Napoleon Bonaparte (0)

Napoleon Bonaparte

Sünd ja päritolu

Napoleon sündis 15. augustil 1769 kaheksalapselise pere teise lapsena Korsika saarel Ajaccio linnas. Algselt oli tema perekonnanimi Buonaparte. Aastal 1796 kui ta oli ausse ja kuulsusse tõusnud muutis ta oma perekonna nime paremini kõlavaks Bonaparteks. Ta pärines väikeaadliku Bounaparte perekonnast. Lapsepõlves oli ta Korsika patrioot, kuna prantslased oli vallutanud saare. Hiljem see arvamus muutus ja temast sai prantsuse sõjaväelane. Lisaks õppimisele ja töötamisele pidi ta hoolitsema oma perekonna eest, kuna isa suri varakult ja perekond elas vaesuses . Napoleonil oli seitse õde-venda, kes said täisealiseks, ning kolm õde-venda, kes surid lastena.
Haridus
Napoleoni aadlipäritolu ning perekonna suhteline jõukus ja sidemed võimaldasid talle hariduse, mis oli tol ajal tavalistele korsiklastele kättesaamatu.
Kuigi tõsist algharidust ta ei saanud, ilmutas ta varakult kiindumust sõjaajaloo raamatute vastu. Ennem teda ei olnud nende suguvõsas kaadrisõjaväelast olnud. Napoleoni aadlipäritolu ning perekonna suhteline jõukus ja sidemed võimaldasid talle hariduse, mis oli tol ajal tavalistele korsiklastele kättesaamatu. Napoleon õppis Brienne ´i sõjakoolis aastatel 1779- 1784 ja Pariisi kõrgemas sõjakoolis 1784-1785, Napoleon oli esimene korsiklane, kes antud kooli lõpetas. Õppejõud ütlesid, et ta paistis silma oma pühendumisega matemaatikale ning ta oli üsna hästi tuttav ajaloo ja geograafiaga.
Sõjaväe karjäär
Sõjaväe kärjääri alustas 16-aastaselt, teenides prantsuse armees suutükiväe nooremleitnandina.Suure Prantsuse revolutsiooni alguses pöördus tagasi kodusaarele, kus aitas kaasa Korsika saare iseseisvumisele. Temast sai aktiivne jakobiin. 1793. aastal tekkis Napoleonil terav konflikt Korsika separistidega ja ta oli sunnitud pagema Prantsusmaale. Varsti sai Napoleon Lõuna-Prantsusmaal Nice´i linnas paikneva suurtüki patarei ülemaks. Mõne ajapärast määrati ta vabariikliku armee suurtüki väeülema abiks.
Esimeseks võiduks peetakse Toluni linna tagasi saamist 1793. aastal inglastelt, olles ise vaid 24-aastane. Napoleon haaras raskesti haavata saanud suurtüki väeülema koha ning paigutas oskuslikult suurtüki patareid . Peale seda hakati temast rääkima nii vabariiklaste armees kui ka Pariisis.
1794 - brigaadikindral ja ta määrati Prantsuse Alpi armee suurtükiväe komandöriks, siiski kontrrevolutsioonilisele riigipöörde tõttu kõrvaldati Napoleon ametikohalt, arreteeriti ja löödi 1795.a armeest minema. 1795 - Paul du Barras, kes oli Direktooriumi esimene president , võttis Napoleoni oma abiliseks ja usaldas rünnaku planeerimise ja juhendamise Napoleonile. Napoleon sai kuulsaks kui vabariigi päästja ja ülendati diviisikindlariks ja määrati Pariisi garnisoni ülemaks.
1794. aastal sai Napoleonist brigaadikindral ja ta määrati Prantsuse Alpi armee suurtükiväe komandöriks. Tänu kontrrevolutsioonilisele riigipöördele kõrvaldati Napoleon ametikohalt, arreteeriti ja löödi 1795. aasta septembris armeest üldse minema. Kuid juba oktoobris võttis Paul du Barras, kes oli Direktooriumi esimene president, Napoleoni oma abiliseks. Barrase ülesanne oli korraldada võitlus monarhistidest vandenõulastega ja rahvuskonventi kaitsta. Ta usaldas selle rünnaku planeerimise ja juhendamise Napoleonile. Napoleon sai kuulsaks kui vabariigi päästja. Tänu sellele, et Napoleon oli mässu maha surumisel näidanud suurt energilisust ja otsustavust tundsid Direktooriumi liikmed end tema eest võlglastena. Ta ülendati diviisikindlariks ja määrati Pariisi garnisoni ülemaks.
