Nurmenukk Nurmenukk ● Nurmenuk kuulub õistaimede hulka Iseloomulikud tunnused ● Rohelised lehed ● Juurmise kodarikuna ● Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks ● Õied erekollased ● Veidi longus ● Õietupp avar Levik ja ökoloogia ● Mitmeaastane ● Kuivematel kasvukohtadel ● Tavaline põhja ja Lääne-Eetis, mujal paiguti ● Õitseb mais, juunis Millist taimeorganit ravimina kasutatakse? ● Õisi, lehti, risoomi ja juuri. Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata krvadel ja sügisel) Kogumine ● Korjata tuleb kevadel või sügisel ● Hommikul või päeval ● Korjata sealt, kus liiki on massiliselt ● Korjata õhku läbilaskvasse kotti Säilitamine ● Säilitatakse paberkottis, klaasnõudes või kadtides, mis lasevad õhku läbi
üleujutusi ja külmakindlamaks igihaljaid seisvat vett. peetakse Juliana poolvarjus. Vähenõudlik kukerpuud. Kasvab meil liik mulla ja metsaservades niiskuse suhtes. päikeseküllast el kasvukohtadel , üksikute põõsastena jäätmaadel, põllupeenardl jne. Talub täisvalgust ja ka mõõdukat
Nurmenukk Primula veris L. Marie Grünthal ja Martin Mägedi Iseloomulikud tunnused: · Lehed rohelised. · Juurmise kodarikuna. · Lehelaba aheneb tiivuliseks rootsuks. · Õied erekollased, selgelt ühekülgses sarikõisikus. · Veidi longus, õietupp avar, kollakasroheline, kolmnurksete laiade tipmetega. · Kõrgus 10-30 cm. · Õistaim. Levik ja ökoloogia: · Mitmeaastane. · Kuivematel kasvukohtadel (Põhja- ja Lääne-Eestis) · Õitseb mais ja juunis. Kasutus: · Millist osa tarvitada: õied, lehed, risoom, juured. · Kogutakse õitsemise ajal (juurt võib korjata kevadel ja sügisel). · Lehtedes on kõrge C-vitamiini tase, palju saponiine, askorbiinhapet, leidub ka karotiini, vitamiine A, P ja E ning kõigis taimeosades on palju mangaani soola. Toime: · rahustav, röga lahtistav, seentevastane ja antibakteriaalne, tugev higistamaajav, puhastav, valuvaigistav.
Helena Nurkse Kadakas Hariliku kadaka ladina keelne nimetus on Junioerus communis. Puukujulisena kuni 15 m,harilikult põõsana 1-7 m.Kahekojaline, emastaimedel lihakad marju meenutavad käbi , mis esimesel aastal on rohelised ja teisel aastal valminud sinised.Valgusrikastel kasvukohtadel,tavalisem Lääne-Eestis.Puit sobib nikerdamiseks , treimistöödeks.Puidust ja okastest saadakse kuumutamise teel kadakaõli. Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka dzinni valmistamisel. Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust.
Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel.Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes. Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe
ainest teistelt, näiteks härgheinad. · Kõdutaimed ehk saprofüüdid - kõrgemad taimed, mis toituvad seente vahendusel surnud orgaanilisest materjalist vôi saavad assimilaate teistel taimedelt (pisikäpp, kõdu-koralljuur, seenlill jne.). Heterotroofia erivormiks on ka putuktoidulisus. Putuktoidulistel taimedel esinevad püünislehed. Maailmas tuntakse ca 600 liiki, nad levivad soodes ja muudel väheviljakatel kasvukohtadel, eriti troopikas ja lähistroopikas. Eestis esineb putuktoidulisust vesihernestel, huulheintel ja võipätakatel. *********************************************************************
Juur võib olla kuni pool meetrit pikk. Paljunemine Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼-3 aastat, kuivas ruumis kuni 12 aastat. Levik ja ohtrus Võilill on levinud laialdaselt kõikidel mandritel peale Antarktika, suhteliselt vähe leidub teda ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad. Kasvukoht Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Koht ökosüsteemis
Tüüpilisemad kasvukohad on troopilised ja lähistroopilised poolkõrbed, vähesed liigid kasvavad vihmametsades epifüütidena. Kaktuseid leidub tulnukliikidena ka teistel mandritel. Mõnikord võivad segadust tekitada ka liigid, mis kaktustega välimuselt sarnanevad (konvergents). [1. lk 228] 2. KAKTUSELISTE ISELOOMUSTUS Enamik kaktuselisi on skulentsed kserofüüdid ehk vett koguvad taimed, mis kasvavad kuivadel kasvukohtadel. Taime välispind (aurav pind) on kohastudes kahanenud miinimumini (paljudel liikidel kerakujuliseks); lihaka, paksu kutiikuliga varre põhikude säilitab hästi vett. Lehed on muundunud okasteks. Okkad on väga erineva suuruse ja kujuga, esinevad tavaliselt kimpudena ja neil on mitmesugused funktsioonid: kaitse rohusööjate poolt ärasöömise vastu, osaliselt kaitse päikesekiirguse vastu, kasvukiiruse reguleerimine ning taime varustamine kondenseerunud veega
