Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Eesti muinaslinnus Varbola (0)

1 Hindamata
Punktid
Referaat
Eesti muinaslinnus
Varbola
Koostaja : Artur Lipartov TP08
Juhendaja : Piie Kessel
Sisukord:
  • Lühiajalugu
  • Varbola Vahvad Vennad
  • Kiviheitemasin
  • Piiramistorn
  • Kass ja oinas
  • Katapult
  • Ilmavõistlused kiviheitmises
  • Kasutatud kirjandus
    Lühiajalugu
    Varbola  maalinn oli Baltimaade võimsaim muinaslinnus, mis  kandis 13. sajandi vanavene kroonikais ka nime "Varblase nokk ". Linnus rajati juba 11.-12. sajandil ja tema kohta öeldakse uhkusega, et keegi pole suutnud seda linnust vallutada.
    Kui sõjakad vene vürstid Izjaslav 1060. aastal ja Mstislav 1212. aastal suurte vägedega Varbola alla tulid, maksid selle asukad nõutud kopsaka lunaraha hõberahades ära ja linnust ei rüüstatud.
                     
    Arvata võib, et jõukus oli Varbola linnusele kogunenud sealt läbi viivate kaubateede kaitsmise eest. Talviti käis ju kaubavedu maismaad mööda ning Lääne-Euroopa ja Skandinaaviamaad vahetasid kaupu Lõuna-Venemaa ja Pärsiani välja. Linnuse asukoht oli valitud nii, et rannikuni jäi vähemalt ühe päeva tee,  nõnda oli võimalik ennetada ootamatuid rünnakuid mere poolt ja ida poole 5 km kaugusele ehitati julgestuseks väike abilinnus.
                                         
    Varbola linnus ehitati tollase muinaseesti ehitustehnika viimase sõna järgi. Varem kaitsti linnuseid veetõkke ning järsul veerul asuva pihttaraga. Nüüd aga hakati rajama  kivist kuivmüüritist. Tööde maht oli hiigelsuur – hobustega veeti kohale 30 000 m³ kive, s.o. umbes veerand miljonit hobusekoormat! Kivimüüritise harjale ehitati palkidest kaitserinnatis ja kõrgemad tornitaolised rajatised. Nii ida- kui lääneküljel asus üle 2 m laiune väravakäik, mis olid mõlemalt poolt üles laotud kahekordsete kivimüürseintena ja toestatud jämedate puupostidega. Käik oli ülalt kinnine ja selle peal või kõrval paiknes arvatavasti tornrajatis.
                                 
    Linnus ise on ca 2 ha suurune ja tema keskel on näha 1938.-1939. aastal lahti kaevatud 15 m sügavune linnuse kaev . See on pealt nelinurkne, 5,5 x 5 m suurune, põhjas läbimõõduga 2 m, ülemine osa on vooderdatud paekiviga. Kaevamistööde käigus leiti poolsada 15.-17. sajandil ohverdatud münti ja mitmeid igapäevatööriistu. Ohverdamiskohtadeks olid ka väravakäigud ja arvatav allikakoht.
                               
