Puude ja põõsaste ettekande jutt (0)

Hall lepp - nimetatakse ka valgeks lepaks. Hall lepp on mitmeaastane lehtpuu või kõrge põõsas ja on varju taluv. Kõrgus on tavaliselt kuni 15m ja harva kuni 25m. Kasvab kiiresti, sureb vara. Eestis levinud puuliikidest on hall lepp kõige lühemaealisem. Eluiga on tavaliselt 50-70 aastat kuid võib olla ka erandeid, nagu kõige puhul. Hall lepp on meil tuntud võsapuuna ja kasvab sageli mitmetüvelisena, sest annab rohkesti juurevõsusid. Noorelt kasvab hall lepp hästi kiiresti. Puidu kvaliteet hakkab halvenema juba 40 aastaselt. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Leht on terava tipuga ning matt. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik , pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Halli lepa lehed sisaldavad rohkesti lämmastikku, need varisevad maha ja kõdunevad väga kiiresti ning hästi. Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks põletike ja kõhuhaiguste puhul. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.Lepal on lahksugulised õied . Isasõied on urvakujulised ja rippuvad, punakaspruuni värvusega. Emasurvad on palju väiksemad ja punakad käbikesed mis valmides muutubvad tumepruuniks. Nad on käbikesekujulised, punased ning valmides muutuvad pruunimaks. Kui isasurvad pikaks venivad ja tolmukad lahti lasevad, siis kannab tuul õietolmu emasurbadele ja neis hakkavad kasvama viljad . Õiepungad arenevad sügisel. Hall lepp õitseb varakevadel märtsis või aprillis , umbes nädal enne sanglepa õitsemist. Mõlema lepa õied ja käbid on üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Lepad on tuultolmlejad.
Sanglepp – nimetatakse ka mustaks lepaks.Tumedama koorega ja enamasti kõrgem ning jämedam ja ei ole nii laialt levinud: ta kasvab tavaliselt vesistes lodumetsades ja mererannikul. Sanglepa kõrgus on kuni 30m, iga tavaliselt 100-150, harva kuni 300 aastat.Sanglepp on Eesti niiskete metsade, jõeservade ja puisniitude asukas. Tihti võime teda kohata ka madalsoos . Niiskus teda ei hirmuta, samuti mitte külm, mis võib niisketel aladel tavalisest sagedamini esineda. Kuid ta ei talu liigset varju ja kaua seisvat põhjavett. Istutada tasub teda vaid viljakale mullale, sest mujal ei saavuta sanglepp oma täit hiilgust.Nimelt on sanglepal lehetipp tömp või sageli isegi sisselõikega, halli lepa leht aga terava tipuga, umbes nagu kasel .Õitseb märtsi lõpul - aprillis, enne lehtede puhkemist. Isas - ja emasõied moodustuvad eelmisel sügisel. Isasõied urbades, urvad rippuvad, kuni 7 cm pikad. Emasõied käbikese kujulised , õitsemise ajal punased, lehtede kaenlas. Valminud käbid kuni 2 cm pikad, pruunid. Vili on üheseemneline lame pähklike. Valmivad oktoobriks ja varisevad talvel. Käbid jäävad pärast varisemist kauaks puudele. Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Peale kõige muu on sanglepp ka tuntud vastupidava niiskuskindla ehitusmaterjalina, temast valmistatakse vineeri ja mööblit. Kindlast on kõik maalapsed näinud, et isa suitsusingi tegemiseks toob metsast just neid punaseid puid: sanglepp annab lihale kauni läike ja hea maitse. Lõpuks võib teda ka niisama kütteks kasutada, kuid kes seda raatsib, sest igast puuhalust võib ka midagi huvitavad nikerdada, kuna must lepp sobib pehme ja hästi töödeldava puidu tõttu selleks suurepäraselt.
