Väikelaps ja lugema õppimine (0)

Sissejuhatus

Lugemine on mõtlemistegevus. See hõlmab kriitilist mõtlemist (sõnade, sõnaosade, fraaside ja lausete dekoreerimine) ja loovat mõtlemist (kujutlusvõime, empaatia , vastukäivate tulemuste ja probleemilahenduste kasutamine). Lugemise omandamine ei toimu järsku, vaid pideva protsessina, samm- sammult . Lapsed suudavad lugema õppida juba üsna varakult. Toeks on vaja nii lapsevanemat kui ka lasteaiaõpetajat. Edukaks tulemuseks peab toimima kõigi kolme usaldusväärne koostöö. Tähtis on, et lugemaõppimine toimuks koolieelses eas läbi mängu.

Väikelaps ja lugema õppimine

Ükski laps ei taha spetsiaalselt lugema õppida seni, kuni ta ei tea, et lugemine olemas on, Lapsed tahavad kõigi neid ümbritsevate asjade kohta informatsiooni hankida ja lugemine on soodsate tingimuste puhul üks neist asjust. Lapse valmistumine lugemiseks toimub loomulikul teel tema kõikide tegevuste kaudu. See saab alguse palju varem, kui meie seda arvata oskamegi: täiskasvanu kõne kuulamine, suurte ja väikeste esemete, lindude-loomade ja muu vaatlemine ja võrdlemine teiste sama liiki asjadega ning väga palju muud on esimesteks sammudeks lugemisvalmiduse kujunemisel. Uurijad on ühisel arvamusel, et pärilikkus ja keskkond mõlemad mängivad selles väga suurt rolli. määrata keskkonda. Pärilikkusega seotud eelduste mõjutamine pole meie võimuses, kuid meil on võimalik määrata keskkonda.

Kui vanalt alustada

Teisest eluaastast ülespoole muutub lugemine iga aastaga raskemaks. Kui laps on viieaastane, on tal lugema õppimine kergem, kui ta oleks see kuueaastaselt. Nelja-aastaselt on see veel kergem ja kolme-aastaselt veelgi lihtsam. Kaheaastane vanus on parim aeg alustamiseks, kui soovitakse lugema õppimiseks kulutada minimaalselt aega ja energiat. Kahe- ja kolmeaastase lapse informatsiooni vastuvõtmise võime on ületamatu. Seepärast ongi hulga kergem last sel perioodil lugema õpetada kui kunagi hiljem. Kuid siiski ei tohi 2-3-aastast last suunata ega sundida tähti sõnadeks kokku lugema, isegi kui ta neid tunneb. Alustada tuleb väga aeglaselt ja väheste ning väga lihtsate meetoditega. Kehtib küll see, et varakult lugema õpetatud lapsed võtavad tunduvalt rohkem informatsiooni vastu, kui need lapsed, kelle varajased õppimiskatsed on nurjunud. Samuti mõistavad nad loetut tavaliselt paremini ning nad loevad ka kiiremini ja arusaadavamalt. Seda sellepärast, et väikelapsi kohutab lugemine palju vähem ja nad ei märka selles „ainet“, mis on täis hirmuäratavaid abstraktsioone. Väikelapsed käsitavad lugemist kui kütkestavat tegevust ümbritsevad maailmas, mis on täis igasuguseid teisigi kütkestavaid ja õppimist vajavaid asju. Nad ei ripu detailide küljes, vaid tegelevad lugemisega kui tervikliku funktsiooniga. Vähemalt nii tähtis nagu eespool toodud põhjusedki, on lõpuks oluline, et lapsed armastavad lugema õppida väga varajases eas. Keeleteadlikkuse kujundamine annab tulemusi siis, kui see on lapse arvates huvitav ja tore. Tähtis on pöörata tähelepanu motivatsioonile, sest lugemisoskus nõuab palju harjutamist. Eesmärgid ja harjutamine nende saavutamise nimel peavad olema lapsele mõistetavad ning huvipakkuvad ja säilitama lapse lugemismotivatsiooni. Sellepärast peaks töö nii koolieelses eas kui ka esimestes klassides toimuma mänguolukordades.
Waldorfi pedagoogika kohaselt ei tohiks aga last liiga vara lugema õpetada. Rõhutakse pigem vaatlemise, kõne, sõnavara ja loovuse arenggu soodustamist. Kuni seitsmenda eluaastani tuleks last julgustada mängima, joonistama, jutustama, tegelema loodusteaduste ja loodusest pärit asjadega ning väärtustama kodu. Põhjuseks võib pidada, et lugema õpetamine eeldab lapse kujutlusvõime arendamis

