Kartuli Agrotehnika (0)

Referaat
Kartuli Agrotehnika
Võrumaa kutsehariduskeskus
Koostaja : Raino Käär
22.01.2013
Sissejuhatus
Kartul (Solanum tuberosum L.)
Kartulit peetakse üheks maailma vanimaks kultuurtaimeks. Arheoloogilistel
väljakaevamistel on leitud kartulijääke, mille vanuseks on üle 7000 aasta. Kuid on ka
kartulivorme, mida söödi Tšiilis juba 13 000 aastat tagasi.Tollel ajal ei kasvatatud
kartulit veel kultuurtaimena vaid toituti kartuli metsikutest vormidest .
Kartul kultuuristati Lõuna-Ameerikas Peruus ja Boliivia Adides. Sealt levis ta 16.
sajandil edasi teistesse riikidesse. Euroopasse toodi kartul Hispaania vallutajate poolt.
Kuna talle ei osatud nime anda, siis võeti kasutusele kartuli indiaanikeelne nimetus
„batata“, millest tuleneb ka inglise keelne sõna „potato“.
Meil kasvatatav kartul on pärit Tšiilist, kuna selle kartuli mugulaskond on suurem,
lühema kasvuajaga ja paremate maitseomadustega.
Peruust pärit kartuli pesakond on umbes 61 g, pealsete kõrgus kuni 260 cm ja nad on
pika kasvuajaga. Paljundatakse teda seemnetega ja kasvatatakse peamiselt
iluaianduses ning ravimtaimena.
Eestisse jõudis kartul 18. Sajandi esimesel poolel Venemaalt. Algselt kasvatati teda
vaid üksikutes mõisates ilutaimena. 1835. aastal, kui avastati mugulate söödavus,
suurenes kartuli kasvatamine märgatavalt. 1840-ndatel hakati kartulist tootma ka
piiritust . 20. sajandi alguses tõrjus kartul välja seni Eesti talude põhitoiduse naeri.
Kartuli tähtsus
Majanduslik tähtsus:

Toit - nii loomadele kui ka inimestele;

Tärklis - tähtis tooraine tärklisetööstusele;

Söödaks – loomadele;

Piiritus - tooraineks piirituse tööstusele.
Koostis:
1. Süsivesikutest ¾ on tärklis;
2. Valgud inimese jaoks kergesti omastatavad, inimorganism omastab nendest umbes
70%;
3. Rasvad on kergesti omastatavad;
4. Vitamiinid- C, B1, B2, B6, Pp, K;

Mineraalained - tuhaelemendid 1%
Kartuli botaaniline iseloomustus
Kartuli ehitus:
Kartul kuulub maavitsaliste sugukonda. Metsiku vormina on kartul mitmeaastane
taim, kuid meil kultuurtaimena üheaastane taim.
Botaaniline iseloomustus:
1. Juurestik :
a) Seemnest maha pandud kartulil on sammasjuurestik ;
b) Mugulast arenenud taimel on narmasjuurestik ;
Umbes 50% juurestikust paikneb künnikihis.
2. Vars :
Moodustub idandist. Varred on ribilised, koosnedes võnklevatest sõlmevahedest ja
sõlmedest. Alumised sõlmevahed võivad olla seest õõnsad. Sordiomase tunnusena
võivad sõlmekohad olla lillakaks pigmenteerunud . Osadele sortidele on omane
tiivuline vars.
Varre pikkust mõõdetakse õitsemisel. Sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest võib varte
pikkus olla 30...150 cm. Varred moodustavad puhma . Ühes puhmas võib olla 4...8
lehestunud vart , tavaliselt 4...5 vart. Varte arv puhmas oleneb sordist, seemnemugula
suurusest ja idanenud pungade arvust.
Puhma tüüp lehestumise järgi:
1. Lehetüübiline - lehed varjavad varre
2. Varretüübiline - lehti on hõredalt ja varred on hästi näha.
Puhma kuju järgi:
1. Püstised - varred on püstised ja hargnemine toimub varre alumises osas;
2. Laiuvad - varred on längus ja nende hargnemine toimub peamiselt varre ülemises
osas.
Leht:
1. Esimene leht on terveservaline lihtleht ;
2. Järgmised lehed on katkestunult paaritusulgjad.
Lehed koosnevad pearootsust ja segmentidest. Lehed on kaetud karvakestega ja nad
paiknevad varrel spiraalselt. Tavaliselt on nende asend horisontaalne.
Sordiomase tunnusena võivad pearoots ja külgrootsud olla pigmenteerunud.
Lehtede jagunemisel kasutatakse kolme astet:
1. Nõrk jagunemine - on olemas üks paar vahesegmente;
2. Keskmine - keskpaikseid vahesegmente on kuni 2 paari,teisi vahesegmente on
vähe;
3.Tugev - keskmisi vahesegmente 2-3 paari ja rohkem, teisi vahesegmente on palju.
Õis:
Pikkuskasvu lõppedes ilmub nähtavale õisik. Algab õiepungade moodustumise faas.
Õisiku areng võib olla takistatud jaheda ilma, põua või mehaaniliste vigastuste tõttu.
Õitsemist soodustab soe ja päikeseline ilmastik.
Õite arv, õisiku suurus, õite värv ja õitsemisaja pikkus on sordiomased tunnused.
Õite värv võib olla:
1. Valge või nõrgalt kreemikas;
2. Punavioletne;
3. Sinivioletne;

