Kes oli Napoleon I Bonaparte? (1)

1. Kes oli Napoleon I Bonaparte ?
Napoleon I ehk Napoleon I Bonaparte oli Prantsusmaa valitseja ja väejuht. Napoleoni sünninimi oli itaaliapärane Napoleone di Buonaparte. 1796. aastal abieluaktile alla kirjutades kasutas Napoeleon juba prantsuspärast nimekuju Napoléon Bonaparte.
Napoleon valitses Prantsusmaad 11. novembrist 1799 kuni 11. aprillini 1814 ja
13. märtsist 1815 kuni 22. juunini 1815.
11. novembrist 1799 kuni 25. detsembrini 1799 oli ta koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga konsul . 25. detsembrist 1799 kuni 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.
18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta Prantsusmaa keiser : Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser ja alates 1809. aastast Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser.
Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid , millest viimased vaimustuses olid. Ta oli ka sügavalt haritud. Napoleoni töövõime oli suur ja vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2–3 tundi magada . Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt mõne väejuhi ettekannet kuulata ja samaaegselt päevakäsku dikteerida. Ta oli ka auahne ja armastas kuulsust . Ta oli ka karm ja halastamatu, kohkumata isegi massimõrvast. Napoleon oli ka tujukas . Ta võis sattuda raevuhoogudesse, aga mõnikord olid need ka teeseldud, et vastaspoolele mõju avaldada.
Napoleoni on peetud lühikeseks inimeseks. Tegelikult oli ta keskmise prantsuse mehe pikkune – umbes 168 cm
2. Napoleon I Bonaparte elu
Napoleon Bonaparte sündis Korsikal väikeaadlik Carlo Maria di Buonaparte ja tema naise Matia Letizia Ramolino (Maria Laetitia Ramolino) pojana 15. augustil 1769 . Lapsepõlves oli ta Korsika tuline patrioot, kuna saar oli alles mõni aasta enne tema sündi langenud Prantsusmaa kätte. Kuid hiljem loobus ta nendest põhimõtetest ning temast sai hoopis prantsuse sõjaväelane. 1786 lõpetas ta sõjakooli ning temast sai suurtükiväe ohvitser . Ta pidi tegelema ka oma perekonna ülalpidamisega, kuna tema isa oli 1785 . aastal surnud ning pere elas vaesuses . Prantsuse Revolutsiooni puhkemise järel naasis ta Korsikale, kus ta veetis järgmised aastad, võideldes Korsika revolutsiooni nimel. 1793 oli ta aga sunnitud pagema Prantsusmaale, kuna sattus Korsikal konflikti Pasquale Paoliga, Korsika rahvuslaste liidriga. 1793 kutsuti ta piirama Touloni, kus toimus rojalistide mäss ning mis oli Inglismaa poolt okupeeritud. Ta vallutas selle edukalt, tõmmates sellega endale aga revolutsionääride liidri Maximilien Robespierre 'i ja üldise julgeolekukomitee tähelepanu. Napoleone Buonaparte abiellus 1796. aastal Joséphine de Beauharnais'ga ( 1763 –1814), kes oli prantsuse poliitiku ja kindrali Alexandre de Beauharnais' (1760–1794) lesk. Abielu jäi lastetuks ning nad lahutasid 1810. aastal.
Samal aastal abiellus Napoleon Austria hertshertsoginna Marie Luisega (1791–1847). Abielust sündis poeg Napoléon Francis Joseph Charles Bonaparte (1811– 1832 ), kes 1815. aastal oli Napoleon II nime all lühikest aega keiser.
1821 . aastal Napoleon suri asumisel Atlandi ookeanis asuval Saint Helena saarel, 1840. aastal maeti ta Pariisi Invaliidide kirikusse sarkofaagi.
3. Napoleoni sõjad
Napoleoni sõjad on üldnimetus Prantsumaa konsuli ja valitseja Napoleon I poolt ajavahemikul 1793 kuni 1814 peetud sõjalistele kampaaniatele.

