Keskaegsed relvad (3)

Kaitserüüde arendamise põhjustest 13. – 17. sajandini

1. Mida kujutasid endast soomusrüüd ja rõngasrüüd? Kes ja millal neid kandsid?
Soomusrüü kujutab endast väikeseid metallplaate, mis on ühest otsast alusnaha külge kinnitatud (needitud tavaliselt ühe või kahe neediga) sedasi, et kinnituskoht on järgmise soomuse poolt kaetud, meenutab kalasoomust. Frangi riigi ajal hästi levinud. Pidas paremini nooli, samas on see väga palav .
Rõngasrüü on omavahel kinnitatud väikesed (10-15mm sisediameetriga) rõngad, rõngad on otstest kinnitatud kas needi või sepakeevisega. Kuna on paremini õhku läbilaskev kui soomusrüü, muutus ristisõdade ajal populaarseks ja levis siia ka, Eestisse tulid ristisõdijad juba rõngassärkidega. Rõngassärgi valmistamine kestis kuni aasta, särk oli väga kallis. Kandsid ainult rikkurid.
2. Kuidas ja millal kujunesid plaathõlstid ja plaatvestid? Kas need olid tuntud ka keskaegses Eestis?
13. sajandi keskpaiku hakati arendama rindkere kaitset, algselt kanti tõenäoliselt lihtsalt rõngassärgi peal riiet, et liiga palav ei oleks (paljas metall kuuma päikese all), hiljem hakati kinnitama nendele ka raudplaate, tõenäoliselt võidi kasutada ka nahka aluseks. 14. sajandi esimesel poolel kujunesid lõpuks välja.
Eestis leiti Otepäält (st. olid jah tuntud), fragment , kokku 18 plaati , kõik plaadid polnud täielikult säilunud.
3. Millal hakati kasutama nn rinnakilpe ehk rinnaplaate? Nende leiud Eestis?
1350. alates kujunesid välja järk-järgult suured rinnakilbid. Leitud neid on vähe, Otepäält 3 ja Poolast 1.
4. Mida kujutasid endast brigantiinid? Millal need tulid kasutusele?
Brigantiin on tehtud raudplaadiribadest, kus ühel küljel on needid , needitud kas samet - või nahkvesti siseküljele, välja paistavad ainult needid. Ribad on üpris õhukesed, 1mm paksused, samas katavad topelt, st iga plaat katab teist plaati poole peale, seega tugevus ja vastupidavus nooltele on tõenäoliselt parem kui eelnevatel. Üleüldse kogu turviste areng toimus kaugrelvade vastu.
Ilmselt hakkasid brigantiinid välja arenema 14. sajandi viimasel veerandil.
5. Kuidas arendati ambe 13. – 16. sajandil?
Ammud arenesid sünkroonis kaitserelvastusega – tuli parem soomus , ei kulunud kuigi palju aega, kui parandati ambude omadusi – vastavalt parem vinnastusmehhanism, paremad nooled või tugevamad kaared . Ammunoole otsad muutusid järjest laugjamateks ja kuulisarnasteks, nagu näha juuresolevalt pildilt .
13. sajandi esimese veerandi ambudel oli tõmbetugevus vähemalt 100-150 kg. 13. sajandi keskpaiku hakkasid ammukaared muutuma võimsamateks, märgiti kirjalikes allikates esmakordselt 1239 , et kasutusele võeti vööhaak, samamoodi tuli kasutusele nimetus kahe jala amb.
14. sajandi teine kolmandik oli ambude ja nendega seonduva küllalt intensiivne arenguperiood. Levisid laiemalt liitammukaared, kirjalikes allikates nimetati neid nende ühe koostisosa järgi veidi eksitavalt sarvambudeks.
Kasutusele tulid isegi terasest ammukaared, esmakordselt mainiti neid 1313. aastal. Laiemalt levisid need siiski alles pärast 1425. a.
Ambude võimsust illustreerivad hästi 1361. aastast pärinevad Visby kalmistu materjalid, kus 1185 -est luustiust 126-el koljul on ammunooleotste poolt tekitatud vigastus . Seega pidi ammunool läbima kiivri, mõnede sõdalaste puhul ka rõngaskapuutsi (coif) ja alles seejärel jäi pidama sõdalase pealuus.
