huumusrikas poolvarju- parasniiske line muld Kamtsatka kukehari Sedum kamtchaticum 20 cm juuli-sept kuldkollased Tavaline poolvarju- `Variegatum' kuivem muld line Karvane kadakkaer Cerastium tomentosum var. 10-15 cm juuni-august valged Kuivem ja päikseline Columnae kehvem muld kassisaba Veronica spicata ´Ulster Dwarf 15-30 cm mai-juuli sinised Liivmuld, päikseline
Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal esineb ta sageli massiliselt. Põõsasmaranat mujal Eestis looduslikult ei kasva ja tema kasvukohti ohustab nii ehitustegevus, metsastamine kui alade kinnikasvamine, siis on ta võetud ka looduskaitse alla. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest. Põõsa rohketel okstelgi on neid tihti niisama palju kui õunapuul õisi. Kuid iluaianduse jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab oma imestuseks, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud. Üpris kiiresti
titepüksid, titevarvas, käekaatsad, saksapüksid, pääsulill, käokäpp need on nurmenuku rahvapärased nimetused Nurmenukk kasvab meil põhiliselt metsaserval, hõredates metsades ja võsastikes, aga ka loopealsetel ning niitudel. Nurmenukk eelistab Põhja-Eestile omast lubjarikast pinnast, seetõttu teda Lõuna-Eestis eriti tihti ei kohtagi. Nurmenukk on mitmeaastane rohttaim, mille lehtedeta õisikuvars võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks. Ladvas paiknevad lihtsarikana kuldkollased õied viie, alusel putkeks kokku kasvanud kroonlehega , krooni putke ümbritseb põisjas tupp viie terava tipmega. Õitseb mais ja juunis, siis on ka levinuim aeg ,mil nurmenuku ürti korjata (maapealset osa). Kasutatakse lehti, õisikuid ja juuri ; lehti nopitakse õitsemise ajal, juuri kogutakse peale õitsemist. Kuivatatakse kiirelt , õhurikkas kohas, päikese eest varjatult. Võib kuivatada ka saunalaval. Harilikult säilitatakse ravimtaimi õhukindlalt,
· Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega. Serva ääres on kaks mustade täppide rivi. Servast kaugemal on mustad laigud märksa suuremad. Tiibade alakülg on helekollane, vahel pruun. Tagatiibade allküljel on lühikesed lillad ja valged triibud. · Eestis ja Kesk-Euroopas on luhatäpik üsna sage liblikas. · Ta lendab juuni keskelt juuli lõpuni, eriti soistel ja niisketel niitudel ning metsaveertes.
ärapanemine, Hans ja Delwig uhkeldasid oma tegudega , et Agnesele meeldida. Delwig oli kihvitine suu, valetaja, langes võitlusel venelastega. Kaspar Von Mönninkhusen Kuimetsa pärishärra ja Liivi sõjameeste pealik, ähvardaja, kitsipung, julm, rikas, agnese isa, vana sõjamees, julge, meelekindel . Lõpuks sai tast tark hooliv kerjaja. Agnes- Hansu pruut , rikas , uhke, ei sallinud valet ja ebaõiglust, ilmsüüta laps, armastab ise, hoolib Gabrielist, õrn süda, säravad silmad, kuldkollased juuksed, lumivalge nägu, vallatu. Au armastaja, elav, lahke, kaval. Siim- tüvikas mees, talupidaja riietes, riided katki ja kulunud, muutus Gabriellile ohtlikuks, sest karjus ja vilistas. IvO Schenkenberg- Gabrieli kasuvend, vapper, osav sõjamees, täis kelmust, näost inetu, tugev kui karu omade vastu lahke, vaenlaste vastu kurat, ühest silmast pime, õrnema soo austaja , nüride naljadega, kange, meelitaja, kuri, vihkab tõtt, viisakas, hoopleja, riiukukk, oli
Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet
Päritolu: Naeris on pärit Vahemeremaadelt. Botaaniline iseloomustus : Juurvili on lapiku, ümarlapiku, ümara või pikliku kujuga. Koor kollane, ülemises osas võib mõnel sordil esineda ka violetjas varjund. Sisu samuti kollane, mõnikord ka valge. Lehed on enamikel sortidel sulglõhised, mõnedel sortidel ka terved, helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised. Naeri söödavatel lehtedel puudub vahakirme. Õisikuvarred on püstised ja hargnevad. Õied väikesed ja kuldkollased. Vili on kõder. Seemned on väikesed, ümmargused, pruunikad, sarnanevad kaalika seemnetega. Naerist aetaksegi sageli segi teise lähedase liigiga, kaalikaga, mille viljaliha on kollane. Naeris erineb kaalikast lehtede poolest, mis kinnituvad otse juure ülaossa. Bioloogiline iseloomustus : Naeris on kaalika sugulane , on aretatud kapsa ja kaalika ristamisel . Esimesel aastal kasvab mahlakas juurikas ja teisel aastal harunev õisikuvars. Juurvili on olenevalt sordist lapik või
perekondadevahelisi hübriide – vt. X Mahoberberis. Võrsed kollakaspruunid, paljad, pungad 4…8 mm pikad. Lehed 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, leheroots 1…6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid. Õisikud 30…60 õielised, võrsete tipus asuvate 3…8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased. Viljad umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad, mis valmivad sügisel. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi. Sobib haljastuses eeskätt varjulisematesse