palju rohkem hambaid. Nii et nüüd peaks igaüks meie mürgiseima osjaliigi ära tundma. Aasosi (Equisetum pratense) heinamaa kuusk, kaseosi, nurmekuusk Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjukamatel kasvukohtadel, harvem päris valges. Nii võib aasosja kohata nii heinamaadel kui metsaservades ja isegi võsastikes. Kui aasosja eosed kuskil juba idanenud on, siis ta nii kergesti oma kasvukohta ei loovuta. Pigem laiendab ta enda alla jäävat ala teiste taimede arvelt. Selleks ei ole tal enam eoseid vaja. Nagu kõikidele osjadele omane, on ka tal maa all roomav pikk risoom, mis pidevalt otsib vallutamiseks uusi alasid
mardikad sisse kukuvad. Ka püüniskoori (värskeid männikoore tükke), mis asetatakse mähapoolega allapoole ja vajutatakse mätta või kiviga vastu maad, võib edukalt männikärsakate püüdmiseks kasutada. Püüniskoorte alla kogunenud kärsakad tuleb iga paari-kolme päeva järel ära korjata ning kuivanud kooretüki alla asetada uus värske püüniskoor. Männi-koorelutikas esineb 5-20-aastastes hõredates männi noorendikes kehvadel kasvukohtadel, eelkõige liiva- ja paealadel, kuid neid võib leida ka rabamändidel. Kahjustust aitab vältida tihedamate segakultuuride kasvatamine. 10) Metsakultuuri ümberarvestamine noorendikuks Noorendikuks võib ümberarvestada sellise ala, mis vastab metsamajanduslikele nõutele. Noorendikuks loetakse ala, kus hektaril on vähemalt 1500 taime, 1,3 meetri kõrgust peapuuliiki ja keskmine rinnasdiameeter on 6 cm. Ümberarvastamisel tuleb proovitükki lugeda iga puuliigi
looduslikult, teised seevastu, et haab on Islandil eksootliik. Alpides ulatub haava kasvuala 1300– 2000 meetri kõrgusele üle merepinna, Püreneedes 1600 meetrini, Kaukaasias ja Altais 1900 meetrini. Aasias ulatub tema levila Siberist Amuurimaani (mõnede autorite andmetel isegi kuni Kamtšatkani), haab kasvab Mongoolias, Hiinas, Jaapani põhjaosas, kuid ka Põhja-Aafrikas. Ulatusliku areaali piires kasvab see puuliik erisugustel kasvukohtadel, ent eelistab siiski viljakamaid muldi. Väriseb nagu haava leht, ütleb rahvasuu. Haava teaduslik liiginimetus tremula tuleneb kahtlemata temale omasest lehtede värinast (ld. tremula – värisev). Sellest, miks üks metsapuu igavesti värisema ja lõdisema peab, jutustavad paljud rahvasuust pärinevad lood. Legendi järgi olevat rist, millel Kristus suri, olnud haavapuust. See on vaid üks näide, kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub rohkesti selleteemalisi üleskirjutusi.
kulu puudel umbes 170-340 t vett. Transpiratsioon - protsess, mille käigus taimed omastavad juurte kaudu mullast vee, mööda tüve transporditakse vesi lehtedesse ja läbi neis asuvate õhulõhede aurub vesi atmosfääri. See soodustab toiteainete liikumist ja vähendab lehtede temperatuuri. Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada: hügrofüüdid need puuliigid suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel (nt harilik mänd ning sookask) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda (nt haab, hall lepp, tamm) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kuivadel, põuastel kasvukohtadel (nt.harilik mänd harik kadakas) Sademete negatiivne mõju metsale: Lumemurd lume raskuse alla puu murdub. Lume vaalimine lumi painutab puu maha. 8. Mets ja atmosfäär. 9. Mets ja muld.
atmosfääri. Transpiratsioon soodustab toitainete liikumist juurtest assimilatsiooniorganitesse (lehed, okkad) ja vähendab lehtede/okaste temperatuuri. Puistute ja puude juurdekasv oleneb kättesaadava vee hulgast: • juurdekasv väheneb vee defitsiidi (põua) tingimustes • juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse (liigniiskuse) korral Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes jaotat puittaimi: hügrofüüdid- kasvavad märgaladel, liigniisketel kasvukohtadel (mänd, sookask, sanglepp) mesofüüdid- kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk) kserofüüdid- on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal (harilik mänd, kadakas) Pindmine äravool- sademete vee või lumesulavee ära voolamine mööda maapinda. Mets vähendab pindmist vee äravoolu ja see on tingitud järgm põhjustest:
6 Erinevad raied männikutes Männinoorendik hakkab laasuma 8-10-aastaselt, kui 10 aastases noorendikus on ainult puhtpuistu siis tavaliselt valgustusraiet ei tehta. Kui aga on noorendikus on lehtpuid siis tuleb seda hooldada, kus siis rautakse kõik lehtpuud välja siis haab tuleb kindlasti välja raiuda, kuna ta on männi pigirooste vaheperemees. Valgustusraiet alustatakse viljakatel kasvukohtadel siis kui puud on 3-4-aastased. Lehtpuid säilitatakse männikus selljuhul kui ta ei sega peapuuliigi kasvu. Lehtpuid võib jätta ka põdra kahjustuste ohukorral talle toiduks. Valgustusraie 10-20 aastases puistus juba liitunud ning toimub puude diferentseerumine. Mändide võra peab olema sümeetriline, selle tagamiseks peavad puud paiknema puistus ühtlsaelt. Kui põdraohtu pole siis võib harvendada männikut kuni täiuseni 85%-90% põdra
värvuvad punastes toonides. Õied tipmistes pööristes, rohekad, juunist augustini. Kerajad sinakasmustad viljad on kaetud vahakirmega. Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses. Haljastuses leiab ohtralt kasutamist lehtlate, seinte jne. vertikaalsel haljastamisel Läiklehine mahoonia (Mahonia. aquifolium) on kuni 1 m kõrgune, tihedalt haraline, igihaljas, Põhja-Ameerika lääneosa parasniisketel kasvukohtadel kasvav alusmetsapõõsas, kuid kasvamas ka avamaal ja põõsastikes, tõustes mäestikes kuni 2000 m kõrguseni. Paljudes Euroopa paikkondades kasvab metsistunult looduses. Hübridiseerub terve rea kukerpuu liikidega, andes perekondadevahelisi hübriide – vt. X Mahoberberis. Võrsed kollakaspruunid, paljad, pungad 4…8 mm pikad. Lehed 5-9 (11) lehekesega kuni 20 cm pikkused paaritusulgjad liitlehed, lehekesed piklikmunajad, leheroots 1…6 cm, pealt tumerohelised, tugevasti
Tootlik mets on jaotatud 125 000 metsaomandi vahel. Umbes 79% majandatavatest metsadest omavad eraisikud. Norra metsanduses, erinevalt teistest Euroopa riikidest, on omane samaaegselt nii haritava kui ka metsamaa olemasolu. Sellises olukorras on keskmine metsaomandi suurus umbes 36 ha. Samaaegselt eksisteerivad ka suured erametsaomandid. Avalikud metsad, mis kuuluvad riigimetsade alla, moodustavad väikese osa – 12%. Üldiselt on nad üksteisest kaugel ja asuvad vaestel kasvukohtadel. See 12% alast moodustab vähem kui 7% aastasest raiemahust. Metsaseadus ja metsa eest vastutaja Metsasektori eest vastutab peamiselt põllumajandusministeerium. Teised ministeeriumid ja asutused, mis on aktiivselt seotud metsadega, on Keskkonnaministeerium, maakonna ja kohaliku omavalitsuse metsaasutused, Riigimetsakeskus. Norras kehtib Metsa ja Metsakaitse Seadus aastast 1965 kus on tehtud hiljem muudatusi, see on põhiline seaduslik raamistik metsade majandamiseks Norras
selle määravad keskkonnatingimused. Loodusliku valiku osa kajastub puistutes kõigepealt noorte puude väljalangemises: välja langevad esimeses järjekorras need puud, mis olemasolevates tingimustes on vähem vastupidavad (nt viljakates kasvukohtades on eelisseisundis puud, mis on pärilikult kiire kasvuga ja liigniisketes kasvukohtades (raba) need, mis on resistentsed liigniiskuse suhtes). Põuastel kasvukohtadel hukkuvad kõigepealt isendid, mis on põua suhtes tundlikud. Seal, kus levivad seenhaigused, hukkuvad nendele haigustele vastuvõtlikud isendid (see paistab eriti silma männi-pudetõve ja -pigirooste esinemise korral). Lähtudes puude diferentseerumisest puistus on metsateadlased püüdnud neid klassifitseerida. Eestis kasutatakse saksa metsateadlase G. Krafti klassifikatsioon, mille järgi puud puistus
Sordilehte kantud 1993. aastal Sorditüüp: Intensiivsort, 70-120 cm kõrgune pealishein Kasutus: Põldhein ja kultuurniidul heina ja silo valmistamiseks, võimaldab kolmekordset niitmist, karjatamisele üsna vastupidav Mullastik: Kaua püsib rohukamaras parasniisketel ja niisketel huumusrikastel mittehappelistel mineraalmuldadel. Keskmiselt ja hästilagunenud turvasmuldadel püsib niitelise kasutamise korral lühemat aega kui timut. Huumusvaestel happelistel muldadel ja kuivadel kasvukohtadel areneb nõrgalt ja langeb kiiresti rohukamarast välja. Vältida põlde, kus pinnavesi püsib pikka aega ja võib tekkida jääkiht Külvisenorm: Puhaskülvis 33 ja segukülvides 6-14 kg/ha Külviaeg: Juuli lõpp Kaasliigid: Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, karjamaa-raihein, punane aruhein, aasnurmikas, aas-rebasesaba, kerahein, ohtetu luste Saagikus: Algareng ja kevadine kasv suhteliselt kiire. Saagivõime ei lange oluliselt ka suvel.
Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes
orgaanilise aine moodustamiseks ja rakkude normaalse veesisalduse tagamiseks. - Suur osa puude poolt omastatud veest transpireeritakse. Ühe tonni kuivaine moodustamiseks kasutavad puittaimed 170-340 tonni vett (põllumajanduskultuurid 300-900 tonni). Ühe tonni tüvepuidu (kuivaines) moodustamiseks kulub vett 900-1100 tonni. Puude jaotus niiskusreziimi järgi: 1) hügrofüüdid need puuliigid suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Kõige tüüpilisemad hügrofüüdid on Eestis harilik mänd ning sookask. Sellesse rühma kuuluvad veel ka sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar ja mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.). Kusjuures sanglepp kasvab küll kõrge, kuid liikuva põhjaveega kasvukohtades (lodud), sellistel aladel on liigniiskus "viljakat" tüüpi (vesi on liikuv, hapniku- ja toitaineterikas). 2) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel
aastatel. Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Liigne vesi mullas tõrjub välja vaba mullahapniku. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub, pikemajalise liigniiskuse tingimustes aga puud hukkuvad. Puude nõudlikkus kasvukoha niiskusreziimi osas on erinev ja olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada: 1) hügrofüüdid –suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sookask. 2) mesofüüdid - ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Enamus Eesti metsapuid ja -põõsaid. 3) kserofüüdid - kohastunud kasvamiseks põuastel kasvukohtadel. Harilik mänd. Sademete mõju metsale, metsa mõju lumikattele: Sademete mõju metsade kasvule on väga otsene, väga olulise osa puude aastasest veevajadusest katavad sademed. Eestis on aastane keskmine sademete hulk 600-700 mm ja
tumerohelised, sisekülgedel õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv saagjas. Käbid: 1...3 kaupa, 6...8 cm pikad, 4...5 cm läbimõõdus, munajad, noorelt violetsed, valminult kaneelpruunid, valmivad 2. aastal ja pudenevad 3. aastal. Seeme 1,2...1,5 cm pikk, tiivata, söödav. Puud hakkavad käbi kandma üle 20 aasta vanuselt. Talub halvasti varju kuid paremini linnatingimusi (suitsu). Ei talu otsest pealtvarjamist (istutamist suurte puude alla), edenedes paremini siiski avatud kasvukohtadel. Kääbus-seedermänd (Pinus púmila [Pall.] Regel) Pumilus kääbusjas; kääbuskasvuline. Kääbus-seedemänd nagu ütleb nimetus, on kääbuskasvuline seedermändide esindaja, kasvades 2...3 (4) m kõrguse üsna tihedavõrselise, tõusvate okstega põõsana. Tsoon III. 1817. Areaal: Kodumaaks on Ida-Siber, kasvades Baikali järvest ja Leena jõest läänes kuni Ohhoota mereni idas, samuti Kamtsatka, Sahhalini ja Kuriili saared, Jaapan, Kirde-Hiina ja
Varred pisut tõusvad, jäigad ja lehed on karvased. · Kasvab karjäärides, metsaservadel, rannikul, naturaliseerunud tulnukas. · Õitseb juuni-september. Harilik raudrohi Achillea millefolium · Perekond raudrohi · 30-80 cm · Kogu taim iseloomuliku raudrohu lõhnaga. Õisikud tavaliselt valged, harva roosad või punased. · Õitseb juuni-oktoober · Kasvab niitudel, söötidel, enamasti inimese tegevusest mõjustatud kasvukohtadel. Härjasilm Leucanthemum vulgare · Perekond härjasilm · 20-70 cm · Taim paljas või harvemini hõredalt karvane. Lehed kuni 4 cm pikkused ja õisikud kuni 6 cm läbimõõduga. · Õitseb juuni-august · Kasvab niitudel, jäätmaal, söötidel Teekummel Chamomilla recutita · Perekond kummel · 50-40 cm · Kogu taim tugevalt aromaatne. Õisikud valgete keelõitega (nagu karikakral). · Õitseb juuni-august · Kasvatatakse ravimtaimena, metsistunult kasvab
· varred puistised · kasvab sellistes kohtades, kus põhjavesi on maapinnale suhteliselt lähedane · näitab suurt toitainete sisaldust · kasvab seal, kus on eutrofeerumise(soostumise) oht · tugev risoom(paljunemine) · õisik: suur pööris · elupaik, varjamiskoht, söögikoht, biopuhastus · saaks ka biokütust · "hamba jäljed" Päideroog ehk harilik paelrohi · niidutaim, niisketel kasvukohtadel · värskelt on lehed sinakasrohelised ja kuivanult õlekarva · keeleke on 6 mm pikk · kasvab kogumikuna · heintaimena(loomasöödana) · võib pillirooga segamini ajada
kaunistamiseks. Rosmariin on kuni pooleteise meetri kõrgune huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas poolpõõsas. Kasvatatakse Väike - Aasias, Taga - Kaukasias, Krimmis, Floridas. Rosmariini lehed on nahkjad, allakäändunud servaga. Need on lineaalsed, kuni 3,5 cm pikkused ja 0,4 cm laiused. Värsked lehed on hallikasrohelised, alumine pind valge viltjas. Ka kuivatatud lehed on hallikasrohelised. Parimat vürtsi saab kuivadel kaljustel kasvukohtadel kasvavast rosmariinist.Omapärane kamprit meenutav lõhn ning kibe- mõru vürtsikas maitse.Vürtsina kasutatakse rosmariini värskeid ja kuivatatud lehti. Maitseainena kasutatakse noori, võrse ladvaosas asuvaid lehti, mida korjatakse enne õiepungade tekkimist ning kuivatatakse varjus. Korralikult kuivatatud lehed on haprad, ning peaaegu kokku rullunud. Maitseainena tuntakse iidsestest aegadest peale. Rohkesti kasutatakse Kreekas, Itaalias, Saksamaal, Skandinaaviamaades ja USA-s
Vahtralehti kasutati lisasöödana lammastele ja samuti saadi neist riidevärvimisel kollast värvi. Hea meetaim, vanad puud annavad kuni 10 kg mett. H. vaher kasvab meil puistutes tavaliselt seguliigina, puhtpuistusid (vahtrikuid) moodustab väga harva vahel läänesaartel (Kõinastu laid) ja mandriosa soosaartel, samuti Põhja-Eesti klindialustes. Esimesel 10 eluaastal eriti kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub, kasvades 40...50 cm kõrgusse aastas. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Tumeroheline lehestik, tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v. laialdaselt kasutatavaks nii alleepuuna, grupiti kui ka üksikult istutatult. Punase ja kirjulehiseid sorte eksponeeritakse tavaliselt üksikpuudena. Paljundatakse seemnetega, sorte
