Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi kombineerides moodustatakse uus nimetusüksus KOMPLEKSSÕNA (liitsõna v
Eesti keel häälikusüsteem (nende arvud ja üksteisele vastavus; tähed): · sõnamoodustus (liitsõnad, tuletised) · vormimoodustus (tüvevaheldus, tunnuste ja lõppude lisamine tüvele; käändsõna vormistik (ainsus, mitmus, käänded); tegusõna vormistik (arv, pööre, aeg, kõneviis, tegumood, kõneliik) · muu (nt sooline vahetegemine) Vene keel 10 täishäälikut (, , , , , , , , , ), 21 kaashäälikut ja 2 tähte, millel puudub häälikuline väljendus (, ).
Eesti keele sõnamoodustus Sõnamoodustus tegeleb motiveeritud sõnade analüüsi ja kirjeldusega. o Arbitaarsed ehk kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi. o Motiveeritud: nimetamise aluseks on seos mõne teise sõna või nähtusega: maanaine, metsloom. Siia alla kuuluvad ka deskriptiivsed sõnad: auh-auh, kriiks. Sõnamoodustuse analüütiline ehk staatiline aspekt kirjeldab keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne ehk dünaamiline aspekt jälgib tegelikku keelekasutust ja kirjeldab, kuidas sõnad sünnivad ning kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Sõnamoodustusliigid: 1. Sõnade liitmine ehk kompositsioon, st sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja. 2. Sõnade tuletamine ehk derivatsioon, st sõnade moodustamine tüve ja afiksit liites: liivjas, randlane,...
uurimine (senine peamiselt TÜ õppejõududest koosnev ÕES toimis saksakeelsena). Eesti korralduse poole pealt arendas EkmS eesti kirjakeelt: tekkis ühtne kirjakeel, toimus üleminek uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de-mitmus, sid-partitiiv, -ivad). Tekkisid uued terminid: kääne, käänamine, pööre, pööramine, lihtajad, liitajad, ainsus, mitmus, käändenimetused jne. 20. sajandi algukümnendeil oli eesti kirjakeele arendamises kolm suunda:
murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks. Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme. 6 pöördkonda + ebareeglipärased verbid. 7. Mihkel Veske. Esimene eestlasest keeleteaduse doktor, fennougrist. 1872 ,,Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes" Väitekiri: 1) käänamine läänemeresoome keeltes, 2) n-lõpulised käänded kõigis soome-ugri keeltes.
Sõnamoodustus 1. Tuletamine- iga tuletatud sõna ehk tuletis koosneb tuletustüvest ja ühest või enamast tuletusliitest. a) Liited, mille abil moodustatakse uusi, alussõnadest täiesti erinevaid mõisteid. Näiteks sõnast söök liite –la abil moodustatud sõna söökla tähistab uut mõistet (söömis koht). b) Liited, mille abil ei moodusta täiesti uusi mõisteid, vaid ainult täpsustatakse sõna tähendust. Näiteks täpsustab liide –ke(ne), liitudes sõnale lilleke, seda, et tegemist on väikese või armsa lillega. c) Liited, mis muudavad alussõna sõnaliiki. Näiteks moodustub liide –us enamasti omadussõnadest nimisõnu (kade-kadedus), liide –ne aga nimisõnadest omadussõnu (vesi–vesine), ning liide –sti omadussõnadest määrsõnu (kõva- kõvasti) Liitmine- koosneb kahest või enamast tüvisõnast, kuid seda mõistetakse ühe sõna...