Ta keha on kohmakas. Pea on tal aga väga suur ja peas on tal aga palju luulisi kühme. Nolguse kehal soomuseid ei ole. Ta keha on hoopis kaetud luuplaatise või ogadega. Kui nolgus kätte võtta teeb ta madalat ja urisevat häält, püüdes inimest hirmutada. Uimed on tal kõrged ja suured, eriti rinnauimed, mis on eriti laiad. Lisaks niigi ebatavalisele välimusele on nolgus ka eredalt värvunud. Tema selg on hallikasroheline, millelt võib leida musti triipe. Küljed on tal kuldkollased ning leheroheliselt läikivad. Kõhu pool on roosakasoranzikas, kaetud valgete laikudega. Kuigi nolgusel on väga hirmuäratav välimus ei maksa teda siiski karta. 2)Toitumine: Nolgus on segatoiduline. Ta sööb hulkharjasusse, vetikaid, koorikloomi ja muid laevadelt heidetavaid jäätmeid. Vahel on ta ka röövtoiduline. Siis võib ta süüa ahvenaid, emakalu, räimi, kilu ja meripühvleid. 3)Eluviis: Nolgus koeb talvel novembrist veebruarini. Emaskala koeb kivide vahele
Põllupeenrail, aruniitudel, kuivades võsades kasvav 30-60 cm kõrgune taim. Õied on kuldkollased, mustatäpilised, viie teravaotsalise kroonlehega. Lehed on ovaalsed ning läbi vaadates näeb palju heledamaid läbipaistvaid punkte. Vars on ümmargune, seest säsijas, ülemises osas oksine ning piklikümmargused varrelehed on vastakuti. Mitmeaastasel seest säsijal juurikal on mitu püstist vart. Õige taim eritab õisi ja ka noori lehti hõõrudes punakat vedelikku, millest ka taime nimi. Ravimitooret korjatakse taime õitsvaid latvu ühes lehtedega õitseajal või õitsemise eel ning
karploomi ning kalu, mis toitudele eripärase, meil mittesaavutava maitse annavad. • Põhjapoolsetel aladel teravilja- nisu, otra, kaera, rukist. Lõunarajoonides apelsinid, sidrunid, õlipuud, viinamarjad, banaanid ja teised subtroopilised viljapuud. •Mägikarjamaadel lambaid, peetakse ka sigu ning kasvatatakse kanu, kitsi, vähem veiseid JOOK • Valmistatakse veine • Eriti kuulsad on Portugalis Duero orus toodetavad punased, valged ka kuldkollased portveinid. •Tihti hautatakse liha selges veinis. DOURO JÕGI • Üks suuremaid jõgesid Pürenee poolsaarel • Saab alguse Ibeeria mägedest • Suubub Atlandi ookeani • Jõe pikkus on 897 km, millest 112 km moodustab Hispaania ja Portugali piiri • Suudmes asub Porto linn AJUDA BOTAANIKAAED • Portugali esimene botaanikaaed • Seal toimuvad jazzi õhtud • Paabulinnud ALGARVE RAND • Tähtsaim puhkepiirkond
Riidekoi on väike liblikas, kelle nägemist tervitame me enamasti valjude käteplaksudega. Muide täiskasvanud liblikas ei toitu enam, sokid-kampsunid äestab riidekoi ära eeskätt röövikuna. Eelistatult toituvad riidekoi röövikud villasest riidest, ära ei ütle nad aga ka nahast. Seevastu taimset päritolu kraamist riidekoid ei hooli ega nad taimetoitlased ole. VÄLIMUS Täiskasvanud riidekoi (Tineola bisselliella) on 6 - 8 mm pikkune. Esitiivad on läikivad, kuldkollased ja ilma mustrita. Tiibade tagaosa on tugevalt narmaline. Vastne on kuni 10 mm pikkune, kreemikasvalge, kuldpruuni peaga. Elab siidikookonis, mis on kehast sageli 10 kuni 15 korda pikem. Nukk on umbes 6 mm pikkune. ELUTSÜKKEL Munast täiskasvanuks saamiseni kulub tavaliselt umbes 6 nädalat. Samas võib see aeg ulatuda 10 kuni 18 kuuni,
Viljad kerajad, valmivad oktoobris, hapud, kollased kuni rohelised. Aastane juurdekasv 3-5cm. Külmakindel, kuid võga karmidel talvedel võib esineda külmakahjustusi. Haljastuses kasutatakse tihti üksikpõõsastena või grupiti murus, vabakujulise või pügatava hekina, muruservades. Linnatingimusi taluv, põuakindel, kärpimist taluv vähenõudlik liik. Läänes tuntud alates 1874aastast. On aretatud rida sorte: 'Cido' - õied oranzpunased, viljad kuldkollased valmivad septembri lõpus oktoobri alul. Sile ebaküdoonia (Chaenomeles speciosa) kasvab kuni 2 m kõrguse püstise, tihedalt hargnrvate astlaliste võrsetega põõsana Hiinas ja Jaapanis. Liik sarnane eelmisega, võrsed on karvadeta ja näsadeta, õied ja viljad suuremad kui eel misel liigil ja lehed puhkedes punakad. Meil külmaõrnem, kui on jaapani ebaküdoonia. Euroopas on aretatud palju sorte, millised on
'Duchesse de Montebello' Laffay, 1829 Põritolu: gallica-damascena hübriid. Õied: üsna suured, ümarad, täidetud. Värv heleroosa ning pungad on tu Kõrgus: 120 cm Kasvukuju: võib kasvada suureks põõsaks Õitseaeg: algab juunis Vastupidavus: palju vastupidavam kui pealtpoolt paistab. Eestis vajab kergemat talvekatet 'Tuscany' Päritolu: teadmata Õied: pooltäidetud, lamedad, tumedad karmiinpunased; kuldkollased, väga dek Kõrgus: ca 90 cm Õitseaeg: juunis-juulis Vastupidavus: keskmine, peab tormile ja vihmale hästi vastu. 'Officinalis' Apteekriroos Päritolu: üks roosidest, keda ristisõdalased tõid endaga kaasa om Õied: pooltäidetud,karmiinpunased, vahel valge joonega. Tolmuka Kõrgus: ca 100 cm