1796. aasta veebruaris määrati Napoleon Direktooriumi poolt Prantsuse Itaalia-armee ülemjuhatajaks. Ta sai endale väga viletsas seisus armee, millega pidi suunduma Itaaliasse austerlaste vägesid lööma. Algul olid kindralid tema vastu, kuna teda peeti tõusikuks ja ei tahetud tema sõna kuulata. Oma sõna maksma panemiseks oli ta kindraleid vajadusel ka maha lasknud. Tema armee oli ka täbaras seisus riietuse , toitlustuse ja relvade poolest. Samas ei olnud tal aega oodata, et armee saaks varustatud vajalike asjadega, kuna see oleks tähendanud ründele minemist alles järgmisel aastal. Bonaparte pöördus sõdurite poole üleskutsega: “Sõdurid, teil pole riideid , te olete halvasti toidetud... Ma tahan teid viia maailma maadest kõige viljarikkamale maale.” Bonaparte ei olnud neid kutsunud austerlaste türanniat lõpetama Itaalias, vaid saagiretkele. Ma arvan, et Napoleon oli endas kindel ja teadis oma võimeid kuna tema sõjavägi oli halvas seisus, aga ta oli ikkagi valmis minema Itaaliasse. Aprillis suundusid Bonaparte Prantsuse väed Itaaliasse. Esimene suurem lahing toimus 1796. aasta 10. mail, milleks oli Lodi lahing. Adda jõe silda kaitses 20 suurtükki ja 10 000 austerlast ja sardiinlast, kes olid varemalt põgenenud nende armee eest. Napoleon alustas pealetungi 6000 mehega ja juhatas ise oma armee täägirünnakule. Austerlased ja sardiinlased kaotasid lahingu ja nende kadu oli 3000 meest ja kõik suurtükid. Napoleon oli see-eest kaotanud kõigest 400 meest. Lodi lahingus tõestas end Napoleon kui hea taktikate välja mõtlejana. Minna 6000 mehega rünnakule, kellel ei ole korralikku varustust ja kaotada neist ainult 400 meest ei suuda igaüks.
1796 lahing Arcole juures. vaherahu sõlmiti 1797 aprillis ja Austria pidi loovutama Itaalia ja Belgia. Tänu sellele oli Napoleon end taas tõestanud nii hea väejuhi kui ka osava diplomaadina. Ta sai Euroopas üldtuntuks ja Prantsusmaal populaarseks.
Prantsusmaa oli otsutanud vallutada Egiptuse ja Süüria. Merereis Aafrikasse ei osutunud kergeks tänu inglaste laevastikule. Kuid inglased kavaldati üle ja Napoleon randus oma armeega kalurikülas Aleksandria lähedal. Bonaparte püüdis jätta muljet, et ei ole tulnud Egiptust vallutama, kuna see oli Türgi sultani võimu all. Ta jättis mulje, et on tulnud vabastama araablasi mamelukkide võimu alt. Aleksandria vallutati mõne tunniga ja edasi suunduti Kairo poole, kuid sinna minnes sai selgeks sõjaretke raskus: kuumus 50 kraadi, veeta ja varjuta kõrb, mamelukkide üllatusrünnakud. Kõige suurem võitlus mamelukkidega toimus suurte püramiidide juures. Prantsuse väed võitsid ülekaalukalt mamelukke ning prantslaste armee marssis Kairosse. Seal kehtestati diktatuur. 1798. aasta oktoobri lõpus puhkes Kairos ülestõus ja Napoleon ei näinud muud pääsu kui lahkuda linnast. Väljaspool linna avas ta kartetšitule linnale ja vallutas selle tormijooksuga. Toimus suur veresaun ja Bonaparte mõistis , et idamaid saab valitseda ainult hirmuga.
Edasi mindi Süüriasse. Võeti külad külade järel, kuid Jaffa ei alistunud. Toimus suur rüüsteretk. 4000 türgi sõdurile oli lubatud anda armu , kuid laevadel ei jätkunud kohti ja peale kolmepäevalist mõtlemist käskis Bonaparte nad randa viia ja maha lasta. Edasi minnes jõuti Arce kindluse juurde. Seal kestis lahing kaks kuud ja mõisteti siis, et ilma piiramissüürtükkideta pole võimalik seda vallutada. Napoleon andis käsu taanduda tagasi Kairosse, kuna kaotused olid olnud juba liiga suured. Teel Kairosse sai ta teada, et türklased on maabunud Niiluse deltas . Nüüd suunduti mere poole ja peeti nendega lahing, mille võitsid prantslased. 1799. aastal andis Bonaparte oma armee üle kindral Kléberile. Selle otsuse tegi Napoleon ise, ega saanud sellekohast käsku ega korraldust. Tema jaoks oli valmis pandud 4 laeva ja 500 meest, et jõuda tagasi Prantsusmaale. 9. oktoobril 1799 jõudis ta tagasi Prantsusmaale. 16. oktoobriks oli Napoleon tagasi Pariisis, et osaleda poliitikas. Tal polnud prantsuse rahvale mingit programmi peale sõdimise. Napoleon oli end selleks ajaks juba piisavalt tunnustanud kui sõjageenius. Tal oli mitmeid võite Prantsusmaal, Itaalias ja Aafrikas. Aafrikas võideldes oli tema armee ainuke, mis saavutas suuri võite.