MUUTMISVERBID Reet Kasik „Sõnamoodustus“ (2015: 121-125) Muutmisverbid ehk resultatiivid nimetavad sündmust selle tulemuse kaudu. Moodustuspõhja märkiv liide väljendab tegevust, alussõna selle tegevuse tulemust. Tulemus võib olla asi (pilbastama) või omadus (avalikustama), mis verbiga väljendatud tegevuse tulemusena tekib. Ka muutumisverbid väljendavad suhet sündmuse ja selle tulemuse vahel, aga erinevalt muutumisverbidest on resultatiivid tegevusverbid. Muutmisverbe tuletatakse regulaarselt ta-/da- ja sta-liitega
Kuidas kantakse eesti keele eest hoolt? ??!! Mis on keelenormid? • … ehk normid on on mingil ajal mingis keelekollektiivis objektiivselt eksisteerivad sõnade häälikehitus ja tähendused, sõnamoodustus- ja sõnamuutmismallid, süntaktiliste üksuste (sõnaühendite, lausete) mallid. • Keelenormi, mis on fikseeritud keelekorraldusallikais, nimetatakse keelenorminguks. Keelenormidest eristatakse Kirjakeele Ajakirjandus- normid normid Ilukirjandusnormid Kirjakeele normid • Kirjakeeles normitakse: sõnade õigekirjutust, hääldust (rõhk, välde), vormimoodustust (käänamine, pööramine, võrdlusastmed),
3) Etnograafilis-folkloristlik ülevaade. 1869 sõnaraamat: · Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W enda kogutud materjal · Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Püüdis võimalikult täpselt kõik üles märkida. · Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt: lisanud W hiljem kogutud materjali, teinud parandusi) 1923, 1973 1875 grammatika: · Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus · Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Häälikustruktuur: · Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia · Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada · Raske rõhuga silp vastab kahele lühikesele · Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja astmevaheldust. Sõnamoodustus: · Nimisõna-, verbi- ja adverbiliited
t, v ) q, r, s, s, z, z, t, v, w) Häälikuline väljendus 0 2 (, ) puudub Käänete arv 14 6 Rõhk Pearõhk ja kaasrõhk Ainult üks rõhk Sooline vahetegemine Puudub Kolm sugu: mees-, nais- ja kesksugu Sõnamoodustus Liitmine; tuletamine; Liitmine, tuletamine otsetuletus Liitsõnad Põhiosa + täiendosa Tüvi+sõna: nimisõna+ nimisõna, omadussõna+ nimisõna, nimisõna+ omadussõna, nimisõna+
Soomest, Wiedemann Eestist) Keeleuurijana kavandas sarja : 1) Sõnaraamat 2) Grammatika (põhjaeesti) 3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust). 2) Sõnamoodustus
- põhitermin koos argivariantidega, nt transformaator trafo - pragmaatilised, kontekstist tingitud variandid (jõe säng vs jõesäng; täiendite ärajätt) Terminite allikad tulenevad - eesti kirjakeelest · sõnade ühendamine a) iseloomulik paljudele keeltele, nt prantsuse b) vähem liitsõnalembestele keeltele, nt eesti c) terminid on püsiva koosseisuga sõnaühendid, nt alla laadima d) sõnade ühendamisel ei teki uued sõnad, vaid terminid · sõnamoodustus - tulemus on uus sõnavaraüksus a) keelendihange = sõnamoodustus + laen + tehisloome; kasutatakse olemasolevaid tüvesid b) sõnade liitmine oskussõnade loomise seisukohalt ammendamatu moodus, tavaline eesti k. Probleemid: kas nimetavaline või omastavaline liitmine? 3-osaliste terminite kokku-lahkukirjutamine, omadus- ja nimisõna liitmine, liitmise jrk. c) sõnade tuletamine tuletusliited võimaldavad moodustada sarju, tuletuspesa ühe verbitüve ümber, üle
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest
Nüüd on need mulgipärased vormid muutunud kirjakeeles üldtuntuks. · Käändsõnades on omapäraseks jooneks h või n- lõpulised seesütleva vormid mõnedes sagedastes määrsõnade vormides, nagu kähen "käes", ehen ~ ihen "ees", sehen ~ sihen "sees", mahan "maas", suhun "suus", pähen "peas". · Väga omased on mulgi murdele e-tunnuselised tugevaastmelised mitmuse vormid, nagu jalgel "jalgadel" laudest "laudadest", lehtel "lehtedel". Sõnamoodustus Mulgi murdes on produktiivsed (loovad) mitmed mujal vähelevinud sõnatuletusmallid. Nii esineb a-, ä- tüvelistest kahesilbilistest verbidest tuletatud k- liitelisi deverbaale, nt annak "väike and", nüssäk "lüps", testak "pärm". Ka on Mulgile iseloomulikud ve-sufiksilised omadussõnad mõnede *eta-adjektiivide vastena, nt libeve "libe", pudeve "pude", sileve "sile". Mulgi murdekeele viis murrakut: Helme, Karksi, Halliste, Paistu ja Tarvastu
avaldama, guugeldama – Google’ist otsima; uue tähendusega sõna nagu näiteks pooletoobiline – poolearuline. Suure osa keeleküsimustest moodustuvad ka sõnamoodustis küsimused. Selgitati mõistet, mis on sõnamoodustis ja mida inimesed küsivad ja mida keelenõuandja liigitab sõnamoodustiseks. Näitena toodi välja tuletamine, kui pannakse nt nimisõnale omadussõnaliide otsa ja nt liitsõnade moodustamine, kui teha kahest või kolmest sõnast üks uus sõna, siis on ka see sõnamoodustus. Täpsemalt ja pikemalt räägiti nimetuletistest, kuidas neid kirjutatakse ja kuidas neid moodustatakse. Teemaks oli veel kantseliit, mis on pärit vene keelest ja sellega tähistatakse ebamäärast ja raskesti mõistetavast keelekasutust. Iseloomulikud on keerukas lausestus, tühisõnade kasutamine ja stampväljendite kasutamine. Teise tunni viimases osas räägiti nimedest. Nimed on riigipoolt reguleeritud keelendid ja piirangute ulatus on erinev nii koha-, isiku- ja ärinimede puhul.
(nt: ma kirjutavat). 5. Tegumoe katekooria jaguneb isikuliseks (tegija on lause alus, nt: Mari avas ukse Mari on tegija) ja umbisikuliseks tegumoeks (tegija ei ole teada, nt: Uks avati pole teada, kes ukse avas). · Tegusõna pöördelised vormid Need on lauses öeldiseks. Ilma nendeta poleks lauset. Lihtlauses on üks öeldis, liitlauses kaks öeldist. Nt: Ma läksin õue. ,,Läksin" on öeldis. · Eesti keele leksikoloogia (sõnamoodustus): 1. Liitmine Liitmisel liidetakse kokku kaks või enam tüvisõna. Nt: must + sõstar mustsõstar 2. Tuletus Tuletusel liidetakse kokku tuletustüvi ja liide. Nt: must + jas mustjas 3. Lühendamine Lühendamisel kaob alussõna lõpuosa ja säilib algusosa. Nt: linformatsioon info 4. Konversioon - Konversiooni puhul muutub sõnatüve sõnaliikteiseks ja tuletusliidet ei lisandu. Nt: julge + ma julgema
Viimaseid nimetatakse leksikaalses semantikas ka paralekseemideks (< kr. para ' kõrval, juures'). Leksikoloogia alldistsipliinid Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks. • Sõnavarateadus = leksikoloogia e. sõnavaraõpetus. • Kitsamas mõttes tegeleb sõnavarateadus sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega. • Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega. • Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika
Sõnamoodustus 1) Tuletamine = tüvi + tuletusliide ( -mine, -ja, -kene ) Nt: laulmine, laulja, laulukene 2) Liitmine = tüvi + tüvi Nt: kassikakk, allmaaraudtee 3) Nulltuletus = tüvi + lõpp ( käände-, pöördelõpp ) 4) Tuletamine + liitmine + nulltuletus Nt: mägi-roni-ja-le 5) Lühendamine Nt: autobuss = buss Liitsõna Liitsõna = tüvi + tüvi + jne Nt: kirjutuslaud Mitu : täiendsõna mis täpsustab. Nt: kirjutuslaud (kirjutus- täpsustab lauda) 1 : annab põhiinfot. Nt: kirjutuslaud (laud on põhisõna) Kokku-lahku sõltub verbist ehk tegusõnast 1) Täiendsõna on lühenenud Nt: võõras keel - võõrkeel 2) Täiendsõna on nimetavas käändes Nt: raudne uks - rauduks 3) Täiendsõna on mitmuse omastavad(mille?kelle?) Nt: mägede tipud - mäetipud 4) Täiendsõna on sihitislik(millelegi sihitud) Nt: avaldatakse rõõmu - rõõmuavaldus 5) Täiendsõna on mitmusliku sisuga Nt: müakse pileteid piletimüük ( mitmus->ainsuseks) Ko...
