Napoleoni võimuletulek ja valitsemine (0)

Tallinna Muusikakeskkool
Napoleoni võimuletulek ja valitsemine
Tallinn 2015
Napoleon Buonaparte sündis 15. augustil 1769 Korsika saarel ning oli vaesunud advokaatist Carlo Buonaparte ja Letizia Ramolino neljas, ja teine ellujäänud laps. Napoleoni sünni ajaks oli Korsika okupatsioon Prantsuse kõrval alustanud märkimisväärse kohaliku vastupanu. Carlo Buonaparte oli alguses toetanud erapooletult rahvuslaste juhti Pasquale Paoli, aga peale Paoli sunnitud põgenemist saarelt, Carlo pööras oma truuduse prantslaste poole. Pärast seda määrati ta Ajaccio linnaosa kohtu hindajaks 1771 . aastal. See oli töö, mis lõpuks võimaldas tal saata oma kaks poega , Joosep ja Napoleon Prantsusmaal kooli.
Kuna Korsika polnud ainult Prantsusmaa, vaid ka tugeva Itaalia mõjuga, kehtis saarel tugev perekonnatraditsioon. See omakorda tähendas, et hilisemas elus määras Napoleon oma vendadele ja teistele sugulastele tähtsaid tiitleid. Kuid 1778. aastal sai Napoleoni muretu lapsepõlv otsa ning ta lõpuks sattus Mandri-Prantsusmaale kooli Briennesse, kus ta õppis viis aastat enne kolimist Pariisi, et õppida sõjaväeakadeemias. 1785 , kui Napoleon veel õppis, suri Carlo kõhuvähki ning see kohustas Napoleonil hoolitseda ise pere eest. Lõpetades varakult akadeemiast, Napoleon oli nüüd suurtükiväe teine leitnant ja pöördus tagasi Korsikasse 1786.
1793. aasta aprillis puhkes seal kodusõda ja nüüd Paoli vaenlasena, pidi Napoleon koos perega Prantsusmaale sõitma. Seal nad muutsid oma nime Prantsuse päraseks: Bonaparte.
Napoleoni jaoks tähendas tagasi Prantsusmaale tulemine uuesti Prantsuse sõjaväega liitumist . Samal aastal näitas ta ka suurt toetust Jakobiinidele, kõige tuntumale ja populaarsemale poliitilisele ringile Prantsuse revolutsiooni ajal. See oli Prantsusmaale ja selle kodanikkudele mässuline ja raske aeg. 1792. aastal kuulutati välja Prantsuse vabariik, kolm aastat peale revolutsiooni algust ning aasta hiljem hukati kuningas Louis XVI. Kõik need teod ässitasid üles Maximilien Robespierre ning millest sai põhiliselt avaliku turvalisuse komisjoni diktatuur. Aastad 1793 ja 1794 tuntakse õuduse valitsusajana, mil tapeti üle 40 000 inimese. Lõpks Jakobiinide võim langes ja Robespierre hukati. 1795. aastal võttis Direktoorium riigi üle võimu ja see kestis 1799. aastani.
Kõik need mässud pakkusid võimalusi ambitsioonikale sõjaväe juhtile nagu Napoleon. 1795. aastal päästis ta valitsuse võitlevate revolutsiooniliste jõudude eest, peale mida tasustati ta ameti kõrgendusega. Lisaks sellele usaldati ta Direktooriumi sõjaliste mateeriate nõuandjaks.
1796. aastal võttis Napoleon Itaalia armee juhtiva positsiooni, mida ta oli juba pikalt himustanud, ning pööras 30 000 mehelise tugeva sõjajõu täiesti ümber. Tema juhtimisel alistas tugevnenud armee oluliselt Austria sõjaväge, avardas suurelt Prantsusmaa impeeriumit ja aitas teha Napoleonist sõjaväe erksaima tähe. 1796. aastal abiellus ta Joséphine de Beauharnais’ga, väepealiku Alexandre de Beauharnais lesega, kellel oli kaks last.
Peale järjekordsete rojalistide, kes soovisid Prantsusmaa monarhiasse tagasi pöörata, ohu lömastamist, oli Napoleon taaskord liikvel. Seekord , et kahjustada Inglismaa impeeriumit vallates Egiptuse ja häirides nende kaubateid Indiasse .