• kuningriik . I sõda Napoleoni vastu, aastatel 1793-1797. Sõjategevuses osalesid Austria, Preisimaa , Suurbritannia kuningriik, Holland , Hispaania , Sardiinia .
  

• 1798 . aasta, Napoleoni sõjakäik Egiptusesse
  

• II sõda Napoleoni vastu, aastatel 1797-1801. Sõjategevuses osalesid Austria keisririik , Suurbritannia kuningriik, Hispaania , Napoli , Türgi, Venemaa Keisririik.
  

• III sõda Napoleoni vastu, 1805. aastal. Sõjategevuses osalesid Austria keisririik, Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Venemaa Keisririik, Rootsi kuningriik, Sitsiilia , Taani.
  

• IV sõda Napoleoni vastu, aastatel 1806-1807. Sõjategevuses osalesid Preisimaa kuningriik, Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Venemaa Keisririik, Rootsi kuningriik.
  

• V sõda Napoleoni vastu, 1809. aastal. Sõjategevuses osalesid Austria keisririik ja Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik.
  

• 1812 . aasta Isamaasõda, 1812. aastal Napoleon tungis Venemaale oma 450 000-mehelise armeega. Suure Armee häving
  

• VI sõda Napoleoni vastu, aastatel 1813 -1814. Sõjategevuses osalesid Austria, Preisimaa, Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Hispaania kuningriik, Venemaa Keisririik, Rootsi kuningriik, Portugali kuningriik. Sõda Euroopas
  

• VII sõda Napoleoni vastu, 1815. aastal. Sõjategevuses osalesid Austria, Preisimaa, Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Hispaania kuningriik, Venemaa Keisririik, Rootsi
  

• Waterloo lahing, 1815. aastal, kus Napoleoni armees oli 200 000 meest Euroopa 700 000-mehelise liitsõjaväe vastu.
  