Sõjategevus keisrina

Tagasi Pariisis asus ta juhtima Direktooriumi-vastast riigipööret . Novembris sai Bonapartest esimene konsul , kuid see ei tulnud talle kergelt. Tal oli ägedaid sõnavõitlusi ja ka käsivõiltusi Direktoorumiga. 1802. aastal sai temast eluaegne konsul. 1804. aastal kuulutas senat Napoleoni Prantsuse keisriks ja sellega lõppes ka Prantsuse Vabariik. Keisriks kroonimise pidi läbi viima paavst . Kroonimise ajal võttis Napoleon krooni paavsti käest ja kroonis ennast ise. Arvatakse, et ta tegi seda iseseisvuse või iseäralike tujude pärast, aga tegelikult lähtus ta tseremoonia eeskirjadest. Lisaks 1804. aastal kehtestas Napoleon “Tsiviilkoodeksi” ehk “Napoleoni koodeksi”. Napoleon I Bonaparte asus ümber korraldama sõjaväge. Nüüdsest said sõjaväelased parema relvastuse ja väljaõppe. Prantsusmaa oli muutunud suurriigiks sõjalises mõttes. Nüüd algas keisri vallutussõdade sari. Ta võitis 1805. aastal Vene-Austria-Prantsuse, 1806.-1807. aastatel Vene-Preisi-Prantsuse ja 1809. aastal Austria-Prantsuse sõja.
Tema armee oli võidukas tänu keisri väejuhi talendile ja tema kuulsusrikaste marssalite plejaadile. Napoleon saavutas oma kuulsamad võidud lahingutes nagu Marengo, Ulm, Jena -Auerstedt, Friedland ja Wagram. Ta teadis, mida teha, et tema sõjavägi oleks võitmatu ja selle poole ta pürgis ja sai sellega hakkama. Ta ilmselt uskus ja teadis, et tema sõjavägi on piisavalt tugev, et võidelda Euroopas. Ilmselt ta ka teadis, et talle tekib tänu nendele sõdadele palju vaenlasi , mis ka juhtus.
Austerlitzi lahing toimus 2. detsembril 1805 Austerlitzi linna juures. Prantslastel oli 75 000 meest ja vastasteks oli 70 000 venelast ja 15 000 austerlast. Sõja alguses paigutas Napoleon oma väed nii, et vaenlastele näiks tema parem tiib nõrgem. Sellega oli ta saavutanud vaba ühendustee Viiniga. Ta viis oma väed eemale olulistest lahingukohadest, et näidata nagu ta põgeneks. Liitlastele näis nagu paneks Napoleon suuremat rõhku vasakule tiivale. Vene ülemohvitser Mihhail Kutuzov arvatavasti nägi Napoleoni taktika läbi, kuid tema liitlased ei kuulanud teda ja koostasid plaani ründamiseks. Bonaparte sundis Vene väed taganema. Lõpuks peale pikka lahingut suudeti ka teised väed taganema ajada. Prantslaste kaotuseks oli 1300 meest ja 7000 haavatut. Liitlased kaotasid 16 000 meest ja 11 500 meest võeti neilt vangi. Lahingu otseseks tagajärjeks oli Austria – Prantsuse rahuleping ja venelased pidid taanduma Poolasse.
Venemaa, kes oli oma liitlased kaotanud pärast Saksa- Rooma riigi armee purustamist, sõlmis Prantsusmaaga Tilsiti rahulepingu. Keiser Napoleon I-st sai kogu Lääne- ja Kesk-Euroopa valitseja. Temale ei kuulunud Inglismaa, mida kaitses tugev laevastik. Prantsusmaa kaotas Abukiri merelahingus ja 1805. aastal toimunud Trafalgari lahingus oma laevastiku. Pärast seda saadi aru, et brittidega ei tasu merel sõdida. Ebaõnnestus ka 1808. aastal alanud Hispaania sõjakäik. Algus läks neil imeliselt – Madrid vallutati suuremate jõupingutusteta ja õnnestus ka Portugali liitmine Pranstsuse aladega. Kuid Napoleoni vägedele astus vastu Hispaania lihtrahvas, keda juhtis inglane hertsog Wellington. 1813 . aastal tegid hispaanlased sellele sõjale lõpule. Prantsuse armee kaotas 300 000 meest. Siin selgub , et Napoleonile oli ainukeseks vaenlaseks inglased, keda ta ei suutnud alistada merel ja ta ei saanud inglase tarkuse vastu mandril võideldes. Kaotuse Hispaanias või tuua ka see, et Napoleonil tuli esimest korda kokku puutuda mässava lihtrahvaga.