Sarapuu Kasvuvormilt on sarapuu kuni paarikümnetüveline kõrge põõsas, mille keskmine kõrgus on harilikult 2-3m kuni 6m. Meie viljakates salumetsade avatud kasvukohtades või aias kasvades võib põõsa kõrgus ulatuda 8-9m. Sarapuupõõsas kasvab jõudsasti just esimestel eluaastatel, viljakandvus algab 5.–6. aastast, kuid rikkalikumalt hakkavad põõsad pähkleid kandma 10.–15. aastast alates, istandikes kestab viljakandvus umbes 30 aastat. Sarapuupõõsas koosneb tüvedest.Tavaliselt saavad tüved paarikümne aasta vanuseks, harva ka kuni 80-aastaseks, põõsas tervikuna elab aga paremal juhul üle 100 aasta. Tüvede läbimõõt võib ulatuda kuni 15 cm, harva kuni 25 cm. Sarapuu paljuneb seemnetega. Liik on meil küll üldiselt külmakindel, kuid karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud. Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus - ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse-laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades. Kuivõrd hallikaspruunid pikad peened urvad talvituvad väljakujunenutena põõsal kuni õitsemisajani järgmise aasta märtsi- ja aprillikuus, siis võivad meie karmid talved mõnikord isasõisikuid kahjustada, mille tagajärjel need kevadel ei avanegi, vaid kuivavad. Kevadine tuulepuhang või okste kerge puudutus tõstab nendelt õietolmurikastelt urbadelt õhku tolmuterade pilve, mis kandub emasõiteni. Sarapuude emasõisikud, mis moodustuvad varakevadel. Emasõied: puhkedes turritab õisikutipust välja justkui punane pisike pintslike. Selle „pintslikese” karvad on aga emakasuudmete niitjad kimbud .Viljastunud emasõisikust areneb suve lõpuks vili on õlirohke pähkel. Olenevalt kasvukohast võib pähkli suurus ja kuju üsna palju erineda, peamiselt on need ümmargused või piklikud. Meil looduslikult kasvavate pähklite läbimõõt on 1–1,5 cm, Lõunapoolsete sortide pähkli mass on neist kaks-kolm korda suurem. Sarapuu pähkel on augusti alguseks arenenud täissuuruseks. Kuid ta küpseb täielikult alles septembri keskpaigaks, kui valkjas pähklikoore värv muutub pruunikaks ning lüdi eraldub viljast kergesti ning algab pähklite varisemine. Kui organism on haigusest kurnatud , tasub juua nn. Pähklipiima: peenestatud pähklituumadele lisada kuuma vett (1 : 5) ja segada. Rahvameditsiinis on pähklituumi kasutanud ka muudmoodi. Näiteks, kui kätte on läinud puupind, tuleb vanarahva õpetuse järgi võtta pähklituum , närida suus peeneks ja panna läbimälutu sellele kohale, kus on pind: pähklipuru kiskuvat pinnu kiiresti nahast välja. Sarapuu puitu kasutatakse küttena ja joonistussöe valmistamisel. Puit on punakasvalge, tihe, kõva, elastne, ühtlase ehitusega, painduv ja vastupidav. Et puit on poleeritult väga kena, toodetakse sellest ka mõnevõrra mööblit, tehakse väikseid iluesemeid ja kaunist materjali nõudvaid viimistlustöid. 

Jugapuu Jugapuu kasvab 10–20, erandina kuni 28 meetrit kõrgeks. Suurim registreeritud tüve ümbermõõt on 16 meetrit. Jugapuu paljuneb peamiselt seemnetega. Ta õitseb märtsis-aprillis ning viljad valmivad septembris-oktoobris. Jugapuu viljad, marikäbid, on küpsena punased. Seemned on väga mürgised, vilja muu osa ei ole mürgine. Jugapuu paljuneb kergesti ka pistokstest. Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada 4000 aastat vanaks. Jugapuud paljundavad sageli linnud, süües nende vilju. Linnu pugus seemned ei seedu ja on pärast täiesti idanemisvõimelised. Harilik jugapuu on levinud Loode-Aafrikast üle Euroopa ja Väike-Aasia Kaukasuse ja Põhja-Iraanini. Kesk-Euroopas kasvab ta mägedes kõrgusel kuni umbes 1500 m. Eestis kasvab jugapuu Lääne-Eestis, peamiseltHiiumaal ja Saaremaal. Nõnda on jugapuu üks neljast looduslikult kasvavast okaspuuliigist männi, kuuse ja kadaka kõrval. Hävimisohus liigina on ta looduskaitse all (II kategooria). Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele. Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid.Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna. Jugapuust on sorte aretatud. Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli. Mürgistusnähud inimesel Mürgistusnähud ilmnevad paari tunni jooksul ja algavad tugeva oksendamisega, millele järgnevad valud maos. Tekib kõhulahtisus ja peapööritus, pupillide laienemine ja teadvusetus. Pulss muutub algul kiiremaks, siis aga nõrgemaks. Surm saabub krampide sagenedes südametegevuse ja hingamise lakkamise tõttu.

Raagremmelgas Raagremmelga levila hõlmab Euroopa, Kesk-Aasia ja Loode-Aafrika ning osalevila Kaug-Ida. Eestis on raagremmelgas pärismaine. Raagremmelgas kasvab enamasti 10–20 meetri kõrguseks puuks, mõnikord jääb ka põõsakõrguseks. Tema lehed on laiovaalsed, 3–8 paari külgroodudega. Raagremmelgas on putuktolmleja ning põhiliselt tolmeldavad tedamesilased ja kimalased. Puu võra on suur, tüvi peenike ja okslik. Teiste puude varjus raagremmelgas hukkub ja soodsateski oludes ei ela ta üle 40–50 aasta. Ta talub varju teistest lehtpuudest paremini ja on nooruses kiire kasvuga. Erinevalt teistest pajudest ei saa raagremmelgat paljundada pistvaiadega. Palki remmelgast ei saa ja tema puit pole kvaliteetne. . Seda kasutatakse parkainete tootmiseks, samuti saadakse koorest musta värvi.

Hõberemmelgas Hõberemmelgas kasvab Kesk-ja Lõuna-Euroopas ning Aasia lääne- ja edelaosas. Eelistab kasvukohana niiskeid või liigniiskeid pindu, näiteks veekogude kaldavööndit. Hõberemmelga nimi tuleb sellest, et tema lehtede alaküljed (mõnikord ka ülaküljed) on hõbedased ja sageli siidkarvakestega, mis on asetunud pearooga paralleelselt. Hõberemmelgas kasvab 25-30 meetri kõrguseks ja ta tüve läbimõõt on kuni 3 meetrit. Hõberemmelga lehed on kuni 12 cm pikad, peensaagja servaga, pealt hallikasrohelised, alt siidkarvased. Leheroots kuni 0,5 cm pikk, tavaliselt näärmetega. Puu õitseb lehtede puhkemise ajal, mai teises pooles . Isasurvad on väävelkollased ja kuni 10 cm pikad, emasurvad on rohekad ja 2-3 cm pikad. Vili on kahe poolega kupar , mis sisaldab palju väikesi karvatutiga seemneid. Viljad valmivad augustis. 
Raudremmelgas Raudremmelgas võib kasvada 14 meetri kõrguseks (harva kuni 17). Taime lehed on pealt läikivad tumerohelised 5–12 cm pikad ja 2–5 cm laiad . Õied on urvad, mis õitsevad hiliskevadel pärast lehistumist. Õisi tolmeldavad enamasti  mesilased . Taime looduslik levila on põhjapoolsed Euroopa ja Aasia alad. Eestis kasvab ta pärismaisena. Tavaliselt kasvab ta liigniisketel ja soostunud aladel, näiteks veekogude kallastel.
Raberemmelgas Puukoor on hallikaspruun. Lehed on ererohelised, 9–15 cm pikad ja 1,5–3 cm laiad, saagja servaga .Õied on koondunud urbadesse ja neid tolmutavad putukad. Isas- ja emasurvad on eri puudel. Rabe remmelgas kasvab Euroopas ja Lääne-Aasias. Mägedes kasvab ta kuni 1800 m kõrguseni. Ta on Eestis pärismaine liik. Rabe remmelgas kasvab jõe- ja ojakallastel ning uhtlammimetsades. Ta kasvab kiiresti 10–20, harva kuni 29 m kõrguseks. Tüve läbimõõt on kuni 1 m.