veekogud. Meredes kus on vähe valgust sarnanevad tihti loomad taimedega. Nii on ka meriroosiga. Soojades vetes meeldib elada ka erakvähkidel. Kuna nende tagakeha on nõrgalt kaitstud, siis otsivad nad mõne tühja teokoja, kuhu elama asuda. Sissepääsu sulevad nad oma sõraga. Meredes leidub aga ka sellised loomi, kes seda sõrga ei karda (näiteks kaheksajalad) ja seepärast tuleb erakvähil enda kaitseks midagi veel ette võtta. Teokoja pinnale võib kinnituda meriroos (mõningad erakvähiliigid otsivad selle koguni ise üles ning kinnitavad ta oma kojale), kelle kombitsad on varustatud kõrverakkudega ning on seetõttu mürgised. Seega kujuneb meriroosi ja vähi vahel vastastikune kasulik kooselu, milles roos kaitseb vähki vaenlase eest ning vähk jätab roosile oma toidujäänused. Suurus Erinevate meriroosiliste läbimõõt on väga erinev. Üks väiksemaid meriroosilisi on 4-6 mm suurune gonaktiin ning kõige suuremate
Meriroosid Elupaik: · Meriroosid elavad kõikjal meredes: polaaraladest troopikani, rannakaljudest põhjatute sügavikeni. Siiski on nende meelispaigaks soojad veekogud. Ehitus: · Merirooside keha on silindriline, kotikujuline ning varustatud kinnitustallaga. Toest neil ei teki, kuid sageli võib olla meriroosi keha väga kõva. Nende tugielundiks on lubiskelett. Nende kroonlehtedetaolised kombitsad on kaetud kõrverakkudega, suust ja arvukatest pooridest keha piinal heidavad nad välja pikki niite, mille tipud on varustatud "mürginooltega". · Nende kehasein koosneb välimisest ja sisemisest rakukihist, mis ümbritseb kehaõõnt. Kehaseinas paiknevad neil närvirakud, mis võimaldavad neil reageerida ärritustele. Eriti palju närvirakke on kogunenud kombitsate
Rakud erinevad üksteisest suuruse, kuju, ehituse ja talitluse poolest. Rakk on organismide ehituslik ja talitluslik üksus. Raku elutegevust juhib rakutuum (tavaliselt kujult ümar, suhteliselt suur, nähtav valgusmikroskoobiga). Rakutuuma olemasolu alusel eristatakse eel- ja päristuumseid rakke. Rakutuuma katab tuumaümbris, milles olevate pooride kaudu toimub info- ja ainevahetus tsütoplasmaga. Rakutuumas on kromosoomid, mis säilitavad ja kannavad edasi infot organismi pärilike tunnuste kohta. Kromosoomidest oleneb, milliseks kasvab ja areneb üksik rakk ja organism tervikuna. Tsütoplasmas paiknevad erineva ehituse ja talitlusega organellid. Olulisimad organellid on tsütoplasmavõrgustik, mitokondrid, ribosoomid, lüsosoomid, ja Golgi kompleks. Enamik neist organellidest on nähtavad ainult elektronmikroskoobiga vaadates. Peale eespool nimetatud organellide on rakkudes mitmesuguseid sisaldisi ja struktuure.