..10 cm pikad ja 2...5 cm laiad. 24. Harilik vaher (Acer platanoides) ja mägivaher (Acer pseudoplatanus) Acer platanoides - Looduslikult levinud Kesk- ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia. Esineb Eestis küll laialdaselt (kuid hõredalt), ja on tuntud rohkem pargi, allee- ja õuepuuna. Eesti metsades on vahtrapuistud väga haruldased. Sageli leidub rohkemal või vähemal määral harilikku vahtrat salumetsade koosseisus. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega, ehk mullaviljakuse suhtes nõudlike puuliikidega. Meie tuntumaid salumetsi on Abruka saare lehtmets ning Puhtu poolsaare pargiilmeline salumets. Harilik vaher on enamasti ümara võraga puu ja võib kasvada lagedamates kohtades üle 25 meetri kõrguseks. Tüve alumine osa on metsas kasvaval vahtral sirge ja oksavaba. Seetõttu annab vaher vähe külgvarju ega varja allolevaid puid-põõsaid nii tugevasti. Vahtra tihe, varjurikas
aastal. Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Liigne vesi mullas tõrjub välja vaba mullahapniku. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub, pikemajalise liigniiskuse tingimustes aga puud hukkuvad. Puude jaotamine kasvukoha niiskustingimuste ja nõudlikkuse järgi: 1) hügrofüüdid – need puuliigid suudavad kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Kõige tüüpilisemad hügrofüüdid on Eestis harilik mänd ning sookask. 2) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus Eesti metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk,). 3) kserofüüdid - on kohastunud kasvamiseks kuivadel, põuastel kasvukohtadel (Eestis näit. nõmme- ja loometsad). Tüüpilised kserofüüdid on harilik mänd ja harik kadakas
Neid majandatakse samuti nagu kõiki III gruppi kuuluvaid elulõngu. Elulõngadel on väga sügavale ulatuv tugev narmasjuurestik, mistõttu istutamisel kaevatav istutusauk peab olema umbes 1 meetri sügavune ning vähemalt poolemeetrise läbimõõduga ning seda isegi siis, kui istutatava taime juurestik on esialgu väike. Selleks, et elulõng saaks kiiresti kätte oma kasvuhoo, täidetakse istutusauk viljaka mullaga. Elulõngad ei talu kõrget põhjavett. Seetõttu on liigniisketel kasvukohtadel sügava istutusaugu kaevamine eriti suure tähtsusega, kuna siis on võimalik selle põhja paigutada piisava paksusega drenaazikiht. Ka ei talu elulõngad mullapinna liigset kuumenemist suvise palava päikese käes, kuigi muus mõttes õitsevad elulõngad hästi üksnes täisvalguses. Mullapinna kuumenemise vältimiseks on vaja maapind kas multsida või kasvatada elulõnga juurel padjandtaimi MUID RONITAIMI Vähem levinud ronitaimeliikideks on veel
Tegelikult on selle lõhna kauaaegne sissehingamine tervisele üpris kahjulik ning võib põhjustada ka raskemaid aju töö häireid, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ilmselt ühelgi teisel meie taimel. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, kuid ka kõikides teistes metsades, kus vaid leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge, loomulikult ka sookailu lõhna täis. Sobivatel kasvukohtadel on sookail nii tavaline, et temast on püütud juba ammustest aegadest midagi kasulikku saada. Tal on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste puhul. Kuid sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes.
puud. Külvikultuuris tuleb loendada igalt lapilt kõige kõrgem puu. Noorendikule tuleb määrata koosseisuvalem ja planeerida järgmised metsamajanduslikud tööd. Edukud ehk kasvamamineku protsent määratakse külvatud või istutatud liigile. 11. Valgustusraie eesmärgiks on puude valgus- ja toitetingimuste parandamine ning tulevase puistu liigilise koosseisu kujundamine. Kuni 10-aastases puhtmänninoorendikus valgustusraiet ei tehta, viljakatel kasvukohtadel alustatakse valgustusraiega 3-4 aastasel. Kui noorendikus esineb lehtpuid, tuleb välja raiuda kindlasti kask, haab ja varjavad põõsad. Haab tuleb alati välja raiuda, sest ta on männi-pigirooste vaheperemees. Lehtpuid võib jätta kasvama grupiti ja sedasi, et need ei takistaks männi kasvu. Kuivades kasvukohtades võib jätta kase alles, sest kask vähendab tuleohtu, tagab vajaliku liituse ja parandab mullaviljakust. Põdrakahjustuste ohuga aladel tuleb
Tüvede läbimõõt võib ulatuda kuni 15 cm, harva kuni 25 cm. Sarapuu paljuneb seemnetega. Liik on meil küll üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud. Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist.
(eosed idanevad värsketel okaspuukändudel, läbi selle nakatub terve juurestik Mütseel ehk seeneniidistik. Enamus seeni üles ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest seeneniitidest ehk hüüfidest, mis harunedes võivad moodustada laiaulatusliku võrgustiku - mütseeli. Metsas kasvavad puud on resistentsemad kui põllumaal kasvavad. Oluline on kasvukoha muld. Mulla niiskusreziim enim ohustatud kuivadel muldadel kasvavad puistud, liigniisketel kasvukohtadel juurepessukahjustusi reeglina ei leidu. Kuni viimase ajani eristati juurepessul 3 eri vormi: P-vorm (männi vorm) (Pine) kahjustab mändi, kuuske, kaske, kadakat. S-vorm kuuse vorm (Spruce) kahjustab kuuske, noori männitaimi F-vorm nulu vorm (Fir) kahjustab nulgu. Nüüd aga käsitletakse juurepessu kahe eri liigina: männi juurepess ja kuuse juurepess. Kuusel kahjustab mädanik juuri ja levib tüves ka.