Aga noore juhi sõjaline kampaania osutus katastroofiliseks, kui 1. augustil 1798. aastal hävitas admiral Horatio Nelsoni laevastik Napoleoni relvajõud Niiluse lahingus. See kaotus kahjustas Napoleoni mainet suurelt. Seevastu said Inglismaa, Austria, Venemaa ja Türgi enesekindlust juurde ning moodustasid liidu Prantsusmaa vastu. 1799 aasta kevadel alistati Prantsuse väed Itaalias, mis sundis Prantslasi andma alla suure osa poolsaarest.
Prantsusmaal rahutused järkusid ja 1799. a. juunis riigipöörde tulemuseks võtsid Jacobiinid direktooriumi üle kontrolli. Oktoobris pöördus Napoleon tagasi Prantsusmaale. Samal aastal korraldasid Napoleoni ustavad väed Pariisis järgmise riigipöörde, mille käigus kukutati direktoorium täielikult ning täidesaatev võim läks üle kolmele konsulile. Sellega algas Prantsusmaal konsulaadi ajastu, mis valmistas ette 1804 aastal Napoleoni ainuvalitsemise algust. Algselt esimene ning alates 1802.aastast eluaegne konsul Napoleon, kuulutati 1804 Senati poolt keisriks e imperaatoriks. Kuna Napoleon soovis olla võrdväärne monarh teiste Euroopa valitsejate hulgas, rajas ta endale hiilgava õukonna. Probleeme tekitas ainult troonijärglase küsimus. Seetõttu senine lastetu abielu esimese abikaasa Josèphinega lahutati ning Napoleon kosis 1810 Austria keisri tütre Marie- Luise . Sellest abielust sündis ka poeg.
Prantsusmaast oli saanud taas monarhia , kus kõik olulisemad seadused kinnitati keisri või Senati otsusega. 1804 a. võeti vastu Tsiviilkoodeks, millega sätestati kõigi inimeste võrdus seaduse ees, kiriku lahutamine riigist ning eraomandi puutumatus. Paljud riigid võtsid hiljem antud koodeksi aluseks oma seadusandluse väljatöötamisel. Parandamaks suhteid kirikuga kuulutati katoliiklus prantslaste enamiku usundiks, ent vaimulike privileege ei taastatud ning kirikumaid ei tagastatud.
Prantslaste kontrolli all oleval Lääne-Saksamaal likvideeriti üle 100 väikeriigi, mille alad liideti suuremate omadega. 1806 moodustati 16 Saksa riigist Reini Liit, mis kohustus Prantsusmaad sõjaliselt toetama vallutussõdades ning milles Napoleon nägi vastukaalu Austriale ja Preisimaale. Kuna Reini Liiduga ühinenud riigid lahkusid Püha Rooma riigist, lakkas see eksisteerimast ning selle senisele keisrile Frantz II-le jäi ainult Austria keisri tiitel .
Euroopa valitsejad , kes ei tunnustanud Napoleon I võimu, jätkasid võitlust seadusliku monarhia ja vana korra taastamiseks. Napoleoni väed purustasid 1805 Austerlitzi lahingus Austria-Venemaa ühendväe ning 1806 a. Jena ja Auerstedti lahingutes Preisimaa armeed . Edu ei suutnud Prantsusmaa saavutada, vaid merelahingutes. 1805 aasta Trafalgari merelahingus said prantslased hävitavalt lüüa admiral Nelsoni poolt juhitud Inglise- Hispaania ühendlaevastikult. See tugevdas oluliselt inglaste ülemvõimu maailmameredel ning ühtlasi luhtus ka Napoleoni Inglismaa vallutamise plaan.
Inglismaad, kes oli osalenud kõikides Prantsusmaa-vastastes koalitsioonides, üritati põlvili suruda kontinentaalblokaadiga. Prantsusmaa liitlastel ning sõltlasriikidel keelustati igasugune majanduslik suhtlemine Inglismaaga. Kuigi majandusblokaad avaldas Inglise majandusele negatiivset mõju, tõi see Prantsusmaal ja tema liitlasriikides kaasa hinnatõusu ning vohama hakkas salakaubandus.