Sinine
Kartuli õisik on hargnenud keeris , mis koosneb pearaost, mis omakorda jaguneb
neljaks külgraoks.
Õis koosneb viiest omavahel kokku kasvanud kroonlehest e. on viietine. Tal on
ka kroonlehtede all viis omavahel kokku kasvanud tupplehte, 5 tolmukat ja emakas .
Õie läbimõõt keskmiselt 3,5 cm. Selle järgi jaotatakse õied:
1. Alla 3,5 cm - väike;

Üle 3,5 cm - suur.
Hinnatakse värvust ja suurust äsja avanenud õie puhul. Olenevalt sordist avanevad
õied erinevatel aegadel : osadel sortidel varahommikul, teistel keskpäeval.
Vili e. mari:
Mari kujuneb sigimikust, on kahepesaline ja paljuseemneline. Kuju poolest võib olla
mari kas kerajas või ovaalne. Värvuselt on ta enamasti roheline, kuid võib olla ka
pigmenteerunud hele- või tumevioletseks. Mari on mürgine, kuna sisaldab solaniini.
Marja tekkimine või mittetekkimine on sordiomane tunnus.
1000 seemne mass 0,5-0,6 g.
Mugul e. muundunud vars:
Moodustub mullasisese varre külgharu e. stooloni tippu. Oma olemuselt on
ta toitainete säilitamise organ. Stoolonid kasvavad mullas horisontaalselt.
Vastavalt stoolonite pikkusele jagunevad pesad :
1. Hajus pesa- mugulaid on vähe ja nad asuvad puhmastest kaugel. Omane hilistele
sortidele. Koristamine on raskendatud.
2. Keskmiselt hajus pesa- enamus Eestis kasvatatavaid sorte .
3. Kompaktne pesa - mugulad paiknevad koos. Omane peamiselt varastele sortidele.
Vähese muldamise korral on oht, et mugulad jäävad päikese kätte.
Varases kasvufaasis moodustuvad kartulil väikesed klorofüllita soomusjad lehekesed ,
mis mugula kasvades kuivavad ja jätavad mugulale lehearmi e. kulmu . Kulmu suurus
ja sügavus on sordiomane tunnus.
Mugulast apikaalse tipu poole moodustuvad silmad e. iduaugud. Ühes silmas on
tavaliselt 3 uinuvat punga, harva rohkem. Mugula idanedes virgub neist ainult üks,
teised jäävad uinunud olekusse.
Sordiomased tunnused mugula juures:
1. Kuju
2. Koore värvus
3. Mugula sisu värvus: valge, kollane, punane, sinine

Valgusidandite värvus - punavioletne, sinivioletne või roheline.
Kasvuaja pikkuse järgi jaotatakse kartulisordid:
1. Varased 75-90 päeva
2. Varasepoolsed 90-100 päeva
3. Keskvalmivad 100-110 päeva
4. Hilisepoolsed 110-120 päeva

Hilised 120-140 päeva.
Majanduslike omaduste järgi jaotatakse sordid :

Toidukartul, mis jaguneb omakorda:
a) Salatikartul - ei lagune kuumtöödeldes
b) Pudrukartul - keetes laguneb
c) Krõpsu- ja friikartulid - piklikud, madalate silmadega sordid, mis ei lagune
kuumtöödeldes;