Meetodid

Tähemeetod

Vanimat lugemaõpetamise meetodit (347-419 p.kr.) seostatakse ladina kirikutegelase Hieronymuse nimega. Kord lugema õppimisel oli niisugune: tähtede nimetuste selgeks õppimine tähestiku järjekorras, silpide kokkulugemine ja sõnade lugemine.Tänapäevalgi peetakse sellist õpetusjärjekorda kõige loomulikumaks. Esmalt tähed selgeks ning siis sõnu lugema. Sellise meetodi puhul õpiti tähti ning loeti vaid silpe ja sõnu väga pikka aega – mitu aastat. Lugemise mõttest ja rõõmust ei saadudki arugi .
John Locke (17.saj.) pakkus välja tähtede õppimise vahendiks täringut. Täringu igale küljele oli kirjutatud täht. Sellist lihtsat vahendit kasutades saadi aru, et tähti võib õppida ka teisiti kui vaid ranges tähestiku järjekorras. See oli samm liikuva aabitsa poole.
Palju teisigi võtteid leiutati selleks, et tähekujusid saaks paremini meelde jätta ja lugemist meeldivamaks teha. Näiteks kasutati mängukaarte silpide ja sõnadega, tähekujusid joonistati, aga ka valmistati saiataignast ja must materjalist. Ka kasutati tähtede lisamise harjutusi, mis elavdasid tähtede, silpide ja sõnade lugemist. Näiteks R_RE-REB- REBA -REBAN- REBANE .

Häälikumeetod

Oluline edasiminek toimus tänu Valentin Ickelsamerile aastast 1527 . Tema soovitas hääldada vaid seda häälikut, mida täht märgib. Lugemist hakati käsitama kui häälikute reastamist.Koolitöösse jõudis häälikumeetod Henrich Stephani kaudu (19.saj). Tema soovitas häälikuid ja vastavaid tähemärke õppida sellises järjekorras:
1)  vokaalid ehk täishäälikud (u, o, a…);
2)  diftongid (ai, au, äu…);
3)  konsonandid ehk kaashäälikud ( m, b, p, f, w…)
Seejärel pidi õppima häälikuid kokku ütlema: esmalt vokaal + konsonant (am, um, im,), siis konsonant + vokaal (ma, mu, mi). Sellist meetodit hakati oluliseks pidama , et laps õpiks enne puhtalt ja õigesti kõnelema. Alles pärast seda viiakse ta kokku kirjatähtedega.

Kirjutamismeetod

1818 aastal pakkus Assisi Franciscus välja lugemaõpetamiseks kirjutamismeetodi. Lapsed omandavad tähe kuju kergemini, kui nad seda kohe ise kirjutama hakkavad. Õppimist alustati sellest, et tahvlil oli õpetaja kirjutatud täht. See tuli sealt kustutada , aga oluline oli kustutada väga täpselt, mööda joont, jäljendades seega tähekirjutamist. Tähte joonistati ka õhus, et käsi selle kujuga harjuks. Puhta kirjutamismeetodi puhul loevad lapsed algul ainult oma kirjapanekuid. Õppimist alustatakse väiketähtedest. Segatud kirjutamismeetodi puhul loetakse nii omakirjutatut kui ka trükiteksti.