6. Millised olid ambude vinnastamisevõtted ja –vahendid nende ajaloolises arengus?
Esimesi ambe vinnastati ilma abivahenditeta – toetati amb maha, astuti kaarele ja sikutati nöör paika. Raskemate ambude jaoks võeti kasutusele jalused ja vööhaagid. Seoses ammukaarte arenguga tulid kasutusele järjest paremad vinnastusmehhanismid. Järgmiseks sammuks peetakse vinnakkangi, selle leiutamise aeg pole täpselt teada, nende levikut seostatakse 14. sajandiga . Pole võimatu, et sama aastasaja esimesel poolel või keskel võeti ka tavaliste ambude jaoks kasutusele juba lihtsamad vintsid , mis olid hästi tuntud raskeambude vinnastamisvahendina. 14. sajandi viimasel veerandil (kui isegi mitte mõnevõrra varem) leiutati kõige
täiuslikumad vinnastusmehhanismid, milleks olid liitplokkvints ja hammaslattvints.
Esimest nimetatakse kirjanduses sageli Inglise vintsiks ja teist Saksa
vintsiks, viimase puhul kasutatakse ka sõna cranequin. Mõlema mehhanismi abil oli
võimalik suhteliselt kerge vaevaga vinnastada isegi üle 500 kg suuruse tõmbejõuga ambe.
7. Kuidas täiustati keskajal ammunooli?
Ammunooled muutusid keskajal järjest laugemaks ja sujuvamaks, noolte kael lühemaks, leht samuti lühikeseks ja jämedaks.
8. Millal ja miks lõppes raudrüüde kasutamine?
15.- 17. sajandini muutusid raudrüüd järjest haruldasemaks. Sellel oli tõenäoliselt kaks põhjust – esiteks muutusid relvad järjes läbistavamaks ja seega kadus turvisel mõte. Teiseks ja ilmselt määravamaks põhjuseks oli lahingutaktika muutumine, kus kadus raskes turvistes ratsaväelaste koht. Nimelt oli järk-järgult üha suuremat rolli hakanud
etendama jalavägi. Varasemal ajal peeti seda teisejärguliseks abijõuks ja üksnes üksikutes
lahingutes, mis leidsid aset ratsaväele manöövriteks looduslikult ebasoodsates
tingimustes, oli jalameestel õnnestunud rüütlite üle võit saavutada. 15. sajandil
hakkas aga jalaväelaste osatähtsus suurenema. Seejuures tuleb rõhutada, et nende
seas kasvas järk-järgult palgasõdurite osakaal. Need olid aga professionaalid, kelle
oskused täienesid pidevalt ja ühtlasi ka raskeratsaväe vastu võitlemiseks. Jalameeste
seas üha suuremat populaarsust võitnud hellebardide kõrval võeti 15. sajandi keskel
kasutusele pikkodad e piigid . 4–5 meetri pikkuste piikidega tihedalt kokku koondunud
jalaväeüksus meenutas väliselt turris siili või okassiga, mida rüütlitest raskeratsavägi
polnud võimeline enam murdma (Howard 1999, 24–25).
Teise osa jalaväest moodustasid tulirelvadega varustatud ja pidevalt laskmist
harjutanud mehed. Järk-järgult täiustati ka püsse. Kui raudotsaga ammunool võis
kumera pinnaga kaitserüült küllalt kergesti ära põrgata, siis püssist lastud tinakuul,
millel oli mõnikord rauast südamik, suutis heal juhul raudplaadist läbi tungida . Lisaks
tuleb arvestada suuremaid tulirelvi ja nende mõju: vaid mõne lahinguväljale
veetud suurtükiga võis ratsarüütlite väge päris korralikult laastada.
Päris ära pole turvised tänini kadunud – kauge side keskaegsete kaitserüüdega kajastub kuulivestides, mille peamiseks funktsiooniks on kinni pidada laskerelvadest tulistatud püssikuule.