1821. aastal Napoleon suri asumisel Atlandi ookeanis asuval Saint Helena saarel, 1840. aastal maeti ta Pariisi Invaliidide kirikusse sarkofaagi.
4. Euroopa Napoleoni sõdade ajal.
1799.a. riigipöörde järel koondus võim Napoleon Bonaparte`i kätte. Tema võimulolekut konsulina nim konsulaadi ajaks, mis kestis 1799-1804.a.
1804.a. kuulutati Napoleon prantslaste keisriks e. imperaatoriks. Põhjalikult korraldati ümber kohtupidamine ja seadusandlus . Võeti vastu Napoleoni „ Tsiviilkoodeks “, mis sätestas inimeste võrdsuse seaduse ees, eraomanduse puutumatuse ning kiriku lahutamise riigist. Majanduselu edendamisel aitasid kaasa riikliku keskpanga loomine ja uute tööstusettevõtete ehitamise soodustamine. Rooma paavstiga sõlmiti eraldi kokkulepe e. konkordaat. Katoliku usk kuulutati enamiku prantslaste usuks . 1806.a. moodustati Prantsuse kontrolli all olevatest Saksa riikidest Reini Liit. Reini Liit kohustas osalema impeeriumi vallutussõdades ning pidi olema vastukaaluks Preisile ja Austriale. Napoleoni pidasid Euroopa riikide valitsejad usurpaatoriks e. ebaseaduslikult võimu haaranud valitsejaks ning jätkasid Prantsuse vastast sõjategevust. Prantsusmaa peavastaseks oli Inglismaa. 1800.a. purustas Napoleon Marengo lahingus Austria väed. Austriaga sõlmiti Luneville rahuleping .
1802.a.-ks oli ka Inglismaa sunnitud sõlmima Prantsusmaaga Amiens `i rahu. Edutult lõppesid Euroopa riikide III ja neljas koalitsioonisõda Prantsusmaa vastu. 1805.a.
detsembris purustas Napoleon Austria-Vene ühendväed Austerlitzi lahingus.
Napoleoni tabas aga ebaõnn meresõjas. 1805.a. hävitas Inglise-Hispaania
ühendlaevastik Nelsoni juhtimisel Trafalgari merelahingus Prantsuse laevastiku.
1806.a. kuulutati välja Inglismaa vastu majandus e. kontinentaalblokaad . Prantsuse liitlastel ja sõltlasriikidel keelati igasugune kauplemine Inglismaaga. Briti kaubalaevadele suleti paljud sadamad. Blokaad halvas küll Inglise majanduse, kuid Inglismaa suutis sellest üle saada. Majandussõda mõjus rängalt ka Prantsuse majanduselule. 1807.a. sõlmisid Napoleon ja Vene keiser Aleksander I Tilsitis rahu – sõpruse ja liidulepingu. Venemaa nõustus Prantsuse vallutustega ja kohustus liituma kontinentaalblokaadiga. Preisi vallutatud Poola aladest moodustati Varssavi hertsogkond. Venemaa sai Tilsiti lepetega tegevusvabaduse Ida ja Põhja-Euroopas vallutades 1809 Soome Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad panid Saksamaal aluse kodanliku ühiskonna ülesehitamisele. Hävitav sõjaline lüüasaamine tegi ümberkorraldused möödapääsmatuks ka Preisimaal . Keskseks muudatuseks oli pärisorjuse kaotamine enamikes saksa riikides. Preisi linnad said endale valitavad omavalitsused . Ulatuslikud muudatused leidsid aset tsiviilelus. Kaotati aadli eesõigused, ilmalik abielu, sisse seati vandemeeste kohus, juutidele anti kodanikuõigused. Preisimaal viidi läbi põhjalik sõjaväereform.
Napoleoni eesmärgiks oli Portugali kaasamine kontinentaalblokaadi täitmisele. Samuti lootis ta allutada enda kontrollile ka Hispaania. Kuningas Fernando VII arreteeriti ning hispaania kuningatroonile asus Napoleoni vend Joseph. Rahva hulgas vallandas Prantsuse ülemvõimu kehtestamine aga ülestõusu partisanisõja gerilja vormis. 1810.a. kutsuti Cadizis kokku Hispaania parlament e. Cortes. 1812.a. sai Hispaaniast konstitutsioonilise monarhiaga riik. Prantsuse ülevõimu kehtestamine Saksamaal vallandas ka seal rahvusliku vabadusliikumise, mille keskuseks kujunes Preisimaa. Olulist rolli etendasid ülikoolid ja patriootlikult meelestatud literaadid oma kirjatöödega.