tüvede ja liidete dusi. Nende tähendus on tavaliselt kergesti kirjeldatav. Tüved de ja liidete kombineerimis- Sellele küsimusele on raske vastata, sest abil saavad lauses esineda täiesti iseseisvalt, ilma et neile liituks teisi võimalused eesti keeles siiski eesti keel sõnamoodustus võimaldab luua tüvesid või liiteid. nii suured, et nende abil saab üsna pikki sõnu. 2. Tuletusliited väljendavad üldist (abstraktsemat) tähendust, sõnavara pidevalt uute sõnade- Igapäevastest sõnadest on suhteliselt pikad
Oleviku kesksõnad isikulise tunnus -v (v-kesksõna), umbisikulise tunnus -tav. Mineviku kesksõnad isikulise tunnus -nud (nud-kesksõna), umbisikulise tunnus -tud, e tud-kesksõna. 27. Eesti keele minevik jaguneb liht-, täis- ja enneminevikuks. 28. Eesti keele kõneviisid jagunevad kindlaks, tingivaks, käskivaks ja kaudseks. 29. Eesti keeles on isikuline (Joonas joonistab.) ja umbisikuline (Klassis joonistatakse.) tegumood. 30. Sõnamoodustus olemasolevatest sõnadest uute saamine liitmise või tuletamise teel. Tuletamise puhul lisatakse sõnatüvele tuletusliide, liitmise puhul liidetakse 2 sõnatüve. 31. Produktiivseimad omadussõnaliited: -ne, -lik, -line. Produktiivseimad nimisõnaliited: -ja, -lane, -line. 32. Produktiivseimad tegusõnaliited: -ta, -da. Produktiivseimad määrsõnaliited: -lt, -sti. 33. Liitsõna koosneb põhiosast ja täiendosast. Põhiosa annab põhitähenduse, täiendosa täpsustab ja
Arbitaarsed sõnad - kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi, suur, elama, jooma, sööma Motiveeritud sõnad nimetamise aluseks seos mingi teise sõnaga või nähtusega: maanaine, maamees, metsloom, metslane, lumelinn, lumivalge. Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt motiveeritud sõbade analüüsi ja kirjeldusega. Sõnamoodustuse analüütiline e staatiline aspekt kirjeldatakse keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud). Sõnamoodustuse protsessuaalne e dünaamiline aspekt jälgitakse tegelikku keelekasutust ja kirjeldatakse, kuidas sõnad sünnivad, kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Ühtlasi kirjeldatakse
Personifikatsioon- isikustamine, st elutule elu andmist, nt tuul puhub, pilv nutab jne. Allegooria- mõistukõne, räägitakse piltlikult, nt: ta on kullast kätega mees, siis st et ta on hea töömees või oskab hästi erinevaid majapidamisasju teha. 6) Nimeta keele struktuuri erinevad tasandid. Iseloomusta neid. Miks peab keel mitmetasandiline olema? Keele struktuuri tasandid: 1. Häälikutasand(häälikud, silbid, rõhud, välted) 2. sõnatasand(sõnaliigid, sõnamoodustus) 3. vormimoodustus 4. Lausemoodustus Keel peab olema mitmetasandiline, et saaks rääkida, kui oleksid vaid üksikud nimetavas käändes sõnad, ei teaks keegi, kuidas neile rõhkusid asetada, kuidas neid pöörata, nendega vorme moodustada ja omavahel niimoodi ritta panna, et tuleks lause. 7) Millega tegeleb foneetika ja fonoloogia? Kuidas neid teadusharusid tänapäeva tehnoloogias kasutatakse? Too näiteid.