Võib kasvada laiusesse kuni 3m 30 aasta jooksul. Picea pungens ' Hoopsii' leitud 1958. Aastal Saksamaalt. Väikse kuni keskmise kasvuga, väga korrapärase võraga puu, okkad hallikassinised, on üks kõige sinakamate okastega torkava kuuse sort. Võib 30 aastasena olla kuni 3m kõrge ja kuni 3m lai. 3 Picea pungens ' Maigold'- leitud 1988. Saksamaalt. Kevadel puhkevate noorte võrsete okkad on 2nädala vältel kuldkollased, hiljem muutuvad okkad rohelisteks. Võib kasvada 30 aasta jooksul kuni 3m kõrguseks ja 3m laiuseks . Pildid torkav kuusk 1. 2. 3. 4. 5. 1 - võrsed; 2 - käbid; 3 - okaste kinnitumine puidutaolisele näsale;4.neljakandilised okkad lähivaates; 5 - torkava kuuse vormid 4
puuris ta silmad taevasse ja jäi seisma vastu tuli käsipuu, mille taga paar meetrit maapinnani ja siis mere liivane kallas. Pehme tuul kaigutas õitsevaid kirsipuid, raskeõielised oksad kiikusid meeleldi kaasa. Kirsside kreemjas heleroosa andis prantsuse stiilis aiale muinasjutulise ilme. Vaadet süvendasid ühel pool lumiste tippudega kooparohked mäeahelikud, teisel pool kaljuäärine meri. Päikest polnud näha, taevas oli kaetud hallikoeliste pilvedega. Mõnes kohas tungisid kuldkollased kiired nõrkade jugadena läbi, kuid nad jäid hämarikule tugevalt alla. Poiss märkas ühes pilvekogumis ebatavalist varjuliikumist, mis jättis kui võitluse mulje. Ta ei lasknud pilve silmist, kuni too teiste omataoliste rüppe kadus. Tuul nihutas neid mere poole. Visanud soojust hoidnud keebi õlgadelt, hüppas ta üle käsipuu ja olles väänelnud paar kõverat saltot, maabus valge avara särgi lehvides hääletule murule. Ta seisis kahel jalal,
Vürtsina kasutatakse kollajuure risoomi. Nimetatakse ,,India safraniks". Värske kurkumi kasutamisel olla ettevaatlik, plekke on väga raske kätelt eemaldada. · Apteegitill ehk fenkol Aniisilõhna ja -maitsega magus apteegitill on mitmeaastane taim, kuuludes koos meile tuttava tilli ja köömnega sarikõieliste hulka. Ka magus apteegitill on kõrge, jäiga ja tugevasti hargneva varrega, mille harud kannavad rohelisi, sulgjad ja õrnu lehti. Taime kuldkollased õied koonduvad suurteks sarikateks, pärast õite viljastumist arenevad neist viljad ehk kõnekeeles seemned. Küpsena sarnanevad need nii välimuselt, aroomilt kui ka maitselt aniisiseemnetega. Magus apteegitill on kulinaarias kasutusel nii ürdi kui ka vürtsina. Kasvuajal, enne õitsemist pruugitakse liha- ja kalaroogade maitsestamiseks taime õrnu lehti. Vürtsina leiavad kasutust poolküpsed sarikad ja isegi juured, kuid kõige enam tarvitatakse siiski seemneid ehk vilju.
Ravimiks korjatakse juuri sügisel. Ojamõõl sisaldab parkaineid, eeterlikke õlisid, mõruainet, tärklik jne. Taime musti juuri näritakse südamepöörituse vastu, kui süda on pahaks läinud. Samaks otstarbeks saab teha ka teed. Teed kasutatakse ka veel jooksjahaiguse, närvihaiguste, palaviku ning maohaiguste vastu. Ojamõõl on heaks ravimiks ka loomadele. Kogu taime, eriti juurde keedis aitab punatõve ravida (Lääts 1939). Nurmenukk Nurmenukud on kuldkollased kevadlilled, mis on ilusad looduse kaunistajad. Taimed sisaldavad rikkalikult C-vitamiini ning tänu sellele on neid hea kasutada salatites. Nurmenuku juured on heaks ravimiks köhahoogude vastu, pehmendavad ja rahustavad. Nurmenuku tee paneb aga higistama ning normaliseerib südametegevust. Kui on probleeme magama jäämisega või rahutuna unega, on ka abiks nurmenukud. Kui nuermenukuürt, palderjanijuured ning roomav madar koos teeks teha ning iga õhtu pool tundi
PÄHKLID KREEKA PÄHKEL Nimetus, kreeka pähkel, pärineb sellest, et puu vilju, puitu kui ka majesteetlikku ilu hinnati juba antiikses Kreekas. Heal lapsel on palju nimesid seepärast tuntakse kreeka pähkleid ka pärsia, inglise, karpaatia ja väärispähklitena Kreeka pähkli tuumi süüakse toorelt ja ka töödeldult. Eriliseks teeb selle pähkli suur E vitamiini sisaldus. E vitamiin võitleb aktiivselt vananemise vastu noorendab immuunsüsteemi! Kreeka pähkel on kõrge toiteväärtusega, mis tuleneb suurest mineraalainete (kaalium, kaltsium) ja küllastumata rasvhapete sisaldusest. Seega on kreeka pähklitel ka kolesteroolitaset alandav ja südant säästev toime. Sarnaselt teiste analoogiliste viljadega on ka Kreeka pähklites ohtralt õli, üle 50%. Pähkliõli on parim söögiõli, mida kasutatakse kulinaarias ja kondiitritööstuses, aga ka...