Heitemasinad muistses vabadusvõitluses

1. Keskaegsete laske - ja heitemasinate uurimisallikad ja nendega seotud probleemid?
Kõik, mis on säilinud keskaja laske - ja heitemasinatest on nende nimed üksikutes kroonikates . Joonised tulevad välja alles mitusada aastat hiljem ja ka nende usutavus on kahtluse all. Rääkimata sellest, mis oli mitusada aastat varem. Paljud allikad räägivad üksteisele vastu.
2. Vetruva puuvarva elastsusjõudu kasutavad masinad . (suur noolelaskja)
Sisuliselt oli tegemist suuremõõtmeliste ambudega. Sellinne mehhanism oli kerge kasutada ka kitsastes oludes aga see ei olnud nii hävituslikku toimega kui teised tüübid. Seetõttu olid sellised relvad kasutusel edukalt kaitserajatistes. Võib leida mitmeid jälgi selle kohta, et need relvad olid kasutuses juba 13. saj.-il. Lasid need relvad kas suuri nooli aga hiljem väiksemaid kive. Eestis kasutamisse kohta andmed puuduvad ja selle kasutamine siin on vähetõenäoline
3. Köiekimpude väändejõul põhinevad laske ja heitamasinad. ( onager , katapult)

See asi kujtas endast raami kuhu külge oli tõmmatud köied. Piki neid köisi pandi läbi pul, mida pöörates tekkiski vedruefekt. Selle vabastamise püüdis kangi kinni põrketoend, peale mida lendas edasi vaid moon . Oli üsna kohmaks ja tolleaegsed köied kartsid niiskust. Oma purustusomaduste poolest oli ta eelmisest parem.
4. Raskusjõudu kasutavad erinevad heitemehhanismid (blide, trebuchet)
Raskusjõudu õppiti rakendama ründerelvana teistest hiljem. Selle väljailmumisel tõrjus ta teised ründerelvad võrdlemisi kiiresti välja. Kõige efektiivsem on kasutada kaevukoogu põhimõtet: ühte kangi otsa pandi moon ja teise otsa ballast, mida toetas keskelt liigend . Samuti kuuluvad siia alla oma tehnoloogilise sarnasuse tõttu ka nn. tõmbemasinad, kus raskuse asemel on kinnitatud nöörid ja vajaminev arv mehi lihtsalt tõmbab järsult nööridest.
5. Erinevaid jõuallikaid kasutava nn katapuldi ajaloolise tõepära küsimus?
Erinevaid jõuallikaid, nagu on Eesti seni kõige enam kasutatud heitemasina joonisel, kasutava katapuldi ajalooline olemasolu ja tõepära on ülimalt kaheldav. Seda tänu paljudele tehnilistele puudustele:

kuna on mitu jõuallikat, peaks masinal olema väga tugev vints (et pingutada köite keerdpinget ja vibukaari)

raam ja põrketoendiks olev pruss, mille külge kinnitub vibukaar, peavad olema väga tugevad ja harukordselt jäigalt ning kindlalt teineteise külge kinnitatud

katapult peaks olema väga tugevalt maapinna külge kinnitatud, sest kaks jõuallikat annavad väga suure hoo