Analüütiline meetod

Analüütilise ehk tervikust lähtuvat meetodit tutvustas esmalt Nicolas Adam 1787 aastal. Ta tõi võrdluse, et kui me last mõne asjaga tahame tutvustada, siis ei tule me selle pealegi, et alustada tutvustust kraest ja käistest. Me näitame kuube täies tükis. Analoogiliselt sellega peaks ka lugemismaterjali pakkuma kohe terviklikumal kujul kui üksikud tähed. Sellise meetodi korral alustatakse harjutamist suuremast ühikust – sõnast, lausest või jutust tervenisti. See lahutatakse osadeks – jutust leitakse teatav sõna, sõnast eraldatakse täht (kui sõna on kirjas) või häälik (kui sõna esitatakse suuliselt) jne.
Õppimiseks ei ole vaja spetsiaalset õpperaamatut – aabitsat. Selleks sobib mis tahes kirjandusteos. Kui laps on esimest lehekülge lugema õppinud, ei saa järgnevad leheküljed talle enam erilisi uusi raskusi valmistada. Õpetaja moodustas liikuva aabitsa tähtedest raamatu esimese lause. Ta luges selle lause mitu korda ette ja näitas sealjuures iga üksikut sõna. Seepeale lugesid lapsed seda lauset kooris sõnahaaval, liites iga kord juurde ühe sõna. Lauset korrati seni, kuni oli selge, kus milline sõna oli. Seejärel jaotas õpetaja esimese sõna silpideks. Lõpuks jaotati silp omakorda tähtedeks.
Karl Vogel soovitas lugema- ja kirjutama õppimist siduda joonistamise, laulmise ja vaatlusõpetusega seesuguselt: esmalt vaadeldakse pilti ja arutletakse selle ainetel , siis jutustab täiskasvanu pildi kohta loo ning seejärel joonistavad lapsed jutu järgi oma pildi. Pildi juurde kirjutavad nad selle sõna, mis jutus ja pildil kujutatust kõige olulisemana tundub. Lõpuks jaotatakse kirjutatud sõna silpideks ja häälikuteks.

Lasteaiaõpetaja roll

Igal lapsel on lugemisvalmiduse kujunemisel individuaalsed erinevused. Nendega peaks õpetaja oma rühma laste puhul arvestama. Kui laps tuuakse viimasesse või eelviimasesse lasteaiarühma, sellisel juhul ei tea õpetaja, milline on lapse eelnev areng. Kas lugemisvalmiduse kujunemist on soodustatud sarnaselt, kui seda lasteaias tehakse, või on tal selles osas mingeid puudujääke. Seetõttu ongi vaja 5-6-aastaselt lasteaeda tuleva lapse arengutasemega lähemalt tutvuda. Selleks jälgitakse last tema igapäevategevustes, aga temaga tuleb ka suhelda individuaalselt. Seda tehakse lapsega omaette , kahekesi. Lapsele ei pruugi individuaalne suhtlemine eriti meeldida või ta näiteks pelgab alguses õpetajat. Selleks saab õpetaja enamasti viia vestluse mängu tasemele , mis on lapse jaoks kõige sobivam vorm.
Laste lugema õpetamiseks peab õpetaja teadma, milliseid harjutusi ja kui palju harjutamist just tema rühma lapsed vajavad. Õpetajal tuleb välja selgitada kui kaugele on iga laps iseseisvalt või pereliikmetega koos jõudnud? Samuti ka teadmisi selle kohta, kas ja kuhu on keegi neist selles arengus takerdunud. Mõelda tuleb ka sellele, kuidas saab kodus kujundada arengusoodsa keskkonna, ja jälgida, et kõikide laste areng kulgeks suhteliselt ühtlaselt.
Suuline kõne on üheks lugema hakkamise eelduseks ning seepärast on lasteaias kõige olulisem õhutada last selgelt kõnelema ja ilmekalt esinema , teadustama, jutustama. Lapsel tuleb lasta mänguasjadega kõneleda, rääkida nende eest, laulda ja öelda salmikesi. Teda peab tagant julgustada rääkima oma joonistustest, fotodest, kogemustest jms. Keeleliselt arendavad last hääldamisharjutused, rütmimängud, liisusalmid , kiirkõne; erinevad harjutused häälega, keelega, huultega.
Lugemise õppimisel on tähtis m ä n gulisus. Mängu kaudu on laps võimeline omandama uusi teadmisi, kinnistama vanu, treenida omandatud oskusi ja nii rohkem kui õppimise-harjutamise situatsioonis. Laps ei suuda kaua õppimise-harjutamise situatsioonis teadmisi omandada, kinnistada ja treenida, kuna lapsel kaob huvi ja tahtmine, kui tegevus tema jaoks igav on. Huvi mängulise ülesande vastu aga pikendab tema tähelepanu ja süvenemist. Oluline on, et ka õpetaja oleks laste vastu sõbralik ja tunnustaks neid, oleks aktiivne ning näitaks ka ise mängu vastu huvi üles.

