Jutuke - Isemoodi roos (0)

Jutuke

Isemoodi roos

Kogu eelneva õhtu ideid viimistlenud, otsustas Adelais suguvõsa noorim võsu värskel hommikul kõik kirja panna. Ta suul sosistusid sõnad, südames meloodiad, mida ta pühendas kõigele, mis kaunis. Ja tema jaoks oli kaunis kogu elu kõige olemasolevaga. Ta puhas ja siiras hing ei talletanud kurbust , ka pettumust ja laimu ei saanud ta tunda – selleks poldud kunagi võimalustki antud.
Perekonnapeast isa, kes omas arvestataval määras mõjuvõimu ka poliitilises sfääris, otsustas ja kontrollis kõigi oma kuueteistkümne lapse saatusi. Muusikahuviline poeg, noorim, ei pakkunud talle suuremat huvi kui isiksus, kuid kasu saamise nimel hoolitses ta poisi kõigi materiaalsete kulude eest. Suguvõsas oli kirjutamata reegliks tuua ohvriks õndsaim hing iga aastakümne esimesel täiskuul. Mõned aastad peale poisi sündi oli ta ilmatooja läinud seda rada, jättes ainsa lapse kuldketisesse intriigide puuri. Võõrasemad nägid poisis ohtu oma laste heaolule ja andsid eestvedajale soovituse teha pojast see ilmalik õndsus, kes järgneval aastakümnel ohvriks tuua.
Poiss teadis oma saatusest, kuid armastas siiski kõiki oma suure pere liikmeid. Ta kandis neile ette viimistletumaid kontserte ja kauneimaid hällilaule, et ainult äratada neis veel rohkem headust, kui ta juba nägi. Ühel ööl oli ta unes näinud kaunist olevust, kellele ta nime anda ei osanud. Peaaegu ingel , ent surelikkuse halli varjuga – ta polnud enne kunagi sarnast tundnud , kui imetledes vee peal mänglevat last, veidi nooremat , kui ta ise. Lennates kergetes tuulevoodes, puudutas too varbaotstega jahedat vett, iga kord rõõmsalt kilgates. Oli see unes või ilmsi, selles polnud ta kindel, kuid kaunis olevus oli jäädavalt end ta südamesse immutanud. Ta andis talle nimesid , palju erinevaid nimetusi ja tiitleid, kuid mitte ükski ei läinud kokku kurvahõbedase helireaga, mida ta hing vabadusse karjus , kui keegi teine ei kuulanud.
Vajutades elevandikuust klahve mustatiibsel klaveril, püüdis ta kuulata südame tasast häält ja anda armastusele kõla. Pika vastupanu murdmise järel andis reaalsus alla ja õige meloodia pani õhu vibreerima. Poiss sattus oma muusikast vaimustusse, mängides kiirustamata algusest lõpuni, ikka jälle ja jälle, kuni kõik sõrmed verevaiguseks hõõrdusid. Ent ta ei jätnud järele, andudes täielikult ekstaasile. Talle tundus, et kui ta nüüd lõpetab, võib juhtuda midagi kohutavat. Vahepeal kuulis ta mere rütmilist kohinat, kuid sealjuures tundus talle, et need on tiivad, mis kaugusest tema poole sirutuvad. Ta sulges silmad, mängides kogu hingega, mis tal oli.
„Kui ainult oleksid sa siin... Kui vaid kuuleksid mu meeleheidet!“
Esimest korda oma elu jooksul tundis ta abitust. Ta ei saanud midagi teha, kui ema ära viidi, kuid siis oli ta liiga väike ja võimatu oli midagigi isale vastu rääkida, kui kogu perekond ta seljataga seisis. Nüüd aga on teisiti. Kui saatus annaks talle võimaluse kas või korrakski veel näha imelist võlu, kes tol ööl kuu all tekkinud vikerkaaresel järveveel mängles, ei laseks ta enam ealeski võtta armastatut, vaid astuks üksi kogu maailma vastu, kui vaja.