Mullas esinevad veed: 1. Gravitatsioonivesi, mis liigub mullaosakeste-vahelistes suurtes vaheruumides. 2. Kapillaarvesi, mis liigub mulla väikestes kapilaarides. 3. Hügroskoopsusvesi (seotud vesi), kuulub mulla surnud veevarude hulka, kuna seda ei ole taimed võimelised omastama. (Laas 1967) Olenevalt veevarudest jaotatakse kõik taimed kolme rühma: hüdrofüüdid, mesofüüdid ja kserofüüdid. 1. Hügrofüütiteks nimetatakse neid taimi mis kasvavad märgadel kasvukohtadel. 2. Mesofüütideks nimetatakse taimi, mis kasvavad suhteliselt niisketel kasvukohtadel, st. värsketel või niisketel muldadel. Mesofüüdid tavaliselt liigset niiskust ei talu, sest nad kannatavad siis mulla halva õhutavuse tõttu, veepuudusel aga hajustab neid põud. Traspiratsiooni reguleerimiseks on mesofüütidel hästi arenenud õhulõhede aparaat.
küpress Puittaimede rühmitamine valgusnõudlikkuse alusel Valguslembesed e valgusnõudlikud n lehised, hall nulg, tammed, torkav kuusk Varjulembesed n harilik kuusk, harilik pukspuu, jugapuud, rododendronid Varju taluvad- liigid, mis eelistavad kasvada küll täisvalguses, kuid kasvavad normaalselt ka poolvarjus n nulud, kontpuud, sõstrad Puittaimede rühmitamine veevajaduse alusel Kserofüüdid e kuivustaimed- kasvavad kuivadel kasvukohtadel kõrbed, stepid, Eestis loopealsed n harilik kadakas, harilik mänd Mesofüüdid- kasvavad mõõdukalt niiskes kasvukohas- siia kuulub enamik meil kasvavaid puittaimi Puittaimede rühmitamine veevajaduse alusel Hügrofüüdid- taimed, mis kasvavad pidevalt niiskes kasvukohas n must lepp, paju, vaevakask Hüdrofüüdid- taimed, mis kasvavad vees, puittaimi nende hulgas pole Puittaimede rühmitamine mullastiku nõudlikkuse alusel
tumerohelised, sisekülgedel õhulõheribadega, kolmetahulised, okkaserv saagjas. Käbid: 1...3 kaupa, 6...8 cm pikad, 4...5 cm läbimõõdus, munajad, noorelt violetsed, valminult kaneelpruunid, valmivad 2. aastal ja pudenevad 3. aastal. Seeme 1,2...1,5 cm pikk, tiivata, söödav. Puud hakkavad käbi kandma üle 20 aasta vanuselt. Talub halvasti varju kuid paremini linnatingimusi (suitsu). Ei talu otsest pealtvarjamist (istutamist suurte puude alla), edenedes paremini siiski avatud kasvukohtadel. Eestis on alpi seedermändi kultiveeritud alates XIX sajandist, kuid sellele vaatamata ei leidu meil väga ilusaid puid. Suuremad puud ulatuvad kuni 25 m kõrguseni, neid kasvab Järvseljal, Luual jm. Paljudes parkides kasvab kiratsevaid ja alt laasunud tüvega eksemplare, millised pole küll väga dekoratiivsed. Sordid: 'Aureovariegata'; 'Stricta' 13. Perekond elupuu ja korea elupuu Perekond Elupuu (Thúja L.) Thuia kreeka k. vaiku ajav puu. Perekonda kuuluvad liigid
Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha Metsa arengus on atmosfäär oluline ökoloogiline Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada: tegur. Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks. Vigastatud 1) hügrofüüdid - kasvavad märgadel, liigniisketel (78%) ja hapnikust (21%). Sealt saavad puud ka koht võib kujuneda ka nakkuskoldeks kasvukohtadel. Sellesse rühma kuuluvad harilik süsinikku toitumiseks ja hapnikku hingamiseks. seenhaigustele. mänd, sanglepp, hariliku saare lodumuldade Süsinik (C) ongi atmosfääris leiduvatest Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid asustavad ökotüüp nn. luhasaar, sookask, mitmed pajuliigid elementidest puude kasvu seisukohalt kõige omakorda sekundaarsed kahjurid. (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.)
niiskusepuuduse suhtes, kasvades nii kuivades nõmmemetsades kui rabades · mullaviljakuse ja temperatuuri suhtes samuti vähenõudlik · levikut piiravaks teguriks on vaid valgusnõudlikkus · puit on väga laia kasutusalaga KANARBIK Calluna vulgaris · kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kanarbik · mitmeaastane igihaljas puittaim, kääbuspõõsas · kõrgus 10...60 cm · võib saada 20...22 a. vanaks · kasvab eelkõige kuivadel lagedatel kasvukohtadel: nõmme- ja palumetsas, pärisniidul, kuid ka kuivemates rabades ja rabametsades, sageli massiliselt · valguslembene · vajab happelist mulda, sest muidu ei arene juurtel mükoriisat · laialt tuntud meetaim, annab tumedat, veidi mõrkja maitsega mett KASUTATUD MATERJAL www.bio.edu.ee www.google.ee www.deviantart.com www.wikipedia.org
tagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks. Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem on puude väljalangemine. Ka on viljakatel kasvukohtadel väljalangemine intensiivsem ja küpses puistus säilib vähem puid, sest iga puu mõõtmed on siin suuremad. 100 a. vanuses puistus säilib tavaliselt 500-800 puud hektari kohta, mis moodustab vähem kui 10% 10 a. vanuse puistu puude arvust. Esialgsest tõusmete arvust, mis raiestikul või põlendikul tärkavad, moodustab see vaid murdosa, sest tõusmeid võib olla sadu tuhandeid. Puistu isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside hulk