toitaineterikas mullastik, kuiv, hea vee läbilaskvusega, kergelt aluseline. · Peenralill, lõikelill. Kõrreliselehine iiris Iris graminea Kõrreliselehine iiris Iris graminea · Kõrgus 60-80 cm. · Püstine puhmik. · Õied sinised, puhmiku sees. Õitseb juunis- juulis. Kamtsatka kukehari Sedum kamtchaticum Kamtsatka kukehari Sedum kamtchaticum · Kõrgus 10-20 cm. · Õitseb august september. Õied kuldkollased, punaste emakatega. · Lehed rohelised, valge, roosa või kollase äärisega. · Sobib tavaline kuivem aiamuld. · Üks kaunimaid kukeharju. Sobib masshaljastuseks. Kassisaba Veronica spicata Kassisaba Veronica spicata · Mõned sordid: 'Ulster Dwarf Blue`, Red Fox' · Kõrgus 20-30 cm. · Õied sinised või roosad. Õitseb juuni kuni august. · Liivmuld või tavaline muld. · Niiskuspelglik. Kaukaasia tähtpea Scabiosa caucasica
Viljad- kerajad või piklikud, meenutavad õuna, punased, kollased või mustad Viirpuudel on tugev puit, sellest tuleb ka tema nimi. Kuna paljude viirpuude viljad on söödava, kasutatakse neid ravimite tegemisel KERRIA Kerria Mullastik- Niiskus- Valgus- talub varju ja päikest Haljastusväärtus- Haljastuses kasutatakse meil eestis vähe Puu võra- Püstiste ja peenete okstega Lehed- vahelduvad lihtlehed, piklikmunajad, pikalt teritunud tipuga, alt nõrgalt karvased Õied- kuldkollased Viljad- üheseemneline luuvili PÕÕSASMARAN Potentilla fruticosa Mullastik- lubjarikast Niiskus- Valgus- valgusküllast kasvukohta Haljastusväärtus- pinnakattetaimena ja grupiti Puu võra- Lehed- paaritusulgjad, hallikasrohelised Õied- kuldkollased, kännastes või kobarates Viljad- KIBUVITS Rosa Mullastik- Sordid on mullaviljakuse suhtes nõudlikumad, kui põhiliigid Niiskus- Valgus- valgusnõudlikud Haljastusväärtus- Tähtis taimeperekond haljastuses Puu võra-
Kõik nad tunduvad väga sarnased. Kuna nende kasutamises ja tähtsuses inimese jaoks pole ka olulist vahet, siis ei ole tavaliselt vajadust nende liikide äratundmiseks. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla. Selleks ongi harilik võilill, keda me nüüd lähemalt uurimegi. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kuigi kõik tema keelõied tunduvad esmapilgul väga sarnastena, on neil tegelikult ka väikesi erinevusi. Nimelt on servmistel õitel alumisel küljel lillakas vööt. Ka ei ole mitte kõikidel õitel õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet
4 Sanglepa käbisid on kasutatud ravimina (väikeste tumepruunide käbide sees on peidus viljad, pähklid). Pilt 1. Sanglepp HARILIK VÕILILL (Taraxacum officinale) Rahvasuus nimetatud ka piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann ja põrundhaigerohi. Võilillel (pilt 2) on sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja kuldkollased suured korvõisikud. Võilille noori keelõisi saab tarvitada ka salatina. Rohelistes lehtedes on palju vitamiine, nii C kui ka B vitamiine. Võilillesalat on hea "verepuhastusvahend". Kõige enam kasutatakse ravimina võilille juurt. Need aitavad mitmete siseelundite haiguste vastu, kuid on head ka lihtsalt kõhukinnisuse kõrvaldamiseks ja söögiisu tõstmiseks. Õisikuvarred hoiavad meist eemal vereringeelundite haigused. Võililledest saab valmistada mett, mis on hea neeruhaigustele
Vanilje-Õunakook 500 gr lehttaigent 1 pakk vaniljekastme pulbrit (nt Marsan) 2-3 keskmist õuna 2 muna 2-3 dl piima Rulli lehttaigen õhukeseks ja pane küpsetusplaadile. Sega vaniljekastme pulbrit sellise koguse vedelikuga (piimaga), et segu jääks paksema hapukoore paksune. Lisa segusse ka 2 muna. Valmis vaniljekastme segu laota taignale. Puhasta ja viiluta õunad. Laota õunad vaniljekastme peale (paratamatult vajuvad osad ka sisse ) ning puista peale suhkrut. Küpseta, kuni õunad on kuldkollased ning vaniljekaste on tahenenud. Lasta jahtuda. Head Isu! Kodune kookose-õunapuding Ajakulu: 20 minutit Toitu jätkub 2-3 inimesele. 400 grammine purk kookospiima 3-4 supilusikat kookosõli 4 keskmist õuna maitseained: kaneel, kohe mõnuga Valmistamine: Koori ja haki õunad ära. Pane kõik koostisained potti, keeda, kuni õunad olid pehmed. Võta pott tulelt ja püreesta kogu selle sisu saumikseriga Jäta tekkinud puding jahtuma ning pane hiljem külmkappi. Õunakrõbedik
ligi hoidvalt. Leheservad on allapoole rulluvad. Lehed püsivad kaua põõsal. Õied on kreemvalged, väikesed, pööristes. Õitseb juunis juulis. Marjad on mustad. Kiirekasvuline. Erinõuded: poolvari kuni päike. Talub pügamist. Karmimatel talvedel võib saada kahjustatud. Looklev forsüütia (Forsythia) 2-3m kõrgune, looklevate ja juurduvate võrsetega põõsas. Võrsed on sees tühjad. Lehed tipuosas terveservalised, alusel jämedalt saagajad. Õied on 1-3 kaupa, kuldkollased, seest oranzide vöötidega. Õitseb mais. kuivemad lubjarikkad mullad j päikesepaisteline kuni poolvarjuline kasvukoht. Värdforsüütia (Forsythia) Kuni 3m kõrgune, kollased õied enne lehtimist eelmise aasta võrsetel. Oksad on püstised. Lehed jämesaagja servaga. kuivemad lubjarikkad mullad päikesepaisteline kuni poolvarjuline kasvukoht. Harilik kukerpuu (Berberis) Kuni 2,5m kõrgune põõsas. Vanemate võrsete astlad on kolmeharulised. Lehetede serv on peensaagjas.