Morfeemide järjestust reguleerivaid reeglid Esita eesti keele nimisõnade morfotaktiline skeem TÜVI LIIDE ARV KÄÄNE - LIIDEPARTIKKEL Morfotaktiline skeemi põhjus on lisatakse tüvile KORDAMISEKS: MIS ON MORFOLOOGIA? Morfoloogia eestikeelne nimetus on vormiõpetus, õpetus sõnavormidest. Morfoloogia tasand keelesüsteemi sees on morfeemide tasand. Kas vormimoodustus on morfoloogiline süntees või analüüs? Süntees Kas sõnamoodustus kuulub morfoloogia alla? See ei ole morfoloogiat Mitu grammatilist tähendust väljendab -sime sõnavormis elasime? Kolm (arv, isik, aeg) Kas lill 'õitsev taim' on leksikaalne või grammatiline tähendus? leksikaalne Kumb on tekstiüksus: kas sõna või sõne? sõne Kas võib juhtuda, et sõnal on ainult üks sõnavorm? jah Kas sõna külmik on tuletatud sõna või liitsõna? Küülik? Õigekeelsussõnaraamat? Külmik tuletatud, küülik liht, õigekeelsussõnaraamat liit.
Seesütlev Õppi|mas Õppi|des Seestütlev Õppi|mast Saav Õppi|maks Ilmaütlev Õppi|mata Isikuline tegumood Umbisikuline tegumood Olevik Õppi|v Õpi|tav Minevik Õppi|nud Õpi|tud SÕNAMOODUSTUS Sõnamoodustus liigi: 1. Liitmine. Kaks sõna (tüve) liidetud kokku. Näide: jalg + pall = jalgpall. 2. Tuletus. Tüvi + tuletusliide. Näide: töö töö + line, töö töö + ta/ma. 3. Konversioon ehk nulltuletus. Liide puudub, sõnaliik muutub. Näide: kamm kammi kammima 4. Segamoodustus. Liitmine ja tuletus koos. Näide: pika/d juukse/d pika +juukse +line. 5. Lühendamine. Näide: informatsioon info.
sõnaraamatute osakond, terminioloogiaosakond Tallinna Ülikool: Mati Hint fonoloogia ja morfoloogia uurija, on põhjalikult süvenenud eesti väldete ja astmevahelduse probleemistikku Helle Metsland doktoriväitekiri verbisüntaksist Jüri Viikberg koostanud põhjaliku ülevaate Eesti vähemusrahvustest Martin Ehala Eesti ühiskonna etnolingvistilise vitaalsed probleemid, emakeeleõpetus. Keelekasutuse uurimine ja tekstianalüüs Krista Kerge sõnamoodustus, allkeele tekstilised omadused 14. Keele struktuuri uurimine: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnamoodustus; olulisemad uurijad ja tööd. Foneetika ja fonoloogia 1879 esimene foneetikaülevaade: kvantiteedisüsteem, k, p, t ja g, b, d suhted; fonoloogiline lähenemine: tähendust eristavad opositsioonid. Raamatu nimi, autor? Paul Ariste. 1930nd. artikulatoorne foneetika. Saareste kutsus uurima soome-ugri keelte fonoloogilisi
Tema eestvedamisel otsustati, et kasutusele võetavad uued vormid peavad olema tegelikult kasutusel, rahvale mõistetavad ja otstarbekad. Veski jaoks oli keel info, hariduse, teaduse vahend, tarbekeel. 1913 ,,Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest" Keel kui elusolend: tärkab, areneb, kasvab, varistab jääke maha, suureneb, tiheneb. Rändab, kuni teda vajatakse. · Sõnavara rikastamine · Keele arendamise alused keeles endas · Sõnamoodustus reeglipäraseks (nt line- ja lik-tuletised) · Laenata ainult siis, kui oma keelest ei leidu · Rahvusvahelisis kultuurisõnu mõõdukalt kasutusse · Ei soovita paralleelseid võõrsõnu, soome laene, võõrapäraseid struktuure ja väljendeid. 1918 ,,Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat" 150 lk, 20 000 sõna ja tuletist. 167 EKS keeletoimkonna koosolekut. Selles pole liitsõnu, sõnade tähenduse ei seletata, näidatakse kirjapilt ja muutmine.