Tööstuskartul
Kartuli kasvufaasid
Kartuli kasvufaasid:
1. Tärkamine – algab tõusmete mullapinnale ilmumisega. Eelidandatud kartuli
tärkamiseks kulub 20...35 päeva. Päevade arv sõltub sordist, mahapaneku ajast ja
seemnemugulate külvieelsest ettevalmistusest. Varastel sortidel on tärkamisaeg 5...8
päeva lühem, kui hilistel sortidel.
2. Õiepungade moodustumine – registreeritakse siis, kui taimedel on selgesti nähtav
vähemalt 2 mm pikkune õisikualge. Üldjuhul on see 3...4 nädalat peale tärkamist.
Varastel sortidel on see aeg lühem, hilistel sortidel pikem. Selles faasis algab ka
mugulate moodustumine.
3. Õitsemine – algab õite avanemisega. Vahe õiepungade moodustumisest kuni
õitsemiseni on umbes 10 päeva. Õitsemine on sorditi erineva pikkusega: mõni sort
õitseb kaua ja rikkalikult, mõni sort praktiliselt ei õitsegi. Selles faasis saavutavad
taimed oma maksimaalse kõrguse, varte kasv peatub ja algab intensiivne toitainete
varumine mugulatesse. Sellel ajal avalduvad kõige selgemini ka välised sordiomased
tunnused.
4. Valmimine – algab, kui taimedel hakkavad alumised lehed kolletuma (jälgida lehti
– kolletumist võib põhjustada ka lehemädanik või liiga tihe taimede seis!).
Õitsemisest kuni valmimiseni kulub varastel sortidel umbes 3, hilistel aga kuni 6
nädalat (või rohkemgi ). Sageli lõpetab hiliste sortide kasvu hoopis öökülm.
Kartuli bioloogilised iseärasused
Kartulile sobivad kasvamiseks keskmised või kergema lõimisega, soodsa
veerežiimiga ja vähese kivisusega mullad , mille pH on 4,5-7,5. Samuti ei armasta ta
seisvat pinnavett ega kõrget põhjavett.
Huumushorisont peaks olema vähemalt 40 cm sügavune.
Kartulile ei sobi tugevalt juurumbrohtunud põllud. Seetõttu tuleks eelnevalt teha
umbrohutõrje.
Idanemistemperatuur on 5...7 C, idud võtab ära -1...-1,5 C.
Kartul on valgusnõudlik pikapäevataim.
Külvieelne mullaharimine
Mullaharimisega tuleks alustada juba sügisel. Sügiskünni eelselt tuleks mulda anda
orgaaniline väetis ( kompost või tahesõnnik) ning PK väetised. Sügiskünni sügavus
peaks olema 20...25 cm.
Kevadel tuleks teha mulla pindmine kobestamine 10...12 cm sügavuselt. Vajadusel
teha ka külvieelne keemiline umbrohutõrje.
Vaod tuleks ajada sisse kuni nädal enne külvi. Selle ajaga jõuab muld soojeneda ja
luuakse mugulatele sobiv kasvukeskkond. Vagude ajamise vajalikkuse määrab ära
külvitehnoloogia.
Külvi eelselt antakse mulda ka mineraalväetised vastavalt mullaviljakusele ja PKvajadusele. Oluline on jälgida, et kompleksväetis ei sisaldaks kloori (Cl), sest kloor muudab mugulate maitseomadusi ja halvendab nende säilivust. Mikroelemente
antakse vastavalt mulla vajadustele.
Eelidandamine
Selleks, et saada saaki varem, tuleks kartuli seemnemugulad eelidandada.
Eelidandamise ülesanded on:
1. Varastel sortidel varasema saagi saamine;
2. Hilistel sortidel tagatakse saagi valmimine ja saagi suurendamine ;

Seemnekartulil vähendatakse nakatumist taimehaigustesse ja –kahjuritesse.
Eelidandamist kasutatakse ka juhul, kui:
1. On ebasoodsad kasvutingimused (niiske, raske muld);
2. Seemnemugulad on vanad või suhteliselt haiged ( seeme on uuendamata);