nöör tõmmatakse vibukaare suhtes väga nõmeda nurga all pingesse

iga heitega annab heitekang põrketoe pihta, mille küljes on ka vibukaar, äärmiselt kõva matsu, millega lõhub nii põrketuge kui ka vibukaart
Eeltoodud küsitavuste põhjal on mitut jõuallikat kasutava heitemasina ajalooline tõepära äärmiselt kaheldav.
6. Heitemasinate nimetused ja nendega seotud probleemid Henriku Liivimaa kroonikas ?
Henrik kasutas 21 korda ladinakeelset sõna patherellus või paterellus, 24 korda terminit masin ( machina ). Viimaste juures on üheksal korral täpsustanud omadussõnaga: üks kord väike masin (machina parva ), neli korda väiksem masin (machina minor ). Kaks korda suur masin (machina magna ) ja kahel korral suurem masin (machina maior).
Esialgu tundub, nagu Henrik eristaks patrelle ja kolme tüüpi masinaid – väike, suur ja lihtsalt masin. Kuna viimaste põhisõna on sama, võib oletada, et tegu on samatüübiliste masinatega. Samas, tolleaegsetes kroonikates kasutatakse tihtipeale erinevaid sõnu erinevate masinate kohta ja tekib probleeme tõlgendamisel, kuna teistes kroonikates tihtipeale eristatakse asju teisiti. Siiski tõenäoliselt olid Henriku kõik masinad ilmselt blided, ehk siis raskusjõul töötavad heitemasinad, lihtsalt erinevates suurustes.
7. Heitemoon
Heitemoonaks olid tavaliselt sobivas suuruses kivid . Kivide suurus sõltus mõistagi masina suurusest , suurimad, mis olla ehitatud 1421 . Touraine’is 300 ja isegi 400 naelaste ehk siis umbes 180 kg-ste rahnude jaoks. On räägitud veel kaalukamast moonast, Saksa uurija Rathgen märgib lausa 1400 kg-st kaljusid, mis kõlab kahtlaselt, sest vastukaal peaks sel juhul kaaluma üle 27 tonni. (ühe tonni jaoks oleks vastukaalu vaja 27t) Ühelegi allikale too uurija ka ei viita.
Eestis ulatus kaal ilmselt vähemalt 100 kg kanti, suurte masinate puhul. Keskmistega ilmselt vahemikus 15-40 kg ja väikestel masinatel umbes kuni 10 kg.
Peale kivide kasutati heitemoonana ka kuuma metalli ja nn. “tulepotte”. Samuti võidi heita ka tünne tigedate loomadega (mitte Eestis) – näiteks skorpionid, mürkmaod, mesilased etc. On ka variante , kus visatakse tagasi laipu, taudi surnud loomi, tünne väljaheidetega…
8. Heitemasina funktsioon piiramis ja kaitserelvana
Heitemasinaid oli raske ümber sihtida – nad olid päris rasked (st laskesektori muutmine oli keeruline) ja nende laskekaugust mõjutasid vastukaalu mass, ridva pikkus jms. Seega nendega oli parem sihtida midagi suurt ja kindlalt paigal olevat – näiteks linnust. Kaitserelvana oli neid halvem kasutada, sest heita tuli suure kaarega, et mitte oma müüri tabada, samuti sai piirajatel kiiresti selgeks, kuhu kivid kukuvad, sihtida ümber oli raske. Ometigi neid kasutati kaitserelvadena, näiteks oli blidedega võimalik vastase relvastust efektiivselt hävitada.

Notstal ja springala – mõistatuslikud relvad keskaegses Eestis

1. Kus ja millal kasutati relvi nimetusega notstal ja springala?
14. sajandil Euroopas, linnustes , kaitserelvastusena.
2. Millised andmed võimaldavad notstalite ja springalate kui laskemasinate tüüpi määrata?
Erinevad säilinud arveraamatud, kus on märgitud ära laskemoona ja varuosade kulutused notstalitele ja springalatele.
3. Notstalite ja sprignalate erinevad rekonstruktsioonid.
Tõsisemalt hakati nendest rekonstruktsioone tegema umbes 100 aastat tagasi, laiemalt tuntud on nii saksa kindrali dr Erwin Schrammi kui ka inglise relvaajaloolase sir Ralph Payne-Gallwey rekonstruktsioonid. Neid peetakse relvadeks, mis lasevad nooli nööripoolide survel, katapuldi põhimõttel. Pildi pealt on see muidugi kordi selgemalt näha kui siin seletada jõuab.
4. Notstalite ja springalate kasutamine Eestis
Neid relvi kasutati Tallinna kaitsetornides 14. sajandil kuni tulirelvad muutusid hinna/kvaliteedi suhtes paremaks. Tulid nad kasutusse suhteliselt varakult võrreldes muu Euroopaga, 1333. a 30. juulil koostati Tallinnas dokument, et Nicolaus , pärit Bremenist (Nicolaus Bremis) on Tallinna raele müünud neli relva. 1373. aastal oli Tallinnas neid juba vähemalt 18 tükki. ~ 1380 hakati neid tulirelvade vastu välja vahetama .
5. Notstalite ja springalate funktisoon?
Relvad lasid suhteliselt kaugele ja neid paigutati tnlst tornidele, kust sai ilusasti lasta linnust ümbritsevatele teedele ja hoida neid kontrolli all. Samuti sai nende abil hoida vastase laagrit piisavalt kaugel kindlusest.
6. Millal ja miks notstalite ja springalate kasutamine lõppes?
14. sajandi lõpus, sest tulirelvad muutusid odavamateks nii osta kui hooldada ning nende tugevus ja võimsus jõudis notstalitele ja sprignalatele järgi. Samuti on tulirelvad rohkem ilmastikukindlad. (notstalite ja springalate pingutusmehhanismid ei talunud niiskust)