    1974.-1982. aastal uuriti linnust üsna põhjalikult ning loendati umbes 90 elamukohta tähistavat kivivaret. Elamud olid väikesed, nelinurksed, rõhtpalkidest ilma korstnata suitsutoad. Taganurgas, suuga ukse poole paiknes kerisahi, selle ees koldel valmistati süüa, nii nagu ka hilisemas taluelamus. 19. sajandil elas linnuses metsavahi pere, kelle eluase oli idavärava lähedal ja kes keskaegset kalmistuala kasutas põlluna, hiljem heinamaana.
    Varbola Vahvad Vennad
    Varbola Vahvad Vennad (VVV) on Varbola linnuse kandis elavate või siit pärit meeste ühendus, mis on seadnud eesmärgiks Varbola linnusel muistsete sõjamasinate algupärase taastamise . Tahame tutvustada ning teha tuntuks Varbolat ja selle linnust, mis on ainulaadne kogu Põhja-Euroopas. Tahame näidata, et muistse Vabadusvõitluse käigus võtsid eestlased üle eesrindlikku sõjatehnikat ning kasutasid seda vaenlaste endi vastu, samuti näidata, milline oli keskaegne sõjavarustus, millega eestastel tuli silmitsi seista. Tahame masinaid taastades kasutada algupäraseid tehnoloogiad, materjale, sepiseid, nahku .
    VVV ei ole juriidiline isik, pigem suviti aktiivset puhkust veetev vennaskond. Nimetus Varbola Vahvad Vennad pärineb G. Reindorffi sulejoonistuselt, kus kunstnik kujutab kolme muistset Eesti sõdalast ja millist motiivi kasutati 1999. kiviheitemasina kolmele ehitajale valmistatud särkidel. Meie hulgas on väga erineva elualade inimesi - ehitajaid, puutöömehi, lukkseppi, seppi , ärimehi, riigiametnikke, metsamehi, autojuhte. Erinevate projektide juures on osalenud Rain Elfenbein, Priidu Pärna, Erik Tamm, Riho Salep, Aavo Säkk, Vello Pross , Mati Gubinski, Toomas Tõnisson, Heiki Evestus, Jüri Tulp .
    Esimese asjana valmis 1999. suvel kiviheitemasin, mille olemasolu kohta Varbolas kinnitavad mitmed kroonikad . 2000. suvel valmis linnuse välisküljele piiramistorn, mis sümboliseerib tollaste vallide ja piirete tegelikku kõrgust. 2002. suvel rajasime keskaegse piiramisseadeldise "kass ja oinas", mille varjus tasandati teed piiramistornile ning püüti purustada linnuseväravat. 2001. suvel korraldasime linnusel I ilmavõistlused kiviheitmises.
    Kiviheitemasin
    Selle keskmise suurusega heitemasina rekonstruktsiooni ehitasid varbolased 1999. aasta augustis. Tema heitekangi pikkus on 7,5 m ja vastukaalu raskus 1400 kg ning kive heidab see kuni 130 m kaugusele. Masinale anti Taani kuninganna auks nimi “Helde Margarethe ".
    Kaevukoogu põhimõttel töötav kiviheitemasin oli keskaegse sõjatehnika suursaavutus, mida kasutati 12.-15. sajandil kogu Euroopas. Masina heitekangi lühema õla küljes rippus raskus ja pikema õla otsas kinnitusling heitekiviga. Päästmisel vajus raskus alla ja pikem õlg liikus järsult üles. Teatud kõrgusel pääses lingu üks ots konksu tagant lahti ning kivi pääses lendu.
                     
    Algelistel masinatel polnud heitekangi lühema õla otsas raskust,  selle küljes rippusid köied, millest hoidis kinni kamp sõjamehi, kes käsu peale korraga tõmbasid. Ent nii said osavad mehed lennutada vaid mõnekiloseid kive. Eestis kasutasid esimesena kiviheitemasinaid saksa-taani ristisõdijad 13. sajandi alguses. Läti Henriku kroonika järgi ehitati siin ilmselt kolmes eri suuruses heitemehhanisme. Keskmiste mõõtmetega masinad heitsid 15-50 kilo kaaluvaid kive ca 100-150 meetri kaugusele. Nende abil üritati purustada linnuse kaitseehitisi ja hooneid ning hävitada ja hirmutada kaitsjaid. Mujal Euroopas esineb teateid ka surnud loomade, väljaheitetünnide ja vangistatud vaenlaste lennutamisest sissepiiratud linnusesse.
                
    1219.-1220. aastal Põhja-Eesti vallutanud taanlastel oli Varbola meestega hea läbisaamine ja nad kinkisid linnuse kaitsjaile ühe heitemasina. Läti Henriku kroonika andmetel käisid saarlased 1222. aastal siin sellega tutvumas, ehitasid ise 17 heitemasinat, millega pommitades õnnestus neil taanlased Saaremaale rajatud linnuses alistuma sundida .
              