Valminult käbid pruunid, vahel karvased, 1-3 cm pikad, kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste vahelt välja. Õitseb aprillis, käbid valmivad augustis-septembris ja varisevad kiiresti. Tühjad käbid jäävad mitmeks aastaks puule. Kasvutingimused: külmakindel, erinevad teisendid eelistavad erinevaid kasvukohti, kuid üldiselt mullastiku suhtes vähenõudlik. Valgusnõudlik. Juurestik sügav. Eluiga 300-400 aastat. Kasutamine: puit on küllaltki väärtuslik, erinevatel kasvukohtadel ka keskkonnakaitseline tähtsus. Kasvatamine Eestis: levinud ilupuuna, tahab viljakamaid pinnaseid. Kõige paremini sobib Eestisse kuriili lehis. Tihemetsa metskonda on möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel rajatud kaks olga - vana nimega korea - lehise kultuuri, mis on kasvult ületanud samal ajal istutatud jaapani ja siberi lehise omi. (6) 9 (13) Kääbus-seedermänd Pinus Pumila
veidi valkjad. Alaküljel on selgesti nähtavad ka näärmetäpikesed. Lehed asetsevad varrel vastakuti. • Nõmm-liivateel on peenikesed, lamavad, puitunud, ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid, õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega. • Eelistab liivast pinnast. Eestis kasvab mererannas liivikutel, nõmmedel ja teistel kuivadel kasvukohtadel. AED-LIIVATEE - THYMUS VULGARIS • Aed-liivatee on 30-40 cm kõrgune alusel puitunud vartega poolpõõsas. Varred hästi harunenud ja lehistunud. Kitsad tugevad lehed on äärtest veidi rullis ja näivad seetõttu nõeljatena. Varte tippudes männastesse koondunud õied on roosad, lillad või valkjad. • Eelistab päikesepaistelist ja kuiva kasvukohta. SIDRUN-LIIVATEE - THYMUS × CITRIODORUS • Lehed on üsna suured, rohelised ja tugeva sidrunilõh
2009). 2.2.4. Metsade uuendamine, kasvatamine ja raie Metsi peavad metsakasutajad, -omanikud, -haldurid ise oma ressurssidega uuendama. Põlenud aladel või lageraie aladel, mille pindala on üle 0,1 ha ja kus võrade liituvus on alla 0,2, tuleb mets uuendada mitte hiljemalt kui 3 aasta pärast. Uuendatakse ökoloogilise printsiibi alusel - maha raiutud tammemetsad, vahtrad, pärnasalud, saaresalud ja männimetsad, mis kasvasid sobivatel kasvukohtadel, tuleb asendada samade puuliikidega. Riiklikud metsavahid võivad takistada edasist metsaraiet kuni maha raiutud metsa taastamiseni. Erandid on võimalikud juhul, kui suured metsaalad hävivad loodusõnnetuste tagajärjel. Metsahaldajad või -omanikud, kellele kuulub üle 500 ha metsa, ei tohi ületada aastaraie normi, teised aga peavad kinni pidama kümne aasta raienormist (Lietuvos misku institutas 2009). 9 2.2.5. Metsade kaitse
Männi vaheldumine kuusega Vaheldumise põhjused on nende liikide bioloogilised erinevused: mänd valgusnõudlik, võimeline kasvama mitmesugustel muldadel, tormikindel, sügava juurestikuga. Kuusk kannatab varju kuid on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes, kannatab enam tormikahjustuste läbi. Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel kuusk männi vastu ei saa. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos. Viljakamatel kasvukohtadel ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Vananedes mänd hõreneb tugevasti, mistõttu all rohkem valgust ja järelkasvu, siis moodustab kuusk teise rinde ja hiljem tungib juba esimesse rindesse. Mänd vaheldub kuusega kõige sagedamini jänesekapsa ja mustika kasvukohatüübi viljakamatel muldadel. Väga viljakatel muldadel on kuusk tootlikum ja seetõttu väärtuslikum. Metsade uuenemine ja uuendamine. Looduslik metsauuenemine Looduslik metsauuenemine võib toimuda 1
puudele. Sagedasem variant. Mütseel – e. seeneniidistik. Enamus seeni on ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest – seeneniitidest ehk hüüfidest, mis harunedes moodustavad võrgustiku – seeneniidistiku ehk mütseeli. Hooldatud okaspuupuistutes on juurepessu esinemine kuni kümme korda sagedasem kui hooldamata puistute puhul. Kuivadel muldadel kasvavad puistud on enim ohustatud, liigniisketel kasvukohtadel juurepessukahjustusi reeglina ei leidu. Juurepessu ühe liigina, mille sees eristati 3 erinevat vormi (stammi): P- vorm – männi vorm kahjustab mändi, kuuske, kadakat S –vorm - kuuse vorm kahjustab kuuske, noori mände F – vorm – nulu vorm kahjustab nulgu. Eestis käsitletakse nüüd juurepessu kahe eraldi liigina: Männi juurepess Kuuse juurepess Juurepess kahjustab kuuske ja mändi erinevalt: Kuusel kahjustab mädanik juuri ja tüve
Harilik ebatsuuga on väga kiirekasvuline okaspuuliik ning ka maailma üks kõrgekasvulisemaid okaspuuliike kõrgeim ebatsuugaeksemplar on olnud 128 (!) meetri kõrgune. Ka Eestis on ebatsuuga kõrgus võrreldav hariliku kuuse (kõrgeim okaspuu Eestis) kõrgusega. Hariliku ebatsuuga kasvatamise katseid (eelkõige metsakultuurides) on Eestis tehtud umbes 100 aasta jooksul. Ebatsuuga eriti kiire kõrguse juurdekasv algab 5 ... 10 aasta vanuses, ulatudes sel perioodil headel kasvukohtadel isegi 1 ... 1,5 meetrini aastas. Sel perioodil on ebatsuuga ka väga dekoratiivne. Vanemas eas (40 ... 50 aastat ja üle) tema dekoratiivsus langeb. Vanade puude uhkuseks on aga nende korkjaks muutuv korp, mille paksus võib ulatuda isegi kuni 30 cm-ni. Kiire kasv noores eas võimaldab ebatsuugat kasutada kiire haljastusefekti saamiseks uusehitusrajoonides või parkmetsades. Valgusnõudlikkuselt jääb ebatsuuga kuuse ja männi vahepeale, kuid võrreldes kuusega talub
rohukasvuga metsad. Teatud mõju on ka puistu täiusel. Hõredas metsas on enam valgust ja taimedel paremad kasvutingimused. Niiskel kasvukohal sel juhul on sel juhul tuleoht väiksem, kuivemal kohal aga hakkab vohama kanarbik ja tuleoht kasvab. Kuusikud on männikutest väiksema tuleohuga, sest nad on tihedamad ja sel juhul on metsa all vähem põlevat materjali alustaimestikku. Kuusikud kasvavad ka viljakamatel kasvukohtadel ja sealne rohurinne on lopsakam ning vähem tuleohtlik kui samblad, samblikud ja puhmad männikutes. Kui aga tuli on siiski valla pääsenud, siis kuusenoorendikus võib see kiiremini latva minna kui männinoorendikus. Tegelik tuleoht looduses ei lange periooditi kokku metsa tuleohuklassiga. Kevadel kuu kuni poolteist peale lume sulamist on kuiva kuluheinaga lehtpuumetsad isegi tuleohtlikumad okaspuumetsadest. Sama on pikkade põuaperioodide ajal. Põua ajal täiesti tule eest kaitstud
õhukese koore ja pinnaselähedase juurestiku tõttu tulekartlikum ning noores eas hiliskülmade ja päikesepõletuse suhtes tundlikum. Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel ei suuda kuusk oma varjutaluvusele vaatamata männi aladele tungida. Kohati võib ta küll anda uuendust, kuid alusmetsast kaugemale ei suuda areneda. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos. Viljakatel kasvukohtadel on ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Mänd vaheldub kuusega kõige sagedamini jänesekapsa ja mustika kasvukohatüübi viljakatel muldadel. Väga viljakatel muldadel on kuusk tootlikum ja seetõttu väärtuslikum, sest mänd jääb siin okslikuks ja tema puidu mehaanilised omadused on halvemad. Olulisemad juure- ja tüvemädanikud Juurepess spp. (Heterobasidion) üks ohtlikumaid ja levinumaid seenhaigusi, mis põhjustab igas vanuses puudel tüve ja juurte mädanikku
kvantitatiivseid omadusi (Gamarra, Galan, Pedersen, Ortunez, & Sanz, 2015). Teine käsitleb kolme Dactylorhiza liigi omavahelist hübridiseerumist (De hert et al., 2012) ning kolmandas artiklis uuriti nende samade liikide idanamisvõimet ning leiti, et ebaõnnestunud idanemine ei oma suurt tähtsust nende liikide reproduktiivses isolatsioonis (De Hert, Honnay, & Jacquemyn, 2012). Neljas artikkel kirjeldab orhideede võimekust kasvada edukalt ka taastatud kasvukohtadel (De Hert, Jacquemyn, Provoost, & Honnay, 2012). Kollane käoking (Aconitum lasiostomum, Aconitum lycoctonum) Kokku kuus artiklit. Ühes artiklis vaadeldi kahe tulikalise liigi õitsemist, tolmlemist ja putukate külastatavust. Kollase käokinga õitsemine toimus juunis/juulis, samas A. carmichaelii õitses septembris/oktoobris. Kollane käoking alustas õitsemist kell 5:00, samas, A. carmichaelii hakkas õitsema kell 8:00. Selle tulemusena erines tolmukapeade arv
kuivendatud kasvukohatüüp. Mulla aeratsioon. Kuivendamise intensiivsusest sõltub esmajoones sügavamate mullakihtide aeratsioon. Näiteks ebapiisava kuivenduse korral on süsihappegaasi sisaldus 40 cm sügavuses 2 korda suurem (2...8 %) võrreldes hästi kuivendatud alaga. Hapniku puudumise tõttu ei tungi taimejuured soos põhjavee piirkonda, vaid jäävad mulla pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna
Tormimurrule alluvad hapra puiduga puud, mida on kahjustanud mädanikud. Eriti kannatava tormimurru all haavataelikuga nakatunud haavad ja männipessuga nakatunud männid (mädanikega kuusk samuti). Tormiheidet soodustavad juuremädanikud (juurepess) ja mulla läbiligunemine kestvate sadude korral (sügistormid!). Tormiheite kindlad puuliigid on tamm, saar, lehis, jalakas ja mänd, sest neil moodustub heades kasvukohtades sügavale tungiv peajuur. Mänd võib kehvadel kasvukohtadel (loo- ja soomullad) alluda tormiheitele, sest seal on tal pindmine juurestik. Kuusk moodustab heades kasvutingimustes üsna sügava juurestiku ja on siis tormikindlam. Üldiselt on kõvad lehtpuud tormikindlamad. Orkaan aga heidab ja murrab kõiki puuliike. Eestis ka väikse ulatusega keeristormid. Kestvamad tormid esinevad kevadel ja sügisel. Siis on kahjustuste oht suurem, sest puud on raagus ja tuul pääseb metsa. Talvel on maapind külmunud ja puud tormiheitekindlamad.
annaabi.ee 