1) Otsid ÕS ist vajaliku sõna 2) Seejärel ÕS näitab ülaindeksiga numbri 3) Seejärel lähed ÕS algusesse ja otsid selle numbri ja seal on tüüpsõna kuidas seda käänata õieti 25. Põhikääne! Põhikääne on omastav kääne 26. Sõnamoodustuse mõiste ja sõnamoodustusviisid! · Sõnamoodustus- olemasoelvatest sõnadest uute saamine liitmise või tuletamise teel · Sõnamoodustusviisid: liitmine ja tuletamine Liitmine: sõidu+tee, juur+vili, puu+vili Tuletamine: tervislik, lauljanna, puuraidur 27. Lihtsamate tunnuste ja lõppude määramine! Eesliide Järelliide EBA TURU MAJA ND US TE - LE
on eesti keele morfoloogia suurel määral flektiivne: umbes pooled eesti keele sõnadest ja sõnavormidest saadakse kas ainult tüve varieerimise teel või siis nii tüvemuutust kui ka tunnuste ja lõppude lisamist kasutades. Need moodused on aga eesti keele morfoloogia tüüpi lähendanud Lääne-Euroopa keelte morfoloogilisele tüübilise, samal ajal on see kõik kaugemate sugukeelte seisukohalt väga uuenduslik. Eesti kirjakeele üheks suurimaks vooruseks peab Hint väga paindlikku sõnamoodustus- ja tuletussüsteemi. Selle ökonoomsust ja väljendusvõimalusi on kõrgelt hinnatud nii Eesti keeleteaduses kui ka välismaalastest eesti keele uurijate poolt. Liitsõnad nagu nurgakivipanek või umbrohutõrje on kõik võrreldavad teiste keelte parimate liitsõnamoodustamismudelitega. Mõnel keelel pole selles osas midagi võrdväärset ette näidata. Veel efektsemad ja efektiivsemad on omadussõnalised ja määrsõnalised liitsõnad.
Olevik Elatakse elataks elatavat elatagu Lihtminevik Elati Oleks elatud Olevat elatud Olgu elatud Täisminevik On elatud Enneminevik Oli elatud 8) Sõnade tuletamine Sõnade tuletamine on kõige kergem viis saada eesti keelde uusi sõnu, samuti aitab see omavahel tähenduslikult seotud sõnu grupeerida. Sõnamoodustus on olemasolevatest sõnadest uute saamine liitmise või tuletamise teel. Tuletamise puhul lisatakse sõnatüvele tuletusliide. Liitmise puhul ühendatakse kaks sõnatüve. Nimisõnatuletusliited: Isikut väljendavad tuletised (-r, -ik, -nik, -ne) Naissugu väljendavad tuletiser (-tar) Abstraktseid mõisted väljendavad tuletised (-us, -lus, -mus) Asju ja olendeid väljendavad tuletised (-i, -e)
Oli elanud Kõneviisid umbisikulises tegumoes: Kindel Tingiv Kaudne Käskiv Olevik elatakse elataks elatavat elatagu Lihtminevik elati Oleks elatud Olevat elatud Olgu elatud Täisminevik On elatud Enneminevik Oli elatud 8. Sõnade tuletamine tüvi+tuletisliide=tuletis (mäng+ja=mängija) Sõnamoodustus a) Tuletamine e liidete lisamine (nt mäng+ur): nimisõnaliited (-mine, -ja, -us, -kene, -lane, -ur, -kond, -la, -nna, -tar), omadussõnaliited (-line, -lik, -tu, -kas, -ne, -jas), määrsõnaliited (-lt, -sti, -li, -misi, -ti, -tsi, -stikku, -kesi, -kuti, -si), tegusõnaliited (-le, -ne, -skle, -ta, -tse). b) Nulltuletus e liiteta tuletamine (nt mängi/ma) c) Eri tüvede liitmine (nt mängu+asi, pann+kook)
3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja sõnamoodustus-morfoloogia vahel. Nimeteadus e onomastika valdkond, kus tegeldakse pärisnimede (isikunimed e antroponüümid ja kohanimed e toponüümid) nii diakroonilise kui ka sünkroonilise uurimisega. Onomastika e nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algset tähendust, päritolu ja muutumist. Nimi e pärisnimi e prooprium on liik üksikobjekti tähistamiseks (diferentseerimiseks ja identifitseerimiseks) kasutatavaid nimisõnu ja nimisõnafraase. Üksikobjekti mõiste