    Järgnevatel aastatel kasutasid eestlased taolisi
    kiviheitemehhanisme Viljandi, Tartu, Muhu jt linnuste kaitsmisel. Kroonika järgi üritati nende abil purustada eelkõige piirajate heitemasinaid.
    Piiramistorn
    Piiramistorn oli tugev mitmekorruseline palkehitus linnade ja linnuste ründamiseks. Neid tunti juba 9. sajandil e.Kr Assüürias, järgnevalt ka Kartaagos, Kreekas jm. Taas hakati piiramistorne laiemalt kasutama ristisõdades ja neid valmistati Euroopas mõnel pool kuni 15. sajandini.
    Eestisse jõudsid esimesed piiramistornid 13. sajandi alul koos saksa ristisõdijatega, kes kasutasid neid Läti Henriku kroonika andmeil Eesti linnuste piiramisel üsna sageli. 1224. aastal Tartu all ehitasid sakslased “väga tugeva puust torni, mille nad valmistasid osavalt suurtest ja väga kõrgetest puudest kaheksa päevaga linnusega ühekõrguse”. See võis olla isegi 15-20 m kõrgune. Tartu kaitsjad üritasid torni süüdata linnusest allaveeretatud põlevate ratastega, aga viljandlased 1211. aastal talvel leegitsevate regedega.
    Torni esisein ja sageli ka mõlemad küljed kaeti tavaliselt lattide ning märgade loomanahkadega, et linnuse kaitsjad ei saaks seda põlema süüdata ega torni ronijate pihta nooli lasta. Rajatise liigutamiseks kasutati ümaraid palke, mille peal teda linnusele järjest lähemale nihutati. Piiramistorni funktsiooniks oli nii antiikajal kui ka keskaegses Lääne-Euroopas tema ülaosas paikneva allalastava puusilla kaudu linnuse müürile tungimine.  
                  
    Ent Eesti muinaslinnustel polnud püstloodseid kivimüüre ja nende kaitseehituste aluseks oleva mäe nõlvade kalle oli suhteliselt väike. Linnuse jalamile lükatud 15-20 m kõrguse piiramistorni otsast oli aga tehniliselt väga keeruline kaitseehituseni ulatuva 20-30 m pikkuse silla “allalaskmine”. Henriku kroonikas pole kordagi juttu vastavast sillast või selle kaudu linnusele tungimisest. Ristisõdijad kasutasid siin torne eelkõige vibu - ja ammuküttide laskeplatvormina, kust tõrjuti linnuse kaitsjad, et vastavas lõigus saaksid abiväed kaevata kaitseehituste alust nende allavarisemise eesmärgil.  
                