Pianist ei tundnud enam oma sõrmi. Kui ta neid vaatas , hakkas tal valus , kuid ta ei katkestanud mängu. Selsamal hetkel päike varjus . Paariks hetkeks, tõsi, kuid ’keegi’ või ’miski’ oli selle varjutanud. Välistades võimaluse, et see oli mõni suur lind, keerles poisi peas vaid üks mõte, kes see olla võiks. Ja ta ei oodanud teist juhust, vaid hüppas närviliselt püsti ja jooksis klaasseina suurde, avades terrassile juhatava ukse. Tormates vihmasoigusesse halli, puuris ta silmad taevasse ja jäi seisma – vastu tuli käsipuu, mille taga paar meetrit maapinnani ja siis mere liivane kallas.
Pehme tuul kaigutas õitsevaid kirsipuid, raskeõielised oksad kiikusid meeleldi kaasa. Kirsside kreemjas heleroosa andis prantsuse stiilis aiale muinasjutulise ilme. Vaadet süvendasid ühel pool lumiste tippudega kooparohked mäeahelikud, teisel pool kaljuäärine meri. Päikest polnud näha, taevas oli kaetud hallikoeliste pilvedega. Mõnes kohas tungisid kuldkollased kiired nõrkade jugadena läbi, kuid nad jäid hämarikule tugevalt alla. Poiss märkas ühes pilvekogumis ebatavalist varjuliikumist, mis jättis kui võitluse mulje. Ta ei lasknud pilve silmist, kuni too teiste omataoliste rüppe kadus . Tuul nihutas neid mere poole.
Visanud soojust hoidnud keebi õlgadelt, hüppas ta üle käsipuu ja olles väänelnud paar kõverat saltot, maabus valge avara särgi lehvides hääletule murule. Ta seisis kahel jalal, justkui olnuks vahemaa mitte midagi silmapaistvat, kuid tegelikkuses oli ta väga hirmul olnud – lihtsalt ta tahtis nii väga jõuda pilveni, et see iha oli talle jõudu andmas, varjutamas kõik muu.
Noorsand unustas isa keelud väljuda oma toast , teenijad, kes teda näha võiksid ja oma ohutuse – ta mõtles vaid oma tiivulisest armastusest, lootes, et just tema on pilvede vahel. Ta peas kajas jällegi klaver oma muutumatu laitmatusega, puhta lapseliku armastusega, niisama hella , kui esimesed lumikellukesed aprilli alguses.
Atmosfäär muutus: tormiline tuul rebis pilvi ja nende sees vähklevat kogu, pillates viimast kui õlekõrt õhukihtide vahet. Poiss nägi neidsamu nii tuttavlikke halle tiibu, tumedat juuksevihku, ebainimlikku väega kehaehitust... Kuid midagi oli valesti, sest vabaks lendamise asemel langes ta ingel kivina mere hukutava kooriku poole – kokkupuude olnuks kõige lõpp.
Mõtlemata tagajärgedele astus noor armastaja mere põhjatusse sinasse, mis ta vähehaaval endasse haaras, kiirustamata, nii kuis ranna tasane järsak vett sängitas. Lained summutasid hüüde, taeva poole lahtisirutatud käed said tunda soolase vee tera lahtimängitud haavades, kuid vapper võsu ei murdunud looduse heitluses, vaid vajus karge vee alla koos kinnipüütuga – ta oli oma tiivulise sõbratari päästnud.
Sumades kaldani, avastas ta suure jahmumisega, et ta käte vahel ei puhka mitte ingel oma ebamaises võlus, vaid väike tüdruk, suured ilmekad silmad pärani lahti talle vastu naeratamas. Poiss puudutas siidset juuksesalku ta laubal, selle taha libistades. Tüdrukuke näis surmani ehmununa, kuid tänulik. Ta suutis vaevu hingata , kuid noogutas tänutäheks. Seejärel tõstis ta käe ja silitas päästja niisket põske, justkui näinuks temasarnast esimest korda. See süütas leegi , mis põles mõlema pilgus ega kavatsenudki tuhmuda.
„Nüüd on kõik hästi,“ lausus poiss, „Maga veidi, ma valvan su und.“
Ta huuled puutusid vastu tüdruku laupa ning nad vahetasid naeratuse. Seejärel kaotas noorem väsimusest teadvuse. See oli esimene armastus roosi magusas unenäos.