5. Napoleoni sõdade kajastusi Eestis

Kuigi Napoleoni sõjad otseselt Eesti territooriumile ei jõudnud, mõjutasid need ka siinset olustikku üsna tõsiselt: mitmeid talupoegi värvati maamiilitsasse ja osad neist jõudsid Vene sõjaväe ridades hiljem ka Pariisi, lisaks saabusid inglaste ja rootslaste laevastikud Eesti rannavetesse. Napoleoni sissetungi ajal Venemaale tungisid tema liitlased aga Riia alla ja kardeti sedagi , et järgnev rünnak võib nad ka Eesti alale tuua.
5.1 Inglise laevastik Tallinna lähistel 12.05.1801.a.
Venemaa oli Prantsuse revolutsiooni vastu juba puhkemisest peale 1789. aastal. Olukord muutus aga pärast Napoleoni võimuletulekut 1799. aastal:
Venemaa suhted Prantsusmaaga hakkasid paranema, suhted Inglismaaga aga seevastu halvenema. 1801. aastal saatis Inglismaa Läänemerele oma sõjalavastiku ning seda asus juhtima passiivset tegutsemist pooldav admiral Hayde Parker . Seevastu tema asetäitja Horatio Nelson (pildil) nõudis Vene laevastiku võimalikult kiiret hävitamist, mis tähendanuks Tallinnas asuva Vene Balti laevastiku ründamist.
12. mail 1801 jõudsidki Inglise sõjalaevad Tallinna lähistele, kuigi ametlikult polnud Inglismaa Venemaale sõda kuulutanud. Kuna aga Vene Balti laevastik oli lahkunud Kroonlinna, polnud inglastel kellegagi lahingut pidada ning nad olid sunnitud taanduma.
1801. aasta märtsis troonile tõusnud uus Vene keiser Aleksander I polnud huvitatud suhete halvenemisest Inglismaaga, mistõttu hakati otsima võimalusi neid normaliseerida. Pärast Nelsoni laevastiku lahkumist tühistati Inglismaa-vastane embargo ning mais sõlmiti vastsseisu lõpetav Vene-Inglise konventsioon .
5.2 Alkesander I manifest maamiilitsaüksuste loomiseks 30. 11. 1806
19. sajandi alguse Vene relvajõud põhinesid nekrutikohustusel, seetõttu puudusid armeel sõja tingimustes igasugused reservid . Nõnda pidi tsaarivalitsus suuremate sõjaliste konfliktide puhul kasutama erakorralist abinõu ning kokku kutsuma maakaitseväe.
30. novembril 1806 avaldas Aleksander I manifesti, mille kohaselt pidi loodama hiiglaslik 612 000-meheline miilitsavägi, kus oleks Eestimaa kubermangust 8000 ja Liivimaa kubermangust 20 000 meest.
1807. aasta veebruariks-märtsiks oli nõutud arv miilitsamehi kokku kogutud. Miilitsakohustus oli kogu maksualusel elanikkonnal, teenistuseks võidi määrata 17-50-aastaseid mehi.
Kogukond ja mõisnik tagasid miilitsameeste varustatuse, kuid teenistusse määratud talupojad pidid sellest hoolimata täitma kõiki koormisi ega tohtinud oma kodukohast lahkuda.

Maamiilitsa Vaiksaare Jaagu kõne 11.01.1807
Talupoegade maaväkke kutsumine oli kohaliku võimu jaoks paljuski riskantne ettevõtmine.
Näiteks 11. jaanuaril 1807 pidas Vaiksaare Jaak Sindi kõrtsis pärast Pärnus maamiilitsasse astumist kõne kohalikele talupoegadele, kus ta kutsus neid kõiki ühinema maamiilitsaga, et siis üheskoos saksad minema ajada ja jääda ootama prantslasi, kes nad vabastaks.
1807. aasta märtsi alguses korraldati ajutine maakaitsevägi ümber mobiilseks maamiilitsaks üldsuurusega 201 075 meest ning see jagati polkudeks, pataljonideks ja roodudeks. Eesti- ja Liivimaa mobiilse maamiilitsa liikmed koondati väljaõppeks Tallinna ning Tartusse . Teenistusse nimetatud mehed vabastati teotööst ja pearahamaksust, samuti hakkasid nad saama palka.
25. juunil 1807 sõlmisid Venemaa ja Prantsusmaa Tilsiti rahu ning maakaitseväeks polnud seejärel enam vajadust. 26. septembril saadeti see laiali, ent suurem osa miilitsateenistusse kutsutud meestest võeti nekrutitena regulaarväkke. Nõnda sattus Balti kubermangudest sõjaväeteenistusse neli kuni viis korda rohkem mehi kui tavaliselt.