Need kaotused ei kõigutanud Napoleoni ja ta mõistis, et ta saab veel enda piire Euroopas suurendada Venemaa alade arvel. Venemaa oli selleks ajaks ainukene riik Mandri – Euroopas, mis veel Napoleoni impeeriumile vastu seisis . Ta asus ette valmistama Venemaa-sõjakäiku. Ta oli moodutanud suure 600 000 mehest kooseva armee. See oli selle ajani ajaloo suurim armee. Nii Vene-sõjakäigu ettevalmistamine, operatsioonide planeerimine kui ka suurarmee hargnemine Vene keisririigi piiril demonstreerisid Napoleoni strateegilise mõtte kõrget taset. 1812 . aastal oli Napoleon oma 600 000 mehelise Grande Armée Visla jõe taha juhatanud ja kolme tugevasse väegruppi paigutanud. Ise juhtis ta 218 000 mehest ja 527 suurtükist koosnevat kõige tugevamat gruppi. Teiste gruppide eesotsas olid tema parimad ja ustavad sõbrad. Napoleoni lähirindkond koosneski tema ustavatest ja parimatest sõprades, kellele ta usaldas riigis tähtsaid ametkohti.
Paraku suure vallutaja Napoleoni plaanid ei õnnestunud Venemaal. Tema Grande Armée´l ei õnnestunud Barclay de Tolly ja Bagrationi armeed purustada. Temale astus vastu Vene vägede ülemjuhatajaks määratuks Mihhail Kutuzovi, kes oli Napoleonile vääriline vastane. Napoleonil ei õnnestunud võita Borodino lahingut, kuigi ta oli selleks lahinguks valmistunud esimestest päevadest peale, kui ületas Vene piiri. Ta sai vallutatud põlenud Moskva , mille panid venelased ise põlema. Seal ootas tema suurt armeed ainult suur viletsus . Keiser võttis lõpuks vastu ainuõige otsuse, et viia armee välja Venemaalt veel enne suuremaid kaotusi. Tegelikult õnnestus tal viia üksnes ära armee haledad riismed. Seekord oli Venemaa ülemjuhata väejuhioskused Prantsuse vallutaja andest etemaks osutunud. Napoleonile ei tulnud kasuks veel Venemaad tabanud varajane karge talv, milleks polnud ta valmistunud.
Nüüd võitles Prantsusmaa vastu terve Euroopa. Kuid Napoleon ei lasknud pead norgu, vaid võitles edasi. Ta moodustas kiirelt uue suure armee ja pidas oma uute vaenlastega 1813. ja 1814 . aastal mitu suurt lahingut. Kuid nüüd nõudsid kaotustega vaheldumisi tulevad võidud suuri kaotusi ja jõupingutusi, mida pidevatest revolutsioonilisitest ja vallutussõdadest kurnatud Prantsusmaa enam korvata ei suutnud. 16-19. oktoobril 1813 Leipzigi all toimunud nn rahvastelahingus sai keisri 185 000 mehest ja 600 suurtükist koosnev armee hävitava kaotuse osaliseks. Vastane oli suures ülekaalus. Vastaste vägi koosnes 160 000 venelasest ja 60 000 mehelisest preisi armeest. Lahingu vältel said mõlemad väed täiendavat lisajõude. 17. oktoobri hommikuks oli Bonaparte käsutuses 150 000 tääki ja liitlaväed olid oma arvukust suurendanud 300 000 meheni. Liitlasvägedesse kuulusid rootsi väed, keda juhtis endine Napoleoni marssal ja nüüdne Rootsi kuninglik troonipärija Jean-Bapiste Bernadotte . Keiser Napoleon I kaotas Leipzigi all üle 70 000 mehe ja liitlased 50 000 meest.
Pärast Leipzigi kaotust taganes Napoleon Ida-Prantsusmaale ja sõdis nüüdsest oma territooriumil. Märtsis 1814 jõudsid liitlasväed Pariisi ja oma marssalite survel oli Napoleon sunnitud troonist loobuma . Ta pagendati Elba saarele , kus oma keisritiitli säilitanud Napoleon jätkas mõtete mõlgutamist troonile naasmisest ja Prantsusmaa kaotatud suuruse taastamisest. Ta põgenes Elbalt 1815. aasta märtsis ja randus Pranstsumaal. Vaimustunud armee asus kohe tema poolele ja ta marssis Pariisi. 18. juunil 1815 toimunud Waterloo lahingus sai ta lüüa kindral Wellingtoni ja ferdmarssal von Bücheri poolt juhitud vägedelt. Ta ise arvas , et kaotas Waterloo lahingu, kuna ootas ründamisega ühe päeva liiga kaua. Arvatakse, aga et ta kaotas, kuna oli enda võidus liiga kindel. Napoleoni armee kui niisugune lakkas olemast sellest päevast alates. Sellega lõppes tema sajapäevane teine keisriperiood. Pärast seda saadeti ta St. Helena saarele, kus ta ka 1821 . aastal suri. Tema põrm toodi Pariisi aastal 1840 ning maeti Invaliidide kirikusse. Tema surmast on olemas mitmeid erinevaid versioone. Ühe versiooni kohaselt ta mürgitati arseeniga.