Lapsevanema ja lasteaia koostöö

Väga oluline on see, et lapsevanem ja õpetaja suudaksid teha koostööd. Tihti ei oska lapsevanem paljude vajalike asjade vastu huvi tunda ega ka neid oma lase juures märgata ning seepärast ongi tähtis, et õpetaja oleks vanemaga kontakti loomisel algataja. Üldiselt on lapsevanemate kasvatusalased teadmised nõrgad. Kasvatuse juures on esmatähtis olla lapse jaoks olemas, teda armastada ja tunnustada. Lasteaia, kooli ja kodu koostöö on vajalik eelkõige lapse vajadusi silmas pidades. Laps tunneb end turvaliselt siis, kui talle esitatakse temaga tegelevatelt täiskasvanutelt samu nõudmisi.
Sageli esitatakse lapsevanemate poolt lapsele liiga kõrgeid nõudmisi, arvestamata seejuures lapse võimeid. Seda võivad mõjutada ka kooli, kuhu laps õppima panna soovitakse, poolt korraldatavad katsed. Palju on vanemaid, kelle jaoks on nende katsete edukas sooritamine olulisem kui lapsele endale. Seega on lasteaial ja koolil vajalik leida ühised seisukohad ja neid vanematele tutvustada. Selleks peetakse lastevanemate koosolekuid lasteaedades , milles osalevad ka algklasside õpetajad. Vanemate vestlusest algklasside õpetajatega on selgunud , et vanemaid huvitab eelkõige info lapse praktiliste teadmiste kohta: kuidas õpetada lapsi lugema, kirjutama ning arvutama, milline tase peaks lapsel enne kooliminekut lugemise, kirjutamise ja arvutamisega seoses olema? Vanemad ei teadvusta endale seda, et kogu lapse areng on üks tervik ja kooliks ettevalmistus algab koos lapse üldise arenguga.
Lapsel peab olema korralik põhi, kuhu peale rajada kooliks vajaminevate teadmiste ja oskuste tase. Paljud lapsevanemad leiavad, et aasta enne kooli on piisav aeg selleks, et laps kooliks ette valmistada. See annab aga veel kord kinnitust sellele, et lapsevanemad vajavad teadmisi lapse üldise arengu kohta, et osata näha lapse arengus ühtset tervikut. Kooliks ettevalmistus ei ole ainult lapse lugema ja kirjutama õpetamine, vaid lapse terviklik areng, mida kujundavad sünnipärased eeldused, iseloom ja lapse kasvukeskkond . On loomulik, et koolieelsel ajal osalevad lapse kasvatamises lapsevanemad ja lasteaed mõlemad. Alus kasvatusele pannakse siiski kodus. Lasteaed on koduse kasvatuse edasiarendaja ning tema töö edukus sõltub paljuski sellest, milline on kasvatajate ning vanemate üksteisest arusaamine ja usaldus. Alushariduse raamõppekava rõhutab lapsevanema kaasamise tähtsust lasteaia elu kavandamisel, toetades lapsevanemat lapse kodusel kasvatamisel ja arendamisel. Lasteaiaõpetaja suhtleb lapsevanemaga kui võrdse partneriga. Lasteaia tegevus on lapsevanemale üheselt mõistetav. Koostöö õnnestumise eelduseks on asjaolu, et lasteaiaõpetaja tunneb lapse perekonna elukeskkonda ning arvestab sellega. Kui mõlemad pooled on avatud usaldusele, luuakse võimalus dialoogiks.

Kokkuvõte

Tuleks lähtuda põhimõttest, et eelkõige mängu kaudu omandab laps vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Ka lapse huvi äratamine raamatute ja lugemise vastu peab toimuma mängides ja aktiivselt tegutsedes. Lugema õpetamine peab olema huvitav ja lõbus. Ei tohi unustada, et õppimine ei ole töö, vaid mäng. See on eelis, mitte sundus .
Viited allikatele:
(2009) Lugemine ja lugema õppimise meetodid. Külastatud 20. novembril 2010, aadressil: http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/17/lugemine-ja-lugema-oppimise-meetodid/
Kuusmann, M. (2006) Mänge lugema ja kirjutama õpetamisel. Külastatud 20. novembril 2010, aadressil: http://www.lasteaed.net/2006/12/29/mange-lugema-ja-kirjutama-opetamisel/
Laamann, A. Lugema õppimine läbi mängulise tegevuse. Külastatud 21. novembril 2010, aadressil: http://www.lugemisyhing.ee/pesa/ideed/ideedepesa_lugema6ppimine.ht m
Doman, C. (1992) Kuidas väikelast lugema õpetada. Katherine.
Hallap, M., Padrik, M. (2008) Lapse kõne arendamine. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Müürsepp, M. (1998) Laps on hakanud lugema. Tallinn: REKK .
Ots, L. (2008) Juba kooli! Kuidas last kooliks ette valmistada. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.