAA: · Sisepoliitiline areng: laiendati demokraatiat, laienes valiaskond, töölispartei sai valitsusse · Majanduslik areng: majanduskriis, leevendada aitas juba väljakujunenud sotsiaalkindlustuse süsteem ja majanduse reguleerimise mehhanismid
monarhia vabariik monarhia sisepoliiti Kaheparteiline Kaheparteiline süsteem Mitmeparteiline Kahekojaline ka süsteem( Demokraatlik Konservatiivne partei süsteem. monarhia-nõrga partei(lõuna) ja (toorid) ja Liberaalne Paljuparteilisus(üle võimuga. Vabariiklik partei(põhja)) partei (viigid) 10ne partei) Alamkojas 10-12 Vastuolud erinevate 1906 uus partei Tugevad parteid, sotsiaalsete ja Tööerakond(Leiboristli paremäärmuslased iseloomulikud rahvusgruppide vahel k partei) (nt. monarhid) ja koalitsioonivalitsus
annaabi.ee 