Isikuomadused

Napoleon oli terava mõistuse ja väga hea mäluga, seetõttu suutis ta vastaseid lahingus üllatada ja keerulisi olukordi kiirelt lahendada, samuti teadis ta peast paljude oma sõdurite nimesid , millest viimased vaimustuses olid. Napoleoni töövõime oli suur ja vajadusel võis ta ööpäevas vaid 2–3 tundi magada . Ta suutis tegeleda korraga mitme asjaga, nt mõne väejuhi ettekannet kuulata ja samaaegselt päevakäsku dikteerida. Napoleon oskas valida häid abilisi, ta ei kartnud enda ümber tarku inimesi. Ta oli auahne ja armastas kuulsust .
Napoleoni on peetud lühikeseks inimeseks . Tegelikult oli ta keskmise prantsuse mehe pikkune – umbes 168 cm. Väärarvamuse levikut on põhjendatud mitmeti. Üks põhjus võis olla, et tema pikkust mõõdeti prantsuse, mitte inglise jalgades. Teised allikad põhjendavad müüti sellega, et Napoleon ümbritses ennast pikkade kaardiväelastega ning tundus seetõttu lühem.

Isiklik elu

Napoleone Buonaparte abiellus 1796. aastal Joséphine de Beauharnais'ga, kes oli prantsuse poliitiku ja kindrali Alexandre de Beauharnais' lesk. Abielu jäi lastetuks ning nad lahutasid 1810. aastal.
Samal aastal abiellus Napoleon Austria hertshertsoginna Marie Luisega . Abielust sündis poeg Napoléon Francis Joseph Charles Bonapart, kes 1815. aastal oli Napoleon II nime all lühikest aega Prantsusmaa keiser.
Napoleonil oli lapsi ka abieluvälistest suhetest.