Otepää püss

1. Püssirohu kasutuselevõtu probleem Euroopas.
2. Millal ja kus hakati valmistama esimesi tulirelvi?
3. Esimesed tulirelvad Eestis ja millal hakati neid siin ise kohapeal valmistama?
4. Kuidas nägid välja esimesed püssid (14. sajandi lõpp – 15. sajandi I veerand)
5. Mida kujutab endast Otepää pronkspüss?
6. Milliseid käsitulirelvade arengumomente võimaldab Otepää püss täpsustada?
Esimesed tagantlaetavad tulirelvad
1. Millal ja miks leiutati tagantlaetavad relvad?
14. sajandi lõpus, sest suurtükke kasutati kitsastes oludes (laevad, müüritornid) ja relvameistrid ei tulnud ideele panna lafetile rattaid vaid hoopis mõtlesid välja tagantlaetavad tükid. Vaja oli seda selleks, et tõsta laskekiirust.
2. Millal jõudsid esimesed kambersuurtükid Eestisse?
…aga valmistama hakati neid 15. sajandi esimese kolmandiku lõpul, kaudsete andmete põhjal. (Helsingisse telliti Tallinnast)
3. Millised elemendid võimaldavad Tallinna kambersuurtükki dateerida?
Sepistatud raud ja sellele tugevduseks ümber tõmmatud vitsad, st. tünnilaadne üldehitus, lafett, kirp – võib pärineda 15. sajandist.
4. Kambertulirelvade levik Eestis?
Need olid Eestis väga levinud, leitud arheoloogiliselt on neid rohkem kui eestlaetavaid, üksikuid laengukambreid on leitud Tallinnast, Rakverest ja Paidest . Haapsalust leiti kaks kambersuurtüki rauda ja kuus laengukambrit.

Haruldane haakpüss Tartust

1. Haakpüsside kujunemislugu
Esimestel haakpüssidel oli vastav konks lihtsalt ümber raua kinnitatud või siis püssilaest läbi torgatud. Järgmisel on konks kinnitatud valamisel tühjaks jäänud püssirohukambri ja kinnitusputke vahelisse avausse. Siis ilmusid pronksist valatud konksuga relvad ja sellele järgnesid terasest relvad, konksud sepakeevisega raua külge kinnitatult, kusjuures konks liikus aina raua otsa poole.
Mainiti neid kirjalikes allikates esmakordselt 1418. a Frankfurtis. Said järjest populaarsemateks. Tundub, et 15. sajandi teisel poolel ja 16. sajandi esimesel aastakümnel olid need ühed populaarseimad käsitulirelvad Euroopas.
2. Millised elemendid võimaldavad Tartu haakpüssi dateerida?
Esiosa haak, raua üldine pikkus, küljel asuv süütepann ja tagaosa putk .
3. Millal hakkasid haakpüssid Eestis laiemalt levima?
15. sajandi viimasel veerandil ning 16. sajandi esimesel poolel.