Nr. tubade hoolduse essee KIRP

8

ppt

Kirbulised

Kirbuliste selts oli välja kujunenud juba tertsiaaris (65 - 2 miljonit aastat tagasi), sellest ajast pärinevast Läänemere merevaigust on leitud kirpe (näit. Palaeopsylla klebsiana), kellel olid olemas kõik tänapäevastele kirbudele iseloomulikud tunnused. Kirbuliste asukoht putukate süsteemis on üsna segane, tõenäoliselt on neile kõige lähedasemad mõned sääseliste (Diptera, Nematocera) sugukonnad ja koonulised (Mecoptera). (www.zbi.ee) Kirp Kirp suurendatult. (tarbija24) Toitumine Kirpude peamiseks toiduallikaks on elusolendite veri. On olemas kirpe kes söövad vaid inimeste, koerte või siis kasside verd. Veri on kirpudele väga tähtis, ilma selleta ei valmi emase kirbu kehas munad, sageli ongi veri selle põhjustajaks miks ei teki kirbu kehas suguhormoonid. Kirp võib elada ilma toiduta pikka aega. Tehti katse kus peeti kirpe, ent süüa neile ei antud. Kirbud pidasid vastu umbes aasta.

Bioloogia

22

docx

Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused

Zooloogia vastused 1. Ainuraksete hulka kuuluvad mitmesuguse kehaehitusega üherakulised loomad. Nagu kõigil rakkudel on ka ainuraksetel loomadel olemas rakutuum, milles sisaldub pärilikkusaine nende paljunemiseks.. Ainuraksete põhiliseks tunnuseks on see, et nad koosnevad 1-st rakust, milles toimub kogu nende elutegevus. Ainuraksed on seega iseseisvad organismid, kellel on olemas kõik elusorganismidele iseloomulikud omadused - ainevahetus, ärritatavus, liikumine ja sigimine. Ainuraksed on levinud üle kogu maailma. neid elab kõikjal: meredes, mageveekogudes, pinnases. Ainuraksetest moodustub näiteks rohelise kile puutüvede varjupoolsele niiskele küljele. Paljud ainuraksed on ka parasiidid, elades teiste elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liigu

Vee elustik

47

doc

Puisniitude loomastik

EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja

Pärandkooslused

83

doc

Bioloogia õpik 8. kl 2. osa lk 44-110

Selgitus: Kirbu eluringi 4 etappi: 1. Valmik toitub verest ja veedab kogu elu koera või kassi karvkattes; 2. Munad arenevad karvkattes ja pudenevad igale poole, kus loom liigub: põrandale, mööblile jm. 3. Vastsed kooruvad 2-12 päeva jooksul ja peituvad karvastikku, põrandapragudesse ja looma magamisasemele, kus kestuvad ja nukkuvad. 4. Nukud. Nuku staadium kestab mõnest päevast mõne kuuni. Need on tillukesed märkamatud moodustised, mis koguvad enda ümber toimu ja liivateri. * Kas kirp areneb täis- või vaegmoondega? * Miks peavad parasiidid munema palju mune? * Millises arengujärgus kirpe on kõige rohkem? * Miks peab tegema ussitõrjet ka siis, kui loomal ilmseid parasiitidega nakatumise tunnuseid pole? * Kuidas kaitsta lemmikloomi parasiitide eest? Koostage paarilisega reklaamvoldik lemmikloomapidajatele. * Pange voldikule silmatorkav pealkiri ja illustreerige see. Tean, ... * kuidas selgrootud toituvad, hingavad ja paljunevad; * millised on selgrootute arengutsüklid;

Bioloogia

0

docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?

Kirjandus