Preisimaa purustamise järel võitis Napoleon 1807 Friedlandi lahingus Vene armeed ning viimased olid sunnitud rahu paluma. 1807 Tilsiti jõel sõlmitud rahu-, liidu- ja sõpruslepinguga tunnustas Vene keiser Aleksander I Prantsusmaa vallutusi Euroopas ja pidi liituma Inglismaa vastase kontinentaalblokaadiga. Samas andis Napoleon antud lepinguga Venemaale tegevusvabaduse Ida- ja Põhja-Euroopas.
Prantsuse-Vene liidusuhted olid siiski ajutise iseloomuga ning juba 1812 aastal alustas nn Suure armeega kampaaniat Venemaa purustamiseks . Vene pool kasutas suurlahingutest hoidumise taktikat. Kaks armeed kohtusid 7.septembril 1812 Borodino lahingus, ent venelasi purustada Napoleonil ei õnnestunud. Kuigi Napoleonil õnnestus lahinguta hõivata Moskva , siis taandumisel kaotati külma, toidupuuduse ning pidevate Vene regulaararmee ja partisanide rünnakute tulemusena suurem osa armeest.
Kuigi Napoleonil õnnestus lühikese ajaga armee taastada, sai ta 1813 aastal Leipzigi all peetud nn Rahvastelahingus Vene-Austria-Preisi-Rootsi ühendväelt lüüa. Reini jõest idasse jäävad alad vabanesid Prantsuse ülemvõimust ning peagi kandusid lahingud juba Prantsusmaa territooriumile. 1814 märtsis vallutasid liitlasväed Pariisi ning Napoleon sunniti troonilt lahkuma . Napoleon saadeti asumisele Itaalia rannikul olevale Elba saarele , kuid ta säilitas keisri tiitli .
Pärast Napoleoni kukutamist toimus Prantsusmaal Bourbonide restauratsioon – kuningaks tõusis 1793aastal hukatud Louis XVI noorem vend Louis XVIII. Kasutades ära armees süvenevat rahulolematust Bourbonide valitsemisega , lahkus Napoleon koos lähikondlaste ning tuhande sõduriga Elbalt ning maabus märtsis Prantsusmaa rannikul. Kõik Napoleoni vastu saadetud üksused läksid tema poole üle ning Pariisi jõudes oli Louis XVIII koos õukonnaga juba pagenud.
Napoleon üritas Euroopa riikidega sõlmida rahu, mis aga tagasi lükati. Inglismaa, Venemaa, Austria ja Preisimaa moodustasid seitsmenda Prantsuse-vastase koalitsiooni. 1815 aasta juunis toimunud Waterloo lahingus purustasid ülekaalukad liitlasväed Napoleoni 200 tuhande mehelise armee. Napoleon sunniti taaskord troonist loobuma ning saadeti pagendusse peaaegu inimtühjale Püha-Helena saarele Atlandi ookeani lõunaosas, kus ta 1821 .a 51 aastasena suri. 1840. aastal toodi Napoleoni surnukeha sealt Pariisi ja paigutati Invaliidide kirikusse sarkofaagi.
Teema on väga huvitav ja sain teada palju uut. Ma pole kunagi varem süvenenud Napoleoni eluloosse ja nüüd oli seda väga huvitav nii detailselt uurida. Kõik sõjaretked ja vallutused polegi nii tähelepanuväärsed lugeda, kuid just tema lapsepõlv – millest ma siin küll ei kirjutanud – ja tema vanemad pakkusid mulle huvi. Leidsin lisaks materjali internetist tema suhetest oma emaga ja millistes koolides ta õppis. Need faktid pole küll kindlad, aga näiteks tänu oma ema halbadele kommetele jäi ta elu lõpuni naistesse negatiivselt suhtuma. Ta pidas neid valelikeks, aututeks, kahekeelseteks jne. Iseloomult oli ta praktiliselt töönarkomaan ja oli oma isalt pärinuid hea näitlemis- ja hea külgetõmbe võime. Emalt enesedistsipliini ja andumuse töötamiseks. Ise väitis Napoleon, et tema kodukohal polnud mingit tähtsust ja tema kärsikus põhines osalt Korsika segasest ning kaootilisest poliitikast.
Kasutatud materjal:
http://www.biography.com/people/napoleon-9420291#early-years