Kasvatatakse pika kasvuajaga sorte, millelt tahetakse varakult saaki saada.
Eelidandamine on katsetes andnud saagilisa 15...35%, olenevalt eelidandamise viisist,
sordist ja kasvutingimustest.
Eelidandamise viisid:
Tootjad kasutavad siin kahte viisi:
1. Eelidandamine kastides – siin kasutatakse spetsiaalseid kaste, mis lasevad läbi õhku
ja valgust. Ühte kasti pannakse 25...30 kg (1...3 kihti) mugulaid. Kastid on üksteise
peale asetatavad ja tehtud kas plastmassist või puidust. Aeg-ajalt on soovitatav kaste
ümber tõsta, et tagada kõigile mugulatele ühtlasem valgus ja soojus .
2. Konteinermeetod – mugulad pannakse läbipaistvast materjalist kottidesse, mis
riputatakse spetsiaalsele raamile . Kotte täidetakse mehhaniseeritult. Selliseid kotte on
lihtne ümber paigutada või laadida veokile.
Eelidandamine:
Seemnemugulaid eelidandatakse kastides 4...5 nädalat küllaldase valguse, niiskuse ja
õhu käes. Jahedatest tingimustest toodud mugulate temperatuuri tõstetakse 1...2 päeva
tagant 1...2°C, valgust antakse päevas 8...10, hiljem 6...8 tundi, et vältida idude
väljavenimist. 75...90%-lise õhuniiskuse juures tekivad mugulatele alla ka väikesed
juured, millega taim saab kohe peale mahapanekut juurtoitumisele üle minna.
Temperatuuri tõstetakse kuni 20°C-ni, hiljem alandatakse mullatemperatuurini.
Kastides ettekasvatamine – idanemiskasti põhja pannakse 4...5cm paksune kasvuturba kiht (sobib ka saepuru ), sellele 1...2 kihti mugulaid (kihtide vahele pannakse samuti kasvuturvast) ja kaetakse pealt jällegi 2...3 cm paksuse turbaga. Kasvusubstraat hoitakse pidevalt niiskena. Kasvuruum hoitakse valgena, ruumi temperatuur peaks olema 16...20°C. kui mugulatel on idud juba 5 mm pikkused, alandatakse temperatuuri 12°C-ni, hiljem mullatemperatuurini. Selliselt eelidandatakse mugulaid 15...20 päeva. Selle ajaga kasvavad mugulatele alla juured ja ilmuvad noored idud. Mugulad istutatakse vakku, sest juurestiku tõttu ei saa neid enam masinaga külvata. Selliselt eelidandatud kartulid annavad saaki väga varakult.
Kartuli mahapanek
Mahapaneku aeg:
Optimaalne mahapaneku aeg on mai keskpaik , kui mullatemperatuur on soenenud
vähemalt 7°C-ni. Lõuna-Eestis võib see aeg kätte jõuda 12...14 päeva varem kui
Põhja-Eestis. Varem saab külvata ka kergetel muldadel, mis soojenevad kiiremini kui
rasked savimullad.
Mahapaneku viisid:
Ajalooliselt tuntakse kolme viisi:
1. Tasasele maale – levinud kuivemas kliimas, kus maa peale mugulate mahapanekut
jääb tasane;
2. Peenardesse – moodustatakse 180 cm laiused peenrad, kuhu kartul pannakse maha
kahe lindina;
3. Vagudesse – põld jääb peale mahapanekut vaoline. Meil on see peamine
kartulikasvatamisviis.
Mehhaniseerituse järgi jaotatakse mahapanek:
1. Käsitsi – vaod aetakse sisse, kartul pannakse maha käsitsi ja vaod aetakse kinni.
Selline viis sobib kuni 2 ha suurusele pinnale.
2. Masinaga – kartul pannakse maha mahapanekumasinaga, kus vaod aetakse ette,
mugulad pannakse maha ja vaod aetakse kohe taga kinni. Mahapanekumasinad võivad olla kas kahe-, nelja-, kuue- või kaheksarealised. Kuue- ja kaheksarealist ei soovitata kasutada väiksematel pindadel kui 10...12 ha ja vaopikkusega alla 300 m.
Mahapaneku sügavus peaks olema 5...7 cm, rasketel ja liigniisketel muldadel 3...5 cm.
Sobiv seemnemugula Ø on 5...7 cm. Vagude vahe on 70 cm, mugulate vahe vaos 25 cm.
Kasvuaegne hooldamine
Mõni päev peale mahapanekut tuleks teha vagude korrigeerimine, et tagada
kinniajamisel mullas väljajäänud mugulate mullaga katmine .
Umbrohtude hävitamiseks tuleks vaod maha äestada kergete võrkäketega. See
soodustab ka tõusmete kiiremat tärkamist. Äkkeid saab kasutada kuni tõusmed on