Võilill on nii tavaline taim, et lähemat tutvustamist ta ei vaja. Võililleliike on Eestis tublisti üle saja. Kõik nad tunduvad väga sarnased. Suur osa võililleliikidest paigutatakse sageli ühe niinimetatud kollektiivliigi alla, selleks on harilik võilill. Võilille iseloomustavad juurmise kodarikuna asetsevad sulgjalt lõhestunud lehed, pikk seest õõnes õisikuvarb, jäme sügavale mulda tungiv juur ja loomulikult kuldkollased suured korvõisikud. Võilille õisikud koosnevad ainult keelõitest. Kõikidel õitel ei ole õietolmu: lihtsalt piisab sellest kui seda on osades õites. Selle tõestuseks piisab nägemisest, et võilille areneb palju idanemisvõimelisi seemneid. Ühel võilillel võib olla aastas isegi seitse tuhat seemet. Kuna võililled on putuktolmlejad taimed ja neid kasvab kõikjal väga palju, siis on nad ka head meetaimed. Võilill on oma õite järgi saanud ka nime on ju tema
punakas, valmib septembris, kuid septembris. sageli püsivad puul kevadeni. Kultivarid ´Auratum´ 'Faassen's black' Üle 30. ´Aureovariega ´Albovariegatum´ puhkedes lehed 'Drummondii'- ´Lutescens´ noored tum´ lehed lehed suurte kuldkollased, hallikasrohelised, lehed oranžikas suurte valgete laikudega. tugevakasvuline, heledamate hiljem tumekollaste ´Durand Dwarf´ sügisel servadega lehed. rohekaskollased, laikudega. tiheda helekollased 'Crimson King'- aeglane kasv. ´Nanum´ oksastikuga
Eluiga kuni 25 aastat. Helehallid oksad. Lehed on hallikas rohelised, alt pehmekarvased. Õitseb mai lõpuljuunis. Õied on kollakasvalged. Külmakindel. Poolvarjutaluv. Eelistab viljakamaid kasvukohti. Harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) Sugukond: roosõielised (Rosaceae) Püstise ja ümara võraga rohkesti hargnevate okstega 0,51,5m kõrgune põõsas. Oksad hallid või punakaspruunid. Hallikasrohelised ja siidkarvased lehed. Õitseb juuniaugusti lõpp. Õied kuldkollased. Valgusenõudlik. Küllaltki külmakindel. Eelistavad kuivemaid viljakaid muldi. Väga levinud haljastuses, aretatud palju kultuursorte. Madal kask (Betula humilis) Sugukond: kaselised (Betulaceae) Püstise võraga rohkesti hargnevate Väga külmakindel. Küllaltki valgusnõudlik. okstega 12,5m kõrgune lehtpõõsas. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid Koor hallikaspruun, kollakate eelistab niiskemaid happelisi muldi. täpikestega.
......................10 2 Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas, pärit Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt, armastades lubjarikkaid muldi. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased, võrsed tumerohelised, karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid cytisiini) dekoratiivne põõsas. Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui grupiti. Sordid: 'Aureum' - lehestik kollakasroheline; 'Pendulum' - võra rippoksaline. [1] 1.1 Liigi tagasilõikamise nõuded
· valge peakapsas, · melon, · tomat, · kartul, · kaalikas, · aedmaasikad. PÄEVAKOGUS: Päevakoguse võib kätte saada: poolest tassist apelsinimahlast, 50 gr mustsõstardest, 100 gr maasikatest, lillkapsast, 100150 gr murakatest, 150200 gr kaalika või kapsa toorsalatist, 200 gr tikritest, 200300 gr punastest sõstardest. 13 TEIS TSITRUSELIIKE: Kinkanipuu: Viljad kuldkollased, õhukese söödava koorega, hapud, Suhteliselt külmakindel, kasutatakse pookealusena. Pontsirus: Viljad kerajad, rohekaskollased, mõrud. Külmakindel heitlehine põõsas, kasutatakse pookealusena. Hapulaimipuu: Viljad pirnjad, kollakasrohelised; viljaliha rohekas, hapu. Kasutatakse jookide ja sidrunhappe tootmisel ning parfümeerias. Maguslaimipuu: Viljad õhukesekoorelised, magushapud, halvasti säilivad. Näsasidrunipuu: Viljad paksu näsalise eeterõliderohke koorega.
Kotka silm on tähelepanelik – samasugune peab olema ka Noorte Kotkaste hulka kuuluv noor. Märgil on liiliaõis, mis tähistab puhtust ja korralikkust. Ülejäänud sümboolika om sama mis kodutütarde märgil ja märk näeb ka samasugune välja nagu kodutütardel. 5.2 Lipp Igal noorkotkaste maleval on oma lipp. Noorte Kotkaste embleemi kõrgus on 60 cm. Lipu mõlema külje vardapoolses ülemises nurgas on piirkondliku haldusüksuse vapp. Lipukangast ääristavad narmad ja ehisnöörid on kuldkollased. Lipukanga suurus on 105×105 cm. 5.3 Vorm Noorkotkaste pidulik vormriietus on kaitseväe tavavormi lõikega helesinine vormipluus, millel kantakse embleemi, järgutäppe, erialamärke ja ametikohatunnust. Liikmeks võetud kannavad sinist skautlikku kaelarätti. Pluusi juures kantakse musta või tumedat värvi viigipükse. Lisaks on kasutusele võetud sinine vihmakeep. Kaitseväelise välivormiriietuse väljastamist Kaitseliidu peastaap ametlikult noorkotkastele õigeks pole pidanud
