Meriroosid (0)

Meriroosid
Türi Gümnaasium
Koostas: Alari Ankur
2010
Ehitus
Merirooside keha on silindriline (nii ülemine kui alumine ots on lamenenud),
kotikujuline ning varustatud kinnitustallaga. Toest neil ei teki, kuid sageli võib olla
meriroosi keha väga kõva. Nende tugielundiks on lubiskelett. Meriroosid on pealtnäha
süütud, kuid see ilme on petlik. Nad on kiskjalikud ja mürgised. Nende
kroonlehtedetaolised kombitsad on kaetud kõrverakkudega, suust ja arvukatest
pooridest keha piinal heidavad nad välja pikki niite, mille tipud on varustatud
"mürginooltega". Nende kehasein koosneb välimisest ja sisemisest rakukihist, mis
ümbritseb kehaõõnt. Kehaseinas paiknevad neil närvirakud, mis võimaldavad neil
reageerida ärritustele. Eriti palju närvirakke on kogunenud kombitsate alusele ning
suuava ümbrusesse. Teine närvirakkude kogum on talla juures. Erinevad kehaosad on
tundlikud erinevatele ärritustele. Suuketas on näiteks tundlik keemilistele, mitte
mehaanilistele ärritustele ning tald hoopis mehaanilistele, mitte keemilistele ärritustele.
Elupaigad
· Aktiinid ehk meriroosid elavad kõikjal meredes: polaaraladest troopikani,
rannakaljudest põhjatute sügavikeni. Siiski on nende meelispaigaks soojad
veekogud. Meredes kus on vähe valgust sarnanevad tihti loomad taimedega.
Nii on ka meriroosiga. Soojades vetes meeldib elada ka erakvähkidel. Kuna
nende tagakeha on nõrgalt kaitstud, siis otsivad nad mõne tühja teokoja,
kuhu elama asuda. Sissepääsu sulevad nad oma sõraga. Meredes leidub aga
ka sellised loomi, kes seda sõrga ei karda (näiteks kaheksajalad) ja
seepärast tuleb erakvähil enda kaitseks midagi veel ette võtta. Teokoja
pinnale võib kinnituda meriroos (mõningad erakvähiliigid otsivad selle
koguni ise üles ning kinnitavad ta oma kojale), kelle kombitsad on
varustatud kõrverakkudega ning on seetõttu mürgised. Seega kujuneb
meriroosi ja vähi vahel vastastikune kasulik kooselu, milles roos kaitseb
vähki vaenlase eest ning vähk jätab roosile oma toidujäänused.
Suurus
Erinevate meriroosiliste läbimõõt on väga erinev. Üks väiksemaid
meriroosilisi on 4-6 mm suurune gonaktiin ning kõige suuremate
meriroosiliste läbimõõt võib olla isegi kuni 1,5 meetrit. Kehaõõnde vett
tõmmates ja välja surudes muutuvad nende mõõtmed märkimisväärselt.
Toitumine
Toitu püüavad meriroosid kombitsatega. Näljased meriroosid on rahulikult
paigal, kombitsad laiali. Nii kui vesi natukenegi liigub, hakkab ta
kombitsatega otsivaid liigutusi tegema. Kui saak on püütud, tõmbuvad
kombitsad kokku ning painduvad suu poole. Pärast kehaõõnes seedimist,
heidetakse jäänused suuava kaudu välja. Meriroosid on aktiivsed kiskjad.
Nende põhitoiduks on kalad ja väikesed selgrootud.