PEALINN Tallinn asub Soome lahe ääres. Tallinna, Eesti PEALINNA (omastav kääne) asukoht on soodne. Tallinn kui Eesti PEALINN on tuntud kogu Tallinnas, Eesti PEALINNAS, on palju Euroopas. kultuuriasutusi. Tallinn Eesti PEALINNANA (olev kääne) on tuntud kogu Euroopas. UUTE SÕNADE SAAMISVIISE: 1. Sõnamoodustus a) Tuletamine e liidete lisamine (nt mäng+ur): nimisõnaliited (-mine, -ja, -us, -kene, -lane, -ur, -kond, -la, -nna, -tar), omadussõnaliited (-line, -lik, -tu, -kas, -ne, -jas), määrsõnaliited (-lt, -sti, -li, -misi, -ti, -tsi, -stikku, -kesi, -kuti, -si), tegusõnaliited (-le, -ne, -skle, -ta, -tse). 8
palatalisatsiooni puudumine, nt nänni ‘ema’, äti ‘isa’; Tarvastu, Paistu järgsilpides e – a, nt obeza ‘hobused’; Morfoloogia imperatiivi keeldkõnes da-infinitiiv, nt ärä minna ‘ära mine’; tingiva kõneviisi minevikus liitvormid, nt ollus ‘olnuks’, ei tullus ‘ei tulnuks’; hVn-lõpulised seesütleva vormid sagedastes adverbistunud vomides, nt kähen ‘käes’; e-tunnuselised TA mitmuse vomid, nt jalGel ‘jalgadel’; Sõnamoodustus a-, ä-tüvelistest 2-silbilistst verbidest tuletatud k-liitelised deverbaalid, nt annak ‘väike and’; ve-sufiksilised omadussõnad mõnede eta-adj (vale) vastetena, nt liBeve ‘libe’; Mulgi murdeala sisemine liigendus Sisemiste erijoonte alusel Läänerühm Halliste, Karksi, Paistu murrak. Rohkelt läänemurde naabermurrakutega ühiseid jooni. Vokaalide reduktsioonid ja kaod rõhututes silpides, nt armasten ‘armastanud’; anDa ja tunDa II vältes;
Tulemus vastab 7‰- le. Tulemus EK alla normi piiri. Omadussõnade antonüümid 7 punkti. Tulemus vastab 56‰- Tulemus EK normi le. piires. Terviku osade nimetamine 5 punkti. Tulemus vastab 50‰- Tulemus EK normi pii- le. res. Sõnamoodustus Liitnimisõnade Tulemus vastab 79‰-le. Tulemus EK normi pii- moodustamine res. 3 punkti. Täiendsõna väljendab kohta. 4 punkti. Täiendsõna väljendab Kokku 7 punkti. materjali. Liitnimisõnade moodustami- 5 punkti. Tulemus vastab Tulemus EK normi pii- ne põhisõna tuletamisega 100‰-le. res. Omadussõnade tuletamine 8 punkti
Sõnavara, mille aju omandab, koosneb morfeemide süsteemist (mittetäielikest sõnadest). Elemendid (morfeemid), millest terviksõnad koosnevad, on püsivad, sõnavormid aga valdavalt ajutised. Neid saab alati uuesti moodustada, kuid selleks peavad mälus olema vastavad reeglid (mallid). Arvatakse, et mälus on ka tuletusreeglid ja ainult osaliselt valmis tuletised. Sõltuvalt kommunikatsiooniprotsessi vajadustest moodustatakse nende reeglite alusel sõnad või leitakse sobiv terviksõna. Sõnamoodustus ehk derivatsioon on uute sõnade moodustamine keeles olemasolevate moodustusejementide baasil. Eesti keelele on omased eelkõige kaks sõnamoodustus viisi — järelliiteline sõnatuletus ja sõnade liitmine. Sõnade liitmise ja tuletamise puhul on tegemist lingvistikavaldkonnaga, mida võib vaadelda ka kui süntaksi, morfoloogia ja leksika piiriala. Eakohase arengu puhul omandab laps sõnaloomeoskuse märkamatult, võimalik on vaid arengut kiirendada ja teadlikustada
3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda morfofonoloogiat.Seda keeleteaduse osa, mis tegeleb sõnadest ja sõnavormidest kõrgemale jäävate keelesüsteemi tasanditega, nimetatakse lauseõpetuseks ehksüntaksiks