Paldiski blokeerimine Rootsi ja Inglise laevade poolt 08.1808
Pärast Tilsiti rahu Prantsusmaaga 1807. aastal kohustus Venemaa liituma Inglismaa-vastase kontinentaalblokaadiga, mis omakorda pigestas paratamatult suhteid Inglismaaga, põhjustades nii 1807.-1812. aastal Vene-Inglise sõja. See sõda puudutas Eesti alasid 1808.-1809. aastal, kui Venemaa oli ühtlasi sõjas ka Rootsiga . 1808. aasta augusti alguses kohtusid Hankoniemi lähistel viitseadmiral Pjotr Hanõkovi juhitud Vene laevastik ning inglastega liitunud Rootsi laevastik. Admiral ei tihanud rootslastega lahingusse astuda ja taandus oma väega Paldiskisse. 16 laevast koosnev Rootsi eskaader koos kahe Inglise sõjalaevaga asus blokeerima Paldiski sadamat .
Võimaliku dessandi kartuses tõid venelased Paldiskisse täiendavaid väeosi.
Liitlased ei suutnud oma tegevuses kokkuleppele jõuda: kui rootslased soovisid venelasi rünnata, siis inglased eelistasid pigem oodata. Pärast kuuajalist piiramist ning Paldiski linna ja Vene laevastiku pommitamist lahkuti.
1809. aastal saabus Inglise eskaader veel korra Läänemerele, jäädes ankrusse Naissaare ja Suurupi lähistel, ent mingit sõjategevust sellele ei järgnenud. Küll aga muutis Inglise merevägi sõja ajal ärevaks rannaäärsete külade elanikud, sest inglased randusid aeg-ajalt varude täiendamiseks, mida tehti kohati vägivaldselt. Samuti pidurdas Inglise laevastik rannaelanike kalapüüki: nii mõnedki kalurid langesid inglaste kätte, kaotades nii paadi kui ka saagi.
5.5. Napoleoni sissetung Venemaale 12.06.1812
Hoolimata 1809. aastal sõlmitud "igavesele sõprusele" kasvasid Venemaa ja Prantsusmaa vahelised pingeid üha enam ning mõlemad pooled hakkasid valmistuma preventiivsõjaks.
Napoleon proovis Venemaad välispoliitiliselt isoleerida , mis aga ebaõnnestus.
12.  juunil 1812 ületas Napoleoni 450 000-meheline sõjavägi Vene piiri. Venemaa poolel oli kolme armeesse koondatud ligi 300 000 meest. Sõjaminister Barclay de Tolly juhitud oskusliku taganemisega õnnestus kolmel armeel ühineda.
5.6. Preisi väed Riia all 06.07.1812
Baltikum jäi Suure Armee jaoks vasaku tiiva katteoperatsioonide jaoks, kus tegutses kümnes korpus 32 500 mehega, kellest 21 000 olid preislased. Korpust juhtis marsall Étienne Jacques Joseph Alexandre Macdonald.
6. juulil vallutati Bauska (Bauske), 8. juuliks okupeeriti Kuramaa kubermang ning jõuti välja Väina ( Daugava ) jõeni, kuid puudus jõud Riia tõsiseks ründamiseks ja ümberpiiramiseks.
Riias puhkes aga juba varakult  paanika , ennatlikult põletati maha Riia eeslinnad ning evakueeriti kubermanguasutused: kubermanguvalitsus, prokuratuur ja kroonupalat viidi Pärnusse, maanõunike kolleegium ja ülemkonsistoorium Tartusse ning õuekohus Viljandisse.
Sõjalise olukorra stabiliseerumisel algasid Riia garnisoni vasturünnakud. 1812. aasta suvel saadeti Riiale toeks 67 suurtükipaati. Venelased lõid Väina jõele üsna tugeva kaitsejoone, mis takistas Napoleoni vägedel edasi tungimast Peterburi peale.
5.7. Maakaitseväe loomise katsed Liivimaal 17.07.1812
17. juulil 1812 esitas Kuramaa kuberner Freiderich Wilhelm von Sivers Liivimaa maapäeval üleskutse üle 2000-mehelise maakaitseväe loomiseks.
Tema ideed toetas ka Liivimaa kindralkuberner Essen . 1812. aasta sügiseks võeti Liivimaa maakaitseväkke 2076 meest, kuid selgus, et aadel oli väkke saatnud kõlbmatuid ja halvasti relvastatud mehi ning viletsaid hobuseid. Nõnda korraldati maakaitsevägi novembris uue kindralkuberneri Paulucci eestvedamisel ümber 800-meheliseks kasakapolguks, ülejäänud mehed saadeti koju tagasi.