Kordamisküsimusi zooloogiast, rakendushüdrobioloogidele Loeng: Zooloogia alused 1. Ainurakse ja hulkrakse looma võrdlus: sarnasused, erinevused, näiteid Ainurakse olevuse kogu keerukas ehitus mahub ühe raku sisse (organellidena). Hulkrakse keha koosneb elundeist ehk organeist; elundid kudedest, koed rakkudest. Ainuraksetel, isegi prokarüootidel võib olla kah kolooniaid, aga koloonias on iga rakk omaette moodul. Hulkrakse organismi moodul on elund, mis koosneb paljudest rakkudest; rakud on (nii üksikuis elundeis kui kogu kehas) spetsialiseerunud kudedeks Sarnasused: mõlemal olemas elundid, tuum; paljunevad, neis toimuvad erinevad sünteesiprotsessid (nt sünteesitakse hulkraksetes erinevaid rakke, ainuraksetes aga näiteks erinevaid vajalikke aineid (nt ATP), loomulikult ka hulkraksetes). Erinevused: hulkrakse elundid koosnevad kudedest, ainurakse puhul koosnevad elundid peamiselt valkudest; ainuraksetes organismides ei toimu rakusünteesi. Näited: ainuraksed: amööb,
* Miks peavad loomad sööma? * Miks peetakse käsnade seedimisviisi algeliseks? Lisa Ainuõõssed kasutavad saakloomade halvamiseks kõrverakke, milles on mürgipõieke. 1. Kui nt väike kala või vähike puudutab kõrverakku, paiskub selle harpuunitaoline osa saagi kehasse. 2. Mööda õõnsat kõrveniiti liigub mürk saagi sisse. 3. Kombitsatega toimetab ta halvatud või surmatud looma suuavasse, ja sealt satub see kehaõõnde, kus algab seedimine. Joonis: Meriroosi kõrverakud kala halvamas. --- 47 Lisa Paljud putukad toituvad põhiliselt taimedest kas kogu elu või ainult vastsena, nt ritsikad mäluvad lehti, üraskid ja termiidid puitu. Taimede rakukestad sisaldavad tselluloosi, mida on võimelised seedima vaid osa putukaid. Suur osa aga ei saa seda ise seedida ja neil elavad sooles tselluloosi lagundavad algloomad ja bakterid. Termiitidel on neid kümneid liike. Termiidid kasvatavad ka oma pesas toiduks seeni.
imendades. Esmatähtis oli leitud söögi kinnihoidmine ja seeditu maksimaalne imendamine, milleks oli vaja seeditav objekt/subjekt ümbritseda võimalikult igast küljest kuna toitu oli nüüdsest vähem. Fagotsütoosi teke eeldas raku sisetoese teket. Raku osade kohendamine saagi vastu ja hiljem selle ümbere tähendas raku osade liigutamist see on võimalik aga vaid sisetoese olemasolul. Kuid pole sisulist erinevust enda saagi ümbere liigutamisel (=fagotsütoos) ja teise kohta loivamisel tekkis ka amöboidne liikumine. 2 3) Esimesed fagotsüteerivad bakterid suutsid seedida püütud saagist väikese osa. Nälja piiril elades võis neil poolsurnuna saaki neelates ka oma vähese seedimisvõime ja kaitsevõimega raskusi tekkida seedimata võis jääda ka saagi kromosoom. Kuna seedimata saagi hulgas võis esineda ka teiste molekulide seedimisele
imendades. Esmatähtis oli leitud söögi kinnihoidmine ja seeditu maksimaalne imendamine, milleks oli vaja seeditav objekt/subjekt ümbritseda võimalikult igast küljest kuna toitu oli nüüdsest vähem. Fagotsütoosi teke eeldas raku sisetoese teket. Raku osade kohendamine saagi vastu ja hiljem selle ümbere tähendas raku osade liigutamist see on võimalik aga vaid sisetoese olemasolul. Kuid pole sisulist erinevust enda saagi ümbere liigutamisel (=fagotsütoos) ja teise kohta loivamisel tekkis ka amöboidne liikumine. 3) Esimesed fagotsüteerivad bakterid suutsid seedida püütud saagist väikese osa. Nälja piiril elades võis neil poolsurnuna saaki neelates ka oma vähese seedimisvõime ja kaitsevõimega raskusi tekkida seedimata võis jääda ka saagi kromosoom. Kuna seedimata saagi hulgas võis esineda ka teiste molekulide seedimisele spetsialiseerunud heterotroofe (kolooniast lahti kistud poolsurnud isendeid), siis
Biokütuse kasutamine marginaalne võrreldes fossiilsete kütustega, kasutusel pliivabad kütused. Globaalsed keskkonna muutumise trendid: Inimtegevuse koormus hakkab planeedile üle jõu käima. Ökoloogilise jalajälje mõõtmine näitab, et 21. saj alguses ületas inimkonna tegelik ökoloogiline jalajälg maakera jätkusuutlikkusele vastava keskkonna taluvuse võime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimese kohta ehk 23%. Aastaks 2007 on see näitaja tõusnud juba 30%ni. Maailma rahvastik kulutab ökoloogilisi ressursse kiiremini, kui lubab keskkonna taastumisvõime, tulevastele põlvkondadele ei saa lubada ressursside jätkumist (kasvõi selle kättesaadavuse näol nt nafta jne). Lootust annab, et viimasel aastatel on pidevalt käsitletud kliimamuutuste ja elurikkuse teemasid ning on loodud rahastamisabinõusid olukorra leevendamiseks
Kõik kommentaarid