    Rekonstruktsiooni püstitasid varbolased 2000. aasta augustis ja talle anti nimeks “Lühike Hermann”. Torni 15 meetrise kõrguse määramisel arvestati linnuse omaaegsete kaitseehituste oletatava kõrgusega. Rajatis ehitati muistsele linnuseteele suunaga kunagise arvatava väravatorni poole. Tegelikult on praktiliselt võimatu, et omal ajal oleks taoline torn suudetud sellist kallakut pidi nii kõrgele lükata. Praeguse koha valiku tingis lihtsalt sealt avanev vaade linnuse õuele.
    Kass ja oinas
    Kaasaegset piiramisseadeldist on kutsutud "kilpkonnaks", "kassiks" ja "seaks" - selle katus oli tugev kui kilp, hiilis linnuse lähedale nagu kass ning selle all tuhniti maad metssea kombel . Ehitist kasutati vallikraavide täitmiseks ning piirete purustamiseks , kuid selle varjus tasandati ka piiramistorni teed linnuseni. Müürideni jõudes tehti "kassi" varjus selle alla tuli või uuristati valli sedavõrd, et kaitserajatised varisesid. Muinas-Eesti linnuste väljakaevamistel on leitud vallides süvendeid, milles võib aimata "sõjalooma" tegutsemist . Suurematest masinatest lükati läbi ka järjest väiksemaid ning nii moodustus turvaline galerii laagrist linnuseni, mille varjus sõdalased said linnuseni liikuda .
    Masin liikus puust rullidel või ratastel ning seda liigutati vintside või masinas olevate sõdalaste poolt. Masina konstruktsioon pidi olema tugev, kuna pidi kannatama müüridelt heidetavaid kive. Tule kaitseks kaeti "loom" sõnniku, märja rohu ja nahkadega.
    Seadeldise sai varustada ka müürimurdjaga (taraan), mida kutsuti "jääraks" - sõjamasina rajajad said selleks inspiratsiooni jäärade paaritusvõitlusest. Raud-, kivi- või puupeaga rammnuiasid ehk "oinapäid" löödi rütmiliselt vastu piiret või värvavat selle purunemiseni.
    Varbola Vahvad Vennad taastasid "kassi ja oina" 2002. augustis. Ehitus kestis viis päeva. Masina rajamist toetas Riigimetsa Majandamise Keskus ja Kultuurkapital . Tugev palkehitis asub kolmel puuratastega sillal ning on kaetud toorete metsloomanahkadega. Ehitis on varustatud kahe graniidist otstega oinapeaga.
    Katapult
    Katapulte (mange) ehk väändejõul põhinevaid mehhanisme tunti juba antiikmaailmas, mil neid kutsuti ka onagerideks. Nende põhidetailiks oli tugev heitekulp, mille alumine ots paiknes keerdpingestatud köitekimpude vahel. Allikate väitel kasutati köitele lisaks ka kõõluseid, juukseid, taimi, soolikaid. Masinal oli tugev puust raam, mille külge kinnitati köied, vinnastamisseadeldis ja polsterdatud põrketoend. Väheste allikate kohaselt on sellise masina heitejõu suurendamiseks lisatud raamile ka hiiglaslik vibu, samuti võis heiteõla külge olla kinnitatud ka väike ling , kuhu kivi asetati.
    Katapulte kasutati kuni 15. sajandini, mil algas suurtükkide võidukäik. Sõltuvalt masina suurusest heideti sellega kuni 25 kg kive max kuni 150 meetri kaugusele. Puuduvad otsesed allikad väitmaks, et Eesti aladel oleks muistse vabadusvõitluse käigus väändejõul töötavaid katapulte kasutatud, kuna põhjamaine kliima ei soosivat köite kasutamist.
    Varbola linnusele rajasid Varbola Vahvad Vennad katapuldi augustis 2003.
    Ilmavõstlused kiviheitmises
    11. augustil 2001 toimusid Varbola linnuses rahvusvahelise puusümpoosiumi Varbola Puu raames I ilmavõistlused kiviheitmises. Eesti ainulaadne võistlus viidi läbi 13. sajandi mudelite eeskujul rajatud Varbola kiviheitemasinal. Võistluses osalesid Muinas-Eesti Võitlusselts Reas (Rävala), Rotelevik hird ( Ridala ) ja Varbola Vahvad Vennad (Harjumaa). Viskevoorude vahel demonstreeriti osalejate poolt keskaegseid võitlusviise.
    Võistlejad said valida kohapeal laskemoona, sest selle raskus ja kuju määras paljuski viskekauguse. Viskekaugust saab lisaks muuta vastukaalu raskuse, lingu pikkuse ja noole otsas oleva lingu hoidva "sõrme" kuju muutmisega. Sõrme kumerusest oleneb, mis hetkel ling avaneb ja kui kõrgeks kujuneb kivi lennukaar.
    Võistluse võitis kahe vooru summa põhjal Ridala, teiseks jäi Rävala ja kolmandaks Harju. Pikimaks heiteks mõõdeti 114 meetrit. Kivide raskus jäi ca 10 kilo piirimaile.
    Kasutatud Kirjandus:
  • http://www.varbola.ee/vvv/linnus.ht m
  • Vasakule Paremale
    Eesti muinaslinnus Varbola #1 Eesti muinaslinnus Varbola #2 Eesti muinaslinnus Varbola #3 Eesti muinaslinnus Varbola #4 Eesti muinaslinnus Varbola #5 Eesti muinaslinnus Varbola #6 Eesti muinaslinnus Varbola #7 Eesti muinaslinnus Varbola #8 Eesti muinaslinnus Varbola #9 Eesti muinaslinnus Varbola #10
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2009-08-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 27 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor sweety91 Õppematerjali autor