Vene vägede koondamine Narva juuli 1812
Kolm Läänemere-äärset Balti kubermangu moodustasid 1812. aasta sõjas Vene kaitsesüsteemi parema tiiva ning olid pealinna Peterburi eelpostiks.
Balti kubermangudes oli venelastel prantslaste vastu seada Riia ja Väinalinna (Daugavpils) garnisonid ning mõned kasakasalgad, kokku ligi 18 000 meest.
Eestis asuvad kindlustused (Tallinn, Narva, Kuressaare, Pärnu) olid vananenud ja kaitseks ette valmistamata.
Vaid Narva suudeti sõja alguses kähku kaitsesobilikuks muuta ja sinna toodi 8000-9000-meheline Narva korpus hilisema Vene vägede ülemjuhataja Mihhail Kutuzovi (pildil) juhtimisel.

Borodino lahing 26.08.1812
Kuna Barclay de Tolly taganemistaktika ei meeldinud Venemaa üldsusele, oli Aleksander I sunnitud ta armee ülemjuhataja kohalt taandama.
Tolly asemele määrati Mihhail Kutuzov , kelle juhtimisel kohtusid Vene väed 26. augustil (7. septembril) 1812 Borodino küla juures Napoleoni vägedega.

Riia garnisoni üldpealetung 01.11.1812
Vene väejuhatus üritas juba 1812. aasta suvel ja sügisel diplomaatiliste vahenditega Preisimaad liidust Prantsusmaaga välja meelitada.
Selleks üritati kontakteeruda ka Kuramaal asuva Preisi abikorpusega, kuid tulutult. Seejärel otsustas Liivimaa uus kindralkuberner Filippo Paulucci 10 000-mehelise Riia garnisoniga preislased kapituleeruma sundida , olenemata vastase selgest ülekaalus.
1. novembril algas üldpealetung mitmes suunas, venelased vallutasid etsimestel päevadel Krunstpilsi (Kreutzburg), Jaunjelgava (Friedrichstadt) ning hõivasid osa Väina jõe ja Iecava (Eckau) vahelisest alast.
Kuid 3. novembril alustas Macdonald ulatusliku vastupealetungiga, piirates Vene pataljoni sisse. Suurem osa meestest vangistati, ülejäänud põgenesid üle Väina jõe. Kohalikul garnisonil puudus jõud nii Napoleoni armee taandamiseks kui ka preislastele surve avaldamiseks.
5.11. Armee taganemine 18.12.1812
Kuna Suur Armee polnud valmistunud talviseks sõjapidamiseks, oli Napoleon sunnitud  oktoobri keskel Moskva alt taanduma, mida tehti läbi varemlaastatud piirkondade.
Üha väiksemaks muutuv vägi kannatas Vene regulaarvägede ja partisanisalkade kokkupõrgete, nälja ning külma all. 1812. aasta detsembri lõpus ületasid paaniliselt põgenevad Napoleoni väe riismed Vene-Poola piiri.
5.12. Kohalikud vabakorpused Napoleoni sõdades 12.1812
Kuigi Liivimaa maakaitseväe organiseerimine ebaõnnestus, loodi Liivimaal siiski kaks lahinguvõimelist väekoondist: Peter von Schmidti ja Karl von Nierothi eraalgatusel komplekteeritud vabakorpused.
Allikas (pilt): "Sõjad ajalugu kaartidel", Eesti Entsüklopeedia Kirjastus, Tallinn 2005, lk 118
70-meheline Nierothi korpus formeeriti Tartus kohalikust aadlist, maksuvabadest, linlastest ja talupoegadest koosnevaist vabatahtlikest,
Üksus osales 1812. aasta sügisel Kuramaa tagasivõtmisel ning pärast seda edukalt lahingutes Berliini, Hamburgi ja Breemeni all. Vabatahtlike sõjakäik lõppes 1814. aastal Pariisi lähistel, kust mehed pöördusid tagasi koju.
Kasutatud kirjandus
1. Allikad:  http://topper10.files.wordpress.com/2008/11/horatio_nelson1.jpg 
2. Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: Ilmamaa. 2003
3. A.Pajur, A. Kriiska, A. Tvauri, A. Selart , B. Kibal, A. Andersen "Eesti Ajaloo Atlas" Avita 2006
14