kuni 10 cm pikad. Edasi tuleks teha vaheltharimist vaheltharimiskultivaatoriga 2...3
korda 2...3 cm sügavuselt. Sellega hävitatakse ära vagude vahel olev umbrohi,
kobestatakse mulda ja kuhjatakse see ümber kartulitaimede, soodustades pesade
kinnikatmist ja kaitsmist päikese eest.
Vaheltharimine lõpetatakse õiepungade moodustumise faasi alguseks.
Vajadusel tehakse kasvuaegne keemiline taimekaitse kahjurite ja haiguste vastu.
Koristamine
Koristusaja valik sõltub:
1. Sordi kasvuaja pikkusest;
2. Kartuli koristusotstarbest;
3. Lehemädaniku levikust;
4. Ilmastikust;
5. Koristusmasinate tootlikkusest;
6. Tööjõu saadavusest.
Selleks, et kartul lõpetaks kasvu ja koor jääks kinni, tuleb üldpõllul 5...12 päeva,
seemnepõllul aga 14...20 päeva enne koristust pealsed eemaldada.
Koristus peaks olema meie ilmastikutingimustes hiljemalt 25. septembriks, s.t. enne
temperatuuri langemist alla 10°C, sest siis suureneb oluliselt mugulate vigastamise
oht. Ohtlik on jätta kartulit ka liigniiskusesse, sest siis ilmuvad mugulate pinnale
valged lõvekärnad, mille kaudu lähevad mugulatesse sisse haigustekitajad.
Nii liigniiskus kui ka öökülmad võivad saagi täielikult hävitada.
Koristusviisid:
Mehhaniseerituse järgi eristatakse:
1. Mehhaniseerimata – siin koristatakse käsitsi;
2. Osaliselt mehhaniseeritud – vaod aetakse masinaga lahti, kuid mugulad korjatakse
üles käsitsi;
3. Mehhaniseeritult – siin koristatakse kogu saak mehhaniseeritult. Enamasti
kasutatakse siin kartulikombaini
Säilitamine
Säilitamine:
Säilitamise ülesanne on hoida mugulad kuni tarbimiseni selliselt, et säilituskadu ja
mugulate kvaliteedilangus oleksid minimaalsed. Selle eelduseks peaksid säilimisele
minevad mugulad olema võimalikult terved , mehhaaniliselt vähe vigastatud ja
võrdlemisi puhtad.
Et seda saavutada, tuleks mugulad peale koristust 2 nädalat kuskil hoiustada ja siis
alles sorteerida. Sellise hoiustamise eesmärgiks on mugulate kuivamine , koore
kinnistumine ja haigustunnuste lööbimine.
Sorteerimise ülesanne on:
1. Eemaldada haiged ja vigastatud mugulad tervetest;
2. Eemaldada kivid , mullakamakad, taimejäänused jm. praht mugulatest;
3. Jaotada mugulad fraktsioonidesse. Selle aluseks on seemnemugula suurus.
Väiksemad kui 5 cm on söödakartul, suuremad kui 7 cm on toidukartul.
Säilitamisviisid:
1. Ajutistes hoidlates – nendeks on kuhjad, tranšeed vm. Siin säilitades on oluline
korralik katmine, et talvel ei pääseks külm mugulate ligi. Praegu sellist säilitusviisi
enam praktiliselt ei kasutata.
2. Kohandatud hoidlad – nendeks võivad olla laudad, keldrid, garaažid, kuurid vm.
Hooned, mida muuks otstarbeks ei kasutata. Üldjuhul tuleb need hooned eelnevalt
täiendavalt soojustada ja varustada ventilatsiooniga.
3. Spetsiaalsed hoidlad – need on spetsiaalsed hoidlad, kuhu on rajatud sisse sobiv
ventilatsioon ja on võimalikreguleerida temperatuuri vastavalt vajadusele. Siin on
mugulate seisundit võimalik igal ajal kontrollida ja vajadusel uuesti sorteerida.
Sellistes hoidlates on võimalik kartulit säilitada:
a) Puistes lahtiselt – virna kõrgus laest peaks olema 2...3 m madalam, et tekiks
õhuringlus, põrand peaks olema alt ventileeritav, et õhk saaks liikuda läbi kuhja;
b) Salvedes/punkrites;
c) Konteinerites – konteinerid on õhku läbilaskvad ja neid saab virnastada üksteise
peale. Alumised konteinerid on tavaliselt aluste peal, et tagada alt õhu liikuvus.
Vajadusel saab selliseid konteinereid ümber tõsta.
Kartulile sobiv säilitustemperatuur on 1...3°C, osadel uutel välissortidel 4...6°C
(jälgida sordile antud soovitusi !), sobiv õhuniiskus oleks 80% piires.