    Sarnased õppematerjalid

    Muistne vabadusvõitlus
    20
    doc

    Muistne vabadusvõitlus

    Tallinn 2015 Sisukord:  Põhjala ristisõdade algus, esimesed sõjaretked Eestisse, liivlaste alistamine………………................................................................................................3  Läti Henrik ja Sakslaste esimesed rüüsteretked ning Ümera lahing…………...............................................................................................................4  Turaida sõjaretk, Varbola piiramine ja Lehola kuningas Lembitu...........................................................................................................................5  Taanlaste sissetung, Revala, Harjumaa ning Virumaa alistamine........................................................................................................................6  Viimane vastupanu ja Mandri-Eesti alistamine...............................................................................

    Ajalugu
    Vabadusvõitlus
    21
    doc

    Vabadusvõitlus

    liivlastelt ja lätlastelt sõjakäikudel osalemist. Ristisõdijate edule aitas kaasa ka mõnede Läti ja Liivi ülikute kergekäeline üleminek vaenlase poolele. Sõjameeste varandus pandi kiriku kaitse alla, tõotati, et ristisõjas hukkunud saavad otse paradiisi. Enamus ristisõdijaist tuli peamiselt Bremenist ja Lübeckist (nim ministeriaalideks). Albert tegutses 30 aastat e. kuni aastani 1228. Aastaks 1227 oli vallutatud kogu Eesti territoorium, kaasaarvatud Saaremaa. 1229. a. Albert suri. 5. "Kristuse Sõjateenistuse Vennad" e. Mõõgavendade ordu- liikmeskond, liikmete jagunemine, sümboolika, ordu juhtimine, keskused Lätis ja Eestis, tegevuse eesmärk kuni purustamiseni. "Kristuse Sõjateenistuse Vennad" e. Mõõgavendade ordu (lad. keeles Fratres Militiae Christi) on eriline vaimulik rüütliordu, mis asutati 1202. aastal arvatavasti piiskop Alberti algatusel

    Ajalugu
    Muistne Vabadusvõitlus
    5
    doc

    Muistne Vabadusvõitlus

    aastal kohtusid väed Viljandist 10-11 km eemal arvatavasti hilisema Risti kabeli läheduses. Puhkes vihane lahing, mis kestis mitu tundi. Kõige edukamalt tegutsesid eestlased oma vasakul tiival, kus liivlased sunniti taanduma. Sakalased aga kandsid raskeid kaotusi, langes Lembitu ja tapeti mitmed teised vanemad. Madisepäeva lahing oli eestlastele raskeks kaotuseks, aga see ei tähendanud veel vastupanu raugemist. Taanlased vallutavad Põhja-Eesti. Taani oli varemgi püüdnud mõningaid Eesti alasid vallutada, aga senini suutsid eestlased need katsed edukalt tagasi lüüa. 1219. aasta suvel, pärast põhjalikke ettevalmistusi, saabus suur taanlaste laevastik Tallinna sadamasse. Asuti eestlastele kuulunud linnusesse, ilma et neid oleks selles takistatud. Eestlased kogusid sel ajal tegelikult salaja vägesid ja kolme päeva pärast tungisid viiest küljest taanlaste laagrile kallale. Rünnak oli eestlastele algul edukas.

    Ajalugu
    Eestlaste muinasusund ja vabadusvõitlus
    18
    rtf

    Eestlaste muinasusund ja vabadusvõitlus

    o Eestis tunti rohkesti mitmeid tervistavaid allikaid Silmaallika vesi pidi parandama nägemist, mõne teise oma nahahaigusi jne. · Allikaile tuli vee eest ka ohverdada o Annetati hõberaha või hõbeehe. o Vaesemal aitas ainult hõbevalge kaapimisest o Osaleee allikaile võis ohverdada ka üldtuntud ande. RISTIUSU MÕJUD · Kuigi eestis valitses esiaja lõpus muinasusk, polnud tundmatu ka ristiusk. · Eesti oli üpris tihedas läbikäimises lähimaadega, kus oli juba ristiusk. · Ristiusu mõjutusi võib näha mitmete kommete muutuses. o Al. XI saj. Levis põletusmatuste kõrval ka laibamatus o Esinema hakkas peaga lääne poole matmine See on kristliku matmiskombega o Pole välistatud ka see, et eestis oli mõni kirik või kabel juba sel ajal. · Al. XI saj