* Rosa pimpinellifolia - näärelehine kibuvits - lehed miniatuured, lehti 7-11 - paaritu sulgjad liitlehed - ovaalsed või täiesti ümmargused - korrapärased peensaagja servaga - väiksed astlasd (tuhmikas rohelised väikesed lehekesed, teravad saagjad okkad) * Potentilla fruticosa - põõsasmaran - lehed sulgjad liitlehed - lehekesi keskelt läbi viis - süstjad lehekesed 3-7 - pealt ja eriti alt siidkarvased - õied kuldkollased (tillukesed lehed, kergelt äraspidine) * Prunus domestica harilik ploomipuu - lehed elliptilised või äraspidimunajad, tuhm roheline - tömbi või teravneva tipuosaga - täkilissaagja servaga, kergelt ümarad - lehed pealt paljad, tumerohelised - alt hallid, pehme karvased (eriti rood) - rootsul näärme tipud * Prunus cerasifera var divaricata haraline ploomipuu ehk Alotsa
10 mm pikad, mittesöödavad, valmivad septembris. [6, 9] Villane lodjapuu on haljastuses laialt kasutatud liik, mis on kiirekasvuline ja üsna vähenõudlik. On saaste- ja väga põuakindel liik, eelistades lubjarikast mulda ja avapäikest. Haljastuses kasutatakse gruppidena või vabakujuliste hekkidena, maanteede kaitseribadena, parkide põõsarinde ilmestamiseks, metsaservadesse istutatuna. Annab kännu- ja ka juurevõsu. [9] Sordid: · 'Aureum' puhkevad ja noored lehed kuldkollased, hiljem kollakasrohelised; · 'Mohican' väga tiheda, kompaktse kasvuga, kuni 1,5 m kõrge ja kuni 2,5 m lai, lehestik sügavroheline; viljad jäävad pikka aega oranzpunasteks; · 'Variegatum' lehed kollasekirjud; · 'Versicolor' lehed puhkedes helekollased, hiljem kuldkollased, sügisel kollasekirjud. [9] 2.3.5. Kaunis veigela Kaunis veigela (Weigela florida) kasvab 2-3 m (meil 1- 1,5 m)
Euroopasse jõudis muskaat 11. sajandil araabia kaupmeeste kaudu. Keskajal oli see eriti kallihinnaline – pool kilo muskaatpähklit maksis niisama palju kui 7 härga. Laiemalt hakati muskaati kasutama alles 16. ja 17. sajandil. Muskaadipuu on täiesti unikaalne taim, millest on võimalik saada kahte erinevat maitseainet - muskaatpähklit ja muskaatõit. Muskaatpähkel on lõhnava muskaadipuu seemne tuum, muskaatõis aga seemet ümbritsev kest. Viljad, mis meenutavad aprikoose, on kuldkollased, punaste täppidega. Küpsena lähevad need pooleks, nähtavale ilmub pruun tuum (muskaatpähkel), mis on umbes 2-3cm pikk ja kaetud erkpunase seemnerüüga (muskaatõis). 2 Aroom ja maitse: Muskaadi aroom on meeldivalt vürtsikas, maitse soe ja veidi kangemalt vürtsikas. Muskaatõie maitse on pehmem ja peenem kui muskaatpähklil. Muskaatõiega saab muskaatpähklit alati asendada, vastupidi ei pruugi see võimalik olla. Muskaatpähkel kaotab varsti pärast jahvatamist oma maitse
ülihappesusega gastriidi korral. Harilik saialill Calendula officinalis Saialill pärineb Lõuna-Euroopast, Eestis kasvatatakse teda ilutaimena aedades. Metsistub kergesti. See on üheaastane rohttaim. Vars on püstine, harunenud, kergelt udemeline ja sageli üleni lehistunud. Alumised lehed on mölajad, pika rootsuga ja teritunud tipuga, ülemised lehed on piklikud või äraspidisüstjad, lühirootsulised või rootsuta. Õied on ruuged või kuldkollased, moodustades pikaraolise korvõisiku. Saialill õitseb juunist septembrini. Vili on kringeljalt kõverdunud seemnis, mis valmib vastavalt sellele, millal taim on ära õitsenud. Ravimina kasutatakse saialille õisi, mida kogutakse suve läbi. Tarvitatakse õieraota või 3 cm pikkuse raoga õisikut, kogutakse siis, kui vähemalt pooled õied on avanenud. Korje vahe võib olla 2-5 päeva. Droog tuleb kohe kuivatada kas
kõrgus kuni 0,2 m. Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis. Spiraea japonica 'Golden Carpet' väikeste, kuni 1 cm pikkuste õrnade helekollaste lehtedega pinnakatja, kõrgus kuni 0,1 m. Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis. Kollane lehevärvus on kõige intensiivsem päiksepaistelisel kasvukohal ja see kehtib kõigi jaapani enela kollaselehiste sortide kohta. Spiraea japonica 'Goldflame' lehed puhkedes oranzikaskollased, suve algul kuldkollased, hiljem rohekaskollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranzikaspunane. Spiraea japonica 'Goldmound' lehed puhkedes erekollased, hiljem kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranzikaskollane. Spiraea japonica 'Golden Princess' lehed puhkedes helekollased, suvel kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranzikaskollane.
op=body&id=200 http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/217 http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=332 http://www.hansaplant.ee/?op=body&id=1253 1.11 Piimalill Konkreetne liik: kuldne piimalill (Euphorbia polychroma) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 30-35 cm, laius kuni 40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: keskmise kõrgusega puhmik. Moodustab keraja, tugevalt haruneva põõsa. Lehed: ümmargused, pikergused, hallikasrohelised, kauni sügisvärvusega. Õied või õisikud: kõrglehed on kuldkollased. Õitseb mais. Liigi eritunnused: hea meetaim, raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka õitel. Kasvukoha nõuded: päikseline või poolvarjus. Vett läbilaskev, kerge lubjatud aiamuld. Tundlik liigniiskuse suhtes. Kasutamine haljastuses: kiviktaimlasse, padjandtaimeks, peenarde ääristuseks Kasutatatud kirjandus: http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=2624 http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/412 http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/piimalill.htm http://naminamiaed.blogspot
jogurtites ja magustoitudes. 2.4.3. Harilik saialill (Calendula officinalis) Saialill pärineb Lõuna-Euroopast, Eestis kasvatatakse teda ilutaimena aedades. Metsistub kergesti. See on üheaastane rohttaim. Vars on püstine, harunenud, kergelt udemeline ja sageli üleni lehistunud. Alumised lehed on mölajad, pika rootsuga ja teritunud tipuga, ülemised lehed on piklikud või äraspidisüstjad, lühirootsulised või rootsuta. Õied on ruuged või kuldkollased, moodustades pikaraolise korvõisiku. Saialill õitseb juunist septembrini. Vili on kringeljalt kõverdunud seemnis, mis valmib vastavalt sellele, millal taim on ära õitsenud. Ravimina kasutatakse saialille õisi, mida kogutakse suve läbi. Tarvitatakse õieraota või 3 cm pikkuse raoga õisikut, kogutakse siis, kui vähemalt pooled õied on avanenud. Korje vahe võib olla 2-5 päeva. Droog tuleb kohe kuivatada kas pööningul või varikatuse all õhukese kihina laiali
Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=332. 08.08.2013. 1.11 Piimalill (Euphorbia) Konkreetne liik: kuldne piimalill (Euphorbia polychroma) (joon. 21, joon.22) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 30-35 cm, laius kuni 40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: keskmise kõrgusega puhmik. Moodustab keraja, tugevalt haruneva põõsa. Lehed: ümmargused, pikergused, hallikasrohelised, kauni sügisvärvusega. Õied või õisikud: kõrglehed on kuldkollased. Õitseb mais. Liigi eritunnused: hea meetaim, raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka õitel. Kasvukoha nõuded: päikseline või poolvarjus. Vett läbilaskev, kerge lubjatud aiamuld. Tundlik liigniiskuse suhtes. Kasutamine haljastuses: kiviktaimlasse, padjandtaimeks, peenarde ääristuseks. Joonis 21. Kuldne piimalill (http://naminamiaed.blogspot.com/2010/07/kuldne-piimalill.html) Joonis 22. Kuldne piimalill Kasutatud kirjandus: Hansaplant. Kuldne piimalill
pärgades Sorte ,,Beverly Sills"', ,,Ola Kala", ,,Pagan Dance" http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/iirisaed.htm Kobarpea (Ligularia spp) Kasvab peamiselt Aasias, perekonnas u 125 liiki. puhmik, kõrgus 150-190 cm Kasvukoht päikeseline, täispäike kuni poolvari Pinnas huumusrikas, hästi haritud, piisavalt niiskust. Taim on talvekindel Õitseb juuli-september, õied kuldkollased, oranzikad, lehed suvehaljad, lopsakad neerjad või südajad, hambulise servaga Paljundamine jagamise ja seemnetega Istutada soolotaimena, rühmadena tiikide või haljasalade äärde. Sobib ka lõikelillena. Sortidest ,,Britt -Marie Crawford"," The Rocket", Wilsoni kobarpea http://www.neevaaed.ee/2014/toode/przevalski-kobarpea-2/ Lähis-kirburohi (Polygonum affine) Pärineb Himaalajast, Nepaalist. Taim puhmikjas,
Eredas valguses suplevad sinised, kollased ja valged õiesilmad. Õitsevatest metsalilledest rõõmustavad kevadel meie silma esimestena sinililled. Sinilill on pelglik, kuid inimese poolt armastatud lill. Rõõmsad sinised värvilaigud püüavad pilku metsa all ja loovad optimistliku kevadmeeleolu. Ülaste õitseajal valendab neist terve metsaalune. Pärast mõnda soojemat päeva ilmuvad esimesed rohelised rohulibled põllupeenardele ja kraavikallastele. Päikesele hõiskavad vastu paiselehe kuldkollased õied. Ning lendavad esimesed liblikad kollased ja kirjud. Väike koerliblikas ongi see, kelle järgi tavaliselt ennustatakse kirjut suve. Liblika tiibade alustoon on oranz, tumeda soonestuse vahel leidub kollaseid ja siniseid laike. Päevapaabusilmade tõmmudel tiibadel säravad eredad silmlaigud. Kui esimesena kohata kuldkollast lapsuliblikat, siis arvati, et tuleb kuldne suvi. (lisa 21 pilt liblikatest). Õitsema hakkavad ka varsakabjad. Külmast
0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid
KOOR, VÕRSED Sile, tumehall, vanas eas vaoline. Noored võrsed hallikasrohelised, karvased. Pungad laimunajad, siidkarvased, alusel ümbritsetud tumeda tugeva lehepadjaga. LEHED Vahelduvad kolmetised pikarootsulised liitlehed. Lehekesed elliptilised, 3-7 cm pikad, hallikasrohelised, ümaratipulised, terveservalised, noorelt alt valgete siidjate karvadega. ÕIED, VILJAD Õitseb juunis. Õied kuldkollased, umbes 2 cm pikad, paiknevad tipmistes kuni 20cm pikkustes rippuvates kobarates. Vili on kaunvili, 5-8 cm pikk, lineaalne, lapik, kahvatupruun, karvane. Kaunad valmivad augustis. Seemned mustad, veidi läikivad. KASVU- Mõõdukalt külmakindel. Nõudlik mullastiku suhtes, poolvarjutaluv. Paljuneb hästi vegetatiivselt. TINGIMUSED KASUTAMINE Sageli esineb talviseid külmakahjustusi, seetõttu tuleb kasvukohta valida, kasutatakse haljastuses.
hansaplant.ee/static/body/pildid/pilt_2386.jpg) 24 Joonis 21. Purpur-siilikübar 25 Piimalill (Euphorbia) Konkreetne liik: kuldne piimalill (Euphorbia polychroma) Taime kõrgus ja läbimõõt: 50 - 70 cm kõrgune, 40 cm laiune Taime välislaadi kirjeldus: põõsas kerajas, rohkesti harunev Lehed: Juurelähedased lehed on soomusjad, varre lehed ümmargused ja pikergused, hallikasrohelised Õied või õisikud: kõrglehed kuldkollased Õitsemine: mai-juuni Liigi eritunnused: Põõsad säilitavad kuju ja dekoratiivsuse sügiseni, tundlik liigniiskuse suhtes Kasvukoha nõuded: päikseline või poolvari, vett läbilaskev, kerge, lubjatud ja väetatud aiamuld Kasutamine haljastuses: ühekaupa istutatult teeradade nurkades ja pööretel, peenardes ühekaupa või rühmadena madalate püsikute sekka, kiviktaimlasse, padjandtaimeks Joonis 22. Kuldne piimalill (http://en.album.ee/node/22854789/50231723)
muldadega, kui all asuvad lubjarikkad kihid. Ei talu liig kuivi ega ka püsivalt liigniiskeid muldi. Kui valida jugapuid haljastusse, ei ole liigil kuigi olulist tähtsust, peaasi, et sordi parameetrid sobivad. Jugapuud teeb väga väärtuslikuks nende suur varjutaluvus. On väga vähe liike, mis suudaksid kasvada üksnes hajutatud valguse käes. See võimaldab kasutada jugapuud hoonete põhjapoolsete seinte ääres. Valgusnõudlikumad on värviliste okastega (kollased, kuldkollased, rohekaskollased, helekollased) sordid. Kuigi ka need suudavad kasvada varjus, ei tule seal nende värvus esile, kuna valguse puudus kompenseeritakse rohelise värvuse intensiivistamisega okastes. Et esineb nii püstja kui laiuva võralisi ning ka okaste ja võrsete värvus varieerub väga laiades piirides, on jugapuudest võimalik kujundada väga huvitavaid taimekompositsioone, mis õigetes proportsioonides sobivad peaaegu kõikjale. Jugapuud taluvad suhteliselt hästi ka linnatingimusi.
Tihemetsa jt.). Enamikku elupuuvorme paljundatakse vegetatiivselt, põhiliselt pistikuist. Sammasjaid, püstjaid ja koonusjaid vorme paljundatakse ka seemnest. Thuja occidentalis 'Albospicata' Noorte võrsete tipud heledad (valged). Thuja occidentalis 'Aureospicata' Noorte võrsete tipud kollased, talvel muutuvad veidi punakateks. Kasvab kuni 3 m kõrguse koonusja võraga põõsana. Thuja occidentalis 'Rheingold' Koonilise või munaja võraga põõsas. Noored võrsed kuldkollased. Talvel väga dekoratiivne. Thuja occidentalis 'Ericoides' Tekkinud pungamutatsiooni tulemusena. Lehed okkataolised, kuni 1 cm pikad, lineaalsed, kinnituvad võrsetele võrdlemisi harvalt, männaseliselt või vastakuti, suvel rohelised, talvel pruunikad. Kasvab tiheda, kuni 2...3 m kõrguse, püstjate okstega põõsana. Külmakartlik. Thuja occidentalis 'Filiformis' niitjavõrseline elupuu. Tiheda keraja või laikoonilise võraga ja pikkade, niitjate kaarjalt rippuvate võrsetega kuni 1,5
(Põõsasmaran. Liigikirjeldus) Suurus 0,5-1,5 m. Võra püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas. Koor, võrsed on hallid või punakaspruunid, kestendavad, noored võrsed siidkarvased punakaspruunid, väga peened. Esinevad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad. Õitseb juunist augusti lõpuni. Õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates. Vili mitteavanev, üheseemneline ( Põõsasmaran. Täiendav info ) 17.2 Kasvutingimused ja hooldus Valgusenõudlik. Küllaltki külmakindel. Eelistavad kuivemaid viljakaid muldi. Väga levinud haljastuses, aretatud palju kultuursorte. Kasvatamine Eestis: looduslikult levinud Eesti loodeosas, looduskaitse all. Sordid väga levinud ilupõõsad (Põõsasmaran. Kasutamine).
Kõrgus 3-7m. Kõrge põõsas või madal, sageli mitmetüveline laiuva võraga puu. Koor on sile, tumehall, vanas eas vaoline. Noored võrsed hallikasrohelised, karvased. Pungad laimunajad, siidkarvased, alusel ümbritsetud tumeda tugeva lehepadjaga. Lehed on vahelduvad kolmetised pikarootsulised liitlehed. Lehekesed elliptilised, 3-7 cm pikad, hallikasrohelised, ümaratipulised, terveservalised, noorelt alt valgete siidjate karvadega. Õitseb juunis. Õied kuldkollased, umbes 2 cm pikad, paiknevad tipmistes kuni 20cm pikkustes rippuvates kobarates. Vili on kaunvili, 5-8 cm pikk, lineaalne, lapik, kahvatupruun, karvane. Kaunad valmivad augustis, pakatavad sügisel. Seemned mustad, veidi läikivad (Hariduskeskus). 4.11.2. Paljundamine ja hooldus Seemnete, võrsikute ja rohtsete võsudega, puhma jagamise teel ja pookimisega. Kuid kõige parem on kuldvihma paljundada seemnetega, kuna võrsed on palju sitkemad.
Joonis 21. Harilik kuldvihm. http://www.aavikuemand.ee/images/products/puudpoosad_eestis/12.06.2013(4).JPG Iseloomustus Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas, pärit Lääne- Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt, armastades lubjarikkaid muldi. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased, võrsed tumerohelised, karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid cytisiini) dekoratiivne põõsas. Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui grupiti. Sordid: 'Aureum' - lehestik kollakasroheline; 'Pendulum' - võra rippoksaline. Tagasilõikamine
kasvab metsistunult looduses. On valitud Oregoni osariigi taimeks. Võrsed: kollakaspruunid, paljad, pungad 4.....8 mm pikad. Lehed: 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, 5.....8 x 2.....5 cm, leheroots 1.....6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti läikivad, lehekesed hõredalt kuni tugevalt saagja servaga, puhkedes pronksjad, talvel violettpruunid. Õied: 30.....60 õielised, võrsete tipus asuvate 3.....8 cm pikkuste püstiste kobaratena, kuldkollased, IV-V. Viljad: umbes 1 cm läbimõõduga sinaka vahakirmega söödavad marjad. Vilju kasutatakse kondiitri- ja veinitööstuses, IX. Läiklehist mahooniat on tore kasutada väikeaedades, pisematel haljasaladel grupiti või üksikpõõsana. Sobib nii pinnakattetaimeks kui madalaks hekiks. Talub väga hästi puude juurekonkurentsi. On tundlik mulla tihenemise suhtes. Väga karmides oludes võib langetada lehed, kuid taastub hästi
annaabi.ee 