Kui iseäralik on eesti keel- palju põhivokaale, millest a-d esineb ö-st 30 korda rohkem. Palju diftonge, mis muudab keele heliliseks. Konsonantide puhul mängib tähtsat rolli palataliseerimine, nt palk(a), palk(i) Väldete kasutamine, eriti teise ja kolmanda välte vahe. Tagasõnalised sõnaühendid (puu otsas, on siiski ka eessõnalisi sõnaühendeid (üle jõe), astmevaheldus (lagi, lae), suur käänete arv, sõnamoodustus- ja tuletussüsteem (umbrohutõrje), lauseehitus vaba, loodushääli ja helisid väljendav rikkalik sõnavara. Eesti keel on omapärane keel, mis suudab kanda omapärast kultuuri. Murdegeograafia- keskne mõiste on isogloss: st ühe keelelise joone esinemise piir. Ühel pool piiri vastav keeleline joon esineb ja teisel pool mitte või esineb ühel pool piiri joon ühel kujul ja teisel pool teisel kujul.
intonatsioon, kirjatehnilised oskused, õigekiri, kognitiivne baas keeleüksuste omandamiseks ja kasutamiseks (sh orienteerumine situatsioonis). b. Kommunikatiivsete ülesannete teadvustamine: orienteerumine suhtlussituatsioonis (kellele, milleks, millest ütlus genereerida). c. Keeleüksuste omandamine ja kasutamine kõneloomes: aktiivse sõnavara laiendamine ja sõnade tähenduse täpsustamine, sõnamoodustus, sõnade semantiliste väljade kujundamine ning paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste seoste loomine sõnade vahel, sõnaühendite moodustamine ja lauseloome, muuteoperatsioonide rakendamine, sh parandusmehhanismide kasutamine. d. Kõnefunktsioonide kujundamine: teabe küsimine ja edastamine, oma ja teiste tegevuse planeerimine ja reguleerimine, kõne kasutamine tunnetustegevuses. e
teatavaks teha? Sotsiaalse kommunikatsiooni kõige tegusamaks ning üldlevinumaks vahendiks ja kandjaks inimühiskonnas on verbaalne kõnekeel, kõnekeele keskne ühik on sõna. Sõna ning mõiste vahekorda käsitlesime eespool. Õigusnorm väljendatakse rahvusriigi ametliku riigikeel(t)e (reeglina: eponüümse rahvuse keele) ning selle sõnavara abil. Seejuures tuleb järgida 19 kasutatava keele üldisi grammatikareegleid (morfoloogia, sõnamoodustus; süntaks ehk lauseõpetus). Õigusnormid vormistatakse kaasajal kirjalikult paberkandjal õigusaktidena (õigustloovad üldaktid ehk normtiivaktid ning õigusrakendavad üksikaktid). Seega: õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses; õigusnorm on samas reegel dokumenteerituna õigusaktis. Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel). Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat
Eesti Väitlusselts 2008. Arutlev haridus: Eesti Väitlusseltsi õpik. Tallinn: Eesti Väitlusselts. Kirjandus 261 Birgitta Englund Dimitrova, That’s close! On translators, interpreters, researchers, texts and their interrelations, Ljubljana 2007. Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Tiiu Erelt ja Ülle Viks 1995. Eesti keele grammatika 1. Morfoloogia, sõnamoodustus. Tallinn: Eesti TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Mati Erelt, Tiiu Erelt ja Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat 3., täiend. trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Tiiu Erelt 1972. Vene oskuskeelekorraldus 1970-ndate hakul. Koos põigetega kirjutaja kodurajale. Keel ja Kirjandus, 12, 743–754. Tiiu Erelt 2002. Eesti keelekorraldus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Tiiu Erelt 2007. Terminiõpetus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. FAA 2012. Aeronautical Information Manual
annaabi.ee 