    Ajalugu
    Eestlaste sõjavarustus Muistses vabadusvõitluses
    14
    doc

    Eestlaste sõjavarustus Muistses vabadusvõitluses

    .................................................12 Summary..............................................................................................................................................13 Kasutatud kirjandus............................................................................................................................. 14 Sissejuhatus Läbi ajaloo on toimunud sadu suuri sõdasid, mis on muutnud nii mõnegi riigi saatust. Ka Eesti pole erand - 1208-1227. aastatel toimus Muistne vabadusvõitlus eestlaste ja Mõõgavendade Ordu vahel, mille tulemusena uhketest eestlastest aastasadadeks orjarahvas sai. Enne Muistset vabadusvõitlust olid eestlased sõdinud ainult ümberkaudsete hõimudega ja käinud ka mõningatel kaugematel röövretkedel, kuid suuri sõdasid siinne rahvas läbi elanud ei olnud. Siiski oli neil olemas mingisugune sõjavarustus, nii et kui ristirüütlid eestlasi ründasid, ei alistunud nood mitte kergesti,

    Ajalugu
    Eesti muinasajal
    5
    docx

    Eesti muinasajal

    MÕISTED: jääaeg ­ 120 000 aastat tagasi alanud kliima külmenemine, mis viis 100 000 aastat kestvale jääajale (hõlmas kogu Kesk- ja Põhja-Euroopa) Balti jääpaisjärv ­ mageveeline järv, mis moodustus Läänemere nõos peale mandrijää sulamist Billingeni katastroof ­ Balti jääpaisjärve veed ulatusid Billingeni mägedest põhja poole ning tema veed voolasid osalselt Põhjamerre, mis suurendas Eesti pindala muinasaeg ­ ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabaduse kaotuseni XIII sajandi alguses pKr nim esiajaks ehk muinasajaks. Eestis 9000 eKr kuni 1227 pKr muistis ­ ehk muinasjäänused, (muinasajal) inimeste poolt rajatud või maha jäetud ehitised, põllud, asjad kinnismuistis ­ muistis, näiteks asulakohad, linnused, kalmistud, põllud irdmuistis ­ muistis, üksikesemed, näiteks töö- ja tarberiistad, relvad, ehted

    Ajalugu
    Eesti ajalugu
    8
    docx

    Eesti ajalugu

    a. suvel Liivimaale tagasi. Ta langes juba esimeses liivlaste vastu peetud lahingus, milles võidu saavutasid siiski sakslased. Järgmiseks piiskopiks sai Albert. Temast sai vallutussõja peamine juht ja organiseerija. 1201. a. rajas ta liivlaste asula kohale Riia linna. Riiast sai piiskopi eluase ja kogu järgneva vallutussõja peamine tugipunkt. Kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale, mille järgi hakati Eesti ja Läti ala nimetama Maarjamaaks. 1202. a. asutas ta rüütliordu ,,Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Liikmed olid elukutselised sõjamehed, kellel oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid rüütelvendadeks (ül. oli sõdida), preestervendadeks (ül. oli vaimulikke talitusi pidada) ning teenijate vendadeks (kannupoisid, relvasepad, kokad jt

    Ajalugu
    Eestlaste muistne vabadusvõitlus
    42
    docx

    Eestlaste muistne vabadusvõitlus

    Eestlaste muistne vabadusvõitlus Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Eestlaste muistset vabadusvõitlust loetakse osade uurijate poolt Liivimaa ristisõdade (1180.–1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks. Peamiseks ja asendamatuks allikaks vabadusvõitluse kohta on Henriku Liivimaa kroonika, kust pärinevad ka vabadusvõitluse piirdaatumid

    Ajalugu




    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun